Ma ei oska seda enam teisiti nimetada. Meil on nn penskarite trepikoda, osad neist toredad, osad mitte. Kui kolisime, paar aastat tagasi, t6usid 2 k6ige hullemat tagajalgadele, et see laps on nii paha, ta trambib ja laamendab ja hyppab ja naerab ja laulab ja kolistab jne. Teisis6nu rikub inimeste rahu-p2ise p2eva ajal. Laps nagu laps ikka, pigem korrutan pidevalt, et ei tohi trampida jne. Aga lapsel ikka vahel, r6hutan VAHEL, juhtub. Ta unustab, et allnaaber ootab oma hqudvaikses elamises seda kolksatust ja kui tehakse yks kukerpall v6i pliiats kukub maha, siis on kohe korra rikkumine. Laps ei v6i trepikojas seista ega ka trepikoja ees, sest siis kindlasti teeb pahandust. Keegi s6ber ei peaks kylas k2ima, sest mis siis k6ik korda saadetakse. Vahel harva on lapsel s6ber(1 korraga) kylas. Nyyd laps ytles, et kui ta koju tuli, siis naabrimutt pistis pea oma uksest koridori ning 6iendas et miks sa loobid kommipabereid maha. Laps r22kis mulle seda ja huul lausa v2rises. Algul naine proovis minuga 6iendada, et teie laps ja teie lapse s6brad jne…et mis nad jooksevad ja see pole m2ngukoht jne. Panin ta viisakalt paika, sest ta ajas umbluud. Ilmselgelt ei salli ta lapsi. Nyyd siis elab n6rgema peal v2lja, sest see ei ytle vastu. Pensionile mitte v2ga ammu j22nud prouakene. Minu laps 9ne tydruk. Mu laps pole mingi nunnutatud tibukene, meil on kord majas ja laps on tubli (no eakohaselt, vahel ikka m6ni lollus vms tehakse), koolis tubli jne. Mida teie teeksite mutiga? Ma lapse kuuldes teda nii ei nimeta, aga selline tunne et juba teeks seda.
6petaks lapse enda eest seisma. Kasutaks kohe \”t2navakeelt\”…..see selleka, oskan ka viisakalt. Kas panna tige mutt ise paika v6i 6petada lapsele, kuidas seda teha teha? Ei saa lasta lapsel tunda hirmu trepikojas liikudes, kui mingit kibestunud vana naist h2irib kogu maailm ning nyyd leidis n6rgukese kellel see v2lja elada. Vabandust, mul pole t2pit2hti (ja ei saa panna ka).
Teema: eakas naabrinaine ahistab last
Mina saadaks muti ühte ilusasse pimedasse kohta ja seda iga kord kui ta oma kena halli peakese uksest välja pistab. See pole kuidagi tema asi, mida sinu laps teeb või ei tee- lapsed mängivadki ja laulavad ja trambivad vahel.
Sellise mutiga ei ole mõtet viisakas olla-üldiselt ei ole mõtet üldse temaga rääkida ja kui siis ikka kenasti talle välja öelda kuidas asjad on- et ta ikka aru saaks.
Tead minu lapsepõlves, kui mina väike olin -oli üks siuke mutt-kogu aeg jäi talle ette, kui ma koridoris sõpradega rääkisin jne. Me olime väga vihased ta peale-lõpuks panime tal kogu aeg elektrikapis elektrit kinni korteris ja tema jooksis sada korda õhtul seda uuesti sisse lülitama ma kujutan ette kui väsinud ta oli, aga polnud siis vaja meid kogu aeg süüdistada ja torkida.
Varsti saab sinu lapsel ka villand… ja lapsed on väga järjepidevad kätte maksma 😀
Kuigi ega see hea ei ole, aga pole mõtet sul selle mutiga heietada- saada ta heasse kohta ja kõik.
Selliseid inimesi saab relvituks teha sellega, kui käitud nendega vastupidiselt- ülevoolavalt viisakalt ja lahkelt. Näiteks võiks laps talle koos sinuga paki komme viia ja head aastavahetust vne soovida ning südamest vabandada, kui tädikest häirinud on.
Mina teeksin nii:
1. Vahetaksin laminaadi korraliku parketi vastu ja paigaldaksin heliisolatsiooni
2. Ostaksin põrandale korraliku vaiba
3. Saaksin naabrimutiga sõbraks
Üldiselt on naabritega heas läbisaamises kergem elada kui pideva sõdimise tähe all.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ma arvan, et kes tahab viriseda see leiab alati p6hjuse[/tsitaat]
Ja mina arvan, et kes tahab teistele närvidele käia ja ülbikut mängida, leiab selleks alati võimaluse.
Alati on asjal kaks poolt. Võibolla on mutike tõesti kapriisne ja harjunud vaikuse ning rahuga, mis nüüd on häiritud. Samas võib olla ka süüd lapse käitumises ja olemises. Ehk ei olegi su lapsuke nii nõrguke kukununnuke ja tublike alati. See, et kavatsed lapsele \”tänavakeelt \” ja enda kaitsmist õpetatada, näitab et ise pole sa sugugi heaks eeskujuks oma suhtumise ja käitumisega. Sõimamine, ülbitsemine ja üksteise vihkamine ei ole lahendus.
Meil oli ka selline tädi majas. Kui laps rohkem kui 2 korda trepikoja uksest päeva jooksul käis, sai sõimata. Kui maja ees kriitidega asfaldile joonistas, pistis tädi pea aknast välja ja käskis koolimaja ette joonistama minna – laps oli muide 4- aastane! No absoluutselt kõik häiris teda! Õnneks ta minu all ei elanud, meil oli paar korrust vahet.
Muidugi oli tal endal kurb elu olnud, ta enda ainus laps suri noorelt ja meie trepikoja rahvas asendaski ta peret – ta oli trepikoja vanem, kaunistas pühade ajal trepikoda, noomis korrarikkujaid jne
Aga lapse suhtes oli ikka väga ahistav!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina teeksin nii:
1. Vahetaksin laminaadi korraliku parketi vastu ja paigaldaksin heliisolatsiooni
2. Ostaksin põrandale korraliku vaiba
3. Saaksin naabrimutiga sõbraks
Üldiselt on naabritega heas läbisaamises kergem elada kui pideva sõdimise tähe all.[/tsitaat]
Mingi muti pärast ma selliseid väljaminekuid ei planeeriks, kõige vähem ma püüaksin sellisega sõbraks saada.
Sa pole vist õiget põrgumutti oma elus kohanud kui arvad, et annab aga lihtsalt sõbraks saada. Mu sõbranna allkorrusel elas ükskord selline, tal oli kombeks elektrit välja lülitada. Sõbrants oli vaikne üliõpilane, tuupis omaette kodus nagu loom, no mõnikord harva kõndis toas kiiruga kingadega ringi enne kui kuskile minema hakkas, aga mingit ebanormaalset lamenti ei teinud kunagi. No ükskord oli ta neli päeva järjest kodust üldse ära, aga naaber kujutas endale ette, et just tema ülakorruselt, selle sõbranna korterist, tuleb lärm. Lülitas aga elektri välja jälle (paneelmajas sai nii teha). Sõbrants tuleb koju tagasi – elektrit pole, terve külmikutäis toitu (liha sügavkülmas) pahaks läinud… Maatüdruk ka, talle vanemad saatsid kuu toidu korraga. Tegi muti kohta selle peale politseisse avalduse. Enne seda olime ka püüdnud temaga rääkida, isegi lilli kinkisime naistepäevaks. Ei midagi. Nende vanamuttide mõttemaailma sa ei saa sisse, nad võivad vabalt endale asju ka ette kujutada, võimendada, jms. (mitte, et kõik sellised oleksid, aga on üks liik niisuguseid)
Niisugune mutt tuleb tõesti pimedasse kohta saata. Ja kui põhjust annab, siis politseisse tema kohta kaebus esitada.
Mul on endal majas üks mutt selline, kes on jube madu, tema on kordamööda kõigi majaelanikega riius olnud, küll ta leiab igaühe kohta midagi. Viimati just karjus trepikojas ühele naabrile: \”Sa oled maalt ja hobusega, sinu koht on sigalas!\” Ausaltöeldes ma ei tea, mida see naaber mutile teinud oli, ilmselt segas teda noore perekonna remont. Mind süüdistas sama mutt selles, et minu koer olla teda hammustanud. Pole iial sellist asja juhtunud, ma olen ju ise kogu aeg koeraga kaasas, küllap ma seda märkaksin kui koer kedagi hammustaks 🙂
Lapsele ütle, et kui tädi trepikojas vastu tuleb, siis öelgu tere. Aga muidu võid öelda, et vanainimene on haige ja temast ei tasu eriti välja teha.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil oli ka selline tädi majas. Kui laps rohkem kui 2 korda trepikoja uksest päeva jooksul käis, sai sõimata. Kui maja ees kriitidega asfaldile joonistas, pistis tädi pea aknast välja ja käskis koolimaja ette joonistama minna – laps oli muide 4- aastane! No absoluutselt kõik häiris teda! Õnneks ta minu all ei elanud, meil oli paar korrust vahet.
Muidugi oli tal endal kurb elu olnud, ta enda ainus laps suri noorelt ja meie trepikoja rahvas asendaski ta peret – ta oli trepikoja vanem, kaunistas pühade ajal trepikoda, noomis korrarikkujaid jne
Aga lapse suhtes oli ikka väga ahistav![/tsitaat]
Neljane ei peakski üksi edasi-tagasi sõeluma ega hoovis ilma järelvalveta mängima.
Sellised üksikud memmed tuleb ära kodustada. See sinu esimene naabri paikapanemine oli viga. Sina ja su laps võite naabrile ju inetusi öelda, teeb see asja paremaks? Võtaksin ka kommikarbi ja läheksin lepitust otsima, nagu eespool soovitati. Küsiks, et kui tal mingit abi vaja, siis võib teie poole pöörduda. Naabril hakkab endal ka piinlik ja on edaspidi vaoshoitum.
Sellised vanad mutid ei muutu, seega kommikarbiga ära ostmine ei mõju.
Kõige lihtsam on inimene otse ja karmilt paika panna!
Mulle tuli mu oma lapsepõlv meelde. Meil elas ka trepikojas kiusumutt. Meie talle midagi ei teinud, aga ta keeras ennast ikka täiega üles. Keelas murul käimise, mängimise, varitses meid läbi piiluaugu ja pobises vihaselt ukse vahelt, vaatas tigeda näoga akna peal, koputas vastu klaasi, kui me jälle midagi ‘valesti’ tegime. Mäletan ka, et ema oli üllatunud, et temaga mutt rääkima ei tulnud. Minu vanemad ja ka teiste laste vanemad meie käitumises midagi valet ei näinud. Me tõesti mängisime lihtsalt ümber maja, täitsa normaalsed lapsed olime. Muru ja ilupõõsad on siiamaani ümber maja alles ja me ei kahjustanud neid. Aa mutt keeras lõpuks täitsa ära, läks hulluks (vanadusdementsus+skisofreenia) ja suri maha.
Mind lapsena aitas see, kui ema-isa kuulutasid selle muti napakaks ning käskisid eemale hoida. Viisakas tuli olla niipalju, et tere ikka ütlesin, aga muud lihtsalt ignoreerisin. Muidugi see terror muti poolt kestis aastaid, noh niikaua kuni ma laps olin 🙂
Ma arvan, et lihtsalt on inimesed, kes vinguvad ja virisevad ning teised, kelle taluvuslävi on palju suurem ning kes on palju leplikumad. Meie elame suures korrusmajas, mis on ehitatud 65-ndatel ning mis vertikaalses plaanis laseb kõik helid läbi. Majas on nii pensionäre kui noori lastega peresid. Suhtleme paljudega ning kui meie alumised naabrid (vanem abielupaar) pole meie kahe lapse kohta mitte ühtegi märkust teinud, siis teine pere ühe lapsega kuuleb pidevalt radiaatorite kolistamist, saab anonüümkirju ning naabri üllatusvisiite. Kõik lapsed on tavalised, hästi kasvatatud ning ei põhjusta teadlikult probleeme. Noored naabrid proovisid alguses samuti heaga, aga tahtliku kiusu vastu see ei aita. Nende halva kogemuse pagasil vabandasin mina ette ja taha, kui oma alumise naabriprouaga liftis kokku põrkasin. Tema vaatas mulle suurte silmadega otsa, et mis lärmist ma räägin? Lapsed tema arvates nagu lapsed ikka, hüppavad, jooksevad ja vahest ka karjuvad, aga et see olevat õhku ära hajuv müra ning ei häiri kedagi. Kui asjad maha kukuvad, siis on küll lärm, aga noh, kellel siis ei juhtu? Ning siis muretses, et hoopis tema päevane klaverimäng segab meid ning väiksemat last, kui ta lõunauinakut teeb. Loomulikult kinntasin talle, et kõrgtasemel klaverikontserdi taustal magab laps palju paremini. Samuti pole ma eladeski mõelnud ülemiste naabritega pahandama minna, et nende väike laps jookseb või vahest asju põrandale loobib. Kes tahab haudvaikust, sel tuleb kolida individuaalelamusse.
Kui heaga ei saa, kasutaksin mina politsei abi. Olmevägivald (mille hulka kuulub ka suuline ahistamine) on praegu politsei prioriteet ning nad on altid \”plaani täitma\”. Parem helistada politseisse kui trepikojas naabrimutiga kraagelda. Närve kulub vähem ja on võimalus soliidseks jääda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Neljane ei peakski üksi edasi-tagasi sõeluma ega hoovis ilma järelvalveta mängima.[/tsitaat]ˇ
Jah, kui neljane maja ees ema ootab ja ajaviiteks kriitidega joonistab, siis saadad ta mitmesaja meetri kaugusele koolimaja juurde?!
Mina ütleks lapsele, et öelgu tere ja kõndigu edasi. Mitte üks pilk, mitte üks samm ei jää vahele. Kui mutt jookseb järgi, siis ignoreerigu edasi. Kui mutt püüab lapse järel korterisse tungida, siis läheks mutiga rääkima ja annaks talle teada, et kui see veel kordub, siis te teete politseisse avalduse.
Kui mutt ka edaspidi last rahule ei jäta, siis tuleb võtta veel üks käik muti juurde ja talle teada anda, et ka koridoris laste ahistamine on keelatud ja ka selle kohta tuleb politseisse avalduskui see veel jätkub. Parem kui seda teeks mees ja väga karmi ja konkreetse häälega.
Sellsite muttidega pole võimalik sõbraks saada. 9-aastane on juba päris suur ja saab aru kui talle selgitada, et see tädi ei ole päris normaalne ja sellega tuleb leppida.
Meil on ka sellised naabrid, lisaks lastele kontrollivad-küsitlevad ka meie külalisi ja üldse käituvad nii nagi oleksime nende üürnikud. Lõpetasin nendega suhtlemise peale korduvaid ütlemisi ja tülisid. Nüüd nad enam ahistada ei julge,aga kurdavad ,et meie pere neid ei tereta.
Mul oli lapsepõlves selline naaber, kes ilmselgelt lapsi vihkas ning kellel endal lapsi ei olnud. Siis kui juba täiskasvanuks saime, hakkas meile alles tere ütlema, aga kuni sinnamaani ainult õiendas ja sisises koridoris. Igatahes suutis see tädi oma õelusega ka oma sugulastega tülli minna ning asi lõppes sellega, et ta surigi kuskil haiglas täielikus üksinduses. Pool aastat pärast tema surma tulid mingid sugulased teda otsima, et pole nagu ammu kuulda olnud. Piinlik küll, aga tädi oli vahepeal Liiva kalmistule maetud kui vallavaene ja omasteta isik, kuigi oli oma eluajal suht uhke ja kõrk proua. Ei teagi, kuidas asi lõppes, kas maeti ümber oma mehe kõrvale või mitte.
mina läheks muti juurde ja teataks talle, et keelan tal minu lapsega rääkida. Kõik pretensioonid esitagu kas sulle või eesti politseisse. Aga lapsega ei tohi tema rääkida ja last ahistada.
Olen väga tolerantne inimene ise, aga kui minu last ahistatakse põhjendamatult, siis seda mina ei luba.
Tee politseisse avaldus. Samuti teata lastekaitsesse. Vaevalt, et sinu laps ainus on, kes seda jama taluma peab. Meie maksudest hoitakse üleval korrakaitse organeid, las teevad oma tööd. Võimalik et piisa ühest vestlusest. Kui laps rikub korda, tuleb sellest teatada vanematele, mitte tormata lapse kraesse.
See teema on järjekordne näide, kuidas ei ole paneelikad meie inimeste jaoks sobivad elupaigad.
Lihtsalt ei ole. Tohutut stressi saad, oma elu omamoodi elada lihtsalt ei ole võimalik.
Nii mäletan, kuidas vanast puulobudikust paneelikasse kolides ja õnnest õhevil olles vaatasin imestunult välja kolivaid naabreid, kes hõikasid- aitab sest kolhoosielust küll!
11-aasta pärast, võtmeid uuele korteriomanikule üle andes, olin nii vabanemise-eufoorias, et isegi esialgne korraliku joogivee puudumine uues majakeses tundus tühine.
Aitas sest kolhoosielust tõesti.
Selliste mutikeste probleem ei kao iial vist mitte kuskile. Kui ise laps olin,elas meil majas neid terroriste kuhjaga. Eredamalt on meeles tädikene,kes ajas meid õues veepangedega taga,sest me olevat tema akna alla rumalasti rääkinud ja üldse tema rahu rikkunud ümber maja jooksmisega. Temaga klaarisime mardipäeval asjad ära,läksime külla tantsisime,laulsime ja peale seda oli temaga asi rahulik(seega ei saa öelda,et kõigiga oleks lootusetu asjad korda ajada,kui ise viisakalt külla minna ja tähelepanu osutada). Küll aga teised kaks olid võimatud. Otse minu peal elas tädike,kes ei lubanud meil maja taga rahvastepalli mängida ja üldse mitte seal olla(kuigi seal oli meile tehtud mänguväljak). Kord läks asi isegi nii kaugele,et ta istus akna peal ja loopis kulbiga meile vett pähe,et me oma palli,mis maja juurde oli veerenud kätte ei saaks. Abivägi oli tal ka sõbranna näol,kes tassis aga muudkui teise kopsikuga vett ämbrisse juurde. Muidu oleks ju tädike pidanud ise tooma ja meie oleks palli ilma vett kraevahele saamata kätte saanud. Kolmas mutike aga ei lubanud meil muru peal kõndida,meie pidavat muru ära tallama. Küll ta helistas politseisse ja tegi avaldusi linnavalitsusse. Ei aidanud see,kui vanemad käisid rahulikult rääkimas temaga,et ta selle akna peal lõugamise ja igasugustesse asutustesse kirjade saatmise ja uste kulutamise lõpetaks. Me ei teinud temast enam lõpuks välja,aga ära ta ka ei väsinud,trall kestis kuni surmani.
Sinul soovitan ma korra heaga proovida ja, kui see ei õnnestu siis pane mutt paika. Kui see ka ei õnnestu pöördu politseisse,Sinu laps ei pea ühe kibestunud mutikese pärast hirmunlt trepikojas hiilima,et koju saada. Jõudu ja jaksu!!
Aga lase lastel natuke ukse taga trampida ja siis ise oota, korraliku kuvaldaga, kui selle skiso loll pea jälle ukse vahele ilmub ja… asi vask. Sellist vaid haud ju parandab.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Alati on asjal kaks poolt. Võibolla on mutike tõesti kapriisne ja harjunud vaikuse ning rahuga, mis nüüd on häiritud. Samas võib olla ka süüd lapse käitumises ja olemises. Ehk ei olegi su lapsuke nii nõrguke kukununnuke ja tublike alati.[/tsitaat]
Kas ainult spetsiaalselt superdresseeritud lastega tohib kortermajas elada või mida sa öelda tahad? Laps ei peagi olema \”kukununnuke alati\”, laps võib olla tavaline laps, ilma et teda sellepärast ahistataks. Teemaalgataja kirjutab ju, et ekstra müratekitamine pole lapsele lubatud. Mida ta sinu arvates veel siis tegema peaks?
Muidu aga arvan, et ema-isa rääkimisest mutiga pluss selgitamisest lapsele, et tädi pole päris normaalne, peaks piisama. Mitte midagi ei juhtu tegelikult, kui mutt oma vaenamist ei lõpeta, no kui ta just lapsele otse füüsiliselt kallale ei tule. Lihtsalt mölisevast mutist (rõhutan, kui ema-isa ikka lapse poolt on) laps vaevalt et eluaegse trauma saab. Eks me kõik ole lapsepõlves omamoodi inimestega kokku puutunud ja pole meil häda midagi. Elukogemus tuleb kasuks.
Aga miks su laps siis loobib kommipabereid koridori? Või kes seda teeb? Mõni teine vanamutt nosib komme ja pistab pabereid taskust mööda?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
