Probleem, et ma ei salli oma mehevenna uut naist. Endisega saime hästi läbi, endine jäeti uue pärast maha. Ratsionaalselt võttes, pole mul sellele uuele midagi ette heita, ta on kena, viisakas, vaikne, meeldiv aga ma tunnen, kuidas ma tema seltskonnas pingesse lähen. Ma ei suuda temaga vestlust arendada, kui me suhtleme, siis ma püüan jutu kiiresti ära lõpetada ja eriti vihaseks ajab mind fakt, et ta paistab kõigile teistele ka väga meeldivat (mis on ka arusaadav, sest ta ongi meeldiv inimene).
Olen püüdnud end analüüsida, kas ma olen armukade (et ta meeldib ämmale, kuigi ka mul on ämmaga head suhted), kas ma kannan vimma mehevenna eksnaise pärast (temaga saime hästi läbi ja selliseid tundeid polnud) või on see mingi isikuomadus, mis mulle ei meeldi. Ma ei suuda välja mõelda probleemi põhjust aga see olukord on minu jaoks ebamugav.
Kuidas oma tundeid muuta? Kuidagi ratsionaliseerida? Oskab ehk keegi nõu anda? Sugulastega tuleb ju ikka suhelda, ei tahaks jõu ja enese vägistamise või teise solvamise hinnaga seda teha :(.
Teema: Ebameeldiv ebamäärane vihkamine
Tundsin täpselt sama, kui mu vend perekonda uue naise tõi. Igatepidi tore ja armas tüdruk, kuid otsisin kogu aeg temas mingeid vigu ja tõestust, et eelmine tüdruk oli parem. Sain eelmise tüdrukuga väga hästi läbi. Tundin ise ka, et käitun nõmedalt.
Asi paranes ajapikku, kui oli näha, et vennal on temaga tõsi taga ning nüüd on nad koos olnud 4 aastat ja oleme tüdrukuga nagu sõbrannad.
Kui muud ei aita, siis arvan, et sinu puhul aitab samuti aeg.
Pakun, et sul on elus endal mingid puudjäägid-ebakindlused. Kui sa oleksid õnnelik ja hõivatud oma eesmärkidega, siis sul ei jätkuks vaimset energiat oma sugulase vihkamiseks.
See kadeduse/armukadeduse asi on raske teema. Olen hetkel ise sellise viha objektiks ja ausalt öeldes raske on. Tegu ei ole sugulasega, aga ikkagi inimesega, keda on raske oma elust välja lülitada.
Mitte midagi ei ole teha, mida kenam inimene ma püüan olla, sest kadedamaks ja vaenulikumaks ta läheb.
Soovituseks oleks, et keskendu oma elule. Ära võrdle ennast selle naisega, ära katsu võistelda. Keskendu sellele, mis on sinus endas head, ja selle väljaarendamisele. Proovi võtta seda vennanaist kui oma elu rikastavat kena inimest. Äkki saad endale veel hea sõbrannagi, aga selleks pead kadedusest ja vihkamisest lahti saama. Väga vastikud on sisimas kadedad võistluslikud sõbrad.
Tunned alateadlikult, et mehevenna naisevahetus on nagu märguanne ka sinu mehele, eriti, kui uus naine on kena ja meeldib kõigile väga, ning vana ongi juba unustatud? Mitte, et sa nii MÕTLED, aga kusagil tumedas alateadvuses tiksub midagi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ebakindel olen ma küll ja ma ei taha üldse tunda nii nagu ma tunnen. Samas ma ei võrdle teda endaga nii, et kes on parem, ma kuidagi lihtsalt ei talu teda ja see ei meeldi mulle.
Olen mõelnud, et kui rollid oleksid teistpidi, siis ma oleks ikka päris kurb, kui mehevenna naine mind ei salliks. Ma pingutan ja püüan mitte vaenulik olla, st ma püüan vältida temaga kontakti. Ma ei suuda seda tunnet, mida ma tunnen, määratleda kadedusena. Pigem on see mingi vastumeelsus, ehk see eelmine naine on lihtsalt mul nii hinges… Mind on kunagi samamoodi maha jäetud, nagu mehevend pettis ja jättis oma eksi. Ehk ma suunan oma kunagisest laagerduma jäänud viha täiesti võõrale inimesele? Ei tea. Nõme olukord igal juhul.[/tsitaat]
Kui see vastmeelsus ei tulene kadedusest, siis pead lihtsalt leppima. Mehe vend ei pruugi teda kunagi maha jätta, võib-olla elavad surmani koos. Sa ei taha ju oma elu vihkamisele raisata? Mehevenna eelmine eluperiood eelmise naisega on läbi ega tule enam ilmselt kunagi tagasi, nüüd on asjad nii ja kõik. Parem on asjaga kohanduda.
Usun, et kui see naine on tõesti väga meeldiv inimene ning sinu vihkamine ei tulene mingist hoiatavast sisetundest, siis hakkab sul varsti endal ka oma vihkamise pärast piinlik.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tunned alateadlikult, et mehevenna naisevahetus on nagu märguanne ka sinu mehele, eriti, kui uus naine on kena ja meeldib kõigile väga, ning vana ongi juba unustatud? Mitte, et sa nii MÕTLED, aga kusagil tumedas alateadvuses tiksub midagi.[/tsitaat]
mulle viskas ka esimesena selle mõtte, et TA kardab oma suhte pärast. et tema mees vahetab ta sama hõlpsasti välja ja kõik hakkavad uut naist armastama ja tema on nagu eikeegi. selline alateadlik hirm.
Asi pole ju naises,vaid selles, et sulle ei meeldi kogu lahutuse protsess. Sa ei talu mõtet, et juba loodud perekond võib puruneda ja lahutust toimuda. ja kuna see naine esindab seda, mis sulle üldse ei meeldi ja millest mõtetki sa ei talu, siis väljendub see vastumeeelsus ja viha lahustuste suhtest vaenulikkusega naise suhtes. Sul on veel vedanud ,et see naine on kena inimene ja saad aru, et vihal pole põhjust.
Huvitav juhtum jah. Sest tegelikult elad ju sa selle naise peale välja oma pettumust, mis sul on oma mehevenna suhtes. Ja pisut on selles ka alateadliku hirmu oma mehe võimaliku käitumise pärast. Aga huvitav on just see, et sa vihkad seda naist, kes pole midagi valesti teinud, mitte mehevenda, kes oli kogu loo tegelik kese.
Kui sa kohe seda vihkamist ära ei lõpeta, siis päädib asi sellega, et ei suhtle sa varsti ename ei venna ega ka tema naisega. Olen ise vihatava rollis olnud ja ei aidanudki miski muu, kui lihtsalt lõpetasin suhtlemise ja punkt!
Aga äkki sa tahaksid ise olla mehevenna kõrval?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui sa kohe seda vihkamist ära ei lõpeta, siis päädib asi sellega, et ei suhtle sa varsti ename ei venna ega ka tema naisega. Olen ise vihatava rollis olnud ja ei aidanudki miski muu, kui lihtsalt lõpetasin suhtlemise ja punkt![/tsitaat]
Nõus. Minu mehe vennanaine üritas ka algul head nägu teha, kuigi ilmselgelt ma talle ei meeldinud (oleme väga erineva eluvaatega inimesed). Aga hoolimata heast näost ussitas ta selja taga ja ajas vaikset kiusu. Tulemus? Me lihtsalt loobusime suhtlemisest. Tore on, kui sul on toetav suurpere, aga kui saad lähedastelt hõimlastelt toetuse asemel võltsi naeratust või salavimma, siis parem on eemale hoida.
olen lugenud, et ootmatut lahutust/lahkuminekut on võimalik võrrelda surmaga. inimest, ka asjaosalisi ümbritsevaid inimesi, valdab kaotusvalu (justkui lein).
võimalik, et sina elad praegu üle mõningast kaotusvalu. mehevend ja tema naine on aga õnnelikud, teised sugulased justkui ka. ja see tunnete vastukäivus võib olla viha või ärrituse põhjus. võimalik, et tajud mahajäetud naise kurbust, elustus ju su oma kogemus. lihtsalt anna endale aega. kurbus on loomulik. kui seda endale lubad, siis äkki väheneb ka viha. see läheb mööda, aga ka mehevend ja tema naine ei saa oodata, et ümbritsevad võtavad uue naise nipusga omaks ja unustavad hetkega eelmise.
elementaarne viisakus on oluline. muus osas aitab aeg.
Mul oli tuttaval algselt selline tunne oma uue vennanaise vastu. Kuna vend jättis maha naise, kellega olid pikka aega koos, kes oli pereliige ja parim vennanaine, keda tahta. Algul ei sallitudki just nimelt slepärast uut naist, et tema pärast ei ole seda toredat naist enam seal. Tükk aega keelduti temaga suhtlemast. Aja jooksul, aga anti naisele võimalus ja nad nägid, kui tore see naine tegelikult on. Nüüd tuttav suhtleb mõlemiga ja ei ütle kummagi vastu ühtegi paha sõna!
tead, minu meelest on kohe olemas teatud sort inimesi, kes mingil arusaamatul põhjusel ongi lihtsalt ebameeldivad. mul on näiteks töö juures üks selline. ma ei vihka teda, ta on üldiselt muidu ju täitsa tore ja saame hästi läbi, aga ega ta väga ei meeldi ka mulle ja kui vähegi võimalik, siis väldin temaga suhtlemist, sest millegipärast on ta kohe lihtsalt selline vastumeelne inimene. ja olen aru saanud, et mõni lihtsalt ongi, ükskõik kui meeldiv ta tegelikult pealtnäha on ja isegi kui ta otseselt midagi valesti ei tee.
Ma olen üks selline \”uus naine\”. Mind püüti igal viisil maha suruda, ning minu vastu olid paljud seal peres. Asi muutus alles peale abiellumist.
Samas kui kuulen kuidas nii paljud on suhtunud halvustavalt uue naise kandidaadile, siis tundub see küll lapsik. Inimene pole midagi teinud, aga vimm sees. Mina ka ei ajanud lahku peret, vaid pere purunes enne mind. Mäletan siiani, kuidas mehe eks kogu aeg leidis minus midagi veidrat. Küll ma ei öelnud talle tere ja küll ma olen halb ema. Samas nägin ise küll asju mida oleksin võinud miinustada, kuid milleks. Elan parem ise oma elu ja kõik. Aga nüüd see on minevik. Kuigi jah, ebameeldiv aeg oli see küll
Aga äkki on see lihtsalt mingi alateadvus, et kui on olemas perekondlik ring ning seejärel keegi lahkub ja asemele tuleb täiesti uus liige, kes põhimõtteliselt konkureerib Sinuga, siis toob see esile mingi ebamäärase mittesallivuse. Sest ikka ju võrreldakse suguvõsa poolt, et a’la Reinu naine on nii hea kokk, aga vot see uus Toomase tüdruk on köögis veelgi käbedam.
Aga tegelikult ei oskagi öelda, sest mul on enamvähem samasugused tunded nagu Sul ja põhjust selleks otseselt ei ole. Kaudselt küll, sest ükskord, kui nad järjekordselt külla kutsusin, siis ütles see näitsik, et me tükk aega mõtlesime, kas tulla või mitte. Kuna istumisõhtud olid seni olnud tõesti toredad, siis mind hämmastas selline ütlemine ja kuna olen ka vahel üsna terava ütlemisega, siis mainisingi talle, et õnneks pole küllatulekud tõesti kohustuslikud ning ega ta ei peagi järgmine kord tulema.
Rohkem ei olegi mina neid kutsunud. Mees käib muidugi vennaga läbi, kuid seltskondlike istumisõhtuid, mis varem olid- neid enam ei toimu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tunned alateadlikult, et mehevenna naisevahetus on nagu märguanne ka sinu mehele, eriti, kui uus naine on kena ja meeldib kõigile väga, ning vana ongi juba unustatud? Mitte, et sa nii MÕTLED, aga kusagil tumedas alateadvuses tiksub midagi.[/tsitaat]
See on hea tähelepanek. Tegemist on ka peamise põhjusega, miks hõivatud prouad enamasti solidaarseks muutuvad, kui ilmub vaba ja vallatu naine või koguni armuke. Olgugi, et see lugu ei puuduta neid naisi isiklikult, tiksub alateadvuses siiski kaotushirm ja automaatne solidaarne vihkamine potentsiaalsete \”lõhkujate\” vastu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]ajatusaK kirjutas:[/small]
Sellega ma ei saa ka nõus olla. Tegelikult tundis ka mu mees selle venna uue naise vastu alguses mingit vimma, kuid ta on tänaseks olukorraga leppinud. Kohe kindlasti ei ussita mehe suguvõsa uue naise vastu, vastupidi, ta on väga hästi vastu võetud, arvestades eriti fakti, et ämm oli eelmisest lahkuminekust ikka väga löödud. Imetlen, kuidas tema oma tunnetega toime tuli, aktsepteerib oma poegade valikuid. Ja tema oli mehe venna eelmise naisega eriti lähedane, suhtlevad omavahel siiani aga ei ussita. Mina olen ainus uss, selja taga midagi ei keera, midagi halba pole rääkinud, lihtsalt ei meeldi, kui ta on seltskonnas. Eks ma siis lihtsalt ootan, millal läheb üle.
Muidugi võib vabalt ka olla, et tegelikult me mingil põhjusel lihtsalt ei meeldigi teineteisele, kõik inimesed ei saagi ju omavahel läbi, nagu rääkis ka keegi ülal. No olen naeratavalt viisakalt eemalehoidev edasi siis.[/tsitaat]
Ära põe. Alati ei leia ratsionaalset seletust ja see pole ka oluline. Kui oled märganud, siis mõne inimesega tekib antipaatia kohe algusest peale, olgugi, et ta pole midagi halba teinud. Lihtsalt ei meeldi ja kõik.
Mis peaks sinusse puutuma sinu mehevenna uus naine? Saan aru, et eelmine naine oli sinu sõbranna, aga milles uus süüdi on? Et talle hakkas sinu mehe vend meeldima? Tule taevas appi. Ma arvan, et sa kujutad endale ette, et sa ei saaks temaga läbi mitte mingil juhul, aga sa isegi ei tunne teda, et selles kindel olla. Lõpeta ära see sõbranna poole hoidmine ja anna inimesele võimalus. Kui sa teda vihkad, hakkab ülejäänud perekond hoopis sinust eemale hoidma. Seda tahadki või?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ebakindel olen ma küll ja ma ei taha üldse tunda nii nagu ma tunnen. Samas ma ei võrdle teda endaga nii, et kes on parem, ma kuidagi lihtsalt ei talu teda ja see ei meeldi mulle.
Olen mõelnud, et kui rollid oleksid teistpidi, siis ma oleks ikka päris kurb, kui mehevenna naine mind ei salliks. Ma pingutan ja püüan mitte vaenulik olla, st ma püüan vältida temaga kontakti. Ma ei suuda seda tunnet, mida ma tunnen, määratleda kadedusena. Pigem on see mingi vastumeelsus, ehk see eelmine naine on lihtsalt mul nii hinges… Mind on kunagi samamoodi maha jäetud, nagu mehevend pettis ja jättis oma eksi. Ehk ma suunan oma kunagisest laagerduma jäänud viha täiesti võõrale inimesele? Ei tea. Nõme olukord igal juhul.[/tsitaat]
Just tahtsingi küsida, et kas sind on kunagi maha jäetud. See on sinu vana valu, mis kuskilt sügavusest \”välja ujus\”. Mingil määral samastad ennast mahajäetud naisega – tead, mida ta tunneb – ja kannad uuele naisele kõik üle. Kuidas aidata? Püüa olla endas – sul on tore suhe, sind hoitakse ja armastatakse, sa tead, et ka see mahajäetud naine saab mingil hetkel oma eluga rõõmsalt edasi minna, tal läheb kõik hästi. Vaata enda sisse, mis on jäänud sinu sisse veel valutama. Vabasta see. Täna oma tundeid ja saada nad minema – sul pole neid enam vaja. Võib olla läbi selle tuleb ka vabanemine uue naise suhtes.
Ei tea..kui lahkuminek oleks normaalne olnud siis kindlasti poleks ka negatiivseid emotsioone.
Tihti tehakse kõike seljatga, petetakse, susserdavad seljataga..kui oleks õige mees, siis lõpetaks viisakalt suhte ja siis tutvustaks uut suhet, peale normaalset maha jahtumist endise suhtega.
Mingi austus peaks ikka olema oma endise suhte kohta.
Aga ei, meil on kombeks, esiteks leitakse keegi, magatakse ja susserdavad seljataga ja siis jäetakse oma naine maha ja peale 3 päeva tahetakse et terve suguvõsa uut naist kohe omaks võtaks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
