Kas kellelgi on mingeid häid nippe või lihtsalt enda kogemusi, kuidas saada lahti edasilükkamisest ja hajameelsusest, mis rikub nii tööalaseid kui ka isiklikke suhteid ja takistab tööl arengut/progressi? Nt kui inimene planeerib tohutult endale tegevusi, et oleks vaja seda teha ja toda teha ja kolmandat, aga kunagi tegudeni ei jõua, unustab pidevalt kõik ära või lükkab kogu aeg mittemeeldivaid tegevusi edasi. Selline tüüp, kellel initsiatiivi justkui on, aga ta ei vii oma ideid ja algatusi lõpuni, kui keegi 10x ei käi pinda, et kas sa juba vaatasid seda x asja, kas sa saatsid mulle info, kaugel selle projektiga on, äkki läheks nüüd teemaga edasi jne. Ma saan aru, et siin on tegemist enesekontrolliga ja oskusega ennast ise juhtida ja sundida ning kõigil seda oskust pole, mistõttu kõik ei sobi ka näiteks ettevõtjaks, aga kuidas küll sellest üli halvast omadusest natukenegi lahti saada? Tundub täiesti võimatu. Kas see ongi muutumatu iseloomuomadus mõnedel inimestel?
Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Edasilükkamine ja hajameelsus
Teema: Edasilükkamine ja hajameelsus
- Tööde nimekirja koostamine. Ükskõik, kas töölaual olevale paberile, märkmikusse, arvutis mingis programmis…
- Kalender. Igaks päevaks ära märkida, mis tehtud peab saama.
- Tomato timer või muu taoline süsteem – nt 45 min tööd, 15 min puhkust (ajad sõltuvad paljuski ka töö osadele kuluvast ajast).
- Kõikide eksitavate asjade minimeerimine töötegemise ajaks. Telekad kinni, kui telefon pole töövahend, siis see ka vaikseks ja eemale, arvutist kõik üleliigne eest ära jne.
- Suuremate tööde puhul aitab selle väiksemateks osadeks jagamine, mis teeb asja niiöelda lihtsamaks, hoomatavamaks.
ära räägi kellegile, et sa tahad seda ja teist teha, see annab sulle juba saavutuse tunde
Ära luba midagi teha üle oma võimete. Kõigil on ööpäecas 24 h, alati mõtle täpselt läbi, palju aega on sul võimalik tööajast millelegi kulutada ja palju sa selle kõrvalt molutamiseks vajad, palju kulub perele ja puhkamiseks.
Millega alustasid, see ka lõpeta, ülejäänud asjad lükka selleks ajaks kõrvale. Pole vaja teha 5 asja korraga, siis ei edene ükski.
Hoia oma töölaud alati korras – ühe projekti materjalid korraga. Kõik ülejäänud järjekorras sahtlis/ekraanilt ära kaustas.
Kui sa ei küsinud enda kohta, siis saada selline inimene koolitusele – väga häid nippe jagatakse. Noh, eks ise võid ka käia, oskad paremini alluvatelt nõuda.
Need on tüüpilised naistele omase ATH tunnused. Ära ehmu, ma ei diagnoosi siin võõrast inimest, vaid viitan tõenäosusele, et nii võib olla. Naiste ATH on tohutult aladiagnoositud, sest veel hiljuti peeti ATHd väikeste nihelevate poiste haiguseks. Uus lähenenemine aga leiab, et tüdrukutel on tegelikult poistega samapalju ATHd, aga see jääb nooruses märkamata, kuna tüdrukud ei ole hüperaktiivsed, vaid just selles on sümptomid, et tähelepanu hüppab ühelt teemalt teisele, inmene ei suuda alustatut lõpetada, ei suuda suuri projekte ellu viia, lükkab asju edasi, on organiseerimatu, mõte tegeleb saja asjaga korraga, ideed on loovad, ideid on palju, mõte kogu aeg tegeleb millegagi, aga neid on ellu viia raske jne jne.
Kas sa inglise keelt loed? Guugelda “Adult women ADHD” või loe näiteks alustuseks seda artiklit.
Mina olen üks paljudest, kes sai alles täiskasvanuna aru, et mul on ATH. Hea uudis on aga see, et alates sellest mõistmisest on elu läinud tohutult palju paremaks, sest ma saan aru, miks mu aju selline on, mis mulle on raske, mis kerge ja kuidas mu mõtlemine töötab, et end aidata. Ja ATH aju puhul on ka häid omadusi, näiteks lisaks loovusele ja heale analüüsivõimele ka hüperfookus. Oled sellist tunnet kogenud, et kui teema on väga huvitav, suudad tundideks, vahel isegi päevadeks selle sisse minna ja väsimatult sellega tegeleda? See on ATH diagnoosiga inimeste supervõime, mida ära kasutades võib saada väga häid tulemusi end huvitavates valdkondades.
ATH puhul ei tööta sundus, see, et “ma pean” on viimane, mis motiveerib päriselt tegutsema, tekib tohutu vastumeelsus, hirm ja muudkui lükkad edasi. Aga lennult tulevad asjad, mis on uudsed, isiklikult huvitavad, pakilised või mille motivatsioon on väga isiklik.
ATH puhul ei tööta sundus, see, et “ma pean” on viimane, mis motiveerib päriselt tegutsema, tekib tohutu vastumeelsus, hirm ja muudkui lükkad edasi. Aga lennult tulevad asjad, mis on uudsed, isiklikult huvitavad, pakilised või mille motivatsioon on väga isiklik.
Ja su nõuanne oleks …?
ATHst kirjutaja kägu, aitäh asjaliku jutu eest. Olen samuti täiskasvanuna diagnoosi saanud naine.
Eelmisele – üleval on juba palju häid konkreetseid nippe. Minu puhul on keerulised “ma pean” olukorrad näiteks elementaarsed kodutööd.
Selle põhjal tutvustan viisi, kuidas end motiveerin – kasutan partneriga jagatavat kodutööde mobiiliäppi, kus iga tehtud kodutöö eest saab x arvu punkte. Kui mulle koguneb rohkem punkte kui mehele, saan neid lunastada nt väljasõiduks või muuks taoliseks tema kulul. Võistlusmoment + auhinnaperspektiiv töötab minu puhul väga hästi. Inimesed on muidugi erinevad.
Kas kellelgi on mingeid häid nippe või lihtsalt enda kogemusi, kuidas saada lahti edasilükkamisest ja hajameelsusest, mis rikub nii tööalaseid kui ka isiklikke suhteid ja takistab tööl arengut/progressi? Nt kui inimene planeerib tohutult endale tegevusi, et oleks vaja seda teha ja toda teha ja kolmandat, aga kunagi tegudeni ei jõua, unustab pidevalt kõik ära või lükkab kogu aeg mittemeeldivaid tegevusi edasi. Selline tüüp, kellel initsiatiivi justkui on, aga ta ei vii oma ideid ja algatusi lõpuni, kui keegi 10x ei käi pinda, et kas sa juba vaatasid seda x asja, kas sa saatsid mulle info, kaugel selle projektiga on, äkki läheks nüüd teemaga edasi jne. Ma saan aru, et siin on tegemist enesekontrolliga ja oskusega ennast ise juhtida ja sundida ning kõigil seda oskust pole, mistõttu kõik ei sobi ka näiteks ettevõtjaks, aga kuidas küll sellest üli halvast omadusest natukenegi lahti saada? Tundub täiesti võimatu. Kas see ongi muutumatu iseloomuomadus mõnedel inimestel?
Plaanid on head asjad, aga võta kõigepealt 1 plaan ja asu seda ellu viima. Teised plaanid las olla, aga käivitad need siis kui oled selguse jõudnud, et kas valitud plaani elluviimisest üldse jääb aega üle. Mitu tundi päevas on sul aega oma plaani elluviimiseks ? Seda tead sa ise kõige paremini. Kui küsid kellegi teise kohta, miks too nii käitub, siis lõpeta selle inimese jälgimine ja tema tegude üle arvete pidamine. Tegele parem enda plaani elluviimisega sellel ajal. Mida on vaja, et see 1 plaan elluviia ja mida sa saad kohe praegu teha ? Kui muud ei saa teha, siis läbimõelda iga päev oma plaani kasvõi 15 minutit, tehes kokkuvõtteid ja ümberkorraldusi, saad nagunii. Ja mis kõige olulisem, sa oled väärtuslik ka siis kui sa seda plaani ellu ei vii, lihtsalt sulle meeldib see, mida tahad teostada ja seetõttu teed. Sinu väärtus inimesena ei sõltu saavutustest, vaid oled väärtuslik juba praegu.
ATH puhul ei tööta sundus, see, et “ma pean” on viimane, mis motiveerib päriselt tegutsema, tekib tohutu vastumeelsus, hirm ja muudkui lükkad edasi. Aga lennult tulevad asjad, mis on uudsed, isiklikult huvitavad, pakilised või mille motivatsioon on väga isiklik.
Ja su nõuanne oleks …?
Loomulikult ei jõua ma siia foorumisse kirjutada adekvaatselt nõuandeid, seepärast andsingi niidiotsa kätte, et teemaalgataja saaks ise uurima hakata. Nõuandeid on MEELETULT alates sellest, et kui on tõesti ATH, siis aitavad väga hästi ka ravimid, just täidesaatvate funktsioonide puhul, mida me oleme harjunud pidama iseloomuveaks (ma ei suuda asju lõpuni teha), aga mis tegelikult olenevad ajukeemiast ja ravim reaalselt aitab! Kuni selleni, et teema kohta on tohutul hulgal raamatuid, podcaste, Facebooki gruppe jne.
Selle nimi, et asju ei suuda lõpuni teha, on executive dysfunction. ATH on ajus dopamiini regulatsiooni häire, aga dopamiin teadagi vastutab ka motivatsiooni eest. Seepärast ei suuda inimene teha asju, mida ta küll tahab, aga mis teda isiklikult põlema ei pane. “See on tähtis” ei toimi, sest ei tekita dopamiini. Aitabki see, kui luua mingi väga isiklik, vahel ka lausa võistluslik motivatsioon, nagu me oleme harjunud tegema lastele (kui ma töö enne reedet valmis saan, siis luban endale reedel kaks täiuslikku tundi – ja siis unistad neist). Tavatäiskasvanule tundub see lapsik, ATH ajule toodab dopamiini ja miski pole vale, mis aitab. Või pakilisus. Me alati nuhtleme end selle eest, et asjad viimasele hetkele jätame, aga kui me teame, et see paanikasupurt tõesti töötab, siis võtadki näiteks kogu viimase öö, et tähtajaks asi ära teha. See loob superfookuse, keskenduda on ülilihtne ja töö läheb kiiremini kui keskmisel inimesel.
Aga jah, nõuandeid on tohutult, kui vaid lugeda.
ATHst kirjutaja kägu, aitäh asjaliku jutu eest. Olen samuti täiskasvanuna diagnoosi saanud naine.
Eelmisele – üleval on juba palju häid konkreetseid nippe. Minu puhul on keerulised “ma pean” olukorrad näiteks elementaarsed kodutööd.
Selle põhjal tutvustan viisi, kuidas end motiveerin – kasutan partneriga jagatavat kodutööde mobiiliäppi, kus iga tehtud kodutöö eest saab x arvu punkte. Kui mulle koguneb rohkem punkte kui mehele, saan neid lunastada nt väljasõiduks või muuks taoliseks tema kulul. Võistlusmoment + auhinnaperspektiiv töötab minu puhul väga hästi. Inimesed on muidugi erinevad.
Mis äpp see on? Tahaks ka 🙂 Kohe näha, et oleme mõlemad ATHd 🙂
Oled sellist tunnet kogenud, et kui teema on väga huvitav, suudad tundideks, vahel isegi päevadeks selle sisse minna ja väsimatult sellega tegeleda? See on ATH diagnoosiga inimeste supervõime, mida ära kasutades võib saada väga häid tulemusi end huvitavates valdkondades.
Eh, see on minu jaoks uus info. Olen ka teemaalgataja tüüpi. Lükkan asju edasi, unustan, no jäävadki mingid olulised asjad tegemata. Kuniks lõpuks tähtaeg juba seljas on ja siis lihtsalt teen kiiresti ära. St kui teha on ikka vaja, siis olen väga produktiivne. Vahel olen mõelnud ka ATH peale, aga siis olen alati otsustanud, et ei, see ma küll ei ole. Et kui mind asi huvitab, siis on ju tähelepanu vägagi asja juures ja ununeb kõik muu. Ma olin lapsena reaalainetes tugev. Ning väga hästi meeles see, kuidas matemaatika olümpiaadil mu ümber ruumi ja teisi ei olnud, ma olin lihtsalt ülesannete lahendamise sees kõige naha ja karvadega. Ja ka praegu, kui mingi asi tõeliselt köidab, siis olen üleni selle sees. Nii et jah selle tohutu süvenemisvõime pärast olen mõtte ATH-st alati kõrvale lükanud ning ei ole kunagi seda isegi guugeldada viitsinud, pole huvitav olnud. Nüüd viitsin, sest see süvenemisvõime endasse huvitavasse teemasse võib siis ka ATH tunnus olla?
Ps. Sorry kui mu tekstis trükivead on, see ka üks mu vigadest. Ma lihtsalt ei näe kirjutades oma vigu. Ka siis mitte, kui teksti üle loen, ma ei näe, nagu pime olen selle koha pealt. Tavaliselt, kui kirjutatu kinni panen ja millalgi hilejm uuesti loen, siis alati leian mõne vea. Varem, kui perekool lasi oma postitust muuta, siis takkajärgi veel parandasin, aga enam, ei saa.. Huvigav, kas selline trükivigade mittenägemine on eraldiseisev asi, lihtsalt lohakus või ka mingi tähelepanuhäire tunnus?
Oled sellist tunnet kogenud, et kui teema on väga huvitav, suudad tundideks, vahel isegi päevadeks selle sisse minna ja väsimatult sellega tegeleda? See on ATH diagnoosiga inimeste supervõime, mida ära kasutades võib saada väga häid tulemusi end huvitavates valdkondades.
Eh, see on minu jaoks uus info. Olen ka teemaalgataja tüüpi. Lükkan asju edasi, unustan, no jäävadki mingid olulised asjad tegemata. Kuniks lõpuks tähtaeg juba seljas on ja siis lihtsalt teen kiiresti ära. St kui teha on ikka vaja, siis olen väga produktiivne. Vahel olen mõelnud ka ATH peale, aga siis olen alati otsustanud, et ei, see ma küll ei ole. Et kui mind asi huvitab, siis on ju tähelepanu vägagi asja juures ja ununeb kõik muu. Ma olin lapsena reaalainetes tugev. Ning väga hästi meeles see, kuidas matemaatika olümpiaadil mu ümber ruumi ja teisi ei olnud, ma olin lihtsalt ülesannete lahendamise sees kõige naha ja karvadega. Ja ka praegu, kui mingi asi tõeliselt köidab, siis olen üleni selle sees. Nii et jah selle tohutu süvenemisvõime pärast olen mõtte ATH-st alati kõrvale lükanud ning ei ole kunagi seda isegi guugeldada viitsinud, pole huvitav olnud. Nüüd viitsin, sest see süvenemisvõime endasse huvitavasse teemasse võib siis ka ATH tunnus olla?
Ps. Sorry kui mu tekstis trükivead on, see ka üks mu vigadest. Ma lihtsalt ei näe kirjutades oma vigu. Ka siis mitte, kui teksti üle loen, ma ei näe, nagu pime olen selle koha pealt. Tavaliselt, kui kirjutatu kinni panen ja millalgi hilejm uuesti loen, siis alati leian mõne vea. Varem, kui perekool lasi oma postitust muuta, siis takkajärgi veel parandasin, aga enam, ei saa.. Huvigav, kas selline trükivigade mittenägemine on eraldiseisev asi, lihtsalt lohakus või ka mingi tähelepanuhäire tunnus?
Jah, täpselt, süvenemine ennast huvitavasse teemasse on samuti ATH tunnus, positiivne “kõrvaltoime”. Nimetatakse hyperfocus. See võib toimida kas lühiajalise sööstuna (pingeolukorras teed asjad keskmisest kiiremini ja paremini) või pikema aja vältel (mingi teema oleks nagu hobi, aga on nii intensiivne, et haarab kogu tähelepanu. Ja kui üle läheb, siis enam üldse ei huvita).
Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Edasilükkamine ja hajameelsus
