Esileht › Pereelu ja suhted › eakas, hoolt vajav vanem
never mitte. Tulekahju, gaasiõnnetus. Lähedane lihtsalt sureb seal ju piinarikast surma…
Dementne vanainimene suitsu sees ja segaduses ammugi ei oska seda võtit enam lukuaugus keerata. Või peidab üldse ära kuhugi jätab risti ette, kui keegi enam sisse ei saa jnejne.
Et siis, säherdune suur äkitselt kuhugi teise kohta elama minemise tung kipub dementsusega paraku kaasas käima.
Mitte “kuhugi teise kohta”, vaid enamasti alati oma lapsepõlvekoju või paika, kus nooruses sai pikemalt elatud.
Eks me kõik idealiseerime oma lapsepõlve ja noorusaega ja igatseme sinna mõnikord tagasi, selles pole midagi imelikku. Mäluprobleemidega vanuritel on lihtsalt see erinevus, et nad usuvad, et see koht (ja aeg) on veel tänagi alles.
Ja kuna uued asjad ja hilisemas eas omandatud mälestused on esimesed, mis mälust kustuma kipuvad, siis on see vana aja mälestus nendele kõige tuttavam. See ongi nende jaoks kodu sünonüüm ja igal pool mujal tunnevad nad ennast justkui külas olevat.
Soovitan võtta oma lähedasega ette üks reis tema kodupaika. Sõitke seal ringi, vaadake kohti, mida ta mäletab. Käige surnuaial sugulaste haudadel. Ehk on mõni ammune sõbrannagi veel seal elus.
See mõjub neile hästi, sest annab palju uusi mälestusi juba tuttavast kohast ja ajule pikaks ajaks mõtlemisainet.
Mõneks ajaks on siis asjad korras, ta tuleb justkui tagasi tänasesse ja suur soov tagasi koju minna, ununeb. Pigem tegeleb ta tuttvast kohast saadud uute muljete paigutamisega vanade mälestuste vahele.
Varsti tuleb kojuminekusoov muidugi tagasi, aga siis võib jälle ühe väikese väljasõidu teha.
See on lastele endale ka kasulik – saate rohkem teada oma juurtest ja eaka vanema keelepaelad võivad täiesti ootamatult valla pääseda ja te kuulete selliseid lugusid, et … 🙂
Et siis, säherdune suur äkitselt kuhugi teise kohta elama minemise tung kipub dementsusega paraku kaasas käima.
Mitte “kuhugi teise kohta”, vaid enamasti alati oma lapsepõlvekoju või paika, kus nooruses sai pikemalt elatud.
Eks me kõik idealiseerime oma lapsepõlve ja noorusaega ja igatseme sinna mõnikord tagasi, selles pole midagi imelikku. Mäluprobleemidega vanuritel on lihtsalt see erinevus, et nad usuvad, et see koht (ja aeg) on veel tänagi alles.
Ja kuna uued asjad ja hilisemas eas omandatud mälestused on esimesed, mis mälust kustuma kipuvad, siis on see vana aja mälestus nendele kõige tuttavam. See ongi nende jaoks kodu sünonüüm ja igal pool mujal tunnevad nad ennast justkui külas olevat.
Soovitan võtta oma lähedasega ette üks reis tema kodupaika. Sõitke seal ringi, vaadake kohti, mida ta mäletab. Käige surnuaial sugulaste haudadel. Ehk on mõni ammune sõbrannagi veel seal elus.
See mõjub neile hästi, sest annab palju uusi mälestusi juba tuttavast kohast ja ajule pikaks ajaks mõtlemisainet.
Mõneks ajaks on siis asjad korras, ta tuleb justkui tagasi tänasesse ja suur soov tagasi koju minna, ununeb. Pigem tegeleb ta tuttvast kohast saadud uute muljete paigutamisega vanade mälestuste vahele.
Varsti tuleb kojuminekusoov muidugi tagasi, aga siis võib jälle ühe väikese väljasõidu teha.
See on lastele endale ka kasulik – saate rohkem teada oma juurtest ja eaka vanema keelepaelad võivad täiesti ootamatult valla pääseda ja te kuulete selliseid lugusid, et … ????
Dementne inimene ei tunne oma kodukohta ära enam, selles on probleem.
Dementne inimene ei tunne oma kodukohta ära enam, selles on probleem.
Nii on ainult sügava dementsusega inimestel. Nemad on kogu aeg omas maailmas ja hilises staadiumis ei pruugi enam miski neile tuttav tunduda.
Teema-algataja räägib oma lähedasest, kellel on algavad mäluprobleemid ja suur soov oma vanasse kodulinna minna. Tal pole isegi dementsuse diagnoosi veel.
Olen üldplaanis nõus, aga inimest ei tohi panna lukutaha. Või okei, et on pidevalt kodusolev naaber, kes saab ukse kohe lahti vms. aga muidu küll never mitte. Tulekahju, gaasiõnnetus. Lähedane lihtsalt sureb seal ju piinarikast surma…
Palun arvesta sellega, et selline pooleldi dementne vanainimene võib, kui talle endale võti kätte jäetud, väga vabalt panna ennast ise korterisse luku taha. Ega ta siis tulekahju või gaasiõnnetuse või päästjate koputamise peale korteriust lukust lahti keerama ei tule. Meil, kes me iga päev tema juures käisime, oli tema korterisse sissepääsemisega lõpus tubli tükk tegu: seespool oli võti risti ees, uks lukus, vanur seisab esikus ja kuulatab huviga, sellal kui ta lapsed ukse taga koputasid ja sisselaskmist palusid. Saime aru, et selline olukord on tunduvalt ohtlikum kui see, kui võti on ta poja käes ja poeg saab vajadusel töölt mõne minutiga kohale sõita ning ukse ise avada.
no teemaalgataja ema ei ole ju veel sealmaal. üldjoontes terve 80 aastane, kel probleeme mäluga. see ei pruugi olla dementsus vaid lihtsalt ealised iseärasused.
palun aktsepteerige nende soove ja ärge sõitke oma vanakestest üle ainult selle pärast, et nad ei ole enam sama terased ja krapsakad kui olid 50-60 aastaselt.
haiguslikud seisundid on iseasi, aga neid uurivad ja diagnoosiva ikka spetsialistid, mitte perekool.
Nii on ainult sügava dementsusega inimestel. Nemad on kogu aeg omas maailmas ja hilises staadiumis ei pruugi enam miski neile tuttav tunduda. Teema-algataja räägib oma lähedasest, kellel on algavad mäluprobleemid ja suur soov oma vanasse kodulinna minna. Tal pole isegi dementsuse diagnoosi veel.
Lähtusin tekstist, et ”vaadake kohti, mida veel mäletab”. See kõlab täpselt nii, et enam ei mäleta midagi. Ikka mõõduka dementsusega ei tunne inimesi ära juba.
Sügav dementsus on juba see, kui inimene ei saa ise normaalselt neelata, unustab ära minut tagasi kuuldu, ei saa väga voodist või toolist kaugemale. Tuleb abistada joomisel, söömisel, vajalikud on mähkmed jne.
Dementne inimene ei tunne oma kodukohta ära enam, selles on probleem.
Nii on ainult sügava dementsusega inimestel. Nemad on kogu aeg omas maailmas ja hilises staadiumis ei pruugi enam miski neile tuttav tunduda.
Teema-algataja räägib oma lähedasest, kellel on algavad mäluprobleemid ja suur soov oma vanasse kodulinna minna. Tal pole isegi dementsuse diagnoosi veel.
Kuna see on lühimälu, siis kaks tundi hillem ta ei mäleta, et sõitmas käis.
https://eludementsusega.ee/mis-on-dementsus/symptomid/
Dementne inimene ei tunne oma kodukohta ära enam, selles on probleem.
Nii on ainult sügava dementsusega inimestel. Nemad on kogu aeg omas maailmas ja hilises staadiumis ei pruugi enam miski neile tuttav tunduda.
Teema-algataja räägib oma lähedasest, kellel on algavad mäluprobleemid ja suur soov oma vanasse kodulinna minna. Tal pole isegi dementsuse diagnoosi veel.
Kuna see on lühimälu, siis kaks tundi hillem ta ei mäleta, et sõitmas käis.
see selgub siiski alles siis, kui see sõit ära tehakse.
no teemaalgataja ema ei ole ju veel sealmaal. üldjoontes terve 80 aastane, kel probleeme mäluga. see ei pruugi olla dementsus vaid lihtsalt ealised iseärasused. palun aktsepteerige nende soove ja ärge sõitke oma vanakestest üle ainult selle pärast, et nad ei ole enam sama terased ja krapsakad kui olid 50-60 aastaselt. haiguslikud seisundid on iseasi, aga neid uurivad ja diagnoosiva ikka spetsialistid, mitte perekool.
On kurb lugeda, kuidas sa halvustad lähedasi, nimetades eaka reaalsest seisundist lähtuvat hoolt “oma vanakestest üle sõitmiseks”. Tundub, et sul on probleeme loetust arusaamisega.
Sain aru, et sa vastasid mitte TA, vaid hoopis selle inimese kirjale, kes kirjutas, et tema oli sunnitud oma dementse eaka panema korterisse luku taha ja käis iga päev tema eest hoolitsemas. Ütlesid, et inimest ei tohi luku taha panna.
Ning selle peale vastati sulle, et kui see eakas on juba mitu korda üksi uitama läinud ja ära eksinud, siis ei jää paraku muud üle. Võtme vanakese kätte jätmine (kes võib end ise korterisse lukustada ja võtme risti ukse ette jätta) ei ole parem lahendus, kui et vajaduse korral tuleb poeg mõne minutiga töö juurest kohale ja keerab selle luku vabalt ise lahti.
TA küsis nõu, mida teha olukorras, kus 80-a eakas avaldab äkitselt soovi oma kodulinna elama kolida, aga see kodulinn on nii kaugel, et sel juhul ei saaks tema lähedased teda seal iga päev vaatamas käia nagu nad praegu teevad. See, kui lähedased ei tõtta vanakese niisugust soovi silmapilk täitma, ei ole vanakesest “üle sõitmine”, nagu sina seda tituleerid, ja siin teemas on paljud vastajad ka selgitanud, miks nad nõnda arvavad. Mis su probleem on?
Mis su probleem on?
Mina pole see, kellele sa vastad, aga olen selle vastajaga igati nõus! TA ema ei ole ju dementne, et peaks ta kuskile luku taha keerama või tulekahjuga hirmutama. Üks ajab hullemat juttu kui teine, jättes täiesti tähelepanuta, et TA ema saab endaga täiesti ise hakkama. Milleks need hoiatused ja ähvardused siin? Kõik ei sure dementsena.
no teemaalgataja ema ei ole ju veel sealmaal. üldjoontes terve 80 aastane, kel probleeme mäluga. see ei pruugi olla dementsus vaid lihtsalt ealised iseärasused. palun aktsepteerige nende soove ja ärge sõitke oma vanakestest üle ainult selle pärast, et nad ei ole enam sama terased ja krapsakad kui olid 50-60 aastaselt. haiguslikud seisundid on iseasi, aga neid uurivad ja diagnoosiva ikka spetsialistid, mitte perekool.
On kurb lugeda, kuidas sa halvustad lähedasi, nimetades eaka reaalsest seisundist lähtuvat hoolt “oma vanakestest üle sõitmiseks”. Tundub, et sul on probleeme loetust arusaamisega.
Sain aru, et sa vastasid mitte TA, vaid hoopis selle inimese kirjale, kes kirjutas, et tema oli sunnitud oma dementse eaka panema korterisse luku taha ja käis iga päev tema eest hoolitsemas. Ütlesid, et inimest ei tohi luku taha panna.
Ning selle peale vastati sulle, et kui see eakas on juba mitu korda üksi uitama läinud ja ära eksinud, siis ei jää paraku muud üle. Võtme vanakese kätte jätmine (kes võib end ise korterisse lukustada ja võtme risti ukse ette jätta) ei ole parem lahendus, kui et vajaduse korral tuleb poeg mõne minutiga töö juurest kohale ja keerab selle luku vabalt ise lahti.
TA küsis nõu, mida teha olukorras, kus 80-a eakas avaldab äkitselt soovi oma kodulinna elama kolida, aga see kodulinn on nii kaugel, et sel juhul ei saaks tema lähedased teda seal iga päev vaatamas käia nagu nad praegu teevad. See, kui lähedased ei tõtta vanakese niisugust soovi silmapilk täitma, ei ole vanakesest “üle sõitmine”, nagu sina seda tituleerid, ja siin teemas on paljud vastajad ka selgitanud, miks nad nõnda arvavad. Mis su probleem on?
kägundusega on see lugu, et sa ei tea, kes mida kirjutas. olgu öeldud, et sinu viidatud repliigid ei kuulu kindlasti vaid mulle.
aga see selleks. sinu viimase repliigi vastuseks, kordan siin juba toodud väga head soovitust emaga aegajalt tema kodulinna sõita ja seal koos temaga aega veeta. veelgi enam, näiteks suveperioodiks võiks talle seal väiksema elamise üürida ja reaalselt proovida, kuidas see sobib ja kuidas tal läheb.
kõlab keeruliselt? lihtsam on kõike vaid enda mugavusest lähtuvalt teha ja teise inimese elu omatahtsi korraldada? vaat seda ma nimetangi nii
no teemaalgataja ema ei ole ju veel sealmaal. üldjoontes terve 80 aastane, kel probleeme mäluga. see ei pruugi olla dementsus vaid lihtsalt ealised iseärasused. palun aktsepteerige nende soove ja ärge sõitke oma vanakestest üle ainult selle pärast, et nad ei ole enam sama terased ja krapsakad kui olid 50-60 aastaselt. haiguslikud seisundid on iseasi, aga neid uurivad ja diagnoosiva ikka spetsialistid, mitte perekool.
On kurb lugeda, kuidas sa halvustad lähedasi, nimetades eaka reaalsest seisundist lähtuvat hoolt “oma vanakestest üle sõitmiseks”. Tundub, et sul on probleeme loetust arusaamisega.
Sain aru, et sa vastasid mitte TA, vaid hoopis selle inimese kirjale, kes kirjutas, et tema oli sunnitud oma dementse eaka panema korterisse luku taha ja käis iga päev tema eest hoolitsemas. Ütlesid, et inimest ei tohi luku taha panna.
Ning selle peale vastati sulle, et kui see eakas on juba mitu korda üksi uitama läinud ja ära eksinud, siis ei jää paraku muud üle. Võtme vanakese kätte jätmine (kes võib end ise korterisse lukustada ja võtme risti ukse ette jätta) ei ole parem lahendus, kui et vajaduse korral tuleb poeg mõne minutiga töö juurest kohale ja keerab selle luku vabalt ise lahti.
TA küsis nõu, mida teha olukorras, kus 80-a eakas avaldab äkitselt soovi oma kodulinna elama kolida, aga see kodulinn on nii kaugel, et sel juhul ei saaks tema lähedased teda seal iga päev vaatamas käia nagu nad praegu teevad. See, kui lähedased ei tõtta vanakese niisugust soovi silmapilk täitma, ei ole vanakesest “üle sõitmine”, nagu sina seda tituleerid, ja siin teemas on paljud vastajad ka selgitanud, miks nad nõnda arvavad. Mis su probleem on?
kägundusega on see lugu, et sa ei tea, kes mida kirjutas. olgu öeldud, et sinu viidatud repliigid ei kuulu kindlasti vaid mulle.
aga see selleks. sinu viimase repliigi vastuseks, kordan siin juba toodud väga head soovitust emaga aegajalt tema kodulinna sõita ja seal koos temaga aega veeta. veelgi enam, näiteks suveperioodiks võiks talle seal väiksema elamise üürida ja reaalselt proovida, kuidas see sobib ja kuidas tal läheb.
kõlab keeruliselt? lihtsam on kõike vaid enda mugavusest lähtuvalt teha ja teise inimese elu omatahtsi korraldada? vaat seda ma nimetangi nii
Ei.
Kui vanainimene ise suudab sõita, nt bussipileti osta, hotelli bronnida ja/või korteri üürida, siis ok.
Kui ta vajab selles abi, siis tulebki teha nii, er kõigil on lihtsam.
no teemaalgataja ema ei ole ju veel sealmaal. üldjoontes terve 80 aastane, kel probleeme mäluga. see ei pruugi olla dementsus vaid lihtsalt ealised iseärasused. palun aktsepteerige nende soove ja ärge sõitke oma vanakestest üle ainult selle pärast, et nad ei ole enam sama terased ja krapsakad kui olid 50-60 aastaselt. haiguslikud seisundid on iseasi, aga neid uurivad ja diagnoosiva ikka spetsialistid, mitte perekool.
On kurb lugeda, kuidas sa halvustad lähedasi, nimetades eaka reaalsest seisundist lähtuvat hoolt “oma vanakestest üle sõitmiseks”. Tundub, et sul on probleeme loetust arusaamisega.
Sain aru, et sa vastasid mitte TA, vaid hoopis selle inimese kirjale, kes kirjutas, et tema oli sunnitud oma dementse eaka panema korterisse luku taha ja käis iga päev tema eest hoolitsemas. Ütlesid, et inimest ei tohi luku taha panna.
Ning selle peale vastati sulle, et kui see eakas on juba mitu korda üksi uitama läinud ja ära eksinud, siis ei jää paraku muud üle. Võtme vanakese kätte jätmine (kes võib end ise korterisse lukustada ja võtme risti ukse ette jätta) ei ole parem lahendus, kui et vajaduse korral tuleb poeg mõne minutiga töö juurest kohale ja keerab selle luku vabalt ise lahti.
TA küsis nõu, mida teha olukorras, kus 80-a eakas avaldab äkitselt soovi oma kodulinna elama kolida, aga see kodulinn on nii kaugel, et sel juhul ei saaks tema lähedased teda seal iga päev vaatamas käia nagu nad praegu teevad. See, kui lähedased ei tõtta vanakese niisugust soovi silmapilk täitma, ei ole vanakesest “üle sõitmine”, nagu sina seda tituleerid, ja siin teemas on paljud vastajad ka selgitanud, miks nad nõnda arvavad. Mis su probleem on?
kägundusega on see lugu, et sa ei tea, kes mida kirjutas. olgu öeldud, et sinu viidatud repliigid ei kuulu kindlasti vaid mulle.
aga see selleks. sinu viimase repliigi vastuseks, kordan siin juba toodud väga head soovitust emaga aegajalt tema kodulinna sõita ja seal koos temaga aega veeta. veelgi enam, näiteks suveperioodiks võiks talle seal väiksema elamise üürida ja reaalselt proovida, kuidas see sobib ja kuidas tal läheb.
kõlab keeruliselt? lihtsam on kõike vaid enda mugavusest lähtuvalt teha ja teise inimese elu omatahtsi korraldada? vaat seda ma nimetangi nii
Ei.
Kui vanainimene ise suudab sõita, nt bussipileti osta, hotelli bronnida ja/või korteri üürida, siis ok.
Kui ta vajab selles abi, siis tulebki teha nii, er kõigil on lihtsam.
said minust õigesti aru, oma vanakestest üle sõitmiseks nimetan just sellist suhtumist, et aitan oma eakat ema ainult siis ja üksnes nii, magu mulle isiklikult lihtsam ja mugavam on. ema soovid pole olulised.
said minust õigesti aru, oma vanakestest üle sõitmiseks nimetan just sellist suhtumist, et aitan oma eakat ema ainult siis ja üksnes nii, magu mulle isiklikult lihtsam ja mugavam on. ema soovid pole olulised.
Mina pole too kägu, aga vastan ka, seda teemat lugedes jääb mulje, et on alles ärgatud. Minu ema on tunduvalt noorem ja juurte juurde tahab tagasi iga nädal. Inimene on 80. Kas ja kui tihti on käidud varem kodulinnas, kui palju on emaga suheldud, ei selgu.
Kui vanainimene ise suudab sõita, nt bussipileti osta, hotelli bronnida ja/või korteri üürida, siis ok.
Enamik 80aastaseid ei broneeri mingeid hotelle. Keegi peab kaasas olema.
Enamik 80aastaseid ei broneeri mingeid hotelle. Keegi peab kaasas olema.
Sedasi üldistada ikka ei saa, kõik sõltub väga sellest, millist elu inimene seni on elanud ja milline on ta vaimne tervis. Kui kõik on korras ja mõistus terav, mis peaks selles vanuses hotelli broneerimist segama? Paljud eakad hakkavad just pensioniikka jõudes nt reisima, sest käivad ka tööl ja nii tekivad selleks võimalused. Kujutad siis ette, et 10-15 aastat on endale reise kokku pannud, pileteid ostnud, hotelle broneerinud – ja siis saab 80 ja ei suuda enam?
Vanus pole siin näitaja, mõni ei saa sellega ka poole nooremana hakkama – ikka keegi peab tegema. Veel kord: kõik sõltub inimese senisest eluviisist.
Aga teemaalgatajale: ma ka pakuksin, et käime seal kunagises kodukohas, vaatame ringi – kui selgub, et kõik pole nii nagu mälupiltides, ehk ei tahagi enam sinna minna. Aga see, et inimene on valmis selles eas elukohta vahetama mitte oma lastele lähemale, vaid neist kaugemale, näitab mu meelest, et päris selge see mõtlemine enam ikka ei ole. Iga täie mõistuse juures olev inimene annab endale ju aru, et nooremaks ta ei lähe, ükskord jõuab abivajamise aeg paratamatult kätte ja siis on ikka parem, kui lähedased inimesed on võimalikult lähedal. Nii iseenda turvalisuse seisukohalt kui ka lähedaste – sest nemad on ju need, kes peavad siis südant valutama, vastamata telefonikõne peale ehk asjatult sadu kilomeetreid edasi-tagasi kihutama jmt.
Enamik 80aastaseid ei broneeri mingeid hotelle. Keegi peab kaasas olema.
Sedasi üldistada ikka ei saa, kõik sõltub väga sellest, millist elu inimene seni on elanud ja milline on ta vaimne tervis. Kui kõik on korras ja mõistus terav, mis peaks selles vanuses hotelli broneerimist segama? Paljud eakad hakkavad just pensioniikka jõudes nt reisima, sest käivad ka tööl ja nii tekivad selleks võimalused. Kujutad siis ette, et 10-15 aastat on endale reise kokku pannud, pileteid ostnud, hotelle broneerinud – ja siis saab 80 ja ei suuda enam?
Vanus pole siin näitaja, mõni ei saa sellega ka poole nooremana hakkama – ikka keegi peab tegema. Veel kord: kõik sõltub inimese senisest eluviisist.
Aga teemaalgatajale: ma ka pakuksin, et käime seal kunagises kodukohas, vaatame ringi – kui selgub, et kõik pole nii nagu mälupiltides, ehk ei tahagi enam sinna minna. Aga see, et inimene on valmis selles eas elukohta vahetama mitte oma lastele lähemale, vaid neist kaugemale, näitab mu meelest, et päris selge see mõtlemine enam ikka ei ole. Iga täie mõistuse juures olev inimene annab endale ju aru, et nooremaks ta ei lähe, ükskord jõuab abivajamise aeg paratamatult kätte ja siis on ikka parem, kui lähedased inimesed on võimalikult lähedal. Nii iseenda turvalisuse seisukohalt kui ka lähedaste – sest nemad on ju need, kes peavad siis südant valutama, vastamata telefonikõne peale ehk asjatult sadu kilomeetreid edasi-tagasi kihutama jmt.
Ma lähtun inimese elueast. Statistikast. Meestel on see Eestis 70+ kanti ja naistel mingi 81-82. Ei sure enamik tervena ja 80 vanuses reipad (kirurge, kes töötavad tean nt selles vanuses), on suur, paks erand.
Pluss on vaja teada tausta. Kui 80nene pole juba 70selt või varemgi kodukanti tagasi kolinud või üldse mis iganes teinud, ütleme, et polegi dementne, aga kodulinna/küla igatseb, siis nüüd 80selt vaevalt.
Vanainimene ei pruugi mingist ajahetkest enam ise oma eluga toime tulla. Mul ema oli aastaid harjunud suvel suvilas elama, kus me teda siis vaatamas käisime. Talvel elas linnas korteris. Mingi aeg aga ta enam suvel üksinda suvilas hakkama ei saanud. Tema ise muidugi arvas, et saab küll ise hakkama. Võib juhtud pealtnäha lihtne asi. Läheb näiteks vannituppa pesema õhtul, kukub, murrab mingi kondi ära ja lebabki seal põrandal abitult, kuni keegi ta lõpuks leiab (kas siis elavalt või surnult). Vanainimesel peab silm peal olema ehk kas siis hooldekodu või hooldaja, kes käib korra päevas teda abistamas ja nö üle vaatamas. Lisaks siis käite ise aeg ajalt vanainimesel külas.
Mis abi on sellest, et vanur kukub öösel kell 2.00 pissil käies ja kord päevas käiv ehk näiteks järgmine päev kell 16 leiab ta sealt maast hooldaja?!
Kõik head nõuanded ja soovitused siin kõlanud, endal ka kahekordne kogemus, seega paljuga nõus.
1. arstile ja saate teada, mis viga (ei pruugi olla dementsus aga võib), nagunii peaks tervist kord aastas kontrollima- võibki ise kokku leppida visiidi, võib paluda pereõel helistada ja kutsuda, võite õelda et lähete ise tervisekontrolli ja panite talle ka aja, et…vererõhku mõõta, kuulata, vereproovi teha…mida iganes, tihti saate häid nõuandeid (mina sain) mida tähele panna jne
2. ohtude vähendamine- tuleb aeg kui tõesti võidakse plastkann tulele panna, seega need võimalused ära ja harjutada ohutumalt, tõesti potiga vett soojaks vms, kui ahiküte või puupliit siis need võivad mingist ajast olla üle jõu ja ohtlikud- meil memm lõpetas pliidi kütmise, kontrollis aga kinni lükkas ka küdeva ahju siibri…maja ajas igast praost suitsu välja kui sinna sõites nägime, kartsime tulekahju…ise istus köögis ja nuttis et miski valesti, isegi õue ei läinud…ainult aken ja uks oli siiski lahti tehtud…edaspidi puid tuppa ei jätnus st ta ei saanud ise tuld teha, kütsime ise ja panime ise siibreid…magamistuppa sai pandud elektriradiaator, kui hakkas järjekindlalt toiduga panni-potti-kaussi tundideks elektripliidile jätma siis tuli see ka ära viia ja viisime 2x päevas sooja toitu ja termostega sooja jooki.
Või keeras ukse seest lukku, lahti ei tee, mõminat kuulda, telefoni ei võta- kui ukse maha murdsime oli maas, insuldi saanud, õnneks taastus tookord aga võti harjutati ukse kõrvale naela otsa et teiselt poolt sisse saaks.
Kui asi läks veel hullemaks-läks külmaga öösärgi väel kanu söötma kõrvalhoonesse, kanu mida polnud enam aastaid, õnneks naabrid nägid teda lumes ja viisid tuppa, siis oligi luku taga tema enda elu ja tervise kaitseks
kuni siiski hooldekodu.
Veel põrandad lagedaks, et poleks vaibaservi jm kuhu komistada, võimalusel mööblit vähemaks, lahtisi kukkuvaid asju, sussid et poleks kand lahti, vanni põhja või dusinurka mittelibisevad matid jne
Auto läheb “remonti” kui tahate mujale viia ja kui võtmeid ei saa ära võtta või lihtsalt seisab ja on katki (aku maha vms et ei saaks sõitma minna).
Ma imestan et lasite sellises seisis vanainimesel veel iseseisvalt elada…
Et siis, säherdune suur äkitselt kuhugi teise kohta elama minemise tung kipub dementsusega paraku kaasas käima.
Mitte “kuhugi teise kohta”, vaid enamasti alati oma lapsepõlvekoju või paika, kus nooruses sai pikemalt elatud.
Eks me kõik idealiseerime oma lapsepõlve ja noorusaega ja igatseme sinna mõnikord tagasi, selles pole midagi imelikku. Mäluprobleemidega vanuritel on lihtsalt see erinevus, et nad usuvad, et see koht (ja aeg) on veel tänagi alles.
Ja kuna uued asjad ja hilisemas eas omandatud mälestused on esimesed, mis mälust kustuma kipuvad, siis on see vana aja mälestus nendele kõige tuttavam. See ongi nende jaoks kodu sünonüüm ja igal pool mujal tunnevad nad ennast justkui külas olevat.
Soovitan võtta oma lähedasega ette üks reis tema kodupaika. Sõitke seal ringi, vaadake kohti, mida ta mäletab. Käige surnuaial sugulaste haudadel. Ehk on mõni ammune sõbrannagi veel seal elus.
See mõjub neile hästi, sest annab palju uusi mälestusi juba tuttavast kohast ja ajule pikaks ajaks mõtlemisainet.
Mõneks ajaks on siis asjad korras, ta tuleb justkui tagasi tänasesse ja suur soov tagasi koju minna, ununeb. Pigem tegeleb ta tuttvast kohast saadud uute muljete paigutamisega vanade mälestuste vahele.
Varsti tuleb kojuminekusoov muidugi tagasi, aga siis võib jälle ühe väikese väljasõidu teha.
See on lastele endale ka kasulik – saate rohkem teada oma juurtest ja eaka vanema keelepaelad võivad täiesti ootamatult valla pääseda ja te kuulete selliseid lugusid, et … ????
Tõesti? Minu vanemad pole maalt, põlised tallinlased. Elupäevad elasid Lasnamäel 1-toalises korteris paneelmajas. Täna elavad rohelises heas rajoonis 100+m2 korteris, mille ma neile ostsin. Hakkan tegema väljasõite Lasnamäele?
Tegelikult olen lihtsalt väsinud sellest soovikontserdist. Saan päevas umbes 10 kõnet, telekas ei tööta, katusel imelik hääl, kas ma peaksin seda või toda pulti näppima ja kui näpivad, reeglina süsteemid lülituvad välja ja jama suurem. Ma ei jaksa, jah, ei jaksagi.
Mu on oma elu ka.
Kas te kõik võtate ööpäevaringselt oma vanurite kõnesid vastu ja kuidas te sealjuures suudate säravana hommikul tööle minna ja oma väikeste lastega tegeleda?
Olen üldplaanis nõus, aga inimest ei tohi panna lukutaha. Või okei, et on pidevalt kodusolev naaber, kes saab ukse kohe lahti vms. aga muidu küll never mitte. Tulekahju, gaasiõnnetus. Lähedane lihtsalt sureb seal ju piinarikast surma…
Palun arvesta sellega, et selline pooleldi dementne vanainimene võib, kui talle endale võti kätte jäetud, väga vabalt panna ennast ise korterisse luku taha. Ega ta siis tulekahju või gaasiõnnetuse või päästjate koputamise peale korteriust lukust lahti keerama ei tule. Meil, kes me iga päev tema juures käisime, oli tema korterisse sissepääsemisega lõpus tubli tükk tegu: seespool oli võti risti ees, uks lukus, vanur seisab esikus ja kuulatab huviga, sellal kui ta lapsed ukse taga koputasid ja sisselaskmist palusid. Saime aru, et selline olukord on tunduvalt ohtlikum kui see, kui võti on ta poja käes ja poeg saab vajadusel töölt mõne minutiga kohale sõita ning ukse ise avada.
no teemaalgataja ema ei ole ju veel sealmaal. üldjoontes terve 80 aastane, kel probleeme mäluga. see ei pruugi olla dementsus vaid lihtsalt ealised iseärasused.
palun aktsepteerige nende soove ja ärge sõitke oma vanakestest üle ainult selle pärast, et nad ei ole enam sama terased ja krapsakad kui olid 50-60 aastaselt.
haiguslikud seisundid on iseasi, aga neid uurivad ja diagnoosiva ikka spetsialistid, mitte perekool.
Kallis inimene, nemad sõidavad minust üle, mitte mina neist. Täidaks ma kogu nende soovikontserdi, oleks mu oma lapsed tänaval! Nad nõuavad kogu mu aega. Aga mul on oma pere ja väikesed lapsed. Jätan lasteaeda ja torman vanuritele appi?
Ei.
Mis su probleem on?
Mina pole see, kellele sa vastad, aga olen selle vastajaga igati nõus! TA ema ei ole ju dementne, et peaks ta kuskile luku taha keerama või tulekahjuga hirmutama. Üks ajab hullemat juttu kui teine, jättes täiesti tähelepanuta, et TA ema saab endaga täiesti ise hakkama. Milleks need hoiatused ja ähvardused siin? Kõik ei sure dementsena.
No aga siis elagu iseseisvalt edasi ja polegi mingit muret. Todos bien!
Siin vastanutel pole nii todos bien, vaid hooldekodu trip.
Mis siis sellisest kõbusast vanurist siia postitada, kes linna vahel lippab ja kooke küpsetab?
Meie räägime abi vajavatest vanuritest.
no teemaalgataja ema ei ole ju veel sealmaal. üldjoontes terve 80 aastane, kel probleeme mäluga. see ei pruugi olla dementsus vaid lihtsalt ealised iseärasused. palun aktsepteerige nende soove ja ärge sõitke oma vanakestest üle ainult selle pärast, et nad ei ole enam sama terased ja krapsakad kui olid 50-60 aastaselt. haiguslikud seisundid on iseasi, aga neid uurivad ja diagnoosiva ikka spetsialistid, mitte perekool.
On kurb lugeda, kuidas sa halvustad lähedasi, nimetades eaka reaalsest seisundist lähtuvat hoolt “oma vanakestest üle sõitmiseks”. Tundub, et sul on probleeme loetust arusaamisega.
Sain aru, et sa vastasid mitte TA, vaid hoopis selle inimese kirjale, kes kirjutas, et tema oli sunnitud oma dementse eaka panema korterisse luku taha ja käis iga päev tema eest hoolitsemas. Ütlesid, et inimest ei tohi luku taha panna.
Ning selle peale vastati sulle, et kui see eakas on juba mitu korda üksi uitama läinud ja ära eksinud, siis ei jää paraku muud üle. Võtme vanakese kätte jätmine (kes võib end ise korterisse lukustada ja võtme risti ukse ette jätta) ei ole parem lahendus, kui et vajaduse korral tuleb poeg mõne minutiga töö juurest kohale ja keerab selle luku vabalt ise lahti.
TA küsis nõu, mida teha olukorras, kus 80-a eakas avaldab äkitselt soovi oma kodulinna elama kolida, aga see kodulinn on nii kaugel, et sel juhul ei saaks tema lähedased teda seal iga päev vaatamas käia nagu nad praegu teevad. See, kui lähedased ei tõtta vanakese niisugust soovi silmapilk täitma, ei ole vanakesest “üle sõitmine”, nagu sina seda tituleerid, ja siin teemas on paljud vastajad ka selgitanud, miks nad nõnda arvavad. Mis su probleem on?
kägundusega on see lugu, et sa ei tea, kes mida kirjutas. olgu öeldud, et sinu viidatud repliigid ei kuulu kindlasti vaid mulle.
aga see selleks. sinu viimase repliigi vastuseks, kordan siin juba toodud väga head soovitust emaga aegajalt tema kodulinna sõita ja seal koos temaga aega veeta. veelgi enam, näiteks suveperioodiks võiks talle seal väiksema elamise üürida ja reaalselt proovida, kuidas see sobib ja kuidas tal läheb.
kõlab keeruliselt? lihtsam on kõike vaid enda mugavusest lähtuvalt teha ja teise inimese elu omatahtsi korraldada? vaat seda ma nimetangi nii
Jap ja võta kindlustus ss ka, kui su ema selle üürikorteri maha põletab. Kui sa rääkisid siin dementsest soovunelmates elavast inimest, siis ilmselgelt pole talle iseseisvalt korteri üürimine enam teema.
Sa vist lilleke ei tea kui kiiresti see seisund halveneb ja kuhu jōuab.
said minust õigesti aru, oma vanakestest üle sõitmiseks nimetan just sellist suhtumist, et aitan oma eakat ema ainult siis ja üksnes nii, magu mulle isiklikult lihtsam ja mugavam on. ema soovid pole olulised.
Mina pole too kägu, aga vastan ka, seda teemat lugedes jääb mulje, et on alles ärgatud. Minu ema on tunduvalt noorem ja juurte juurde tahab tagasi iga nädal. Inimene on 80. Kas ja kui tihti on käidud varem kodulinnas, kui palju on emaga suheldud, ei selgu.
Aga siis palun mingu oma juurte juurde omal jõul. Mul on 6 päeva nädalas pikad tööpäevad, et kogu see pull kinni maksta (nii enda kui vanemate korter) ja lisaks on mul alaealised lapsed, kes vajavad mind.
Kõik. Sean piirid kuhugile, et ise normaalseks jääda. Ja teenida piisavalt, et neid doteerida.
Ikka olen paha?
said minust õigesti aru, oma vanakestest üle sõitmiseks nimetan just sellist suhtumist, et aitan oma eakat ema ainult siis ja üksnes nii, magu mulle isiklikult lihtsam ja mugavam on. ema soovid pole olulised.
sinu meelest peaks inimene siis oma pere soovid tahaplaanile jätta, et vanurile meelelahutust pakkuda? enamus inimesi käib tööl ja selle kõrvalt jääb lastelegi vähe aega, aga laste heaolu on märksa olulisem kui (dementse) vanuri oma
said minust õigesti aru, oma vanakestest üle sõitmiseks nimetan just sellist suhtumist, et aitan oma eakat ema ainult siis ja üksnes nii, magu mulle isiklikult lihtsam ja mugavam on. ema soovid pole olulised.
Mina pole too kägu, aga vastan ka, seda teemat lugedes jääb mulje, et on alles ärgatud. Minu ema on tunduvalt noorem ja juurte juurde tahab tagasi iga nädal. Inimene on 80. Kas ja kui tihti on käidud varem kodulinnas, kui palju on emaga suheldud, ei selgu.
Aga siis palun mingu oma juurte juurde omal jõul. Mul on 6 päeva nädalas pikad tööpäevad, et kogu see pull kinni maksta (nii enda kui vanemate korter) ja lisaks on mul alaealised lapsed, kes vajavad mind.
Kõik. Sean piirid kuhugile, et ise normaalseks jääda. Ja teenida piisavalt, et neid doteerida.
Ikka olen paha?
Sul on teised probleemid, kui see dementsus. Nad on kõbusad, sga harjunud sind ära kasutama.
No kui pult ei tööta, siis kuulaku raadiot.
Äkki leiab veel kineskoop teleka.
Kui kõik on korras ja mõistus terav, mis peaks selles vanuses hotelli broneerimist segama? Paljud eakad hakkavad just pensioniikka jõudes nt reisima, sest käivad ka tööl ja nii tekivad selleks võimalused. Kujutad siis ette, et 10-15 aastat on endale reise kokku pannud, pileteid ostnud, hotelle broneerinud – ja siis saab 80 ja ei suuda enam?
tänane maailm on peaaegu täielikult kolinud internetti. noorematel on raske ette kujutada, et see pole mitte alati nii olnud. ja siis nõuda, et kui muidu terve 80 aastane sellega ise hakkama ei saa, siis võtame talt ka vabaduse liikuda ja oma elu üle otsustada.
Aga see, et inimene on valmis selles eas elukohta vahetama mitte oma lastele lähemale, vaid neist kaugemale, näitab mu meelest, et päris selge see mõtlemine enam ikka ei ole.
või siis tahab inimene ära sealt ja nende juurest, kus teda objektistatakse. iseseisvus, jah mõnikord ka näiline, on oluline, nii noortele kui vanadele.
Nii iseenda turvalisuse seisukohalt kui ka lähedaste – sest nemad on ju need, kes peavad siis südant valutama, vastamata telefonikõne peale ehk asjatult sadu kilomeetreid edasi-tagasi kihutama jmt.
on ülekohtune panna teine inimene, vastutama omaenda mõtete, tunnete ja reaktsioonide eest. vanad inimesed muutuvad jah tihtipeale isekateks, sest neil ei ole enam aega oma elu ainult teiste järgi sättida. nad on seda niikuinii terve elu teinud, toimetanud nõnda, et lastel ja lastelastel parem oleks. nüüd on viimane aeg teha midagi sellist, mida just tema just enda jaoks tahab. aga näib, et hilja, lapsed ei taha, ei suuda ei viitsi.
Esileht › Pereelu ja suhted › eakas, hoolt vajav vanem
