Tundsin oma kommentaari ära, kuigi olid selle teise tekstiga kokku kleepinud. Tsiteerimine vajab veel öppimist! Ei, mina söödan-joodam oma külalisi vastavalt. Tsiteerisin kägu, kelle jaoks on külas söömine kõige olulisem.
Kleepisingi tekstiga kokku, mis on minu oma ja mida sa tsiteerisid. Äkki vajad ise mingit õpet?
Ei ole veel mina sattunud seltskonda, kus midagi ei pakuta. Ilmselt liigume erinevates ühiskonnaklassides.
Minu jaoks ei ole okei, et lähen kellegi sünnipäevale ning istun tühja laua taga. See ei ole mingi pidu ja tähistamine. Kõlab nagu “kink võiks mahtuda ümbrikusse” rotlus.
Kleepisid minu kommentaari nimme oma postituse otsa, justnagu kogu tekst oleks sinu sulest, ning manitsed mind õppele? Katsu nüüd ise mõelda, kas seal on mingit loogikat või vähemalt selgust.
Jah, meil ei ole mõtet vaielda.
Oma prioriteetidest kirjutasin, kirjutasin ka, et toit on peo osa, aga erinevalt meist kahest, siis ühele primaarne, teisele sekundaarne.
Mul muide õde on selline, kes ka söögi pärast üritusi ootab ja hiljem arvustab, et pererahval peaks piinlik olema, kui mingi salat vm otsa saab. Seda, millist hobuseeinet ta ise sisse sööb, ta ei näe, piinlikkustundest rääkimata. Minul on justnimelt tema õgardluse pärast plass kuskil peol olla ja ta pole muidugi ainus söödik.
Mul on hea meel, et meie seltskonnas on säilinud selline prioriteetide efekt, et esmatähtsad on inimesed ja jututeemad, mitte toit v jook. Need on ka nagunii, aga ei tähtsusta inimesi üle.
Olen küll põhjatult vana juba, aga see süldilaua-sündroom pole peale lapsepõlvest väljumist enam kuskil minu tutvusringkonnas eksisteerinud. Pean silmas siis klassikalist külm-soe-magus-alkohol-kohv lauda, kus taga inimesed tundide viisi liikumatult istusid ja sõna otseses mõttes õgisid.
Aga me tõesti ei pea selle üle vaidlema.