Esileht Pereelu ja suhted Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 150 )

Teema: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Postitas:
Kägu

Viimasel ajal on palju kõneainet valmistanud teema keelata laste füüsiline karistamine täielikult. Selle üle võikski arutlema jääda, paljud on poolt paljud vastu.
Selge et kõik oleneb situatsuoonist, oleneb lapsest.
Olen mõelnud enda lapsepõlvele ja ka seal on tulnud ette füüsilist karistamist. Millegi pärast on eredamalt meelde jäänud mõned korrad kus ma arvan, et füüsiline karistamine oli liiast. Ma ei ole kunagi olnud raske laps, pigem väga rahulik ja arvan et oleksin nendes olukordades saanud aru ka lihtsalt karmist sõnalisest pahandamisest.
Üks juhus oli kord vanaemaga, tema oli selline sõjaaja inimene, saanud tunda sellega kaasnevat nälgaja eluraskuseid. Toit oli tema jaoks püha. Kord aga ei tahtnud ma lõunat sööma minna ja no tõesti millisele väikesele lapsele on söök oluline. Aga mina sain selle eest pahandad ja laksu, et sööma ei läinud.
Teine olukord meenub, ma vist väisin käia siis juba esimeses klassis, kella veel ei tundnud, aga olin üksi kodus ja läksin sugulase juurde õue mängima. Hoidsime lasteaia lähedale, et kui mu võõrasisa nooremale õele järele läheb, siis näen neid ja lähen ka koju. aga juhtus nii et ma ikkagi ei näinud ja jõudsin koju suht hilja. Kodus oli paanika suur, mind oli otsitud igalt poolt. Sain siis võõrasisalt vitsa. Arvan siiski siiani, et see oli ülekohtune, oleks piisanud ka korralikust suulisest pahandamisest. Ei olnud selline kadumine minu puhul ju tavaline.

Milliseid seikasid teie oma lapsepõlvest mäletate, ka neid kus tunnete et füüsiline karistamine oli asjaeest?

Please wait...


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

mina olin hästi korralik ja nö lihtne laps. kodus meil füüsiliselt ei karistatud, välja arvatud vahel mõni laks kintsule. ja ometi on mul isegi sellest üks ebameeldiv mälestus, kus sain enda meelest asjatult laksu.

lugu oli selline, et vanemad panid tapeeti, tädipere oli ka abiks. suured siis tapitseerisid, meie, lapsed, mängisime ja jooksime niisama ringi. mingil hetkel ema keelas, et me mahapandud tapeedipaanide vahel ei jookseks, aga noh, ruumi oli vähe ja see vähenegi ruum remondikola täis. ikka me siis kalpsasime seal vahel ringi ning juhtuski, et mingil hetkel, kui hakkasin üle liimise tapeedipaani hüppama, maandusin istukile keset liimi. sain haiget ja samas oli naljakas ka, tädipoeg kõrval lagistas naerda. aga ema andis mulle lohutamise või naermise asemel hoopis laksu ja kihutas sealt meid eemale. solvusin hirmsasti ja hale oli endast ka. arvan ka praegu, et tegelikult ei teinud ma midagi, mis väärinuks karistust, olin lihtsalt… laps:)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

natuke küll teemast välja, aga lugedes Delfis füüsilise karistuse üpooldajate artikleid ja kommentaare võib järeldada järgmist:
– kõik nad said asja eest
– on selle eest vanemale surmani tänulikud
– et ka nende lapsed oleksid neile surmani tänulikud annavad ka neile naha peale
– ei oska kasutada ühtegi muud mõjutusvahendit kui näägutamine või füüsiline karistamine
– füüsilise karistuse mitte kasutamine tähendab automaatselt kasvatamatust jne..

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt


Postitas:
paula69

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

vot see on teema, mille üle jääbki vaidlema. ise sain rihma korralikult lapsepõlves aga kas just see minust korraliku inimese tegi või mitte, mine võta nüüd kinni? 😀 kas olen saanud ka karistada ebaõiglaselt – küll ja seda tihti mitte oma ema poolt vaid sugulaste ja õpetajate poolt!

Please wait...


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Mina jonnisin kohutavalt oma emaga, mitte kellegi teisega. Haukusin vastu, rääkisin inetult. Ja sain selle eest ikka päris palju peksa. Vits oli meil kogu aeg kapi otsas. Ema peksis ja küsis:\”Kas teed veel?\”, mina karjusin vastu: \”Teen küll!\”

Täna, osates ennast ja oma ema analüüsida, võin ütelda, et ma jonnisin ja käitusin oma emaga halvasti sellepärast, et ma ei pidanud temast lugu – ei siis ega praegu. Minu ema on terve elu olnud alkohoolik ja küllap ma sain sellest juba päris pisikesena aru. Ja sealt tulenes ka lugupidamatus. Ma võin ütelda, et see peksmine sealjuures ei muutnud mitte midagi – ei teda ega mind ega minu arvamust üheski suunas. Pigem see meeldis mulle, sest siis sain tema peale veel karjuda selle peksmise käigus ja see karjumine mingis mõttes maandas mind.

Please wait...


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Mina ei olnud küll pai laps aga ma ei olnud ka oma kasuvanematega tänamatu kuidki ebaõiglust leidus seal liiga palju. Peres oli veel lapsi.Ma sain iga asja eest,isegi teise lapse jama pärast sain mina sest ma ei võtnud seda omaks..Lõpuks otsustasin tagasi minna lastekodusse,vaimselt ei jaksanud enam.

Please wait...


Postitas:
evelyn34

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

See karistamise teema on tõesti intrigeeriv. Mida rohkem mu oma laps kasvab, seda rohkem hakkan kahtlema füüsilise karistamise vajalikkuses. Sain lapsena mõned korra rihma ja nüüd tagantjärele mõeldes ei näe, et need pahandused oleksid olnud rihma andmist väärt. Enamasti oli ikka tegu lapsevanema enese hooletusega, mida väike laps oma uudishimust või mängulustist ära kasutas.
Samas seisin ka paar korda nurgas ja miskipärast on need nurgas seismised palju alandavana meeles. Need rihmutamised ei olnud nii isiklikud, pigem emotsionaalsed ja ma sain aru, et mu paha tegu põhjustas mu emale sellise emotsiooni mitte see, et ma ise oleksin halb. Mäletan veel, et ema nuttis pärast koos minuga. Nurka pannes aga tekkis tunne nagu oleksin ma ise halb, see karistus oli emotsioonitu ja pikaajaline, lisaks käisid teised mööda ja nägid mind sellises alandavas seisus.
Mu enda laps on napilt üle kahe aasta vana ja liiga väike nii karistusteks kui ka pahandusteks, seega ma isegi ei tea hetkel, kuidas hakata toimima, kui laps tõesti karistust vääriva teoga hakkama saab.
Ja ma pean nõustma eelkõnelejaga, et pole kindel, kas just need karistused tegid minust korraliku inimese või mitte.

Please wait...


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Olen minagi füüsilist karistust saanud – vitsa, laksu, rihma… Otsest mälestust, et ebaõiglaselt, ei ole. Kuid arvamust, et sain asja eest, kah ei ole. Nüüd, kus mul endal lapsed, saan täpselt foonist ja olukordadest aru. Kui ikka mul endal pinged kasvavad üle pea, siis on on ka lapsed hullud ja üle mõistuse ning tundub, et ainus võimalus oleks, sahmakas kirja ja rahu majas. Samas, näen ma täpselt, et kui mul endal lisapingeid ei ole – tööl raske ja keeruline periood või mehega lahendamata olukorrad, siis olen võimeline palju rahulikumalt teatud olukordi võtma ja lapsed on täitsa ok, ei tülitse, ei kisu vingu ja kiusu. Ja kui ma siis oma enda lapsepõlve peale mõtlen, siis saan aru küll, et emal oli mul nii palju muid jamasid, et ega tal lihtsalt polnud siis enam aega ja jaksu meie tülisid ja kiuslemisi vennaga lahendada. Kui ikka ütled ja ikka järgi ei jäeta ja ütled jälle ja ikka ei kuulata, siis polegi justkui enam sõnu ja ongi vaid füüsiline karistus, sest hirm selle ees vast siiski pidurdab… Kuid tegelikkuses on ütlemisel ja ütlemisel vahe ja küll laps kuulab, kui sa ise nõrk ja kahtlev ei ole…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Tapeeditööde segajale: ema keeldu ei pidanud millekski, segasid tapeedi panemist, rikkusid paani ja oma riided, põhjustades täiskasvanutele lisaprobleeme, ning oled siiani solvunud, et said laksu ja minema saadeti! Sa oled vist praegu ka veel laps! Rangem lapsevanem ei oleks üleüldse lubanud sind nende tapeedipaanide vahele ega aktsepteerinud oma keelu eiramist.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt


Postitas:
leeni

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

mina mäletan oma lasepõlvest ainult 1 asjalikku keretäit – rikkusime naabripoisi inimõigusi (piinasime sugulasega teda) ja saime selle eest korralikult kerepeale. see oli aus.
teisest küljest – kui täiskasvanud oleks meid (lapsi) õigel ajal kuulanud ja sekkunud, siis võibolla ei oleks tulnud ka naabripoisi piinamist (kättemaksuks, et naabripoisi vanem vend kiusas pidevalt meid).

kõik ülejäänud korrad on tulnud vanemate suutmatusest iseenda ja lapse tunnetega toime tulla ja see on ebaaus.

oma lapsi füüsiliselt ei karista – nad on nutikad inimesed ja saavad reeglina jutust aru. kui sigadused on sellised, mis vajavad järelemõtlemist, siis saab järelemõtlemise aega tekitada mõningate hüvede tähtajalise keelamisega.

Please wait...


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

ühe korra sain rihma. seda mäletan siiani. aga vaat mille eest – seda ei mäleta. Järeldan, et karistusest ei olnud kasu, sest muidu ju mäletaks, mida ma ei tohtinud edaspidi teha.

Please wait...


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ühe korra sain rihma. seda mäletan siiani. aga vaat mille eest – seda ei mäleta. Järeldan, et karistusest ei olnud kasu, sest muidu ju mäletaks, mida ma ei tohtinud edaspidi teha.[/tsitaat]

Just! Mina mäletan mingit tarka ütlemist, et laps ei mäleta mille eest ta peksa sai, ta lihtsalt mäletab, et sai. Ja mis sellest tulevikus kasu on? Ma sain ka, aga mille eest, ei ole meeles.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Minu ema armastas vitsa ja laksutamist-põhimõtteliselt. Olin vaikne ja tagasihoidlik laps, kes pigem teadmatusest aeg-ajalt midagi korda saatis. Ema oli juba alguses nõuks võtnud, et lapsed talle pähe ei istu ja teevad nii nagu täiskasvanud inimene nõuab. Kord, veel üsna suure lapsena, sain väga korralikult ja valusalt peksa-ma tõesti ei tea siiani, mille eest. Pean tunnistama, et mul on selles suhtes siiski okas hinges- minusuguse lapse puhul oleks ainult ütlemisest piisanud, et mul oma tegude pärast häbi oleks.
Teisest küljest oli/on ema siiski väga hea. Ta ei teinud iialgi lastele seda süüa, mida ta teadis, et nad ei armasta. Tegi magustoite. Poes käies tõi alati midagi kaasa. Kui nägi, et mingi mure hingel, siis pidi selle ära rääkima. Kaitses nõmedate õpetajate eest, kes tõesti ebaõiglaselt käitusid. Istus ja põetas meid voodiserval, kuigi oli ise väsimusest ümber kukkumas. Tema raha oli ka meie raha. Lubas sõpru ööseks külla ja meid jällegi sõprade juurde….jne….

Aga see liigne vits oli küll asjata. Enesehinnang sai kohati ikka väga kannatada.

Please wait...


Postitas:
ILSe

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Mul on üks karistamine eriti hästi meeles.
Mu tädi oli minu õde hoidmas ja ma ka asjatasin õe juures. Olin siis 6-aastane ja teadsin väga hästi, kuidas pisikesega olla. Silitasin teda kõhu pealt ja siis kargas tädi teisest toanurgast ligi ja kakkus mu sealt ära ja vedas õue ja pahandas, et kas ma tahan õde ära tappa….. Tõeline hämming.
Ta võttis puu otsast vitsa ja siis ma sain.
Vanemad tulid pärast koju ja ma rääkisin neile loo ära ja siis sai tädi.
See on valus mälestus! Mäletan, et ma natuke aega vihkasin oma õde sellepärast ja ema-isa olid mu suhtumisega tükk aega hädas.
See oli ka viimane kord, kui tädi meile appi paluti.
Samas tahtis ta kindlasti vaid head..ma usun.

Muud füüsilised karistamised, täpsemalt 3 korda, on läinud asja ette, ma julgeks ütelda. Ma olin ikka metsik kaak väiksena ja võtsin igasugu asju ette ja suuvärk oli ka omal kohal, et kinni panna oli seda päris raske ja kaitse oli kõva.

Please wait...


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tapeeditööde segajale: ema keeldu ei pidanud millekski, segasid tapeedi panemist, rikkusid paani ja oma riided, põhjustades täiskasvanutele lisaprobleeme, ning oled siiani solvunud, et said laksu ja minema saadeti! Sa oled vist praegu ka veel laps! Rangem lapsevanem ei oleks üleüldse lubanud sind nende tapeedipaanide vahele ega aktsepteerinud oma keelu eiramist.[/tsitaat]

Mitte rangem, vaid arukas lapsevanem oleks lastele muu tegevuse leidnud. Miks on nii, et vanemad ei suuda ise piire paika panna ja siis kui lapsed lastena käituvad, neid ilma hoiatamata füüsiliselt karistavad?! See on ju puhtalt vanema nõrkuse märk kui ta teisiti kui vägivallaga oma lastest ‘jagu ei saa’!!

Vägivald sünnitab vägivalda!
Õiglast füüsilist karistamist pole olemas!!!!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Mina sain ka palju füüsiliselt karistada nii ema kui isa käest. Olin väga tagasihoidlik laps. Koolis mind narriti, sest hoidsin omaette, lihtsalt ei julgenud teiste lastega rääkima minna, ma ei tea miks, ilmselt on minu enesehinnang maha trambitud juba titeeas. Ka täiskasvanuna olen inimene, kes ei oska kunagi ei öelda ega enda eest seista. Enesehinnang on väga madal.
Olin enda arvates hea laps, väga rahulik, kuuletusin vanematele. Vahel muidugi ka jonnisin ja tahtsin oma mina näidata, tahtsin, et vahel oleks mõni asi ka nii nagu mina tahan, mitte nagu vanemad ütlevad, aga vanemate poolt tehti jonnimistele kiire ja valus lõpp. Nutsin tihti õhtuti voodis, sest arvasin, et vanemad mind ei armasta, miks nad muidu nii kurjad on. Laste seas polnud mul sõpru, sest ma olin ülivaikne laps ja ei julgenud kellegagi suhelda. Õppisin muidu hästi. Eriti eredalt on mul meeles isa peksmised, sest ta tegi seda ikka korralikult. Ühe korra sain isa käest peksa isegi siis kui meil külalised olid, minu arvates sellepärast, et ütlesin kui teised lauda istusid, et mul pole kõht tühi. Mul oli nii häbi ja pärast ma pidin nutetud silmadega istuma sealsamas laua ääres.
Samas olid mul kõik asjad olemas, ema hankis kuskilt igasuguseid defitsiitseid asju, mul olid paremad riided ja koolivarustus kui enamikul klassikaaslastel. Ainult ka nagu üks eespool kirjutaja kirjutas, ema oli ainult siis tõeliselt hea ja hoolitsev kui haige olin. Mäletan, et soovisingi haigeks jääda, sest siis tundsin, et minust hoolitakse.
Nüüd täiskasvanuna ei suuda ka väga oma vanematest hoolida, käime küll igapäevaselt läbi, aga nagu mingi tõrge oleks meie vahel.
Oma lapsi ei suuda ma kindlasti lüüa.
Samas mees on saanud ka palju füüsiliselt karistada, aga temal see ei kõigutanud kuidagi enesehinnangut, tema arvab, et peksmised olid asja eest. Mees on väga kõrge enesehinnangug seltskonnahing, kes arvab, et lapsi tuleb vahel ka füüsiliselt karistada.

Please wait...


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Viimane kägu, kas oled kasvatanud nelja poisslast, kel kõigil vanusevahet paar aastat? Kas Sa tead, mis reeglid valitsevad meeste maailmas ja seda juba väikesest peale? Ära tule ütlema, et kui suurem on jõuga väiksemast üle ja teeb liiga, ei tohi seda takistada ja liiga nahhalseks muutunut karistada. Poistevaheline jõukatsumine toimub teatud eas iga päev ja igal ajal,seda ei ohjelda naiselik ninnu-nännu, vaid resoluutne tegutsemine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Mul on kolm poisslast, nii et ega suurt vahet neljaga ilmselt pole.
Sina emana siis annad ise oma poegadele peksa, et nad suudaksid ennast meestemaailmas kehtestada?! No jõudu tööle! Loodetavasti saavad su lapsed siiski õigel ajal kusagilt teada, et teiste inimeste füüsiline karistamine on seadusega meie riigis keelatud ning kuulub kriminaalkorras karistamise alla!
Ma ei väida, et lapsi ei tuleks karistada, kuid selleks on kõikvõimalikke muid mooduseid, mitte haiget tegemine!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tapeeditööde segajale: ema keeldu ei pidanud millekski, segasid tapeedi panemist, rikkusid paani ja oma riided, põhjustades täiskasvanutele lisaprobleeme, ning oled siiani solvunud, et said laksu ja minema saadeti! Sa oled vist praegu ka veel laps! Rangem lapsevanem ei oleks üleüldse lubanud sind nende tapeedipaanide vahele ega aktsepteerinud oma keelu eiramist.[/tsitaat]

Ah, ma ei olnud üldse sõnakuulmatu laps! Ei olnud selle loo puhul küll tegu sellega, et ma ema ei aktsepteerinud. Kas sa siis enda lapsepõlvest ei mäleta olukordi, kus maja on rahvast täis ja lapsed sellest nii elevil, et ei tea kohe, mida ära teha või kuhu joosta! Täiesti süütu vallatus! Kui sedagi. Pigem elevusest tulenev ebaõnn.

Emaga olid suhted väga soojad ja head, on ka praegu. Sain kodust palju armastust ja hellust. Minu näide oli pigem selleks, et näidata, kuidas lapsed karistamist kogevad. See laks kuidagi kasuks küll ei tulnud, vabalt oleks võinud olemata olla. Midagi katastroofilist ei juhtunud, lapse lust sai lihtsalt karistatud. Aga teate küll seda eestlaste ütlust, et pill tuleb pika ilu peale… Ei tohikski juskui rõõmutseda, sest rõõmutsemise palk on nutt:)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Karistamine peaks olema vahend mis võimaldab järgimõelda ja leida, et nii ei tehta ja järgmine kord juba hoiduda teatud teo tegemisest. Minu vaatamise järgi tuleks eristada ettevaatamatuse tõttu tekkivad pahandused tahtlikust pahandusest. Näiteks on võimalik kogemata kedagi lükata, midagi väärtuslikku äralõhkuda ja on võimalik minna ja lükata teadlikult, et teine haiget saab ja asja meelega lõhkuda. Kui tegemist on teadliku veaga, peab laps saama järgimõelda. Nii et igasugune omaette pikemalt olemine läheb arvesse. Ega nurka ka niisama ei pandud. Ikka selleks, et anda järgimõtlemise aega. Kindlasti peaks järgimõtlemise aeg järgnema kõigile tegudele, mis suurena toimepandud kellegi võõra peal ,toovad kaasa kohtuliku karistamise. Ehk siis keegi võtab meelega teise asja, siis omas kodus on see nagu enam vähem, kui suurena võtta teise asi, läheb see otsekohe vargusena kirja. Kui 1 laps tõukab teist teadlikult, siis on see suuretvaheline kaklus jne, jne.
Leian , et karistada äparduste eest on ebainimlik. Küll aga tuleb reageerida eetiliste rikkumiste suhtes, mis on tehtud tahtlikult.
Endale tundub ,et kiputakse karistama just äparduste eest, mis tahtmatult tekkinud. Need võiks olemata olla. Ja tahtlike asjade eest võiks luua võimalusi järgimõtlemiseks. Võimalus näiteks arvutit kasutada, telekat vaadata, telefoni omada võivad olla väga võimsad võimalused. Füüsiliselt kallaleminekuga vanem aga pigem kaotab autoriteeti ,kui midagi püsivamat saavutab. Äparduste tagajärgi aga peaks laps aitama ise likiveerida ja kindlasti teeb ta seda rõõmuga, sest teab, et näed niisaab jälle rõõmsalt edasi liikuda 🙂

Please wait...


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ah, ma ei olnud üldse sõnakuulmatu laps! Ei olnud selle loo puhul küll tegu sellega, et ma ema ei aktsepteerinud. Kas sa siis enda lapsepõlvest ei mäleta olukordi, kus maja on rahvast täis ja lapsed sellest nii elevil, et ei tea kohe, mida ära teha või kuhu joosta! Täiesti süütu vallatus! Kui sedagi. Pigem elevusest tulenev ebaõnn.

Emaga olid suhted väga soojad ja head, on ka praegu. Sain kodust palju armastust ja hellust. Minu näide oli pigem selleks, et näidata, kuidas lapsed karistamist kogevad. See laks kuidagi kasuks küll ei tulnud, vabalt oleks võinud olemata olla. Midagi katastroofilist ei juhtunud, lapse lust sai lihtsalt karistatud. Aga teate küll seda eestlaste ütlust, et pill tuleb pika ilu peale… Ei tohikski juskui rõõmutseda, sest rõõmutsemise palk on nutt:)[/tsitaat]
oi, meil on koguaeg sellised olukorrad. mind ajab vihale. muidu on täiesti mõistlikud lapsed, ei kisa, ei ripu minu küljes, ei aja rumalat loba, ei eputa. aga nii kui keegi külla mulle tuleb, kaovad pidurid ära. külaline võetakse nagu lõbustaja-ahviks endale. lollitatakse, esinetakse tüütult. arengutasemelt kukuvad nagu 2 aastat tagasi. see vehkimine söögilauas, miski läheb ümber. sõna ei kuulata. mulle on see täitsa paras piin. alati enne külalisi räägin et olgu palun sellised nagu nad muidu on. toredad, kuulavad lapsed. muudkui pean neid ikka tõmbama külaliste juurest ära ja rääkima, et ei tohi lolliks minna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Et siis laps põhjustas täiskasvanutele lisaprobleeme sellega, et ta oli laps ja käitus nagu laps ikka kellel oli igav. Vanema asi oli laps teisele tegevusele juhtida. Löömine oli absoluutselt ebavajalik ja tulemuseks ongi eluaeg kestev solvumine. Miks see vanem lõi? Sest ta lihtsalt kaotas kannatuse. Jätke meelde, et keegi pole ära teeninud löömist ja ükski laps ei saanud vitsa jms asja eest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Et siis laps põhjustas täiskasvanutele lisaprobleeme sellega, et ta oli laps ja käitus nagu laps ikka kellel oli igav. Vanema asi oli laps teisele tegevusele juhtida. Löömine oli absoluutselt ebavajalik ja tulemuseks ongi eluaeg kestev solvumine. Miks see vanem lõi? Sest ta lihtsalt kaotas kannatuse. Jätke meelde, et keegi pole ära teeninud löömist ja ükski laps ei saanud vitsa jms asja eest. [/tsitaat]
et laps käitus nagu laps, kel on igav….
võtame selle närida :).
laps kel on igav, mul kodus mittekunagi nii ei käitu, kui ta käitub siis, kui külalised tulevad.
igavuses laps löntsib ringi, nägu mossis peas, vingub. aga kui keegi on külas, tundub lapsele et nagu oleks see külain etulnud tema jaoks. ja oh õudu, kui külaline on lastesõbralik. siis laps ei pea enam üldse piiri. ma ütleks, et vaene külaline. ja kuidas tundub külalisele see asi? tema mõtleb et kas neid lapsi üldse kasvatatakse ka. muidugi kasvatatakse, räägitakse, seletatakse, aga pidurid käivad nii maha, et see teeb mulle häbi ja külalisele on ka tüütu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Viimane kiri oli mõeldud inimesele, kes tapeediloo juures lapse solvumisest aru ei saanud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt


Postitas:
tulen

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

et laps käitus nagu laps, kel on igav….
võtame selle närida :).
laps kel on igav, mul kodus mittekunagi nii ei käitu, kui ta käitub siis, kui külalised tulevad.
igavuses laps löntsib ringi, nägu mossis peas, vingub. aga kui keegi on külas, tundub lapsele et nagu oleks see külain etulnud tema jaoks. ja oh õudu, kui külaline on lastesõbralik. siis laps ei pea enam üldse piiri. ma ütleks, et vaene külaline. ja kuidas tundub külalisele see asi? tema mõtleb et kas neid lapsi üldse kasvatatakse ka. muidugi kasvatatakse, räägitakse, seletatakse, aga pidurid käivad nii maha, et see teeb mulle häbi ja külalisele on ka tüütu. [/tsitaat]

Sellisel juhul on lapsed lihtsalt ülemeelikud, aga sa ei hakka neid ju sellepärast laksutama? Püüdsin selgitada, et tapeediloo juures oli lapse löömine asjakohatu. Keegi siin püüdis väita, et lapse solvumine täiskasvanueas pole mõistetav, aga ikka on küll.

Please wait...


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Kes ütleb, et talle on vanemad lapsepõlves liiga teinud, kuid nad täiskasvanuna solvunud pole, on iseendaga ilmselt tööd teinud ja vanemale teadlikult andestanud.
Tavaliselt naljalt ei andestata ja need sündmused jäävad meid aastateks saatma. Lõhuvad meie keha ja tervist ning panevad aluse teistele suhetele elus, kaasaarvatud käitumisele oma lastega.

Mind füüsiliselt karistas ema paar korda ja seda juba teismelise eas, mis oli ausaltöeldes üsna naeruväärne. Suur inimene ajab teist peaaegu suurt hüppenööridega mööda elamist taga…
Veel hullem aga oli minu ema tava minu rõõme ja muresid suure seltskonna ees lahata. Vot see oli tõeliselt traumeeriv.
Isa ei tõstnud kunagi kätt mu vastu, tal pruukis vaid leebes toonis öelda: ‘Kuule, tüdruk, kas nii ikka saab..’ Lihtsalt oli autoriteet.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt


Postitas:
Claris80

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Ise olen lapsepõlves saanud ema käest nii vitsa, kui ka rihmaga. Oma lapsi ei ole löönud kunagi, kuna mul oleks neist lihtsalt niiii hirmus kahju, kui ma neid lööks. Vits on ju valus, tean omast käest. Kui väike olin ja vitsa sain, siis lubasin endale, et oma lapsi ei löö ma kunagi.

Please wait...


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

et laps käitus nagu laps, kel on igav….
võtame selle närida :).
laps kel on igav, mul kodus mittekunagi nii ei käitu, kui ta käitub siis, kui külalised tulevad.
igavuses laps löntsib ringi, nägu mossis peas, vingub. aga kui keegi on külas, tundub lapsele et nagu oleks see külain etulnud tema jaoks. ja oh õudu, kui külaline on lastesõbralik. siis laps ei pea enam üldse piiri. ma ütleks, et vaene külaline. ja kuidas tundub külalisele see asi? tema mõtleb et kas neid lapsi üldse kasvatatakse ka. muidugi kasvatatakse, räägitakse, seletatakse, aga pidurid käivad nii maha, et see teeb mulle häbi ja külalisele on ka tüütu.

Nii hea pärast, sa ju ei tea, mida külaline oma peas mõtleb. Ei mõtle kõik külalised kohe nii: \”Ei tea, kas neid lapsi kasvatatakse ka?\”. Ei pillu kõik kohe kive sinu kapsaaeda, ka mõttes mitte. Häbi ära küll oma laste pärast tunne, muidu hakkadki kõike teiste inimeste arvamusest lähtuvalt tegema ja lapsed räägivad täiskasvanuna, meie ema häbenes meid, kogu aeg kamandas ja näägutas, et väljapoole paistaks kõik kui klantspilt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

et laps käitus nagu laps, kel on igav….
võtame selle närida :).
laps kel on igav, mul kodus mittekunagi nii ei käitu, kui ta käitub siis, kui külalised tulevad.
igavuses laps löntsib ringi, nägu mossis peas, vingub. aga kui keegi on külas, tundub lapsele et nagu oleks see külain etulnud tema jaoks. ja oh õudu, kui külaline on lastesõbralik. siis laps ei pea enam üldse piiri. ma ütleks, et vaene külaline. ja kuidas tundub külalisele see asi? tema mõtleb et kas neid lapsi üldse kasvatatakse ka. muidugi kasvatatakse, räägitakse, seletatakse, aga pidurid käivad nii maha, et see teeb mulle häbi ja külalisele on ka tüütu. [/tsitaat]
Nii hea pärast, sa ju ei tea, mida külaline oma peas mõtleb. Ei hakka kõik kohe kive sinu kapsaeda pilduma ega arvustama: \”Ei tea, kas naid lapsi kasvatatakse ka?\”, ka mõttes mitte. Ära võta vastutust teiste täiskasvanute mõtete eest. Oma lapsi küll ei ole vaja häbeneda, nad on lapsed (pealegi sinu lapsed). Muidu hakkadki paljusid asju teiste oletatava arvamuse järgi tegema, et ainult väljapoole kõik kena kui klantspilt paistaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt


Postitas:
kairit69

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Päris palju ju selliseid juhtumeid, kurb lugeda lausa. Ma arvan, et vitsaga karistajad ei tea, mida nad oma laste hingega teevad.

Mul on ka üks lugu hinge peal, tahaksin andestada ja vabastada, aga ei oska.

Meil oli mingil ajal kodus vits kapi otsas, aga seda ei kasutatud. Ükskord kasutati. Tühine asi, sain vitsaga vastu sääri, sest ei läinud magama õigel ajal, tegin tsirkust ja lollitasin. Nutsin ennast magama pärast. Ma ei suutnud taluda mõetet, et mu ema tõepoolest lõi mind.

Jälg, mis jäi, oli väga ränk. Lõhe, mis minu ja ema vahele jäi, kestab siiamaani. Ehkki ema hoiab mu lapsi ja on parim vanaema ja ma tean, et ta ei löö neid iialgi. Ta armastab neid. Aga mind? Muidugi kui aus olla, siis olid mõned teised (mitte karistamisega) seotud juhtumid veel, mis lõhet tekitasid.

Täna ma mõistan, et mu vanematel oli raske oma esimesele lapsele (mulle) vabadust anda. Nemad ei teadnud, kui palju võib anda ja andisd pigem vähem. Ise ma olin liiga korralik, armastasin reegleid, aga kui need tundusid ebaõiglased, ei osanud endale lisa kaubelda. Just siis, kui lugu juhtus, oli ema väsinud, närviline, tööpingest kurnatud. Aga oleks leidunud muid lahendusi.

Please wait...


Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 150 )


Esileht Pereelu ja suhted Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.