Mul on miinusprillid, üks silm 5 ja teine natuke üle 6 ja prille olen lapsest saadik kandnud, tõsi küll, lapsena “unustasin” neid enamasti koju, et ei peaks nendega kooli minema. Aga sellist “Anna, las ma proovin” kiiksu olen samuti täheldanud alates keskkoolist. Tol ajal tundsin siirast hämmingut ja ulatasin küsijale ise prillid, aga sellele järgnev ohkimine, et issand, kui viletsad silmad sul ikka on, näed ka üldse midagi või, jms muutus väga kiiresti vastumeelseks ja selleks ajaks, kui täiskasvanuks sain, ma oma prille küsimise peale enam peast ära ei tõmmanud. Tegemist ei ole mänguasja või mingi aksessuaariga, vaid igapäevaseĺt vajaliku abivahendiga ja ma ei taha, et nendega mängitakse. Enamasti piisab sellest, kui ütlen lihtsalt, et mulle ei meeldi, kui teised neid proovivad, aga ühe kolleegiga läksin kunagi päriselt tülli. Tuli mu kõrvale, ütles, et anna oma prille korraks. Küsisin, et mille jaoks, ütles, et niisama nalja pärast, tahaks näha, kui hull mu nägemine on siis, ütlesin, et kujuta niisama ette ja tegin tööd edasi. Mingil muul päeval tegin väikese pausi, panin prillid korraks lauaservale, hõõrusin silmi ja järsku seisab seesama kolleeg mu laua juures, prillid ees ja hõiskab, et vau, mitte midagi ei näe nendega, tegi endast mingi selfie, silmad kõõrdis ja siis andis mu prillid tagasi, üks klaas ära päkerdatud. Vihastasin ja ütlesin, et palun ära enam mitte iialgi küsimata minu asju võta, kehitas õlgu, et ta ju ükskord küsis ja ma ei andnud. Lõpuks sai ise vihaseks, et suur asi küll, mille pärast vinguda, ega ta ära ei lõhkunud. See klaaside katsumine on teine põhjus, miks mulle ei meeldi see nalja pärast proovimine, kes ise prille ei kanna, millegipärast proovivad ja siis lükkavad prille ninal ülespoole, sõrm mööda klaasi. Ebameeldiv on tõesti see küsimine, olen mõelnud, et kui sellised inimesed näevad karguga kedagi tänaval või ratastooliga, kas siis lähevad ka nalja pärast küsima, et anna, ma proovin.