Teema: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

natuke küll teemast välja, aga lugedes Delfis füüsilise karistuse üpooldajate artikleid ja kommentaare võib järeldada järgmist:
– kõik nad said asja eest
– on selle eest vanemale surmani tänulikud
– et ka nende lapsed oleksid neile surmani tänulikud annavad ka neile naha peale
– ei oska kasutada ühtegi muud mõjutusvahendit kui näägutamine või füüsiline karistamine
– füüsilise karistuse mitte kasutamine tähendab automaatselt kasvatamatust jne..

Mina jonnisin kohutavalt oma emaga, mitte kellegi teisega. Haukusin vastu, rääkisin inetult. Ja sain selle eest ikka päris palju peksa. Vits oli meil kogu aeg kapi otsas. Ema peksis ja küsis:\”Kas teed veel?\”, mina karjusin vastu: \”Teen küll!\”

Täna, osates ennast ja oma ema analüüsida, võin ütelda, et ma jonnisin ja käitusin oma emaga halvasti sellepärast, et ma ei pidanud temast lugu – ei siis ega praegu. Minu ema on terve elu olnud alkohoolik ja küllap ma sain sellest juba päris pisikesena aru. Ja sealt tulenes ka lugupidamatus. Ma võin ütelda, et see peksmine sealjuures ei muutnud mitte midagi – ei teda ega mind ega minu arvamust üheski suunas. Pigem see meeldis mulle, sest siis sain tema peale veel karjuda selle peksmise käigus ja see karjumine mingis mõttes maandas mind.

See karistamise teema on tõesti intrigeeriv. Mida rohkem mu oma laps kasvab, seda rohkem hakkan kahtlema füüsilise karistamise vajalikkuses. Sain lapsena mõned korra rihma ja nüüd tagantjärele mõeldes ei näe, et need pahandused oleksid olnud rihma andmist väärt. Enamasti oli ikka tegu lapsevanema enese hooletusega, mida väike laps oma uudishimust või mängulustist ära kasutas.
Samas seisin ka paar korda nurgas ja miskipärast on need nurgas seismised palju alandavana meeles. Need rihmutamised ei olnud nii isiklikud, pigem emotsionaalsed ja ma sain aru, et mu paha tegu põhjustas mu emale sellise emotsiooni mitte see, et ma ise oleksin halb. Mäletan veel, et ema nuttis pärast koos minuga. Nurka pannes aga tekkis tunne nagu oleksin ma ise halb, see karistus oli emotsioonitu ja pikaajaline, lisaks käisid teised mööda ja nägid mind sellises alandavas seisus.
Mu enda laps on napilt üle kahe aasta vana ja liiga väike nii karistusteks kui ka pahandusteks, seega ma isegi ei tea hetkel, kuidas hakata toimima, kui laps tõesti karistust vääriva teoga hakkama saab.
Ja ma pean nõustma eelkõnelejaga, et pole kindel, kas just need karistused tegid minust korraliku inimese või mitte.

mina mäletan oma lasepõlvest ainult 1 asjalikku keretäit – rikkusime naabripoisi inimõigusi (piinasime sugulasega teda) ja saime selle eest korralikult kerepeale. see oli aus.
teisest küljest – kui täiskasvanud oleks meid (lapsi) õigel ajal kuulanud ja sekkunud, siis võibolla ei oleks tulnud ka naabripoisi piinamist (kättemaksuks, et naabripoisi vanem vend kiusas pidevalt meid).

kõik ülejäänud korrad on tulnud vanemate suutmatusest iseenda ja lapse tunnetega toime tulla ja see on ebaaus.

oma lapsi füüsiliselt ei karista – nad on nutikad inimesed ja saavad reeglina jutust aru. kui sigadused on sellised, mis vajavad järelemõtlemist, siis saab järelemõtlemise aega tekitada mõningate hüvede tähtajalise keelamisega.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ühe korra sain rihma. seda mäletan siiani. aga vaat mille eest – seda ei mäleta. Järeldan, et karistusest ei olnud kasu, sest muidu ju mäletaks, mida ma ei tohtinud edaspidi teha.[/tsitaat]

Just! Mina mäletan mingit tarka ütlemist, et laps ei mäleta mille eest ta peksa sai, ta lihtsalt mäletab, et sai. Ja mis sellest tulevikus kasu on? Ma sain ka, aga mille eest, ei ole meeles.

Mul on üks karistamine eriti hästi meeles.
Mu tädi oli minu õde hoidmas ja ma ka asjatasin õe juures. Olin siis 6-aastane ja teadsin väga hästi, kuidas pisikesega olla. Silitasin teda kõhu pealt ja siis kargas tädi teisest toanurgast ligi ja kakkus mu sealt ära ja vedas õue ja pahandas, et kas ma tahan õde ära tappa….. Tõeline hämming.
Ta võttis puu otsast vitsa ja siis ma sain.
Vanemad tulid pärast koju ja ma rääkisin neile loo ära ja siis sai tädi.
See on valus mälestus! Mäletan, et ma natuke aega vihkasin oma õde sellepärast ja ema-isa olid mu suhtumisega tükk aega hädas.
See oli ka viimane kord, kui tädi meile appi paluti.
Samas tahtis ta kindlasti vaid head..ma usun.

Muud füüsilised karistamised, täpsemalt 3 korda, on läinud asja ette, ma julgeks ütelda. Ma olin ikka metsik kaak väiksena ja võtsin igasugu asju ette ja suuvärk oli ka omal kohal, et kinni panna oli seda päris raske ja kaitse oli kõva.

Mina sain ka palju füüsiliselt karistada nii ema kui isa käest. Olin väga tagasihoidlik laps. Koolis mind narriti, sest hoidsin omaette, lihtsalt ei julgenud teiste lastega rääkima minna, ma ei tea miks, ilmselt on minu enesehinnang maha trambitud juba titeeas. Ka täiskasvanuna olen inimene, kes ei oska kunagi ei öelda ega enda eest seista. Enesehinnang on väga madal.
Olin enda arvates hea laps, väga rahulik, kuuletusin vanematele. Vahel muidugi ka jonnisin ja tahtsin oma mina näidata, tahtsin, et vahel oleks mõni asi ka nii nagu mina tahan, mitte nagu vanemad ütlevad, aga vanemate poolt tehti jonnimistele kiire ja valus lõpp. Nutsin tihti õhtuti voodis, sest arvasin, et vanemad mind ei armasta, miks nad muidu nii kurjad on. Laste seas polnud mul sõpru, sest ma olin ülivaikne laps ja ei julgenud kellegagi suhelda. Õppisin muidu hästi. Eriti eredalt on mul meeles isa peksmised, sest ta tegi seda ikka korralikult. Ühe korra sain isa käest peksa isegi siis kui meil külalised olid, minu arvates sellepärast, et ütlesin kui teised lauda istusid, et mul pole kõht tühi. Mul oli nii häbi ja pärast ma pidin nutetud silmadega istuma sealsamas laua ääres.
Samas olid mul kõik asjad olemas, ema hankis kuskilt igasuguseid defitsiitseid asju, mul olid paremad riided ja koolivarustus kui enamikul klassikaaslastel. Ainult ka nagu üks eespool kirjutaja kirjutas, ema oli ainult siis tõeliselt hea ja hoolitsev kui haige olin. Mäletan, et soovisingi haigeks jääda, sest siis tundsin, et minust hoolitakse.
Nüüd täiskasvanuna ei suuda ka väga oma vanematest hoolida, käime küll igapäevaselt läbi, aga nagu mingi tõrge oleks meie vahel.
Oma lapsi ei suuda ma kindlasti lüüa.
Samas mees on saanud ka palju füüsiliselt karistada, aga temal see ei kõigutanud kuidagi enesehinnangut, tema arvab, et peksmised olid asja eest. Mees on väga kõrge enesehinnangug seltskonnahing, kes arvab, et lapsi tuleb vahel ka füüsiliselt karistada.

Mul on kolm poisslast, nii et ega suurt vahet neljaga ilmselt pole.
Sina emana siis annad ise oma poegadele peksa, et nad suudaksid ennast meestemaailmas kehtestada?! No jõudu tööle! Loodetavasti saavad su lapsed siiski õigel ajal kusagilt teada, et teiste inimeste füüsiline karistamine on seadusega meie riigis keelatud ning kuulub kriminaalkorras karistamise alla!
Ma ei väida, et lapsi ei tuleks karistada, kuid selleks on kõikvõimalikke muid mooduseid, mitte haiget tegemine!

Karistamine peaks olema vahend mis võimaldab järgimõelda ja leida, et nii ei tehta ja järgmine kord juba hoiduda teatud teo tegemisest. Minu vaatamise järgi tuleks eristada ettevaatamatuse tõttu tekkivad pahandused tahtlikust pahandusest. Näiteks on võimalik kogemata kedagi lükata, midagi väärtuslikku äralõhkuda ja on võimalik minna ja lükata teadlikult, et teine haiget saab ja asja meelega lõhkuda. Kui tegemist on teadliku veaga, peab laps saama järgimõelda. Nii et igasugune omaette pikemalt olemine läheb arvesse. Ega nurka ka niisama ei pandud. Ikka selleks, et anda järgimõtlemise aega. Kindlasti peaks järgimõtlemise aeg järgnema kõigile tegudele, mis suurena toimepandud kellegi võõra peal ,toovad kaasa kohtuliku karistamise. Ehk siis keegi võtab meelega teise asja, siis omas kodus on see nagu enam vähem, kui suurena võtta teise asi, läheb see otsekohe vargusena kirja. Kui 1 laps tõukab teist teadlikult, siis on see suuretvaheline kaklus jne, jne.
Leian , et karistada äparduste eest on ebainimlik. Küll aga tuleb reageerida eetiliste rikkumiste suhtes, mis on tehtud tahtlikult.
Endale tundub ,et kiputakse karistama just äparduste eest, mis tahtmatult tekkinud. Need võiks olemata olla. Ja tahtlike asjade eest võiks luua võimalusi järgimõtlemiseks. Võimalus näiteks arvutit kasutada, telekat vaadata, telefoni omada võivad olla väga võimsad võimalused. Füüsiliselt kallaleminekuga vanem aga pigem kaotab autoriteeti ,kui midagi püsivamat saavutab. Äparduste tagajärgi aga peaks laps aitama ise likiveerida ja kindlasti teeb ta seda rõõmuga, sest teab, et näed niisaab jälle rõõmsalt edasi liikuda 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Et siis laps põhjustas täiskasvanutele lisaprobleeme sellega, et ta oli laps ja käitus nagu laps ikka kellel oli igav. Vanema asi oli laps teisele tegevusele juhtida. Löömine oli absoluutselt ebavajalik ja tulemuseks ongi eluaeg kestev solvumine. Miks see vanem lõi? Sest ta lihtsalt kaotas kannatuse. Jätke meelde, et keegi pole ära teeninud löömist ja ükski laps ei saanud vitsa jms asja eest. [/tsitaat]
et laps käitus nagu laps, kel on igav….
võtame selle närida :).
laps kel on igav, mul kodus mittekunagi nii ei käitu, kui ta käitub siis, kui külalised tulevad.
igavuses laps löntsib ringi, nägu mossis peas, vingub. aga kui keegi on külas, tundub lapsele et nagu oleks see külain etulnud tema jaoks. ja oh õudu, kui külaline on lastesõbralik. siis laps ei pea enam üldse piiri. ma ütleks, et vaene külaline. ja kuidas tundub külalisele see asi? tema mõtleb et kas neid lapsi üldse kasvatatakse ka. muidugi kasvatatakse, räägitakse, seletatakse, aga pidurid käivad nii maha, et see teeb mulle häbi ja külalisele on ka tüütu.

Ise olen lapsepõlves saanud ema käest nii vitsa, kui ka rihmaga. Oma lapsi ei ole löönud kunagi, kuna mul oleks neist lihtsalt niiii hirmus kahju, kui ma neid lööks. Vits on ju valus, tean omast käest. Kui väike olin ja vitsa sain, siis lubasin endale, et oma lapsi ei löö ma kunagi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

et laps käitus nagu laps, kel on igav….
võtame selle närida :).
laps kel on igav, mul kodus mittekunagi nii ei käitu, kui ta käitub siis, kui külalised tulevad.
igavuses laps löntsib ringi, nägu mossis peas, vingub. aga kui keegi on külas, tundub lapsele et nagu oleks see külain etulnud tema jaoks. ja oh õudu, kui külaline on lastesõbralik. siis laps ei pea enam üldse piiri. ma ütleks, et vaene külaline. ja kuidas tundub külalisele see asi? tema mõtleb et kas neid lapsi üldse kasvatatakse ka. muidugi kasvatatakse, räägitakse, seletatakse, aga pidurid käivad nii maha, et see teeb mulle häbi ja külalisele on ka tüütu. [/tsitaat]
Nii hea pärast, sa ju ei tea, mida külaline oma peas mõtleb. Ei hakka kõik kohe kive sinu kapsaeda pilduma ega arvustama: \”Ei tea, kas naid lapsi kasvatatakse ka?\”, ka mõttes mitte. Ära võta vastutust teiste täiskasvanute mõtete eest. Oma lapsi küll ei ole vaja häbeneda, nad on lapsed (pealegi sinu lapsed). Muidu hakkadki paljusid asju teiste oletatava arvamuse järgi tegema, et ainult väljapoole kõik kena kui klantspilt paistaks.

Ja mina saan selle tapeediloo lapsest väga hästi aru…. ja arvan, et karistus oli ebaõiglane.

[small]kairit69 kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ja mina saan selle tapeediloo lapsest väga hästi aru…. ja arvan, et karistus oli ebaõiglane.[/tsitaat] Meie majas pandi lapsed ka tööle, kui tööd juba tehti ja töötegemist austati. See, et oleks saanud karelda ja lolli mängida ja teiste tööd segada- no ei tulnud kõne allagi. Seega minu jaoks oli imelik, et laps isegi aru ei saanud, isegi täiskasvanuna, mida ta valesti tegi. Mina olen saanud ka enda mäletamist mööda korra vitsa või õigemini rihma. Aga mille eest, ei mäleta. Mäletan, et toona tundus see mulle ebaõiglane ja nutsin. Ja mulle tundub, et ma ei saanud siis ka aru, mille eest. Olin ka väga noor, umbes neljaaastane võisin olla. Ja ükskord virutas üks õpetaja mulle tunni ajal jutustamise eest (aasta siis oli 85). Siis ka istusin ja vihastasin ja mõtlesin, kuidas kätte maksan. reaalsuses ma ei teinud midagi.