Ma ikka ja jälle imestan selle üle, et kui inimene jääb voodihaigeks, siis enam ei suudeta teda kodus hooldada, vaatamata sellele, et eelnevalt liikuv dementne on tunduvalt riskantsem ja raskem kodus hooldada. Voodihaige ei tee tuld alla ega lähe õue hulkuma. Mähkmevahetus on tunduvalt lihtsam kui ette kujutatakse, asendivahetused lamatiste profülaktikaks on murekoht siis kui pikalt kedagi teist kodus pole, aga hea voodi ja spetsiaalse madratsiga võib 3 kuni 4 tundi ühes asendis olla. Kuna süüa peab nagunii andma, siis söögiaegadel saab ka asendit muuta. See kõik on lihtsasti õpitav.
Mu pereliige oli selline nagu kirjeldad – ehk voodihaige, keda peaks sinu jutu järgi olema ülilihtne hooldada. Iga 3-4 tunni takka töölt koju joosta asendit vahetama tulla on tööpäevadel keeruline, kui just ei ela oma töökoha kõrval.
Lisaks ei arvesta sa üldse selle seigaga, et aastaid voodis lamaval vanainimesel võib hakata lihtsalt igav. Seega polnud mingist 3-4 tunni vahega küljekeeramisest juttugi, vaid reaalsuses hüüdis ta oma toast kogu aeg. Ikka et, too juua, tekk libises maha, mis kolksatus sealt köögist nüüd kostis, kas keegi tegi akna lahti, mis kell Tarmo koju tuleb, mis kell Liina koju tuleb. Jne. Lakkamatu hõikumine kestis ööpäev läbi, eriti just öisel ajal hakkas vanuril igav ja nii ta muudkui hõikus, et vaja patja kohendada ja vaja külge keerata. Põhihoolitsejast tütar pidi loobuma eneseteostust võimaldavast karjäärist ja minema koristajaks, lisaks sai ta sellest elu lõpuni kestvad une- ja vaimse tervise häired.
Just!
Minu isa lausa huilgas kileda häälega ööpäeva ringi, ei saanud keegi magada, kaasa arvatud kolm last, kes pidid hommikul koolitundidesse minema.
Läks hooldekodusse, sest ühistu sekkus, et naabrid enam ei talu seda huilgamist. Nii et ka naabrid olid põhimõtteliselt magamata ja pidid oma elu ja tööga selle terrori all toime tulema.
Ja siis siin keegi hurjutab, et pole midagi lihtsamalt, kui hooldada vanurit kodus, oleme halvad lapsed. Mingu ta õige sinnasamusesse!