Tuleb päris tuttav ette… kahjuks. See, kuidas lastekaitset kasutatakse ära isikliku kättemaksu vahendina ja eeskujulikule õpilasele poogitakse külge kodutu narkari silt. Tean omast käest, et sellised pervod suudavad jätkata lõpmatuseni, aastaid. Ja mida rohkem üritad ignoreerida (tavaline ametnike soovitus!), seda suurem hasart kiusajal jätkata tekib. Suurimaks kannatajaks on siin aga laps.
Siin oleks nüüd täpselt see koht, kus ameti-isikud võiksid näidata, mille eest me maksumaksjatena neile palka maksame. Õige oleks jätta teid rahule, ning selle asemel suhelda ka selle kaebuste genereerijaga (kas või natukenegi). Tavapärane praktika on kahjuks ametiisikutel niisugune, et kogu nende aur kulub ära ohvri töötlemise peale – ohver on ainuke, kes peab ennast muutma, minema psühholoogi/psühhiaatrite juurde, ignoreerima pikaajalist kiusamist jne. Põhjusega ei tegeleta. Ent kuni põhjusega ei tegeleta, probleem ei lahene.
Praegune elu on selline, et lastekaitsjad tegelevad ainult laste kaitsmisega vanemate endi eest. Kui aga vanemad pöörduvad lastekaitsesse, paludes kaitset näiteks perverdist naabri eest, siis nad seda ei saa, vaid kaebus pööratakse tavaliselt ikkagi vanemate vastu ja hakatakse uurima hoopis vanemaid. Ning kui oled suutnud meeletu tööga neile tõestada, et sina emana polegi oma lapsele ohtlik, probleem on hoopis mujal, siis hakatakse sulle rääkima, “Kahjuks meil on väga palju tööd ja me ei saa aidata, me ei jõua igale poole.” Ilmselgelt on see lastekaitsjate vale – üks korralik jutuajamine tolle tegelasega võib teha imesid ja tunnikest selleks oma üliväärtuslikust tööajast näpistada ei võta tükki küljest. Sotsiaaltöötajatele on omane ohter enesekiitmine ja lapsevanemates deemonite nägemine. Arvesta sellega, kui nendega suhtled. Püüa nad saada nii kaugele, et nad nõustuksid tolle probleemipõhjustajaga vähemalt ühegi korra rääkima, või kutsuksid ta ümarlauale. Kuni nad keskenduvad ainult sinule ja su lapsele, jättes põhjustaja tähelepanuta, olukord ei saagi paraneda. Edu!