Esileht Pereelu ja suhted Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Näitan 30 postitust - vahemik 121 kuni 150 (kokku 150 )

Teema: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

See juhtum tundub olevat pigem enesekehtestamise probleem, mis tähendab, et tõenäoliselt on päris algusest peale teravaid olukordi valesti lahendatud. Kahjuks väga sage põhjus, miks lõpuks meeleheitel vanem vitsa võtab. Väga raske on austust tagasi teenida, kui see mingil hetkel kadunud on.[/tsitaat]
lapsed on erinevad. kui ma oleks teadnud, et teda ei saagi kasvatada nii, nagu me esimest last, oleks kohe palju rangem olnud. aga see mida ma räägin sellele lapsele, pole talle mingi jutt. enesekehtesmine toimub hoopis esimese lapse peal, kes käib nagu nööri mööda meil kodus, kuna teab, mida ma nõuan, mis kohustused on mis õigused on. see laps ei tee kunagi midagi keelatut. aga see laps, kel koguaeg suva on, sel ongi suva.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

lapsed on erinevad. kui ma oleks teadnud, et teda ei saagi kasvatada nii, nagu me esimest last, oleks kohe palju rangem olnud. aga see mida ma räägin sellele lapsele, pole talle mingi jutt. enesekehtesmine toimub hoopis esimese lapse peal, kes käib nagu nööri mööda meil kodus, kuna teab, mida ma nõuan, mis kohustused on mis õigused on. see laps ei tee kunagi midagi keelatut. aga see laps, kel koguaeg suva on, sel ongi suva. [/tsitaat]
Muidugi on erinevad. Laste kasvatamine ongi väga peen töö, mis nõuab palju empaatiat ja tahtmist last mõista. Ma olen ise ka kõiki oma lapsi erinevalt kasvatanud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
kairit69

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small][/small]

Kuidagi eriti õrnake, said vitsaga vastu sääri. Nii ülekohtune. Kuidas sa üldse elus hakkama saad. Lihtsalt selline ninnu-nännu postitus, et ei saand ütlemata jätta.[/tsitaat]

See pole õnneks puue. Teatud olukordades, näiteks oma laste kaitsel, tegutsen kohe, mitte ei kirjuta enne perekooli.

Please wait...
Postitas:
kurimoor

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Minu jaoks on mõõtmatult vastikud need inimesed, kelle arvates oma pere laps on kuidagi suure inimese armust \”täiskasvanu territooriumil\”.
Enda vanemad olid keskmiselt ranged ja meie olime keskmisest rohkem mööda nööri käivad lapsed. Mäletan lapsepõlvest, et meil käis kunagi külas mingi ema-isa tuttav naine, kes jäi ööseks ka, ja kes meile samamoodi tigedalt käratas, et kas ei tea oma kohta või.
Nüüd on omal kolm last. Sellise mentaliteediga tigedust täis inimesed lakkavad olemast mu sõbrad. Kui ikka võõras koduski kisub laste lapseks olemist nähes käsi rusikasse ja silm otsib vitsa, siis pöördu arsti poole.

On ikka vahe, kas pekstakse lapsi sellepärast, et elu on raske, närvid läbi ja siis on vihastamine kerge tulema, või ollakse lihtsalt julm ja südametu inimene, kelle arvates last peabki peksma, et ta oskaks \”täiskasvanu territooriumil\” olla. [/tsitaat]

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

lapsed on erinevad. kui ma oleks teadnud, et teda ei saagi kasvatada nii, nagu me esimest last, oleks kohe palju rangem olnud. aga see mida ma räägin sellele lapsele, pole talle mingi jutt. enesekehtesmine toimub hoopis esimese lapse peal, kes käib nagu nööri mööda meil kodus, kuna teab, mida ma nõuan, mis kohustused on mis õigused on. see laps ei tee kunagi midagi keelatut. aga see laps, kel koguaeg suva on, sel ongi suva. [/tsitaat]

Mulle tundub, et sul oleks mõtekas lapsega psühholoogi juurde pöörduda, mitte siin perekoolis üritada kõigile tõestada, et münda last pole ilma väguvallata võimalik kasvatada.
Kindlasti on võimalik, ainult et sa ei oska ja siitkaudu õpetada pole ka võimalik. Pöördu professionaalide poole, enne kui see laps sul pätiks kasvab…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina sain lapsena vist kaks korda vitsa. Ei mäleta, mille eest, aga küllap siis asja eest. Ma ei olnud vallatu laps, aga olin selline kange pujään. Ise annaks endale vist veel rohkem kerepeale.
Mina annaks ka sellele tapeediloo lapsele nii et tolmab. Mitu korda keelatakse ja ikka aru ei saa! Täiskasvanutel on vaja tööd teha, ei ole aega lastega pikki läbirääkimisi pidada. Surakas piki sääri ja siis on mõistus kohe peas.
Mina arvan, et täiskasvanu ja lapse suhe ei ole võrdsete suhe. Täiskasvanud on juht ja kui alluv ei kuuletu, siis peab ta saama karistada. Kui füüsiline karistus on hetkel efektiivseim moodus, siis füüsiliselt.
Eriti jälestan ma seda, kui külaliste tulles (kui ma ise olen see külaline) lapsed nagu ahvid mööda maja trööbeldavad ja tähelepanu püüavad. Käed tõmbuvad kohe rusikasse ja silm otsib vitsa. Selline käitumine näitabki, et laps ei pea vanemat autoriteediks ja arvab, et võib vanema territooriumil teha, mis tahab.
Minul oli laste lapsepõlves vits kapi otsas. Kummagi lapsega sai seda ühe korra kasutatud ka ja rohkem polnud vaja. Kui situatsioon hakkas kontrolli alt välja minema, piisas vaid pilgust kapi poole ja rahu oli majas.
Siiski tuleb teada, millal lõpetada. Üle 10-aastast ikkagi enam füüsiliselt ei maksaks karistada, tema vaimne areng on juba sealmaal, et peaks saama mõistlikult suheldud. Kui ei ole, siis ongi järelikult nooremana vähe vitsa saanud. Vanemate laste peal toimivad premeerimissüsteemid ka paremini, kui karistused. [/tsitaat]

sinu jutu peale tekib okserefleks. tõesti hea, et mul selline ema ei ole olnud.

mina olen muide see \”tapeediloo laps\” ja need,kes siin nüüd õiendavad, et ühe laksu pärast selline eluaegne solvumine ja trauma, on küll väga valesti aru saanud. nagu mainisin, olen emaga väga lähedane, pole mul mingit traumat ega solvumist. solvusin ja kurvastasin tol hetkel lapsena. praegu ütlesin lihtsalt, et leian siiani, et sellises olukorras polnud laks vajalik ega mõttekas. laks ei olnud füüsiliselt valus, küll aga tegi sel hetkel hingeliselt haiget ja alandas ka. aga ema on mul selleks liiga hea, et tema peale laksu pärast eluaegset kauna kanda, armastan teda väga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ju ütlengi, et täiskasvanu ja laps ei ole võrdsed inimesed. Üks on oma arengus ikka palju maas. Kui täiskasvanud ei saa oma asju lahendatud, siis ülemus lõpuks lasebki alluva lahti (=korralik keretäis) või kui tegemist on võrdsel positsioonil olijatega, siis kutsutakse kõrgem ülemus vahekohtunikuks.
Ja veel, täiskasvanute omavahelised võimumängud võivad olla palju julmemad, kui üks aus keretäis.[/tsitaat]

seega: kel võim, sel õigus?

lapsele annad teada, et tugevam võib nõrgema füüsiliselt paika panna? hea eeskuju muidugi. kuidas teie peres siis on, kas vanem laps võib nooremale ka peksa anda, kuna noorem on arengus palju maas? ja mis vanusest enam lüüa ei tohi, kas siis, kui jõudude tasakaal hakkab kätte jõudma? absurdne inimene oled…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

kas sa pole liialt sinisilmne ja kas sa pole mitte vähe saanud lugeda anonüümset ausat arvamust, mida avaldatakse siingi?
kellele meeldib, et neil külas olles seljas sõidetakse? inimene tuleb ikka mulle külla, mitte mu lastele.
[/tsitaat]
Inimene, kes läheb külla, peab arvestama ka teiste pereliikmetega, kes seal \”külas\” elavad. Lapsi ei saa ära kustutada, kui sõbrannad kokku saavad. See ongi loomulik elu, lapsed (kui nad olemas on) on selle elu osa. Küllaminejana ma arvestan sellega, kui seal peres on lapsi ja täiskasvanuna ma suudan ennast nii palju laste tasemele viia ja kehtestada (lapsed saavad väga hästi aru, eriti kui võõram inimene nendega päriselt räägib), et ei lase endale pähe istuda, samas mängin nendega mõistlikkuse piires, mitte ei otsi silmadega kapi otsast vitsa ega ohka mõttes: \”jumal küll, kui kasvatamatud lapsed ikka!\”. Olen \”külas\” kohanud, kus ema lausa lükkab lapsed teise tuppa, jalust ära, ise vabandab, ah nad ei oska käituda ja segavad nii palju. Esiteks, ma pole kurtnud, et nad segavad ja teiseks, pole vaja lapsi oma enesehinnangu pikendusena kasutada. Et ainult vanemate arvates hästi käituvad (vanemate nägemus on tihti kallutatud) lapsed võivad seltskonnas viibida. Lapsel on õigus laps olla, piire peab seadma, aga seda on võimalik teha ilma vägivalla ja halvustamiseta. Kas te ise ei mäleta, et lapsena paistis maailm teistsugune?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Loen ja mõtlen. Mul on hoopis teistsugune probleem. Minu ema käitus ise kui laps. Lasi, isegi sundis mind otsutama asju juba nii väikesena, kui mäletan. Mida osta, kuhu minna, kuidas ja millal õppida, lasi kõik pooleli jätta… näiteks jättis ise sõbrannaga teatrisse minemata ja ütles kõigile, et laps ei luba. Ise ei tahtnud tegelikult minna…ja tema sõbrannad rääkisid, et vaat kui vastik laps. Seda ütes tema mulle. Tegelikult kasutas ta mind ju ära. Ajas öösel üles, nuttis ja rääkis oma suhteprobleemidest isaga, aga mul oli koolipäev. Nuttis ja ahastas kogu aeg…tekkis hirm ja vastutus, kohutav paine ja pidev mure. Olin üksi, sest isa elas kodust mööda. Ema oli justkui minu laps…kas see pole mitte hullemgi vägivald, kui mõni laks? Vanem vähemalt kehtestab ennast, võtab vastutuse, õpetab. Ma ei õigusta absoluutselt vägivalda, aga mingi piirini oleme kõik vaid inimesed,kes eksivad. Samas ei olnud mu kunagi puudu armastusest, aga kas see on armastus? Sugulased nimetasid seda \”ahviarmastuseks\”. [/tsitaat]
On ka üks selline lugu perekonnas. Naine sai teadlikult abielumehega lapse ja kasvatas teda üksinda (vastu ootusi mees ei jätnud oma pere maha, kuigi manipulatsioon ja süüdistamine oli tugev). Laps kujunes naisele elu tugisambaks. Kõiki asju arutati lapsega ja lapselt küsiti otsustamisel alati lõplikku sõna. Pluss veel aastaid kestev kriitika ja sõim mehe aadressil, kes pere juurest ära ei tulnud. Laps oli süütunde tekitamise vahend, kui parajasti vaja, ka sugulastes ja tuttavates süütunde tekitamiseks – mul on nii raske elu, pean üksinda last kasvatama. Enda mitteviitsimised lükati lapse kaela – ma lapse pärast ei saa, laps ei tahtnud, et ma tulen, kuigi lapsel oli hoopis teistsugune arvamus asjast. See naisterahvas on siiani (aastates 60) väga sõltuv ja helistab lapsele stiilis, mis ma õhtul selga panen ja millise lille ma ostan, ma lähen sünnipäevale? Lapse pealt näen seda, et isa pidev halvustamine ja seljataga sarjamine on rikkunud täisealise noore naise suhted meestega (ta ei usalda kedagi ja arvab sissekodeeritult, et kõik mehed on halvad, aga hing ihkab väga puudujäänud lähedust ja armastust meesterahvaga). Teine asi on, et kuna laps on saanud lapsena kogu otsustusõiguse, laps on saanud liiga palju võimu, siis temast on saanud võimutsev täiskasvanu, kes väljendab koheselt oma frustratsiooni, kui teised ei tee, nagu tema tahab, kannab viha ja mõtleb kättemaksule.
Ma ei tea, kas sel on teooria taga, aga liiga palju vatutama pidanud lapsed, neil on kaks kitsaskohta elus: neist saavad liiga ruttu \”vanainimesed\”, elust väsinud hinged või siis võimutsejad ja teisi inimesi mitteaustavad inimesed.
Tsiteeritu, sa oled väga tark, et suudad end adekvaatselt kõrvalt vaadata ja pole kumbagi lõksu langenud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Mina olen ka lapsena vitsa saanud, ajasin emal katuse täiega sõitma. Kusjuures juba siis (olin koolieelik) sain aru, et absoluutselt ise süüdi. Mingit vimma või traumat ei kaasnenud, pigem kaastunne emale, et sellise tõpraga pidi maid jagama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ah ära targuta, kui sa ei tea. paari rea kohta on kerge öelda.
lasteaias ei suutnud teda keegi õppima panna. koolipikendust aga ei antud. nii on see õppimine täiesti üle kivide ja kändude läinud ja terve pere närvid sinna ka. isale telekakeeld ja emale trennidest loobumine, sest kui kedagi kodus pole, siis laps ei õpi. [/tsitaat]Aga miks isa ei või telekat vaadata? Lihtsalt laps ei tohi samas toas olla. või viite teleka isa-emqa magamistuppa ja isa paneb ukse seestpoolt lukku.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]jaa, midagi pani lapse silmad särama. see oli jooksmine, tormamine, ronimine.
kuidas sa õpetad last, kes tahab joosta vaid ühest kohast teise, aga kel pole niigi palju kannatust, et õppida selgeks tähed, et saada sel viisil mänguda aarete jahti.
nii kui laps ära tabas, et peab lugema midagi kokku, siis ta seda enam ei tahtnud mängida.
[/tsitaat]Muide, üks täitsa teisest ooperist uitmõte:
kas sa oled lasknud kontrollida selle lapse silmi? Näiteks silmade konvergentsihäirega lastel on tihti lugemine füüsilistel põhjustel nii ebameeldiv, et nad püüavad seda iga hinna eest vältida, leiutades kõikvõimalikke ettekäändeid.
http://en.wikipedia.org/wiki/Convergence_insufficiency

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Sain koletumal kombel peksa, k6ige ettejuhtuvate asjadega, triikraua juhe, fotoka rihm jne. Ja m6nitada peaaegu iga päev. Ema aitas oma meestel ka mind peksta. See oli väga jube. Ei olnud mul kurta kellelegi, polnud kedagi. Hulkusin öösiti mööda linna ja otsisin neid kampasid, kelledest tol aal ajalehes kurjasti kirjutati. 6nneks ei leidnud. 6nneks oli mu kool tore ja klassi6ed ka. Kodunt läksin enne 17-a. saamist. Kurbus ja kibedus on senini, lapsep6lve ei taha iialgi!! tagasi. Kui meelde tuleb, lohutan end sellega, et tal polnud ylemisel korrusel k6ik korras, et see k6ik nii oli. Haige inimene.
Suureks lohutuseks, et mind pole kunagi keegi seksuaalselt kuritarvitanud. Elupikku olen isegi yllatavalt palju isiklikke pihtimusi naistelt kuulnud.
Lapsest saati teadsin, et oma lapsi ma ei löö iialgi! Nii oligi. V6i sattusid mulle eriliselt paid lapsed. Kasvatasin neid yksi ja isegi poeg kasvas tubliks ja toredaks noormeheks ilma vitsata, on v6imalik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Oh jah, mina sain peksa praktiliselt iga väiksema eksimuse eest – hilinesin ca 5 minutit (käekella ei olnud, pidin aega küsima möödakäijatelt), lõhkusin kogemata midagi, sain koolis 2, märkuse, valetasin (kuna rihmasaamise hirmus ei julenud tõtt rääkida) jne. Vitsa meie majas ei tuntud, oli rihm, kui rihmutamise ajal kisa tõstsin, siis sain pandlaga. Kui vastu puiklesin, siis pani isa mu pea omale jalgade vahele ja uhas täiest jõust. Korduvalt olid mu tagumik ning kintsud sinistes ning veristes vorpides, mis tihti mädanema läksid. Kodutööde tegemise ajal seisis isa mu selja taga ning iga vale vastuse puhul sain laksu mööda pead. Pidev mõnitamine, halvustamine, mahategemine jne. Karistamine oli tema jaoks juba nagu mingi rituaal. Juba uksel, nt kui olin hilinenud, öeldi – mine pese käed ja säti ennast valmis-st et võta püksid jalast ja viska voodile pikali ning oota, kuni karistaja tuleb. Loomulikult pesin ma võimalikult kaua käsi, käisin wc-s ning palusin jumalat, et ema juba koju tuleks. Isa istus seni köögis ja tõmbas sigaretti, oodates, kuna ma ennast valmis sean. Tihti saime vennaga üheaegselt karistada, st, et kõigepealt pidi üks voodile heitma ning oma koosa vastu võtma ja siis teine. Samal ajal vaadates venna peksmist ning oma korda oodates.
Üldiselt olin ma kange, kuid tuli ette ka murdumise hetki, kui palusin ja anusin isa, et ta mind ei lööks – üritasin teda kallistada ning öelda, et armastan teda jne, see teda ei kõigutanud. Praktiliselt igal õhtul nutsin ma ennast magama. Mäletan, kui olin ca 3 aastane, mürasime vennaga toas ning jooksime seal ringiratast, ka üle tooli, mille seljatoel oli isa pintsak. Kogemata läksin sussidega sinna vastu ning tegin tolmused jäljed peale. Siiani mäletan seda hirmu, kui isa rihma võttis ning ütles, et nüüd sa saad. Ma ei mäleta, miks ta tol korral oma lubadust ei täitnud, kuid see oli ka ainus kord, kus ma tema karistusest pääsesin. Võimalik, et olin veel liiga väike ning tõesti, tal hakkas minust kahju.
Peksa said meie peres kõik – mina, vend, ema ning isa ema.
Ah jaa, mina olen naisterahvas, tüdruk, keda isa peksis nagu viimast retsidevisti.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oh jah, mina sain peksa praktiliselt iga väiksema eksimuse eest – hilinesin ca 5 minutit (käekella ei olnud, pidin aega küsima möödakäijatelt), lõhkusin kogemata midagi, sain koolis 2, märkuse, valetasin (kuna rihmasaamise hirmus ei julenud tõtt rääkida) jne. Vitsa meie majas ei tuntud, oli rihm, kui rihmutamise ajal kisa tõstsin, siis sain pandlaga. Kui vastu puiklesin, siis pani isa mu pea omale jalgade vahele ja uhas täiest jõust. Korduvalt olid mu tagumik ning kintsud sinistes ning veristes vorpides, mis tihti mädanema läksid. Kodutööde tegemise ajal seisis isa mu selja taga ning iga vale vastuse puhul sain laksu mööda pead. Pidev mõnitamine, halvustamine, mahategemine jne. Karistamine oli tema jaoks juba nagu mingi rituaal. Juba uksel, nt kui olin hilinenud, öeldi – mine pese käed ja säti ennast valmis-st et võta püksid jalast ja viska voodile pikali ning oota, kuni karistaja tuleb. Loomulikult pesin ma võimalikult kaua käsi, käisin wc-s ning palusin jumalat, et ema juba koju tuleks. Isa istus seni köögis ja tõmbas sigaretti, oodates, kuna ma ennast valmis sean. Tihti saime vennaga üheaegselt karistada, st, et kõigepealt pidi üks voodile heitma ning oma koosa vastu võtma ja siis teine. Samal ajal vaadates venna peksmist ning oma korda oodates.
Üldiselt olin ma kange, kuid tuli ette ka murdumise hetki, kui palusin ja anusin isa, et ta mind ei lööks – üritasin teda kallistada ning öelda, et armastan teda jne, see teda ei kõigutanud. Praktiliselt igal õhtul nutsin ma ennast magama. Mäletan, kui olin ca 3 aastane, mürasime vennaga toas ning jooksime seal ringiratast, ka üle tooli, mille seljatoel oli isa pintsak. Kogemata läksin sussidega sinna vastu ning tegin tolmused jäljed peale. Siiani mäletan seda hirmu, kui isa rihma võttis ning ütles, et nüüd sa saad. Ma ei mäleta, miks ta tol korral oma lubadust ei täitnud, kuid see oli ka ainus kord, kus ma tema karistusest pääsesin. Võimalik, et olin veel liiga väike ning tõesti, tal hakkas minust kahju.
Peksa said meie peres kõik – mina, vend, ema ning isa ema.
Ah jaa, mina olen naisterahvas, tüdruk, keda isa peksis nagu viimast retsidevisti.
[/tsitaat]
Keelekorrektorite meeleheaks retsidivisti 😛

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oh jah, mina sain peksa praktiliselt iga väiksema eksimuse eest – hilinesin ca 5 minutit (käekella ei olnud, pidin aega küsima möödakäijatelt), lõhkusin kogemata midagi, sain koolis 2, märkuse, valetasin (kuna rihmasaamise hirmus ei julenud tõtt rääkida) jne. Vitsa meie majas ei tuntud, oli rihm, kui rihmutamise ajal kisa tõstsin, siis sain pandlaga. Kui vastu puiklesin, siis pani isa mu pea omale jalgade vahele ja uhas täiest jõust. Korduvalt olid mu tagumik ning kintsud sinistes ning veristes vorpides, mis tihti mädanema läksid. Kodutööde tegemise ajal seisis isa mu selja taga ning iga vale vastuse puhul sain laksu mööda pead. Pidev mõnitamine, halvustamine, mahategemine jne. Karistamine oli tema jaoks juba nagu mingi rituaal. Juba uksel, nt kui olin hilinenud, öeldi – mine pese käed ja säti ennast valmis-st et võta püksid jalast ja viska voodile pikali ning oota, kuni karistaja tuleb. Loomulikult pesin ma võimalikult kaua käsi, käisin wc-s ning palusin jumalat, et ema juba koju tuleks. Isa istus seni köögis ja tõmbas sigaretti, oodates, kuna ma ennast valmis sean. Tihti saime vennaga üheaegselt karistada, st, et kõigepealt pidi üks voodile heitma ning oma koosa vastu võtma ja siis teine. Samal ajal vaadates venna peksmist ning oma korda oodates.
Üldiselt olin ma kange, kuid tuli ette ka murdumise hetki, kui palusin ja anusin isa, et ta mind ei lööks – üritasin teda kallistada ning öelda, et armastan teda jne, see teda ei kõigutanud. Praktiliselt igal õhtul nutsin ma ennast magama. Mäletan, kui olin ca 3 aastane, mürasime vennaga toas ning jooksime seal ringiratast, ka üle tooli, mille seljatoel oli isa pintsak. Kogemata läksin sussidega sinna vastu ning tegin tolmused jäljed peale. Siiani mäletan seda hirmu, kui isa rihma võttis ning ütles, et nüüd sa saad. Ma ei mäleta, miks ta tol korral oma lubadust ei täitnud, kuid see oli ka ainus kord, kus ma tema karistusest pääsesin. Võimalik, et olin veel liiga väike ning tõesti, tal hakkas minust kahju.
Peksa said meie peres kõik – mina, vend, ema ning isa ema.
Ah jaa, mina olen naisterahvas, tüdruk, keda isa peksis nagu viimast retsidevisti.
[/tsitaat]

kohutav:(

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Lapsed said siis ja saavad nüüd ikka ühe ja sama asja eest- kui vanematel pole aega, tahtmist või oskusi neid kasvatada. Ja ma ei räägi preagu lastest, kellele medits. põhjustel on käitumishäired vms.

Mina sain selle eest, kui kodust 5 aastasena rändama läksin, aga olin üksi koju jäetud. Ja teine kord selle eest, kui koolis valetasin. Aga miks ma valetasin, et huvitanudki kedagi.

Nüüd olen ise pedagoog ja ema. Ja näen seda iga päev- kõige rohkem tule all on lapsed, kelle vanemad nendega sisuliselt ei tegele. Siis vahepeal klopitakse, kui tundub, et äkki kasvab nihu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina olen ka lapsena vitsa saanud, ajasin emal katuse täiega sõitma. Kusjuures juba siis (olin koolieelik) sain aru, et absoluutselt ise süüdi. Mingit vimma või traumat ei kaasnenud, pigem kaastunne emale, et sellise tõpraga pidi maid jagama. [/tsitaat]

Sinu enesehinnangule ei ole selline lapsepõlv just soodsaid jälgi jätnud…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oh jah, mina sain peksa praktiliselt iga väiksema eksimuse eest – hilinesin ca 5 minutit (käekella ei olnud, pidin aega küsima möödakäijatelt), lõhkusin kogemata midagi, sain koolis 2, märkuse, valetasin (kuna rihmasaamise hirmus ei julenud tõtt rääkida) jne. Vitsa meie majas ei tuntud, oli rihm, kui rihmutamise ajal kisa tõstsin, siis sain pandlaga. Kui vastu puiklesin, siis pani isa mu pea omale jalgade vahele ja uhas täiest jõust. Korduvalt olid mu tagumik ning kintsud sinistes ning veristes vorpides, mis tihti mädanema läksid. Kodutööde tegemise ajal seisis isa mu selja taga ning iga vale vastuse puhul sain laksu mööda pead. Pidev mõnitamine, halvustamine, mahategemine jne. Karistamine oli tema jaoks juba nagu mingi rituaal. Juba uksel, nt kui olin hilinenud, öeldi – mine pese käed ja säti ennast valmis-st et võta püksid jalast ja viska voodile pikali ning oota, kuni karistaja tuleb. Loomulikult pesin ma võimalikult kaua käsi, käisin wc-s ning palusin jumalat, et ema juba koju tuleks. Isa istus seni köögis ja tõmbas sigaretti, oodates, kuna ma ennast valmis sean. Tihti saime vennaga üheaegselt karistada, st, et kõigepealt pidi üks voodile heitma ning oma koosa vastu võtma ja siis teine. Samal ajal vaadates venna peksmist ning oma korda oodates.
Üldiselt olin ma kange, kuid tuli ette ka murdumise hetki, kui palusin ja anusin isa, et ta mind ei lööks – üritasin teda kallistada ning öelda, et armastan teda jne, see teda ei kõigutanud. Praktiliselt igal õhtul nutsin ma ennast magama. Mäletan, kui olin ca 3 aastane, mürasime vennaga toas ning jooksime seal ringiratast, ka üle tooli, mille seljatoel oli isa pintsak. Kogemata läksin sussidega sinna vastu ning tegin tolmused jäljed peale. Siiani mäletan seda hirmu, kui isa rihma võttis ning ütles, et nüüd sa saad. Ma ei mäleta, miks ta tol korral oma lubadust ei täitnud, kuid see oli ka ainus kord, kus ma tema karistusest pääsesin. Võimalik, et olin veel liiga väike ning tõesti, tal hakkas minust kahju.
Peksa said meie peres kõik – mina, vend, ema ning isa ema.
Ah jaa, mina olen naisterahvas, tüdruk, keda isa peksis nagu viimast retsidevisti.
[/tsitaat]

Loodetavasti ei ole sellise värdja näol tegemist kogukonnas lugupeetud inimesega. Sellisele sooviks küll jubedat lõppu- vähk oleks talle paras palk.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Minu ema harrastas sellist karistamist, et lükkas mind lihtsalt pikali maha. Vahest kukkusin vastu kappe ja voodinurki. Ma polnud nii laps ka enam, pubekas olin. Juustest tiriti ka tihti. Mina oma ema ka ei austanud, kuna ta oli nii närvihaige ja lahmis täiesti ilma põhjuseta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

mina pidin ise tooma endale õuest vitsa, millega ema mulle vitsa andis. see tundus nii valus ja hirmutav. nt sain selle eest, et võtsin vanaema rahakotist raha. aga ma ei teadnud et oma peres ka ei tohi võtta. see tundus väga ebaõiglane.
samas mu oma laps teeb sedasama. võtab teiste raha pers. ma algul arvasin et ta ka ei tea. rääkisin. ta võttis ikka, kuigi lubas ja tundus et ta sai aru. nüüd olengi ma sealmaal et ma enam ei tea, mida teha, et see varastamine lõppeks.
rääkimisest ja selgitamisest pole siiani kasu olnud. ka tagasiandmisest mitte. me last ei mõnita, kui ta on näpanud minult või isalt. aga õde mõnitab ja sõimab varganäoks. aga ka sellest pole lapsel midagi. solvub küll aga võtab jälle.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Tegelikult on asi mõtlemises kinni. Löömisel ja löömisel on suur vahe. Enamasti kirevad just need tädid, kellel omal lapsi ei ole, et miks lapsevanemad oma lapsi löövad. Kas te tõsimeeli arvate, et üks armastav lapsevanem lööb oma last tahtlikult nii nii valusalt nagu siin eelkõnelejad arvavad, et on suisa peksmine?! Mina leian, et mitte. Osad vanemad lähevad üle piiri siiski vaid tõsise probleemipuhul, mis puudutab neid endeid ehk siis mingi tõsisem psüühikahäire, depressioon, mis on arenenud juba sügavale jne. Üldiselt terve inimene, kes oma last tingimusteta armastab, ei tee oma lapsele tahtlikult haiget. Ikka selleks, et kui laps katsetab oma võimu piire ja vanema keelitamisele ei allu, siis on tabu lapsele mitte näidata, et ta ka keelitamise teoks teeb. Loomariigis kehtivad samad reeglid. Need on kusjuures üllatavalt sarnased inimeste omadega. Lõvipere – kutsikad lähevad üle piiri emalõvi seljas ronimisega ja teda kõrvast sikutamisega, emalõvi näksab veidike kõvemini, kutsikas niutsub, aga nii see tegelikult käibki. Nii palju, kui on inimesi, on ka eriarvamusi. Mina pooldan lapse korrale kutsumist vitsa andmisega. Olen seda teinud, olen päris kõvasti häält tõstnud ja olen ka laksu andnud. Eelnevalt keelanud mitu korda, keelitanud, et kui järgi ei jäta, siis on tagajärjed ja enamasti pole asi laksuni jõudnud, kuid siiski. Ma armastan oma lapsi piiritult ja nad teavad seda. Minujaoks on alla 2 aastase lapse löömine liiga palju. Päris pisikestele sa laksuga või hoiatamisega midagi selgeks ei tee. Neil peabki koguaeg kannul käima ja rääkima,rääkima,rääkima. Ok, seda teed sa ükskõik mis vanuses lapsega, aga nii pisikest ei karista, sest tema veel ei saa aru keelamisest. Aga jah, löömisel ja löömisel on vahe sees.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tegelikult on asi mõtlemises kinni. Löömisel ja löömisel on suur vahe. Enamasti kirevad just need tädid, kellel omal lapsi ei ole, et miks lapsevanemad oma lapsi löövad. Kas te tõsimeeli arvate, et üks armastav lapsevanem lööb oma last tahtlikult nii nii valusalt nagu siin eelkõnelejad arvavad, et on suisa peksmine?! Mina leian, et mitte. Osad vanemad lähevad üle piiri siiski vaid tõsise probleemipuhul, mis puudutab neid endeid ehk siis mingi tõsisem psüühikahäire, depressioon, mis on arenenud juba sügavale jne. Üldiselt terve inimene, kes oma last tingimusteta armastab, ei tee oma lapsele tahtlikult haiget. Ikka selleks, et kui laps katsetab oma võimu piire ja vanema keelitamisele ei allu, siis on tabu lapsele mitte näidata, et ta ka keelitamise teoks teeb. Loomariigis kehtivad samad reeglid. Need on kusjuures üllatavalt sarnased inimeste omadega. Lõvipere – kutsikad lähevad üle piiri emalõvi seljas ronimisega ja teda kõrvast sikutamisega, emalõvi näksab veidike kõvemini, kutsikas niutsub, aga nii see tegelikult käibki. Nii palju, kui on inimesi, on ka eriarvamusi. Mina pooldan lapse korrale kutsumist vitsa andmisega. Olen seda teinud, olen päris kõvasti häält tõstnud ja olen ka laksu andnud. Eelnevalt keelanud mitu korda, keelitanud, et kui järgi ei jäta, siis on tagajärjed ja enamasti pole asi laksuni jõudnud, kuid siiski. Ma armastan oma lapsi piiritult ja nad teavad seda. Minujaoks on alla 2 aastase lapse löömine liiga palju. Päris pisikestele sa laksuga või hoiatamisega midagi selgeks ei tee. Neil peabki koguaeg kannul käima ja rääkima,rääkima,rääkima. Ok, seda teed sa ükskõik mis vanuses lapsega, aga nii pisikest ei karista, sest tema veel ei saa aru keelamisest. Aga jah, löömisel ja löömisel on vahe sees.[/tsitaat]

Mu jutt tundub nüüd kindlasti paljudele kohutav ja ülemõistuse, aga kes teavad, need saavad aru. Mul on muidugi väga kahju neist siin, kes on elanud lapsepõlves läbi julmi peksuorgiaid, aga need vanemad, kes nii tegid, on väga haiged inimesed. Neil peab olema midagi tõsiselt viga. Ma ei õigusta neid, aga ma arvan, et see on põhjuseks. Enamasti on sellistel pereisadel küljes tugev viinaviga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
kurimoor

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tegelikult on asi mõtlemises kinni. Löömisel ja löömisel on suur vahe. Enamasti kirevad just need tädid, kellel omal lapsi ei ole, et miks lapsevanemad oma lapsi löövad. Kas te tõsimeeli arvate, et üks armastav lapsevanem lööb oma last tahtlikult nii nii valusalt nagu siin eelkõnelejad arvavad, et on suisa peksmine?! Mina leian, et mitte. Osad vanemad lähevad üle piiri siiski vaid tõsise probleemipuhul, mis puudutab neid endeid ehk siis mingi tõsisem psüühikahäire, depressioon, mis on arenenud juba sügavale jne. Üldiselt terve inimene, kes oma last tingimusteta armastab, ei tee oma lapsele tahtlikult haiget. Ikka selleks, et kui laps katsetab oma võimu piire ja vanema keelitamisele ei allu, siis on tabu lapsele mitte näidata, et ta ka keelitamise teoks teeb. Loomariigis kehtivad samad reeglid. Need on kusjuures üllatavalt sarnased inimeste omadega. Lõvipere – kutsikad lähevad üle piiri emalõvi seljas ronimisega ja teda kõrvast sikutamisega, emalõvi näksab veidike kõvemini, kutsikas niutsub, aga nii see tegelikult käibki. Nii palju, kui on inimesi, on ka eriarvamusi. Mina pooldan lapse korrale kutsumist vitsa andmisega. Olen seda teinud, olen päris kõvasti häält tõstnud ja olen ka laksu andnud. Eelnevalt keelanud mitu korda, keelitanud, et kui järgi ei jäta, siis on tagajärjed ja enamasti pole asi laksuni jõudnud, kuid siiski. Ma armastan oma lapsi piiritult ja nad teavad seda. Minujaoks on alla 2 aastase lapse löömine liiga palju. Päris pisikestele sa laksuga või hoiatamisega midagi selgeks ei tee. Neil peabki koguaeg kannul käima ja rääkima,rääkima,rääkima. Ok, seda teed sa ükskõik mis vanuses lapsega, aga nii pisikest ei karista, sest tema veel ei saa aru keelamisest. Aga jah, löömisel ja löömisel on vahe sees.[/tsitaat]

löömine on löömine.

olen täiesti nõus eespool kirjutanu arvamusega, et \”Lapsed said siis ja saavad nüüd ikka ühe ja sama asja eest- KUI VANEMATEL POLE AEGA, TAHTMIST VÕI OSKUSI neid kasvatada.\”

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

oi, meil on koguaeg sellised olukorrad. mind ajab vihale. muidu on täiesti mõistlikud lapsed, ei kisa, ei ripu minu küljes, ei aja rumalat loba, ei eputa. aga nii kui keegi külla mulle tuleb, kaovad pidurid ära. külaline võetakse nagu lõbustaja-ahviks endale. lollitatakse, esinetakse tüütult. arengutasemelt kukuvad nagu 2 aastat tagasi. see vehkimine söögilauas, miski läheb ümber. sõna ei kuulata. mulle on see täitsa paras piin. alati enne külalisi räägin et olgu palun sellised nagu nad muidu on. toredad, kuulavad lapsed. muudkui pean neid ikka tõmbama külaliste juurest ära ja rääkima, et ei tohi lolliks minna.[/tsitaat]

Ma sellistes olukordades üritan oma lapsega eelnevalt asjad läbi rääkida ja mingi kokkuleppe teha. Umbes selles stiilis, et kui sa korralikult terve õhtu käitud, siis saad õhtul või homme jäätise. (Või mis muidu lapse jaoks oluline on). Ja kui laps unustama kipub, siis tuletan meelde, et kas meie kokkulepet mäletad. Töötab päris hästi. Laps mõnikord ise ka ütleb, et tuleta mulle meelde, kui mul meelest ära läheb 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina pidin ise tooma endale õuest vitsa, millega ema mulle vitsa andis. see tundus nii valus ja hirmutav. nt sain selle eest, et võtsin vanaema rahakotist raha. aga ma ei teadnud et oma peres ka ei tohi võtta. see tundus väga ebaõiglane.
samas mu oma laps teeb sedasama. võtab teiste raha pers. ma algul arvasin et ta ka ei tea. rääkisin. ta võttis ikka, kuigi lubas ja tundus et ta sai aru. nüüd olengi ma sealmaal et ma enam ei tea, mida teha, et see varastamine lõppeks.
rääkimisest ja selgitamisest pole siiani kasu olnud. ka tagasiandmisest mitte. me last ei mõnita, kui ta on näpanud minult või isalt. aga õde mõnitab ja sõimab varganäoks. aga ka sellest pole lapsel midagi. solvub küll aga võtab jälle.
[/tsitaat]
Ma kardan, et su lugu taandub just sellele, millest siin teemas väga palju juttu on olnud: sul ei ole lapse silmis enam autoriteeti. Kardan ka, et sul on sinu praeguse pädevuse ja hoiakute pealt võimatu autoriteeti taastada. Mis ehk päästaks, oleks koostöö väga hea spetsialistiga, kusjuures nõustamisel peaksid käima nii ilma lapseta kui ka koos lapsega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tegelikult on asi mõtlemises kinni. Löömisel ja löömisel on suur vahe. Enamasti kirevad just need tädid, kellel omal lapsi ei ole, et miks lapsevanemad oma lapsi löövad. Kas te tõsimeeli arvate, et üks armastav lapsevanem lööb oma last tahtlikult nii nii valusalt nagu siin eelkõnelejad arvavad, et on suisa peksmine?! Mina leian, et mitte. Osad vanemad lähevad üle piiri siiski vaid tõsise probleemipuhul, mis puudutab neid endeid ehk siis mingi tõsisem psüühikahäire, depressioon, mis on arenenud juba sügavale jne. Üldiselt terve inimene, kes oma last tingimusteta armastab, ei tee oma lapsele tahtlikult haiget. Ikka selleks, et kui laps katsetab oma võimu piire ja vanema keelitamisele ei allu, siis on tabu lapsele mitte näidata, et ta ka keelitamise teoks teeb. Loomariigis kehtivad samad reeglid. Need on kusjuures üllatavalt sarnased inimeste omadega. Lõvipere – kutsikad lähevad üle piiri emalõvi seljas ronimisega ja teda kõrvast sikutamisega, emalõvi näksab veidike kõvemini, kutsikas niutsub, aga nii see tegelikult käibki. Nii palju, kui on inimesi, on ka eriarvamusi. Mina pooldan lapse korrale kutsumist vitsa andmisega. Olen seda teinud, olen päris kõvasti häält tõstnud ja olen ka laksu andnud. Eelnevalt keelanud mitu korda, keelitanud, et kui järgi ei jäta, siis on tagajärjed ja enamasti pole asi laksuni jõudnud, kuid siiski. Ma armastan oma lapsi piiritult ja nad teavad seda. Minujaoks on alla 2 aastase lapse löömine liiga palju. Päris pisikestele sa laksuga või hoiatamisega midagi selgeks ei tee. Neil peabki koguaeg kannul käima ja rääkima,rääkima,rääkima. Ok, seda teed sa ükskõik mis vanuses lapsega, aga nii pisikest ei karista, sest tema veel ei saa aru keelamisest. Aga jah, löömisel ja löömisel on vahe sees.[/tsitaat]

Miks on löömisel ja löömisel vahe? Üks ja sama ju, eesmärgiks allutada teine füüsilise jõuga, valuga, kui enam sõnadest ei piisa. Miks sa võrdled inimesi lõvidega? Lõvidel pole kõnet, lõviemal polegi muid võimalusi oma kutsikate distsiplineerimiseks, kui füüsiline karistamine. Inimene on tunduvalt targem kui loom, ta peaks töötama mõistusega mitte instinktidega. Mul keerab justkui noaga südames kui kirjutad, et kutsud lapsi korrale vitsaga. Väga valus, tuleb meelde et sinusugune oli ka minu ema ja isa. Mina olen suutnud oma lapsed suureks kasvatada vitsata, kuid see valu, mida olen tundnud aastakümneid on jääb igavesti minu sisse. Siit järeldus, on võimalik õppida lapsi kasvatama vägivallata, hoolimata enda lapsepõlvest, kus vanem jagas \”kasvatuslikke\” lakse ja vitsahoope.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
antimode

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

http://www.epl.ee/news/eesti/urmas-roosimagi-kahetsusvaarne-tegu-aga-kaitsesin-enda-poega.d?id=64539106

http://www.epl.ee/news/eesti/erubrigaadikindral-urmas-roosimagi-loi-last-nakku.d?id=64532028

kahe otsaga asi. Ühel pool on vanemad, kes oma lapsele pole suutnud selgeks teha, et väiksemaid ei tohi kiusata ja ammugi lüüa. Lisaks on need vanemad verbaalsed kõvatajad ja reaalsed kitukad.

Teisel pool karm sõjaväelane, kes vajadusel karistab ka võõraid lapsi. Mis mulle aga ei meeldi on see, et \”Menetluse määruse kohaselt lõi erubrigaadikindral Roosimägi selle peale poissi lahtise käega kaks korda näkku.\” ja täna ütleb ta ise \”Tulen tagasi ja näen pilti, et minu väike poiss röögib, tal on meeletult valus ja ma küsin, milles on asi. Loomulikult kahetsusväärne, et läksin nii, aga tagantjärele vaadates – mis väljapääsu seal on, sest igaüks peab kaitsma enda last. Siis ma läksin, vehkisin kätega ja ilmselt tutistasin teda kõrvast.\”

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

[small]antimode kirjutas:[/small]
[tsitaat]http://www.epl.ee/news/eesti/urmas-roosimagi-kahetsusvaarne-tegu-aga-kaitsesin-enda-poega.d?id=64539106

http://www.epl.ee/news/eesti/erubrigaadikindral-urmas-roosimagi-loi-last-nakku.d?id=64532028

kahe otsaga asi. Ühel pool on vanemad, kes oma lapsele pole suutnud selgeks teha, et väiksemaid ei tohi kiusata ja ammugi lüüa. Lisaks on need vanemad verbaalsed kõvatajad ja reaalsed kitukad.

Teisel pool karm sõjaväelane, kes vajadusel karistab ka võõraid lapsi. Mis mulle aga ei meeldi on see, et \”Menetluse määruse kohaselt lõi erubrigaadikindral Roosimägi selle peale poissi lahtise käega kaks korda näkku.\” ja täna ütleb ta ise \”Tulen tagasi ja näen pilti, et minu väike poiss röögib, tal on meeletult valus ja ma küsin, milles on asi. Loomulikult kahetsusväärne, et läksin nii, aga tagantjärele vaadates – mis väljapääsu seal on, sest igaüks peab kaitsma enda last. Siis ma läksin, vehkisin kätega ja ilmselt tutistasin teda kõrvast.\”[/tsitaat]

loll, kes õigustust ei leia.
kel mõistus ei jaga, vehib rusikatega. käib ühtviisi nii teisi kuisavate laste kui \”karmi sõjaväelase\” kohta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

Sain loendamatuid kordi ebaõiglaselt peksa. Peksma on just õige sõna kuna lihtsalt karistuseks seda nimetada enam ei saa. Isal oli väga lai nahkrihm, millega talle kõige enam karistada meeldis. Vanem õde ja mina saime kõige rohkem, väikest venda hoiti väga ja tema vist polegi saanud. Mul on isaga kalemisest korduvalt käsi kipsis olnud. Väänas mu käsi meeletu jõuga selja taha. Me õega hakkasime lõpuks provotseerime ka isa. Teatsime, et ta läheb kergesti närvi ja lihtsalt meelega ärritasime teda. Saime küll peksa, aga enam ei hoolinud sellest eriti. Õel õnnestus üks kord isal silm siniseks lüüa.
Peale füüsilise vägivalla oli kodus ka palju vaimset vägivalda. Pidevalt mõnitati ja tehti maha. Mul on enesekindlusega siiani probleeme. Kardan pidevalt, et keegi arvab minust halvasti või naerab minu üle salaja.
Olen siiani isa peale meeletult solvunud ja vihane, aga ma näen, et ta on vanusega muutunud. Nüüdseks on ta vanaisa ja paremat vanaisa ei oska tahta oma lastele. Isana kahjuks ebaõnnestus totaalselt.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 121 kuni 150 (kokku 150 )


Esileht Pereelu ja suhted Ebaõiglane füüsiline karistamine, mälestused lapsepõlvest?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.