Üsna tavapärane on, et kui mees lahkub suhtest, siis just mõeldes lastele, ei jäeta naisele mitte pool elamisest ja varast ning autost, vaid kõik. Lahkutakse isiklike asjadega. Millegi pärast ei taheta ka seda nö. enda poolt, mis perele maha jäetud, elatisena arvestada. Ikka küsitakse raha eluaseme jaoks, ikka küsitakse raha auto ja mööbli jaoks. Kuigi kõik on olemas. Lihtsalt kohtupraktika võimaldab lugeda lapsi oma varata üürilisteks, kes peavad emale maksma renti kõige eest, mis neil on ning selle rendi peab maksma isa. Kui jätad perele terve eluaseme ja auto, siis oled jätnud eksile kallihinnalise kingituse. Lapsed on ikka paljad. Kuigi seadus ütleb sõnaselgelt, et on õigus anda elatist lastele ka muul moel, on kõik kohad kära täis, et tasaarveldamist ei tohi olla ning makstagu ikka sula-pappi.
Mehe antav elatis kulub tervenisti laste peale ära. Kulub rohkemgi. Muidugi kulub. Riik annab ju laste jaoks lastetoetust, vabastab mingi osa tulust tulumaksust. Mehe makstud elatis ja need toetused enam-vähem laste peale kuluvadki. Et perekonnaseadus kohustab ka lastega koos elavat vanemat vähemalt poole bruto-alampalga ulatuses lastele kulutama (proportsionaalselt teise vanema sissetuleku ja makstava elatisega aga mitte vähem kui pool alampalka) ja sellest kujuneb juba summa, mis lastel üsna jõukalt elada võimaldaks, ei märgata. Isa raha kulub laste peale ära, ema raha on tema enda teenitud ja tema enda jaoks.
Ja siis ongi kisa lahti, et kui isa alimente ei maksa, siis pole lastel mitte raha märgatavalt vähem, vaid nad on puhta näljas ja tuleks “panna riiulile”, sest ega ema siis maksma ei pea. Et ema peaks lastele oma raha kulutama on ju ilmne ülekohus, sest tema peab ju taluma seda piina ja vaeva ja tüütust ja neid vastikuid kohustusi, mis kaasnevad lastega, kes ema elu ära rikuvad.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 04.12 10:54; 04.12 11:45; 04.12 13:59; 04.12 15:20; 11.12 15:35;