Ma mingis Yxiku-teemas põhjendasin kunagi oma arvamust niisugustest suurtest vanusevahedest ja võin seda uuesti kirjutada. Yxiku puhul nagu hane selga vesi muidugi, tema arus on normaalne isa-tütre suhe, minu meelest tülgastav.
Minu mees on minust pool aastat vanem ja mina näen endaealisega koos elamises vaid plusse.
Meil on sarnane ajalugu, nõukaaegne kasvatus, sarnased arusaamad elust-olust, sest ka meie vanemad on enam-vähem samas eas.
Meie lapsepõlv, koolitee ja hilisem noorukiiga oli paljuski samasugune, meil on, mida koos meenutada, rääkida, arutada. Ma ei pea abikaasale nähvama, et \”ah, mida sina ka noorte asjadest tead!\” ja tema ei saa mulle vastata\” mäletad aastal…ah, sa nagunii ei mäleta, sa olid siis alles idee\”.
Minu jaoks sama ajalugu ja kultuur on väga oluline. Sellepärast ei tahaks ma ka iial seda ulmelist \”välismaa meest\”, sest meie taust on täiesti teine.
Jah, keegi ei garanteeri, et ka nooremas eas üks või teine haigeks ei jää, aga seda siiski väiksema tõenäosusteooriaga, kui väga suure vanusevahe puhul. St, kui parimas tegutsemiseas naine (näiteks 40-45-50) töötaks, reisiks, tegeleks oma asjadega, lapsed enamasti juba suuured, aeg iseendale, siis korraga hakka 70aastasele taadule põetajaks? Ei, tänan!
Suure vanusevahe tõttu on ka hobid-tegemised ja seltskonnad erinevad.
20-aastasel on oma seltskond, 40-aastasel oma ja kokku need tihtipeale ei sobi. Korraks, aga mitte pikemas perspektiivis ja nii on emb-kumb ilma oma isiklike sõpradeta, sest tahes-tahtmata hakatakse kõrvale hoidma. Või peab naine/ mees pidevalt üksi seltskonnas käima, sest teinepool tunneks ennast liiga noorte/ vanade seas ebamugavalt. Tore kooselu küll!
Mina näen liiga suure vanusevahe puhul ainult miinuseid.