Teema: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

ma ei usu ka, et kui väike laps oleks vastamisi võõra kurja koeraga, siis raiskaks keegi aega lapse laksutamisele vaid viiks ta süles lihtsalt minema.

[/tsitaat]

Mul on olnud rõõm hoida nelja-aastast last, kes oleks sellises olukorras (kui teda tema tahte vastaselt kuskile viiakse) lihtsalt hüsteeriasse läinud ja valimatult lahmima hakanud. Ei tea, kust ta löömist õppinud oli, sest tema peres polnud pea üldse mingit karistamist, aga nelja-aastast suuremat kasvu last, kes üritab end konkreetselt vabaks võidelda, on üsna raske lihtsalt minema viia. Aga laks oma olemuselt ei olegi ju valus, valus on alandus, mis sellega kaasneb, nii et nii vägisi süllevõtmine, kui laksuga süllerabamine on oma olemuselt sarnaseid ja põhiline osa on seal lapse füüsiline allasurumine. Aga point jääb muidugi samaks, on olukordi, kus hiljem selgitatakse, miks ema/isa/keegi kolmas oma seisukoha jõuga peale surus.

Panen oma loo ka kirja, surmani vist meeles see. Olime sugulastega maal(kokku 4 last). Onu ehitas uut maja ja maja oli just värskelt krohvitud. Kõige pisem lastest, tollal vist kolmene, läks ja sirgeldas seinale. Ja siis meie, kolm vanemat last saime järjest korralikult vitsa selle eest, et me seda sodimist ei märganud. Kõige vanem lastest pidi ise vitsa tooma. Selgelt on meeles selle loo ebaõiglus ja alandus.
Vitsa-rihma sain oma mäletamist mööda päris tihti. Olin vaikne, eeskujulikult käituv laps ja kõik need vitsalood on minu mäletamist mööda ebaõiglased.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Eriti jälestan ma seda, kui külaliste tulles (kui ma ise olen see külaline) lapsed nagu ahvid mööda maja trööbeldavad ja tähelepanu püüavad. Käed tõmbuvad kohe rusikasse ja silm otsib vitsa. Selline käitumine näitabki, et laps ei pea vanemat autoriteediks ja arvab, et võib vanema territooriumil teha, mis tahab.
[/tsitaat]

Minu jaoks on mõõtmatult vastikud need inimesed, kelle arvates oma pere laps on kuidagi suure inimese armust \”täiskasvanu territooriumil\”.
Enda vanemad olid keskmiselt ranged ja meie olime keskmisest rohkem mööda nööri käivad lapsed. Mäletan lapsepõlvest, et meil käis kunagi külas mingi ema-isa tuttav naine, kes jäi ööseks ka, ja kes meile samamoodi tigedalt käratas, et kas ei tea oma kohta või.
Nüüd on omal kolm last. Sellise mentaliteediga tigedust täis inimesed lakkavad olemast mu sõbrad. Kui ikka võõras koduski kisub laste lapseks olemist nähes käsi rusikasse ja silm otsib vitsa, siis pöördu arsti poole.

On ikka vahe, kas pekstakse lapsi sellepärast, et elu on raske, närvid läbi ja siis on vihastamine kerge tulema, või ollakse lihtsalt julm ja südametu inimene, kelle arvates last peabki peksma, et ta oskaks \”täiskasvanu territooriumil\” olla.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

sellisest lapsest on tõesti kahju, kellega keegi tegeleda ei taha. aga see pole küll meie laps. laps mõtleb meie peres vist, et jätaks nad mu ometi rahule ja ei kontrolliks õppimist, et ei õpetaks ja et ei võtaks eraõpetajat, ei tuleks mu tuppa ja ei käsiks osaleda kodutöödes.
aga selle aja peale, kui lapsel endal aru pähe tuleks, on rong läinud: tahaks küll saada gümnaasiumisse, aga pole teadmisi. [/tsitaat]

Sa leiad ilmselt, et lapsega tegelemine on võrdne tema lakkamatu ‘kasvatamisega’. Õppimine, kodutööd, mõistuse pähe panemine… Kas te pere midagi vaba aja sisustamiseks ka koos teeb peale teleka vaatamise? Kui lapse ja vanema suhe on ainult alluva ja ülemuse suhe, siis miks sa eeldad et laps peaks sind aktsepteerima… Kui te vanematema ei oska olla tema sõbrad ja mängukaaslased, ei lase lapsel iial ühtegi valikut teha jne, siis loomulikult kannatab ta kuidagi selle terrori ära ja võitleb nii kuis oskab ning laseb siis esimesel võimalusel jalga…

[small]kairit69 kirjutas:[/small]
[tsitaat]Päris palju ju selliseid juhtumeid, kurb lugeda lausa. Ma arvan, et vitsaga karistajad ei tea, mida nad oma laste hingega teevad.

Mul on ka üks lugu hinge peal, tahaksin andestada ja vabastada, aga ei oska.

Meil oli mingil ajal kodus vits kapi otsas, aga seda ei kasutatud. Ükskord kasutati. Tühine asi, sain vitsaga vastu sääri, sest ei läinud magama õigel ajal, tegin tsirkust ja lollitasin. Nutsin ennast magama pärast. Ma ei suutnud taluda mõetet, et mu ema tõepoolest lõi mind.

Jälg, mis jäi, oli väga ränk. Lõhe, mis minu ja ema vahele jäi, kestab siiamaani. Ehkki ema hoiab mu lapsi ja on parim vanaema ja ma tean, et ta ei löö neid iialgi. Ta armastab neid. Aga mind? Muidugi kui aus olla, siis olid mõned teised (mitte karistamisega) seotud juhtumid veel, mis lõhet tekitasid.

Täna ma mõistan, et mu vanematel oli raske oma esimesele lapsele (mulle) vabadust anda. Nemad ei teadnud, kui palju võib anda ja andisd pigem vähem. Ise ma olin liiga korralik, armastasin reegleid, aga kui need tundusid ebaõiglased, ei osanud endale lisa kaubelda. Just siis, kui lugu juhtus, oli ema väsinud, närviline, tööpingest kurnatud. Aga oleks leidunud muid lahendusi.[/tsitaat]

Kuidagi eriti õrnake, said vitsaga vastu sääri. Nii ülekohtune. Kuidas sa üldse elus hakkama saad. Lihtsalt selline ninnu-nännu postitus, et ei saand ütlemata jätta.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sa leiad ilmselt, et lapsega tegelemine on võrdne tema lakkamatu ‘kasvatamisega’. Õppimine, kodutööd, mõistuse pähe panemine… Kas te pere midagi vaba aja sisustamiseks ka koos teeb peale teleka vaatamise? Kui lapse ja vanema suhe on ainult alluva ja ülemuse suhe, siis miks sa eeldad et laps peaks sind aktsepteerima… Kui te vanematema ei oska olla tema sõbrad ja mängukaaslased, ei lase lapsel iial ühtegi valikut teha jne, siis loomulikult kannatab ta kuidagi selle terrori ära ja võitleb nii kuis oskab ning laseb siis esimesel võimalusel jalga…[/tsitaat] sa tahaks küll kangesti arvata, et meie pere midagi koos ei ei tee, sellest lapsel halb käitumine. aga ka see pole nii. käime ikka kinos, teatris, väksena mänguväljakul, suuemana staadionil, tõikerattaga, rattaga, rulluiskudega. suvel lastele mõeldud kohtades.
äkki isegi liiga palju oleme käinud, kuna lapsed on muutunud kriitilseks- paljud kohad, kus me oleme käinud, mis on lastele mõeldud, on igav. eriti need, kus peaks vaatama, uurima, mõtlema. need kohad, kus joosta ja ronida võib, on huvitavad. aga ka mitte üle paari korra. nt pakun, et ma lähen staadionile jooksma, tulgu kaasa, võtku rullikad, ratas igav. paraku, põnevad kohad maksvad. õigused on aga kohustuste võtmisega on väga rasked lood. aga kuna kohustusi laps ei võta, siis jäävad ära arvuti, telekas. aga no pole sellest lugu, sest sellega on ta juba harjunud.
alati, kui ma loen neid teemasid, et mida teha lastega koolivaheajal. tahaks ma öelda, et ärge väga pingutage. pärast olete hädas. nad harjubad ära selega et te neid viite kõikjale ja pärast ise ei oska midagi teha ja on rahulolematud ja rahulolematusest on nad trotsi täis. tahavad veel ja veel, et nendega tegeletakse ja on väga kriitilised kohtade suhtes, kuhu neid viiakse.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina olin hästi korralik ja nö lihtne laps. kodus meil füüsiliselt ei karistatud, välja arvatud vahel mõni laks kintsule. ja ometi on mul isegi sellest üks ebameeldiv mälestus, kus sain enda meelest asjatult laksu.

lugu oli selline, et vanemad panid tapeeti, tädipere oli ka abiks. suured siis tapitseerisid, meie, lapsed, mängisime ja jooksime niisama ringi. mingil hetkel ema keelas, et me mahapandud tapeedipaanide vahel ei jookseks, aga noh, ruumi oli vähe ja see vähenegi ruum remondikola täis. ikka me siis kalpsasime seal vahel ringi ning juhtuski, et mingil hetkel, kui hakkasin üle liimise tapeedipaani hüppama, maandusin istukile keset liimi. sain haiget ja samas oli naljakas ka, tädipoeg kõrval lagistas naerda. aga ema andis mulle lohutamise või naermise asemel hoopis laksu ja kihutas sealt meid eemale. solvusin hirmsasti ja hale oli endast ka. arvan ka praegu, et tegelikult ei teinud ma midagi, mis väärinuks karistust, olin lihtsalt… laps:)[/tsitaat]

ja kohe siiamaani arvad, et said asjatult karistada? 😀
sind keelati, et sa ei rikuks jooksmisega midagi ära, sa ei kuulanud sõna, rikkusid ikkagi ja arvad, et ema peaks sind lohutama??? nagu tegelikult?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

lapsed on erinevad. kui ma oleks teadnud, et teda ei saagi kasvatada nii, nagu me esimest last, oleks kohe palju rangem olnud. aga see mida ma räägin sellele lapsele, pole talle mingi jutt. enesekehtesmine toimub hoopis esimese lapse peal, kes käib nagu nööri mööda meil kodus, kuna teab, mida ma nõuan, mis kohustused on mis õigused on. see laps ei tee kunagi midagi keelatut. aga see laps, kel koguaeg suva on, sel ongi suva. [/tsitaat]
Muidugi on erinevad. Laste kasvatamine ongi väga peen töö, mis nõuab palju empaatiat ja tahtmist last mõista. Ma olen ise ka kõiki oma lapsi erinevalt kasvatanud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Minu jaoks on mõõtmatult vastikud need inimesed, kelle arvates oma pere laps on kuidagi suure inimese armust \”täiskasvanu territooriumil\”.
Enda vanemad olid keskmiselt ranged ja meie olime keskmisest rohkem mööda nööri käivad lapsed. Mäletan lapsepõlvest, et meil käis kunagi külas mingi ema-isa tuttav naine, kes jäi ööseks ka, ja kes meile samamoodi tigedalt käratas, et kas ei tea oma kohta või.
Nüüd on omal kolm last. Sellise mentaliteediga tigedust täis inimesed lakkavad olemast mu sõbrad. Kui ikka võõras koduski kisub laste lapseks olemist nähes käsi rusikasse ja silm otsib vitsa, siis pöördu arsti poole.

On ikka vahe, kas pekstakse lapsi sellepärast, et elu on raske, närvid läbi ja siis on vihastamine kerge tulema, või ollakse lihtsalt julm ja südametu inimene, kelle arvates last peabki peksma, et ta oskaks \”täiskasvanu territooriumil\” olla. [/tsitaat]

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina sain lapsena vist kaks korda vitsa. Ei mäleta, mille eest, aga küllap siis asja eest. Ma ei olnud vallatu laps, aga olin selline kange pujään. Ise annaks endale vist veel rohkem kerepeale.
Mina annaks ka sellele tapeediloo lapsele nii et tolmab. Mitu korda keelatakse ja ikka aru ei saa! Täiskasvanutel on vaja tööd teha, ei ole aega lastega pikki läbirääkimisi pidada. Surakas piki sääri ja siis on mõistus kohe peas.
Mina arvan, et täiskasvanu ja lapse suhe ei ole võrdsete suhe. Täiskasvanud on juht ja kui alluv ei kuuletu, siis peab ta saama karistada. Kui füüsiline karistus on hetkel efektiivseim moodus, siis füüsiliselt.
Eriti jälestan ma seda, kui külaliste tulles (kui ma ise olen see külaline) lapsed nagu ahvid mööda maja trööbeldavad ja tähelepanu püüavad. Käed tõmbuvad kohe rusikasse ja silm otsib vitsa. Selline käitumine näitabki, et laps ei pea vanemat autoriteediks ja arvab, et võib vanema territooriumil teha, mis tahab.
Minul oli laste lapsepõlves vits kapi otsas. Kummagi lapsega sai seda ühe korra kasutatud ka ja rohkem polnud vaja. Kui situatsioon hakkas kontrolli alt välja minema, piisas vaid pilgust kapi poole ja rahu oli majas.
Siiski tuleb teada, millal lõpetada. Üle 10-aastast ikkagi enam füüsiliselt ei maksaks karistada, tema vaimne areng on juba sealmaal, et peaks saama mõistlikult suheldud. Kui ei ole, siis ongi järelikult nooremana vähe vitsa saanud. Vanemate laste peal toimivad premeerimissüsteemid ka paremini, kui karistused. [/tsitaat]

sinu jutu peale tekib okserefleks. tõesti hea, et mul selline ema ei ole olnud.

mina olen muide see \”tapeediloo laps\” ja need,kes siin nüüd õiendavad, et ühe laksu pärast selline eluaegne solvumine ja trauma, on küll väga valesti aru saanud. nagu mainisin, olen emaga väga lähedane, pole mul mingit traumat ega solvumist. solvusin ja kurvastasin tol hetkel lapsena. praegu ütlesin lihtsalt, et leian siiani, et sellises olukorras polnud laks vajalik ega mõttekas. laks ei olnud füüsiliselt valus, küll aga tegi sel hetkel hingeliselt haiget ja alandas ka. aga ema on mul selleks liiga hea, et tema peale laksu pärast eluaegset kauna kanda, armastan teda väga.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

kas sa pole liialt sinisilmne ja kas sa pole mitte vähe saanud lugeda anonüümset ausat arvamust, mida avaldatakse siingi?
kellele meeldib, et neil külas olles seljas sõidetakse? inimene tuleb ikka mulle külla, mitte mu lastele.
[/tsitaat]
Inimene, kes läheb külla, peab arvestama ka teiste pereliikmetega, kes seal \”külas\” elavad. Lapsi ei saa ära kustutada, kui sõbrannad kokku saavad. See ongi loomulik elu, lapsed (kui nad olemas on) on selle elu osa. Küllaminejana ma arvestan sellega, kui seal peres on lapsi ja täiskasvanuna ma suudan ennast nii palju laste tasemele viia ja kehtestada (lapsed saavad väga hästi aru, eriti kui võõram inimene nendega päriselt räägib), et ei lase endale pähe istuda, samas mängin nendega mõistlikkuse piires, mitte ei otsi silmadega kapi otsast vitsa ega ohka mõttes: \”jumal küll, kui kasvatamatud lapsed ikka!\”. Olen \”külas\” kohanud, kus ema lausa lükkab lapsed teise tuppa, jalust ära, ise vabandab, ah nad ei oska käituda ja segavad nii palju. Esiteks, ma pole kurtnud, et nad segavad ja teiseks, pole vaja lapsi oma enesehinnangu pikendusena kasutada. Et ainult vanemate arvates hästi käituvad (vanemate nägemus on tihti kallutatud) lapsed võivad seltskonnas viibida. Lapsel on õigus laps olla, piire peab seadma, aga seda on võimalik teha ilma vägivalla ja halvustamiseta. Kas te ise ei mäleta, et lapsena paistis maailm teistsugune?

Mina olen ka lapsena vitsa saanud, ajasin emal katuse täiega sõitma. Kusjuures juba siis (olin koolieelik) sain aru, et absoluutselt ise süüdi. Mingit vimma või traumat ei kaasnenud, pigem kaastunne emale, et sellise tõpraga pidi maid jagama.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]jaa, midagi pani lapse silmad särama. see oli jooksmine, tormamine, ronimine.
kuidas sa õpetad last, kes tahab joosta vaid ühest kohast teise, aga kel pole niigi palju kannatust, et õppida selgeks tähed, et saada sel viisil mänguda aarete jahti.
nii kui laps ära tabas, et peab lugema midagi kokku, siis ta seda enam ei tahtnud mängida.
[/tsitaat]Muide, üks täitsa teisest ooperist uitmõte:
kas sa oled lasknud kontrollida selle lapse silmi? Näiteks silmade konvergentsihäirega lastel on tihti lugemine füüsilistel põhjustel nii ebameeldiv, et nad püüavad seda iga hinna eest vältida, leiutades kõikvõimalikke ettekäändeid.
http://en.wikipedia.org/wiki/Convergence_insufficiency

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oh jah, mina sain peksa praktiliselt iga väiksema eksimuse eest – hilinesin ca 5 minutit (käekella ei olnud, pidin aega küsima möödakäijatelt), lõhkusin kogemata midagi, sain koolis 2, märkuse, valetasin (kuna rihmasaamise hirmus ei julenud tõtt rääkida) jne. Vitsa meie majas ei tuntud, oli rihm, kui rihmutamise ajal kisa tõstsin, siis sain pandlaga. Kui vastu puiklesin, siis pani isa mu pea omale jalgade vahele ja uhas täiest jõust. Korduvalt olid mu tagumik ning kintsud sinistes ning veristes vorpides, mis tihti mädanema läksid. Kodutööde tegemise ajal seisis isa mu selja taga ning iga vale vastuse puhul sain laksu mööda pead. Pidev mõnitamine, halvustamine, mahategemine jne. Karistamine oli tema jaoks juba nagu mingi rituaal. Juba uksel, nt kui olin hilinenud, öeldi – mine pese käed ja säti ennast valmis-st et võta püksid jalast ja viska voodile pikali ning oota, kuni karistaja tuleb. Loomulikult pesin ma võimalikult kaua käsi, käisin wc-s ning palusin jumalat, et ema juba koju tuleks. Isa istus seni köögis ja tõmbas sigaretti, oodates, kuna ma ennast valmis sean. Tihti saime vennaga üheaegselt karistada, st, et kõigepealt pidi üks voodile heitma ning oma koosa vastu võtma ja siis teine. Samal ajal vaadates venna peksmist ning oma korda oodates.
Üldiselt olin ma kange, kuid tuli ette ka murdumise hetki, kui palusin ja anusin isa, et ta mind ei lööks – üritasin teda kallistada ning öelda, et armastan teda jne, see teda ei kõigutanud. Praktiliselt igal õhtul nutsin ma ennast magama. Mäletan, kui olin ca 3 aastane, mürasime vennaga toas ning jooksime seal ringiratast, ka üle tooli, mille seljatoel oli isa pintsak. Kogemata läksin sussidega sinna vastu ning tegin tolmused jäljed peale. Siiani mäletan seda hirmu, kui isa rihma võttis ning ütles, et nüüd sa saad. Ma ei mäleta, miks ta tol korral oma lubadust ei täitnud, kuid see oli ka ainus kord, kus ma tema karistusest pääsesin. Võimalik, et olin veel liiga väike ning tõesti, tal hakkas minust kahju.
Peksa said meie peres kõik – mina, vend, ema ning isa ema.
Ah jaa, mina olen naisterahvas, tüdruk, keda isa peksis nagu viimast retsidevisti.
[/tsitaat]

kohutav:(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina olen ka lapsena vitsa saanud, ajasin emal katuse täiega sõitma. Kusjuures juba siis (olin koolieelik) sain aru, et absoluutselt ise süüdi. Mingit vimma või traumat ei kaasnenud, pigem kaastunne emale, et sellise tõpraga pidi maid jagama. [/tsitaat]

Sinu enesehinnangule ei ole selline lapsepõlv just soodsaid jälgi jätnud…