Esileht Pereelu ja suhted Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 150 )

Teema: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Postitas:
Vahe

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

nii et sinu arvates on laste kõikide pahanduste taga ainult ja ainult lapsevanema puudulik kasvatus- ja selgitustöö? lapse temperamendil, enesepidurdusvõimel ja uudishimul pole asjas mitte mingisugust rolli? ütleme eelkoolieas, kuni 7-8a vanuseni?[/tsitaat]
Ma vastan sulle omast kogemusest (mitu teismelist väga erineva temperamendiga last, mitmeaastane töökogemus lapsehoidjana): jah, lapsed on erinevad, jah, mõnega on raskem ja mõnega palju raskem, kuid vähemalt normintellekti puhul (puudega lastega pole kokku puutunud) on enesepidurdusvõime treenitav ka ilma vägivallata. Lasteaedades pole füüsiline karistus lubatud, kuidas seal suudavad paar kasvatajat hulga lapsi ilma vitsa ja tutistamiseta ohjes hoida?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ju ütlengi, et täiskasvanu ja laps ei ole võrdsed inimesed. Üks on oma arengus ikka palju maas. Kui täiskasvanud ei saa oma asju lahendatud, siis ülemus lõpuks lasebki alluva lahti (=korralik keretäis) või kui tegemist on võrdsel positsioonil olijatega, siis kutsutakse kõrgem ülemus vahekohtunikuks.
Ja veel, täiskasvanute omavahelised võimumängud võivad olla palju julmemad, kui üks aus keretäis.[/tsitaat]

Mine metsa oma keretäiega. Keegi ei vaidlegi, et laps ja venam on samal positsioonil. Lapsele tuleb kehtestada piirid ja nendest kinni pidada VÄGIVALLATA. Mis viha ja alandustunde tekitab üks löömine, kas kujutad ette?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen lapsena korduvalt rihma ja vitsa saanud, aga k~ik korrad olid ka asja eest ning viha või vimma vanemate peale ei pea.

Näiteid:

Olin siis ca 5-6 aastane, vend aastake noorem. Elasime külakeses, kus kõik tundsid kõiki. Kord ilmus sinna mingi mees, kes ühe külaelaniku juurde üsna kauaks peatuma jäi. Oli selline 35-40-ne aastane mees. Hirmsasti meeldis talle just väikeste lastega mängida. Ühel päeval kutsus ta mind ja mu venda ja paar sama vana last veel kaasa ja viis meid kodust ca 20 km kaugusele veekogu äärde ujuma. Veetsime seal terve päeva. Kui koju jõudsime, olid vanemad murest hullumas, politseigi vist oli jalgele aetud. Ega keegi meist ju kodus sõnagi mineku kohta ei öelnud. Vot siis saime vennaga nii, et istuda ka ei saanud paar päeva.
Nüüd, palju palju aastaid hiljem sain teada, et mees oli äsja vanglast vabanenud pervert. Vanemad muidugi teadsid seda juba tol korral.
Õppetund oli korralik: iial ei lahkunud ma kodukülast ilma oma vanemateta või siis alati ütlesin, kuhu lähen ja kuna tulen.

Ka teised korrad olid umbkaudu sama tõsised.

Oma lapsi löönud ei ole. Siiani oleme suutnud asjad ka sõnadega selgeks teha.
Aga kui nad peaksid umbes samasuguste sigadustega hakkama saama, siis kes teab, milline on reaktsioon.[/tsitaat]

Ohver arvabki, et ta on peksu ära teeninud. Ka mõni peksasaanud naine arvab, et ise põhjustas olukorra. Laps idealiseerib ja armastab oma vanemaid tingimusteta, sellest ka mõtlemine, et sain asja eest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

sellisest lapsest on tõesti kahju, kellega keegi tegeleda ei taha. aga see pole küll meie laps. laps mõtleb meie peres vist, et jätaks nad mu ometi rahule ja ei kontrolliks õppimist, et ei õpetaks ja et ei võtaks eraõpetajat, ei tuleks mu tuppa ja ei käsiks osaleda kodutöödes.
aga selle aja peale, kui lapsel endal aru pähe tuleks, on rong läinud: tahaks küll saada gümnaasiumisse, aga pole teadmisi. [/tsitaat]

näib, et selle lapse loomulik teadmishimu on ammuilma tapetud lõppematu sundimisega.
uskumatu, et on vanemaid kelle jaoks lapsega tegelemine tähendab vaid käskimist, sundimist, kontrollimist ja muidugi regulaarset karistamist!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Vahe kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small][/small]
——- Lasteaedades pole füüsiline karistus lubatud, kuidas seal suudavad paar kasvatajat hulga lapsi ilma vitsa ja tutistamiseta ohjes hoida?[/tsitaat]
lasteaias ette tulevaid ohusituatsioone on oluliselt vähem kui tavalises kodus või pereettevõtmiste raames.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ohver arvabki, et ta on peksu ära teeninud. Ka mõni peksasaanud naine arvab, et ise põhjustas olukorra. Laps idealiseerib ja armastab oma vanemaid tingimusteta, sellest ka mõtlemine, et sain asja eest. [/tsitaat]
miks sa arvad, et laps idealiseerib oma vanemaid tingimusteta? mina küll ei idealiseerinud. minu arust elasid nad täiesti valesti, tegid valesid asju ja elasid mõttetut elu. ma olin küllalt väike, kui ma mõtlesin välja milline vastuolu on ema sõnades ja tegudes.
kindlasti on huvitav teada. milline vastuolu mulle ei meeldinud: kriitika inimeste suhtes. tema aus arvamus teiste suhtes. aga silma ees nendega oli viisakas. kodus aga klatsis nagu tolmas. viha nende vastu, kel paremini läks.
ja muidugi põhiline asi oli pidutsemine, kui ma väike olin. mind saadeti magama. ise pidutseti kodus. aga ma pidin magama!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

näib, et selle lapse loomulik teadmishimu on ammuilma tapetud lõppematu sundimisega.
uskumatu, et on vanemaid kelle jaoks lapsega tegelemine tähendab vaid käskimist, sundimist, kontrollimist ja muidugi regulaarset karistamist! [/tsitaat]
ah ära targuta, kui sa ei tea. paari rea kohta on kerge öelda.
lasteaias ei suutnud teda keegi õppima panna. koolipikendust aga ei antud. nii on see õppimine täiesti üle kivide ja kändude läinud ja terve pere närvid sinna ka. isale telekakeeld ja emale trennidest loobumine, sest kui kedagi kodus pole, siis laps ei õpi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

ah ära targuta, kui sa ei tea. paari rea kohta on kerge öelda.
lasteaias ei suutnud teda keegi õppima panna. koolipikendust aga ei antud. nii on see õppimine täiesti üle kivide ja kändude läinud ja terve pere närvid sinna ka. isale telekakeeld ja emale trennidest loobumine, sest kui kedagi kodus pole, siis laps ei õpi. [/tsitaat]

midagi ikka on mis lapsele teha meeldib, mille vastu huvi tunneb, mis lapse silmad särama paneb?
ei usu, et ei ole ja pole kunagi olnudki.
lasteaiaealisega õppimine peaks olema mäng, mitte \”õppima panemine\”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

miks sa arvad, et laps idealiseerib oma vanemaid tingimusteta? mina küll ei idealiseerinud. minu arust elasid nad täiesti valesti, tegid valesid asju ja elasid mõttetut elu. ma olin küllalt väike, kui ma mõtlesin välja milline vastuolu on ema sõnades ja tegudes.
kindlasti on huvitav teada. milline vastuolu mulle ei meeldinud: kriitika inimeste suhtes. tema aus arvamus teiste suhtes. aga silma ees nendega oli viisakas. kodus aga klatsis nagu tolmas. viha nende vastu, kel paremini läks.
ja muidugi põhiline asi oli pidutsemine, kui ma väike olin. mind saadeti magama. ise pidutseti kodus. aga ma pidin magama! [/tsitaat]

Kui lapsel oleks oma vanemate suhtes ükskõikne tunne, siis ei teeks lapsepõlvekogemused niivõrd haiget. Vanemad on lapse jaoks justkui peeglid, laps vaatab nendesse ja see, mida ta näeb kujundabki tema enda. Ehk laps saab selliseks nagu temasse suhtutakse. Kui lapsesse suhtutakse kui alluvasse, kes peab ainult kuuletuma, siis tõenöoliselt ta selleks ka saab. Laps hakkab arvama, et kui vanemad teda löövad, siis ta on ju selle ära teeninud, on paha laps. Laps ei mõtle, et vanemad ei oska olla õiged vanemad ja valavad oma viha minu peal välja. Kui jõutakse juba sinnamaani, et laps saab aru, et vanemad pole ideaalsed, siis on lapse usaldust ammu kuritarvitatud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

midagi ikka on mis lapsele teha meeldib, mille vastu huvi tunneb, mis lapse silmad särama paneb?
ei usu, et ei ole ja pole kunagi olnudki.
lasteaiaelaisega õppimine peaks olema mäng, mitte \”õppima panemine\”.

[/tsitaat]
jaa, midagi pani lapse silmad särama. see oli jooksmine, tormamine, ronimine.
kuidas sa õpetad last, kes tahab joosta vaid ühest kohast teise, aga kel pole niigi palju kannatust, et õppida selgeks tähed, et saada sel viisil mänguda aarete jahti.
nii kui laps ära tabas, et peab lugema midagi kokku, siis ta seda enam ei tahtnud mängida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
RebaseMaie

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Vanasti ju idealiseeriti füüsilist karistust. Olen isegi väiksena lugenud raamatut tüdrukust, kes oli tihti haige, kuni hakkas ratsutamistrennis käima, kus ka lapsed said piitsaga üle turja, kui selg sirgu ei olnud vms. Ühel hetkel, kui tüdruk ühe trikiga hakkama ei saanud, ütles ta treenerile:\”Õpetaja, palun aidake natuke piitsaga!\” Ja oli hiljem muidugi maru tänulik, sest leidis, et väike \”füüsiline tõuge\” aitas kaugemale jõuda. See tähendab, et lapsi kasvatatigi usus, et toore jõuga aidatakse lastel midagi saavutada.

Aga mina tean ka ühte juhust, kus ema, kes muidu kunagi lapsi ei löönud, andis oma pojale rihma, sest ei näinud lihtsalt muud väljapääsu. Koliti kehvemasse linnaossa, laps hakkas suhtlema mitte nii tublide lastega ja jäi ühel päeval emale varastamisega vahele. Ja siis oligi olukord, et ema nuttis peksmise ajal, poeg ei nutnud. Pere ülejäänud neli last kasvasid täiesti peksuta üles. Aga see poiss on mulle hiljem öelnud, et see peks mõjus talle nii, et ta lõpetas kogu selle halva seltskonnaga suhtlemise – mitte selle pärast, et valus oli, vaid just selle pärast, et ta nägi, kui õnnetuks ta oma ema teinud oli ja kui nurka ta ajanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]RebaseMaie kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vanasti ju idealiseeriti füüsilist karistust. Olen isegi väiksena lugenud raamatut tüdrukust, kes oli tihti haige, kuni hakkas ratsutamistrennis käima, kus ka lapsed said piitsaga üle turja, kui selg sirgu ei olnud vms. Ühel hetkel, kui tüdruk ühe trikiga hakkama ei saanud, ütles ta treenerile:\”Õpetaja, palun aidake natuke piitsaga!\” Ja oli hiljem muidugi maru tänulik, sest leidis, et väike \”füüsiline tõuge\” aitas kaugemale jõuda. See tähendab, et lapsi kasvatatigi usus, et toore jõuga aidatakse lastel midagi saavutada.

Aga mina tean ka ühte juhust, kus ema, kes muidu kunagi lapsi ei löönud, andis oma pojale rihma, sest ei näinud lihtsalt muud väljapääsu. Koliti kehvemasse linnaossa, laps hakkas suhtlema mitte nii tublide lastega ja jäi ühel päeval emale varastamisega vahele. Ja siis oligi olukord, et ema nuttis peksmise ajal, poeg ei nutnud. Pere ülejäänud neli last kasvasid täiesti peksuta üles. Aga see poiss on mulle hiljem öelnud, et see peks mõjus talle nii, et ta lõpetas kogu selle halva seltskonnaga suhtlemise – mitte selle pärast, et valus oli, vaid just selle pärast, et ta nägi, kui õnnetuks ta oma ema teinud oli ja kui nurka ta ajanud.[/tsitaat]

niisiis mõjus mitte peks, vaid emotsioon, et laps oli oma ema õnnetuks teinud. seega, peks oleks võinud ka olemata olla, tulemus oleks sama.

ma olen kuulnud lugusid, kus vanal ajal lastekodulapsed palusid kasvatajal endale vitsa anda. sest see oli ainus viis, mil nad kogesid täiskasvanu füüsilist lähedust ja jagamatut tähelepanu.
nad lihtsalt ei olnud kogenud, et last võiks ka ilma vitsutamata sülle võtta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
RebaseMaie

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

niisi mitte paeks, vaid emotsioon, et laps oli oma ema õnnetuks teinud. seega, peks oleks võinud ka olemata olla, tulemus oleks sama.
[/tsitaat]

Ma tean, et inimesed tõlgendavad uut infot ainult enda uskumustest lähtuvalt, aga asi polnud mitte ainult selles, et ema oli õnnetu (õnnetu oli ta ilmselt kohe, kui poiss vahele jäi), vaid just selles, et laps nägi, et ta oli ema viinud selle täiesti viimse piirini, kuhu ema kunagi sattuda ei tahtnud.

Ma ei poolda füüsilist vägivalda ja arvan, et isegi koeri peaks treenima pehmete meetoditega, st ilma allasurumiseta – ja tihti see toimib, aga on ka koeri, kes pehmete meetodite peale proovivad teatud aja tagant, kas annaks ehk siiski hammustada kätt, mis neid toidab, ja hoopis treenerile pähe istuda. Ja jutt ei käi kodukoertest, vaid treeneriga koos töötavatest loomadest, keda spetsialistid võistlusteks treenivad. Mõni lihtsalt on selline, et tema jaoks on selline suhtumine nõrkuse märk ja nõrkust üritatakse kohe oma kasuks ära kasutada.

Rääkimata sellest, et on olukord, kus on vaja ülikiiresti reageerida. Kui ma olen lapsega kapis peidus ja ukse taga on mõrtsukas, ei hakka ma lapsele rääkima, et äkki ikka oleks tasa, vaid panen vägisi käe suu peale. Kui tänaval võõras kuri koer jookseb meie poole ja laps arvab, et on aeg mänguks, ja ei ole vabatahtlikult nõus eemale tulema, saab ta laksu. Seda teemat ei ole võimalik kategooriliselt mustvalgena vaadata, alati on mingid pooltoonid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]RebaseMaie kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ma tean, et inimesed tõlgendavad uut infot ainult enda uskumustest lähtuvalt, aga asi polnud mitte ainult selles, et ema oli õnnetu (õnnetu oli ta ilmselt kohe, kui poiss vahele jäi), vaid just selles, et laps nägi, et ta oli ema viinud selle täiesti viimse piirini, kuhu ema kunagi sattuda ei tahtnud.

Ma ei poolda füüsilist vägivalda ja arvan, et isegi koeri peaks treenima pehmete meetoditega, st ilma allasurumiseta – ja tihti see toimib, aga on ka koeri, kes pehmete meetodite peale proovivad teatud aja tagant, kas annaks ehk siiski hammustada kätt, mis neid toidab, ja hoopis treenerile pähe istuda. Ja jutt ei käi kodukoertest, vaid treeneriga koos töötavatest loomadest, keda spetsialistid võistlusteks treenivad. Mõni lihtsalt on selline, et tema jaoks on selline suhtumine nõrkuse märk ja nõrkust üritatakse kohe oma kasuks ära kasutada.

Rääkimata sellest, et on olukord, kus on vaja ülikiiresti reageerida. Kui ma olen lapsega kapis peidus ja ukse taga on mõrtsukas, ei hakka ma lapsele rääkima, et äkki ikka oleks tasa, vaid panen vägisi käe suu peale. Kui tänaval võõras kuri koer jookseb meie poole ja laps arvab, et on aeg mänguks, ja ei ole vabatahtlikult nõus eemale tulema, saab ta laksu. Seda teemat ei ole võimalik kategooriliselt mustvalgena vaadata, alati on mingid pooltoonid.[/tsitaat]

ma arvan, et näeme asju suuresti sarnaselt.
aga see teema siin on laste füüsilisest karistamisest, mitte lapse kaitsmisest äärmuslikus ohtlikus situatsioonis.

kapi ja mõrtsuka näites käe suu peale panemine ei ole lapse füüsiline karistamine.

ma ei usu ka, et kui väike laps oleks vastamisi võõra kurja koeraga, siis raiskaks keegi aega lapse laksutamisele vaid viiks ta süles lihtsalt minema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small][/small]
niisiis mõjus mitte peks, vaid emotsioon, et laps oli oma ema õnnetuks teinud. seega, peks oleks võinud ka olemata olla, tulemus oleks sama.
[/tsitaat]
mina jällegi arvan, et mõjus oli just kätega kallale minek. \”minu ema, kes kärbselegi liiga ei tee, andis mulle peksa.\” õnnetuks tehtud ema oli see laps vast varemgi näinud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
RebaseMaie

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

ma ei usu ka, et kui väike laps oleks vastamisi võõra kurja koeraga, siis raiskaks keegi aega lapse laksutamisele vaid viiks ta süles lihtsalt minema.

[/tsitaat]

Mul on olnud rõõm hoida nelja-aastast last, kes oleks sellises olukorras (kui teda tema tahte vastaselt kuskile viiakse) lihtsalt hüsteeriasse läinud ja valimatult lahmima hakanud. Ei tea, kust ta löömist õppinud oli, sest tema peres polnud pea üldse mingit karistamist, aga nelja-aastast suuremat kasvu last, kes üritab end konkreetselt vabaks võidelda, on üsna raske lihtsalt minema viia. Aga laks oma olemuselt ei olegi ju valus, valus on alandus, mis sellega kaasneb, nii et nii vägisi süllevõtmine, kui laksuga süllerabamine on oma olemuselt sarnaseid ja põhiline osa on seal lapse füüsiline allasurumine. Aga point jääb muidugi samaks, on olukordi, kus hiljem selgitatakse, miks ema/isa/keegi kolmas oma seisukoha jõuga peale surus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]RebaseMaie kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mul on olnud rõõm hoida nelja-aastast last, kes oleks sellises olukorras (kui teda tema tahte vastaselt kuskile viiakse) lihtsalt hüsteeriasse läinud ja valimatult lahmima hakanud. Ei tea, kust ta löömist õppinud oli, sest tema peres polnud pea üldse mingit karistamist, aga nelja-aastast suuremat kasvu last, kes üritab end konkreetselt vabaks võidelda, on üsna raske lihtsalt minema viia. Aga laks oma olemuselt ei olegi ju valus, valus on alandus, mis sellega kaasneb, nii et nii vägisi süllevõtmine, kui laksuga süllerabamine on oma olemuselt sarnaseid ja põhiline osa on seal lapse füüsiline allasurumine. Aga point jääb muidugi samaks, on olukordi, kus hiljem selgitatakse, miks ema/isa/keegi kolmas oma seisukoha jõuga peale surus.[/tsitaat]

Süles kinnihoidmine paneb lapsele turvalised piirid ja seda peab tegema juba väga väiksest peale. Laks on ikkagi valus. Milleks laksata ja sülle haarata, saab ka ainult sülleharamisega. Aga kui varem on kasutatud laksutamist, siis süllehaaramine enam ei toimi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]RebaseMaie kirjutas:[/small]
[tsitaat] Aga see poiss on mulle hiljem öelnud, et see peks mõjus talle nii, et ta lõpetas kogu selle halva seltskonnaga suhtlemise – mitte selle pärast, et valus oli, vaid just selle pärast, et ta nägi, kui õnnetuks ta oma ema teinud oli ja kui nurka ta ajanud.[/tsitaat]
Ma sattusin algklassides sellisesse olukorda, kus oleks olnud suurepärane võimalus varastada ja tõenäoliselt mitte vahele jääda. Kaasas oli mul hoovisõber, kes üritas täiest hingest mind veenda, et me selle ära teeksime. Ma mäletan, kuidas ma kõhklesin ja kuidas otsustasin, et ei tee seda, sest see oleks vale. Mitte mingist hirmust ega tahtmatusest vanemaid kurvastada, vaid lihtsalt sisetunne ütles, et see pole õige.
Ideaalis võikski laps jätta varastamata mitte seepärast, et see teeb ema äärmuslikult õnnetuks, vaid seepärast, et võõra vara võtmine on vale.
Kuidas see sisetunne lapsesse sisse kasvatada, selle üle võib muidugi tunde vaielda. Ise olen veendunud, et mingi peks siin ei aita, õiged väärtushinnangud antakse edasi eeskujuga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Panen oma loo ka kirja, surmani vist meeles see. Olime sugulastega maal(kokku 4 last). Onu ehitas uut maja ja maja oli just värskelt krohvitud. Kõige pisem lastest, tollal vist kolmene, läks ja sirgeldas seinale. Ja siis meie, kolm vanemat last saime järjest korralikult vitsa selle eest, et me seda sodimist ei märganud. Kõige vanem lastest pidi ise vitsa tooma. Selgelt on meeles selle loo ebaõiglus ja alandus.
Vitsa-rihma sain oma mäletamist mööda päris tihti. Olin vaikne, eeskujulikult käituv laps ja kõik need vitsalood on minu mäletamist mööda ebaõiglased.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Veetsime seal terve päeva. Kui koju jõudsime, olid vanemad murest hullumas, politseigi vist oli jalgele aetud. Ega keegi meist ju kodus sõnagi mineku kohta ei öelnud. Vot siis saime vennaga nii, et istuda ka ei saanud paar päeva.
[/tsitaat]

Vanemaid pani nii käituma hirm. Nad kartsid selle päeva jooksul, et nende lapsed on vägistatud või tapetud. Nad tõotasid ilmselt terve päev, et kui nad vaid lapsed elusate ja tervetena tagasi saaks, oleks nad igavesti paremad inimesed. Ja siis tulid need igatsetud lapsed tagasi ja vanemad andsid neile hoopis peksa!!!

Mina siin küll mingit loogikat ei näe! Kui nad oleksid pidanud hoopis kirstu kõrval nutma, kas nad siis ka kujutaks ette, et samale lapsele võiks niimoodi peksa anda, et ta istuda ei saaks? Ei, siis annaks kõik, et laps ellu äratada, lubaks elu lõpuni ta pead silitada…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Eriti jälestan ma seda, kui külaliste tulles (kui ma ise olen see külaline) lapsed nagu ahvid mööda maja trööbeldavad ja tähelepanu püüavad. Käed tõmbuvad kohe rusikasse ja silm otsib vitsa. Selline käitumine näitabki, et laps ei pea vanemat autoriteediks ja arvab, et võib vanema territooriumil teha, mis tahab.
[/tsitaat]

Minu jaoks on mõõtmatult vastikud need inimesed, kelle arvates oma pere laps on kuidagi suure inimese armust \”täiskasvanu territooriumil\”.
Enda vanemad olid keskmiselt ranged ja meie olime keskmisest rohkem mööda nööri käivad lapsed. Mäletan lapsepõlvest, et meil käis kunagi külas mingi ema-isa tuttav naine, kes jäi ööseks ka, ja kes meile samamoodi tigedalt käratas, et kas ei tea oma kohta või.
Nüüd on omal kolm last. Sellise mentaliteediga tigedust täis inimesed lakkavad olemast mu sõbrad. Kui ikka võõras koduski kisub laste lapseks olemist nähes käsi rusikasse ja silm otsib vitsa, siis pöördu arsti poole.

On ikka vahe, kas pekstakse lapsi sellepärast, et elu on raske, närvid läbi ja siis on vihastamine kerge tulema, või ollakse lihtsalt julm ja südametu inimene, kelle arvates last peabki peksma, et ta oskaks \”täiskasvanu territooriumil\” olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Mina olen see laps keda ema pidas oma isklikuks omandiks ja peksukotiks. Vägivald, alandamine, mõnitamine…ja ma olin hea laps, õppisin hästi, ei logelenud, suuri jamasid ei korraldanud. Emal aga oli vaja oma pingeid minu peal maandada. Ülekohus ja ebaõiglus ei unune. Nüüd on see ema suremas, haiglas. Pidage mind südametuks või milleks tahes…ei ole mul tema vastu mingeid tundeid, jah käin vaatamas, viin mida ta soovib, aga see on ka kõik. Halva juures on hea see, et oma lastele oskan seetõttu olla palju parem ema, sest seda, milline üks ema olema ei pea, tean väga hästi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

sellisest lapsest on tõesti kahju, kellega keegi tegeleda ei taha. aga see pole küll meie laps. laps mõtleb meie peres vist, et jätaks nad mu ometi rahule ja ei kontrolliks õppimist, et ei õpetaks ja et ei võtaks eraõpetajat, ei tuleks mu tuppa ja ei käsiks osaleda kodutöödes.
aga selle aja peale, kui lapsel endal aru pähe tuleks, on rong läinud: tahaks küll saada gümnaasiumisse, aga pole teadmisi. [/tsitaat]

Sa leiad ilmselt, et lapsega tegelemine on võrdne tema lakkamatu ‘kasvatamisega’. Õppimine, kodutööd, mõistuse pähe panemine… Kas te pere midagi vaba aja sisustamiseks ka koos teeb peale teleka vaatamise? Kui lapse ja vanema suhe on ainult alluva ja ülemuse suhe, siis miks sa eeldad et laps peaks sind aktsepteerima… Kui te vanematema ei oska olla tema sõbrad ja mängukaaslased, ei lase lapsel iial ühtegi valikut teha jne, siis loomulikult kannatab ta kuidagi selle terrori ära ja võitleb nii kuis oskab ning laseb siis esimesel võimalusel jalga…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
ipip

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Mina sain ikka kohutavalt väiksena peksa, ikka nii, et veri lippas(ema poolt, isa ei puutunud kunagi), samas vanem vend ei saanud, oli nii öelda pailaps ja on nüüdki. Kui nüüd juba kus olen täiskasvanu, omalgi juba lapsed, pahvatas ema välja,et tal on kahju, et ma sünnitusel ei surnud, olin tema eksitus, et mul ei ole enam ema, ainult et siis kui tema enam hakkama ei saa siis hakkab minult toetust nõudma, seaduse ees olen ju tema tütar. Oma lapselapsi( minu lapsi siis ei tahaks, et neid üldse oleks), samas venna omi hoiab. Üldiselt on väga raske olukord, kindlasti tuleb kunag lastele vanaemast rääkida kui nad hakkavad pärima, aga mida, olen mõelnud, et pigem, et teda polegi ja proovin hoida, et nad ka kunagi ei kohtuks, ei talunud kui ühte poissi kärpsepiitsaga õpetati. Ühesõnaga jama sellise vanaemaga aga ise proovin küll hakkama saada ilma vägivallata, tea kas lõpuni õnnestub.

Please wait...
Postitas:
Marju2

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

See on ikka väga räige ütlemine oma ema poolt. Ma kohe tahaks öelda, et ole vapper. Ma ei kujuta, millest selline viha tuleb oma lapse vastu..
[small]ipip kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina sain ikka kohutavalt väiksena peksa, ikka nii, et veri lippas(ema poolt, isa ei puutunud kunagi), samas vanem vend ei saanud, oli nii öelda pailaps ja on nüüdki. Kui nüüd juba kus olen täiskasvanu, omalgi juba lapsed, pahvatas ema välja,et tal on kahju, et ma sünnitusel ei surnud, olin tema eksitus, et mul ei ole enam ema, ainult et siis kui tema enam hakkama ei saa siis hakkab minult toetust nõudma, seaduse ees olen ju tema tütar. Oma lapselapsi( minu lapsi siis ei tahaks, et neid üldse oleks), samas venna omi hoiab. Üldiselt on väga raske olukord, kindlasti tuleb kunag lastele vanaemast rääkida kui nad hakkavad pärima, aga mida, olen mõelnud, et pigem, et teda polegi ja proovin hoida, et nad ka kunagi ei kohtuks, ei talunud kui ühte poissi kärpsepiitsaga õpetati. Ühesõnaga jama sellise vanaemaga aga ise proovin küll hakkama saada ilma vägivallata, tea kas lõpuni õnnestub.[/tsitaat]

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]kairit69 kirjutas:[/small]
[tsitaat]Päris palju ju selliseid juhtumeid, kurb lugeda lausa. Ma arvan, et vitsaga karistajad ei tea, mida nad oma laste hingega teevad.

Mul on ka üks lugu hinge peal, tahaksin andestada ja vabastada, aga ei oska.

Meil oli mingil ajal kodus vits kapi otsas, aga seda ei kasutatud. Ükskord kasutati. Tühine asi, sain vitsaga vastu sääri, sest ei läinud magama õigel ajal, tegin tsirkust ja lollitasin. Nutsin ennast magama pärast. Ma ei suutnud taluda mõetet, et mu ema tõepoolest lõi mind.

Jälg, mis jäi, oli väga ränk. Lõhe, mis minu ja ema vahele jäi, kestab siiamaani. Ehkki ema hoiab mu lapsi ja on parim vanaema ja ma tean, et ta ei löö neid iialgi. Ta armastab neid. Aga mind? Muidugi kui aus olla, siis olid mõned teised (mitte karistamisega) seotud juhtumid veel, mis lõhet tekitasid.

Täna ma mõistan, et mu vanematel oli raske oma esimesele lapsele (mulle) vabadust anda. Nemad ei teadnud, kui palju võib anda ja andisd pigem vähem. Ise ma olin liiga korralik, armastasin reegleid, aga kui need tundusid ebaõiglased, ei osanud endale lisa kaubelda. Just siis, kui lugu juhtus, oli ema väsinud, närviline, tööpingest kurnatud. Aga oleks leidunud muid lahendusi.[/tsitaat]

Kuidagi eriti õrnake, said vitsaga vastu sääri. Nii ülekohtune. Kuidas sa üldse elus hakkama saad. Lihtsalt selline ninnu-nännu postitus, et ei saand ütlemata jätta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]kairit69 kirjutas:[/small]

Kuidagi eriti õrnake, said vitsaga vastu sääri. Nii ülekohtune. Kuidas sa üldse elus hakkama saad. Lihtsalt selline ninnu-nännu postitus, et ei saand ütlemata jätta.[/tsitaat]
Osa inimesi ongi õrnema loomuga. Igasugune füüsiline vägivald on neile eriti kahjulik, sest jätab sügavamad jäljed ja halvendab täiskasvanueas konfliktolukordades toimetulekut.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sa leiad ilmselt, et lapsega tegelemine on võrdne tema lakkamatu ‘kasvatamisega’. Õppimine, kodutööd, mõistuse pähe panemine… Kas te pere midagi vaba aja sisustamiseks ka koos teeb peale teleka vaatamise? Kui lapse ja vanema suhe on ainult alluva ja ülemuse suhe, siis miks sa eeldad et laps peaks sind aktsepteerima… Kui te vanematema ei oska olla tema sõbrad ja mängukaaslased, ei lase lapsel iial ühtegi valikut teha jne, siis loomulikult kannatab ta kuidagi selle terrori ära ja võitleb nii kuis oskab ning laseb siis esimesel võimalusel jalga…[/tsitaat] sa tahaks küll kangesti arvata, et meie pere midagi koos ei ei tee, sellest lapsel halb käitumine. aga ka see pole nii. käime ikka kinos, teatris, väksena mänguväljakul, suuemana staadionil, tõikerattaga, rattaga, rulluiskudega. suvel lastele mõeldud kohtades.
äkki isegi liiga palju oleme käinud, kuna lapsed on muutunud kriitilseks- paljud kohad, kus me oleme käinud, mis on lastele mõeldud, on igav. eriti need, kus peaks vaatama, uurima, mõtlema. need kohad, kus joosta ja ronida võib, on huvitavad. aga ka mitte üle paari korra. nt pakun, et ma lähen staadionile jooksma, tulgu kaasa, võtku rullikad, ratas igav. paraku, põnevad kohad maksvad. õigused on aga kohustuste võtmisega on väga rasked lood. aga kuna kohustusi laps ei võta, siis jäävad ära arvuti, telekas. aga no pole sellest lugu, sest sellega on ta juba harjunud.
alati, kui ma loen neid teemasid, et mida teha lastega koolivaheajal. tahaks ma öelda, et ärge väga pingutage. pärast olete hädas. nad harjubad ära selega et te neid viite kõikjale ja pärast ise ei oska midagi teha ja on rahulolematud ja rahulolematusest on nad trotsi täis. tahavad veel ja veel, et nendega tegeletakse ja on väga kriitilised kohtade suhtes, kuhu neid viiakse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
sa tahaks küll kangesti arvata, et meie pere midagi koos ei ei tee, sellest lapsel halb käitumine. aga ka see pole nii. käime ikka kinos, teatris, väksena mänguväljakul, suuemana staadionil, tõikerattaga, rattaga, rulluiskudega. suvel lastele mõeldud kohtades.
äkki isegi liiga palju oleme käinud, kuna lapsed on muutunud kriitilseks- paljud kohad, kus me oleme käinud, mis on lastele mõeldud, on igav. eriti need, kus peaks vaatama, uurima, mõtlema. need kohad, kus joosta ja ronida võib, on huvitavad. aga ka mitte üle paari korra. nt pakun, et ma lähen staadionile jooksma, tulgu kaasa, võtku rullikad, ratas igav. paraku, põnevad kohad maksvad. õigused on aga kohustuste võtmisega on väga rasked lood. aga kuna kohustusi laps ei võta, siis jäävad ära arvuti, telekas. aga no pole sellest lugu, sest sellega on ta juba harjunud.
alati, kui ma loen neid teemasid, et mida teha lastega koolivaheajal. tahaks ma öelda, et ärge väga pingutage. pärast olete hädas. nad harjubad ära selega et te neid viite kõikjale ja pärast ise ei oska midagi teha ja on rahulolematud ja rahulolematusest on nad trotsi täis. tahavad veel ja veel, et nendega tegeletakse ja on väga kriitilised kohtade suhtes, kuhu neid viiakse.[/tsitaat]
See juhtum tundub olevat pigem enesekehtestamise probleem, mis tähendab, et tõenäoliselt on päris algusest peale teravaid olukordi valesti lahendatud. Kahjuks väga sage põhjus, miks lõpuks meeleheitel vanem vitsa võtab. Väga raske on austust tagasi teenida, kui see mingil hetkel kadunud on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina olin hästi korralik ja nö lihtne laps. kodus meil füüsiliselt ei karistatud, välja arvatud vahel mõni laks kintsule. ja ometi on mul isegi sellest üks ebameeldiv mälestus, kus sain enda meelest asjatult laksu.

lugu oli selline, et vanemad panid tapeeti, tädipere oli ka abiks. suured siis tapitseerisid, meie, lapsed, mängisime ja jooksime niisama ringi. mingil hetkel ema keelas, et me mahapandud tapeedipaanide vahel ei jookseks, aga noh, ruumi oli vähe ja see vähenegi ruum remondikola täis. ikka me siis kalpsasime seal vahel ringi ning juhtuski, et mingil hetkel, kui hakkasin üle liimise tapeedipaani hüppama, maandusin istukile keset liimi. sain haiget ja samas oli naljakas ka, tädipoeg kõrval lagistas naerda. aga ema andis mulle lohutamise või naermise asemel hoopis laksu ja kihutas sealt meid eemale. solvusin hirmsasti ja hale oli endast ka. arvan ka praegu, et tegelikult ei teinud ma midagi, mis väärinuks karistust, olin lihtsalt… laps:)[/tsitaat]

ja kohe siiamaani arvad, et said asjatult karistada? 😀
sind keelati, et sa ei rikuks jooksmisega midagi ära, sa ei kuulanud sõna, rikkusid ikkagi ja arvad, et ema peaks sind lohutama??? nagu tegelikult?

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 150 )


Esileht Pereelu ja suhted Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.