Teema: Eesti ei ole enam sovjetiriik ehk õnnetustest tuleb rääkida

#3756353:

#3756318:

Teiseks sa tahad oma madalate kihkude rahuldamiseks klatšida. Ja kõik. Ei ole sul õilist eesmärki.

Sellest teemast peab rääkima, et järgmised õnnetused jääksid olemata. Iga vanem, kes hommikul lapse lasteaeda viib, eeldab, et tema lapse eest hoolitsetakse ja et tal hoitakse silm peal. No milleks veel last aeda peaks viidama? Sellest õnnetusest peaks rääkima sel viisil, et kõik lasteaiatöötajad saaksid aru, et laste jälgimine on nende peamine tööülesanne.

Kas sa rääkisid oma lapseke, et liiva sisse auku ei kaevata? Vaevalt.

Või et kiige ette ei joosta js liumäel ei turnita?

Ma võin pea anda, et pole ükski lapsevanem oma lapsele pähe tagunud, et auku ei kaevata, auku ei ronita ja liiva teisele peale ei lükata.

Kui sa arvad, et vanemad pole seni oma lastele seda rääkinud, siis on ju just oluline, et nad nüüd teaksid rääkida?

Lasteaias ei pea olema mitte rohkem õpetajaid, vaid need õpetajad peaksid tõepoolest valvama lapsi. Vahel võib just personali liigne hulk hajutada vastutuse. Kui on vaja tegeleda lapse otsese jälgimisega mitteseotud tegevuste/töödega, siis selleks on (Eestis suhteliselt pikad) lõunaune-ajad.

Siiani on meeles hetk, mil läksin ühel õhtul järele oma 4-aastasele lapsele. Lasteaia fassaadiküljel oli pikk pink, millel istusid õpetajad, osa kes pingile ei mahtunud, seisid – kokku umbes viis õpetajat. Seega personali ei olnud vähe. Ja nad kõik moodustasid tiheda ringi ning jutustasid omavahel elavalt. Tervitasin neid, oma rühma õpetaja korra pööras pead ja tervitas vastu, siis süvenes jälle vestlusesse. Tundsin kõhedust, aga ei öelnud midagi. Läksin maja taha, kus mängisid kogu lasteaia lapsed. Oli päikeseline aprillipäev. Minu last ei olnud. Käisin kogu majataguse õueala läbi, sees kasvav hirm ja rahutus, ei midagi. Siis otsisin üles paar tuttava näoga last, kellest teadsin, et nad on minu lapse rühmakaaslased, ja palusin otsimisel nende abi. Nad tulidki peagi jooksuga, hüüdes: “X on seal kuuri taga kraavis!” Jooksin, hing kurgus, nende näidatud suunas. Mänguasjade kuuri taga oli kraav ja seal mu 4-a tütar lebaski. Tema peal olid puntras suuremad, kooliminejad tüdrukud, kes talle parasjagu kambakat tegid. Kraavis oli märg pori, lapse nägu oli olnud selle sees juba pikka aega. Tirisin võõrad suured lapsed ta pealt ära ja karjusin nende peale, tõstsin oma poolteadvusetu lapse üles, viisin rühmatuppa, pesin ta näo puhtaks, nii et ta suu sai porist vabaks ja ta sai häält teha ning hakkas lõpuks nutma. Siis läksin maja ees seisva kasvatajapundi juurde ja ütlesin, mida ma sellest kõigest arvan. Need vaid naeratasid, kutsusid kambaka ninamehe ning ütlesid talle: “Kallista teda ja siis oleme jälle sõbrad!” Mu laps nuttis mu süles ega tahtnud mingit “kallistust”. Rohkem mu laps enam sellesse lasteaeda oma jalga ei tõstnud, jätsin ta koju senikauaks, kuni leidsin talle uue lasteaiakoha teises paigas.  Uude lasteaeda minnes vaatasin esimese asjana, kus asub kasvatajate puhkepink – kas mingis eraldatud kohas, või ikkagi laste mängukoha juures. Õnneks asus sealne puhkepink ikka laste juures, sestap julgesin oma lapse seal uude lasteaeda panna ja kogemused olid sealt toredad.

#3756265:

#3756109:

siis on näha kui suured on munad sul kõhuõõnes.

Politseiuurib alles ja kindlaid fakte MIDA ARUTADA ei ole! Kui saab olema siis arutadki nii, et ihust shitt voolab ja saad orgasmi sellest klatšimisest.

Sina vist selle ropendamise peale said juba?

Jah, labane see postitus on, aga seal on omajagu tõtt sees.

Tõesti – mida siin ARTUTLEDA on?
Kas teemaalgataja arutleb?
Ei, ta teeb etteheiteid, miks teema kustutati, mitte ei arutle, kuidas sai asi juhtuda, mida teha, et rohkem ei juhtuks, mida peaksid vanemad lastele selgitama, mis oleks õpetajate töö jne.

Teemaalgataja on sõna otseses mõttes pahane, et eelmine teema kadus (sain nii aru, pole ise kontrollinud) ja et tal jäi veel umbes 200 korda “imestamata”, kuidas nii sai juhtuda ja kus olid õpetajate silmad. Seda ta tahtis oma teemaga öelda, mitte arutleda.

Väga loodan, et ka see teema kustutatakse ja eeskätt selle perekonna ning õpetajate säästmiseks. Hunnikut kurjade, oletatavate, sildistatavate ja lintšimishimuliste kägude kommentaare…pardon – arvamusi – pole tõesti praegu asjaosalistel vaja lugeda.

Võtke mõni hüpoteetiline juhus ja lahake seda terviseks. Fantaasia peaks ju kägudel esmaklassiline olema?

#3756435:

Lasteaias ei pea olema mitte rohkem õpetajaid, vaid need õpetajad peaksid tõepoolest valvama lapsi. Vahel võib just personali liigne hulk hajutada vastutuse. Kui on vaja tegeleda lapse otsese jälgimisega mitteseotud tegevuste/töödega, siis selleks on (Eestis suhteliselt pikad) lõunaune-ajad.

Siiani on meeles hetk, mil läksin ühel õhtul järele oma 4-aastasele lapsele. Lasteaia fassaadiküljel oli pikk pink, millel istusid õpetajad, osa kes pingile ei mahtunud, seisid – kokku umbes viis õpetajat. Seega personali ei olnud vähe. Ja nad kõik moodustasid tiheda ringi ning jutustasid omavahel elavalt. Tervitasin neid, oma rühma õpetaja korra pööras pead ja tervitas vastu, siis süvenes jälle vestlusesse. Tundsin kõhedust, aga ei öelnud midagi. Läksin maja taha, kus mängisid kogu lasteaia lapsed. Oli päikeseline aprillipäev. Minu last ei olnud. Käisin kogu majataguse õueala läbi, sees kasvav hirm ja rahutus, ei midagi. Siis otsisin üles paar tuttava näoga last, kellest teadsin, et nad on minu lapse rühmakaaslased, ja palusin otsimisel nende abi. Nad tulidki peagi jooksuga, hüüdes: “X on seal kuuri taga kraavis!” Jooksin, hing kurgus, nende näidatud suunas. Mänguasjade kuuri taga oli kraav ja seal mu 4-a tütar lebaski. Tema peal olid puntras suuremad, kooliminejad tüdrukud, kes talle parasjagu kambakat tegid. Kraavis oli märg pori, lapse nägu oli olnud selle sees juba pikka aega. Tirisin võõrad suured lapsed ta pealt ära ja karjusin nende peale, tõstsin oma poolteadvusetu lapse üles, viisin rühmatuppa, pesin ta näo puhtaks, nii et ta suu sai porist vabaks ja ta sai häält teha ning hakkas lõpuks nutma. Siis läksin maja ees seisva kasvatajapundi juurde ja ütlesin, mida ma sellest kõigest arvan. Need vaid naeratasid, kutsusid kambaka ninamehe ning ütlesid talle: “Kallista teda ja siis oleme jälle sõbrad!” Mu laps nuttis mu süles ega tahtnud mingit “kallistust”. Rohkem mu laps enam sellesse lasteaeda oma jalga ei tõstnud, jätsin ta koju senikauaks, kuni leidsin talle uue lasteaiakoha teises paigas. Uude lasteaeda minnes vaatasin esimese asjana, kus asub kasvatajate puhkepink – kas mingis eraldatud kohas, või ikkagi laste mängukoha juures. Õnneks asus sealne puhkepink ikka laste juures, sestap julgesin oma lapse seal uude lasteaeda panna ja kogemused olid sealt toredad.

Hämmastav. Siis on tõesti mentaliteedis ka küsimus. Ma räägin ise oma Rootsi kogemuse baasilt (ainult meie lasteaiast küll!), kus 16-17 lapsega rühmades on vähemalt kolm õpetajat. Ja need tõepoolest vaatavad lapsi ja mängivad nendega, selline asi, nagu kirjeldad, ei tuleks kõne allagi. Pole mingit kasvatajate puhkepinkigi, vaid on lauad-pingud, kus võivad istuda nii lapsed kui õpetajad. Puhkepausil käivad õpetajad kordamööda. Lapsele järele minnes teab üldiselt ka võõra rühma õpetaja mulle öelda, kus mu laps on. Ja lasteaia hoov on suur ja enamasti kõik rühmad korraga õues, vähemalt ilusate ilmadega.

Eesti lasteaed on selle kõrval olelusvõitlus.

#3756301:

Mina arvan, et siin on kaks varianti, esiteks võib olla tegemist nn koolikiusamisega, mida täiesti esineb lasteaias. See variant ei ole nii usutav, sest sellega vast kaasneks ikka mingi kisa, mida kasvataja oleks märganud.

Teine variant on see, et lapsed mängisid matuseid. Nii nagu lapsed mängivad kodu, võivad nad ka läbi mängida erinevaid olukordi. võib-olla mõni laps oli käinud matustel, näinud seda mõnes filmis ja nüüd siis tuli mõttele teha selline mäng. Märg liiv on raske, selle alt ei saa ise välja. Matuste mänguga ka ei kaasne suuremat kisa, ühed on kurva näoga, üks ronib auku. Kuna liiv on raske, siis keegi lastest aru ei saa, et laps, kes on augus, vajaks abi.

Süüdi on igal juhul lasteaiakasvatajad, kes ilmselgelt olukorda ei jälginud. Selline augu kaevamine (politsei ütles uudistes, et lapsed kaevasid augu) ja teise auku ajamine ei ole nii kiire tegevus, et kasvataja korraks keeras selja. jah, niimoodi võib ka õnnetusi juhtuda, hetkega. Aga auku matmine ei käi nii ruttu.

See on jube juhtum, aga kindlasti peab sellest rääkima, et vanemad teaksid oma lapsi hoiatada, kuidas mängida ei tohi. Mina oma lapsepõlvest mäletan, et liiva eest hoiatati, et liivamäe sisse ei tohi koopaid kaevata ja sinna ei tohi sisse ronida. Meil oli läheduses ehituse tõttu paar suurt liivahunnikut. Üks laps jäi sinna alla ja suri. Mul vend jäi ka ükskord liiva alla, aga ta saadi sealt kiiresti kätte, midagi hullemat peale ehmatuse ei juhtunud. Tema üritaski just koobast kaevata.

Just selliste oletajate pärast, ei ole siia selliseid teemasid vaja. Ise ei ole näinud ega kohal olnud, aga arvamus on suur.

Jah – olen seda meelt, kui selline arutelu hoiaks ära järgmise õnnetuse, aga kahjuks nii see ei ole – oletatakse, süüdistatakse jne.  Täpselt sama on see – et minu on õigus teada, miks üks või teine inimene ära suri. Milleks, mida see annab?

#3756433:

Miks te räägite, nagu see laps oleks surnud? On see nüüd siis juhtunud või..viimane avalik info oli, et ta on teadvuseta (koomas?).

Kui 20min aeg liiva all olemist tõsi on, ei ole sellel lapsel enam aju.

#3756332:

Mõelge selle lapse vanemate peale, häbi teil pole?

Ka minu lapsega on lasteaias tõsine õnnetus juhtnud. Selline, mis eluks ajaks tema kehal näha on. Lasteaiast ma juhtunu kohta täpsemat kirjeldust ei saanud. Keegi ei näinud, mis täpselt toimus. Tean ainult lapse versiooni. Ma süüdista ma õpetajat. Lastega ikka juhtub. Teinekord hetkega.

Eilne õnnetus on (minu arvates) teisest kategooriast. Selline asi ei saa juhtuda hetkega. Ja lapsevanemana  ma tahaks, et selliseid asju ei mätsita kinni, vaid et tehakse järeldused ja tulevikus on turvalisem.

Meie lasteaia suur viga on see, et ühes rühmas on liiga palju lapsi ja liiga vähe personali. 24 last ja kaks täiskasvanut on liiga vähe. Õpetaja abi on abi ainult nime poolest, tegelikkuses on abil niivõrd palju töökohustusi, et selle kõrval õpetajat reaalselt aidata on väga keeruline- iga päev võtta kõikidelt pindadelt tolmu, põrandaid tuleb pesta 2×päevas, wc-d koristada mitu korda päevas, tuua toitu, jagada toitu, pesta nõud, desinfitseerida lauad-toolid, pesta põlled jne jne. Lisaks praegusele abile oleks vaja päevasel ajal rühma veel täiskasvanuid, kes on puhtalt laste päralt. Sõimes võiks olla kolme lapse kohta üks täiskasvanu, aiarühmas 4-5 last ühe täiskasvanu kohta. Võiks olla ka nn. ootel tugipersonal,  kes tuleb välja vastavalt rühma täituvusele.

Olen mitu aastat töötanud lasteaias õpetaja abina ja tipphetkedel oli meil rühmas 1,5-2,5a lapsi tervelt 24 tükki ja ma olin nendega täiesti üksi, sest õpetaja oli naaberrühmas jutustamas, poes või jumalteab kus, läks hommikul kell 8 ja tuli tagasi kell 13, vaatas, et mul lapsed magavad ja jälle kadus. Olin värskelt lasteaeda tööle läinud ja ei teadnud kuidas need asjad käivad.

On õpetajaid, kes teevad oma tööd südamega, aga kahjuks on ka neid, kes soovivad mokalaata pidada või nagu minu ühe õpetaja puhul, otsida chillist ja cherryst soodukaid ja siis terve päeva sõbrannadele helistades, et vaata mis ma leidsin ostame, nii odav ju.

#3756303:

#3756294:

Inimene, see juhtus eile. Mida sa tahad? Et ametkonnad hakkaks blogi pidama ja uudishimutsejatele jooksvalt infot jagama, enne kui kõik on küsitletud, asjad täpsustatud ja lõplik pilt olemas? Natuke võiks nüüd ikka “spekuleerimisega” tagasi tõmmata ja oodata ära, kuni tuleb ametlik teadaanne. Vaesekest hoitakse infosulus, pole mida kohvitassi taga teistega klatšida või?

Ilmselgelt pole see inimeste loomuses seni selle koha pealt täiesti vait olla, kuni menetlus lõpeb. Seni ei või turvalisusest rääkida? See oleks juba teistpidi imelik.

Need pole ju arutelud, see on lihtsalt halamine, et oh, kuidas juhtuda sai ja mõttetu kiibitsemine. Ja täna ka tuli värskem info juba uudistesse, et laps ei vajunud liiva alla, vaid liiv sattus lapse käest suhu ja kurku. Nii et ilmselt toppis keegi poetäie liiva lapsele näkku, liiv sattus kurku, laps hakkas lämbuma. Nii et kogu see pikk kommenteerimine siin teemal, kuidas ometi võis laps liiva alla mattuda, on täiesti mööda.

#3756524:

Need pole ju arutelud, see on lihtsalt halamine, et oh, kuidas juhtuda sai ja mõttetu kiibitsemine. Ja täna ka tuli värskem info juba uudistesse, et laps ei vajunud liiva alla, vaid liiv sattus lapse käest suhu ja kurku. Nii et ilmselt toppis keegi poetäie liiva lapsele näkku, liiv sattus kurku, laps hakkas lämbuma. Nii et kogu see pikk kommenteerimine siin teemal, kuidas ometi võis laps liiva alla mattuda, on täiesti mööda.

Arukas inimene saab aru, et liivakastis võib juhtuda õnnetus mitmel erineval moel ja need on ka erinevates teemades välja toodud. Sinu meelest võib edaspidi rahulikult lapsi liiva alla matta, kuna see õnnetus ei juhtunud nii?

#3756439:

See oli kohutav õnnetus.

Mis mind häirib, on kontseptsioon, justkui saaks selline asi juhtuda hooletusest ainult lasteaias – ei, vaid nii halvasti võinuks minna ükskõik kus. Käsi püsti, kes oma eelkooliealisi lapsi iialgi üksi (või õe-vennaga) koduaeda mängima pole lubanud veerandiks tunniks? Aga ausalt, palun! Just, enamik on. Vanemad jätavad sageli oma lasteaiaealise lapse rahus ja rõõmsalt turvalisse kohta mängima, nt teise tuppa, kuni ise köögis süüa teevad, või koduaeda, kuni ise midagi toas või aia teises servas toimetavad. Ja tegelikult kätkeb IGA selline olukord täpselt sama suurt ohtu, nagu antud juhtumil kahjuks tõeks sai. Enamik õnnetustest paraku juhtubki kodus.

On küll tõsi, et suur osa õnnetusi juhtub kodus. Ometi on siin vaks vahet sees. Nimelt, lasteaia kasvatajate (või õpetajate) ülesanne ongi 100% lapsi valvata ja nendega tegelda, ainult sellepärast nad seal kohas ongi. Lasteaiaõpetaja ei tee lastele süüa, ta ei kata isegi lauda ega pese nõusid või põrandaid (selleks on kokad ja söögitädid). Lisaks on lasteaia kogu territoorium ette nähtud ainult laste hoidmiseks, ühtki teist eesmärki sel kohal ei ole.

Kodus tähendaks see seda, et pereema ei valmista süüa vaid tellib 3 korda päevas catering-firma teenuse, iga päev käib tal koristaja, isegi lauda koristab ja taldrikuid peseb teine inimene. Tema ainult tegeleb lastega, ja mitte kl 8-19 viis päeva nädalas (lasteaia lahtioleku aeg), vaid 24 h seitse päeva nädalas. Lisame siia majapidamistööd nagu pesu pesemine, võimalik muruniitmine, peenarde korrasolek, kodu remonditööd jpm. Kodune majapidamine, kus on kirved, vikatid, trimmerid, noad, saed. Viimasel ajal lisandub üha nendegi vanemate hulk, kes lisaks sellele kõigele teevad ka oma palgatööd kodukontorist. Seda kõike tehakse oma laste kõrvalt. Perekoolis pannakse tihti pahaks, kui keegi viib oma lapse lasteaeda selleks et ise kodukontoris töötada – et miks ta siis ei ühilda kõiki neid tegevusi?

Ta teeb seda sellepärast, et on vastutustundlik lapsevanem ega soovi töötada niimoodi, et kõrvaltoas keerab laps samal ajal kokku kes-teab-mida ohtlikku. Ja kui nüüd selgub, et lasteaed – see ekstra spetsiaalselt just laste hoidmiseks ja valvamiseks ettenähtud koht – polegi turvaline ja kindel, siis on ikka ehmatus korralik küll.

#3756556:

Ots lausus, et tolles rühmas oli eile kohal üksteist last ja õnnetuse hetkel olid liivakastis vaid poisid, tüdrukud mängisid sel hetkel mujal. Lapsi valvasid kaks töötajat: õpetaja ja tema abi.

Sedapuhku ei ole ju asi selles, et rühmas oleks liiga palju lapsi ühe õpetaja kohta. 11 last ja 2 inimest kes neid jälgima peaksid…

#3756588:

#3756439:

See oli kohutav õnnetus.

Mis mind häirib, on kontseptsioon, justkui saaks selline asi juhtuda hooletusest ainult lasteaias – ei, vaid nii halvasti võinuks minna ükskõik kus. Käsi püsti, kes oma eelkooliealisi lapsi iialgi üksi (või õe-vennaga) koduaeda mängima pole lubanud veerandiks tunniks? Aga ausalt, palun! Just, enamik on. Vanemad jätavad sageli oma lasteaiaealise lapse rahus ja rõõmsalt turvalisse kohta mängima, nt teise tuppa, kuni ise köögis süüa teevad, või koduaeda, kuni ise midagi toas või aia teises servas toimetavad. Ja tegelikult kätkeb IGA selline olukord täpselt sama suurt ohtu, nagu antud juhtumil kahjuks tõeks sai. Enamik õnnetustest paraku juhtubki kodus.

On küll tõsi, et suur osa õnnetusi juhtub kodus. Ometi on siin vaks vahet sees. Nimelt, lasteaia kasvatajate (või õpetajate) ülesanne ongi 100% lapsi valvata ja nendega tegelda, ainult sellepärast nad seal kohas ongi. Lasteaiaõpetaja ei tee lastele süüa, ta ei kata isegi lauda ega pese nõusid või põrandaid (selleks on kokad ja söögitädid). Lisaks on lasteaia kogu territoorium ette nähtud ainult laste hoidmiseks, ühtki teist eesmärki sel kohal ei ole.

Kodus tähendaks see seda, et pereema ei valmista süüa vaid tellib 3 korda päevas catering-firma teenuse, iga päev käib tal koristaja, isegi lauda koristab ja taldrikuid peseb teine inimene. Tema ainult tegeleb lastega, ja mitte kl 8-19 viis päeva nädalas (lasteaia lahtioleku aeg), vaid 24 h seitse päeva nädalas. Lisame siia majapidamistööd nagu pesu pesemine, võimalik muruniitmine, peenarde korrasolek, kodu remonditööd jpm. Kodune majapidamine, kus on kirved, vikatid, trimmerid, noad, saed.

Jah, aga neid lapsi on ometigi kordades rohkem kui kodus. Kodus on 1-2 lasteaiaealist mudilast, no suuremates peredes võib-olla isegi 3, aga lasteaias vähem kui 10 haruharva. Kui õpetajad teeksid kõiki majapidamistöid ka veel laste kõrvalt, siis juhtuks õnnetusi iga päev! Juhtub aga tõsiseid õnnetusi lasteaedades ÜLIHARVA, no päriselt ka, kohe väga-väga harva, kui võrrelda mistahes muu keskkonnaga, kus lapsed – eriti kui neid on mitu – viibivad, mis tõestab, et enamik õpetajaid siiski vist jälgivad piisavalt. Aga ma üldse ei mõtle, et kuritahtlikult laisku-lohakaid üldse poleks. Kindlasti on, aga vähe.

#3756582:

Et siis lapse käe läbi sattus liiv lapse suhu?

No tore siis. Loomulikult on süüdlane väikelaps, no kes siis veel?

Ei ole loomulikult! Ikka  arhitekt, kes lasteaia väljakule liivakasti kujundas ja kaasosalisteks on lasteaia juhataja, kes tellis liiva ja autojuht, kes liiva kasti kallas. Nad on isegi suuremad patused, sest näevad ju millised lapsed seal mängivad! Sellistele lastele oleks pidanud asfaltbetooni seguga terve lasteaia territooriumi katma ja paigaldama andurid, et kui keegi hakkab maad kaevama siis läheb häire kohe käima.

#3756691:

#3756516:

Õpetaja abi on abi ainult nime poolest, tegelikkuses on abil niivõrd palju töökohustusi, et selle kõrval õpetajat reaalselt aidata on väga keeruline- iga päev võtta kõikidelt pindadelt tolmu, põrandaid tuleb pesta 2×päevas, wc-d koristada mitu korda päevas, tuua toitu, jagada toitu, pesta nõud, desinfitseerida lauad-toolid, pesta põlled jne jne

1. Miks selle jaoks üldse igas rühmas eraldi inimene peab olema? Meie lasteaias (selles Rootsi omas) on nende tööde jaoks eraldi koristaja (suuremates lasteaedades ilmselt mitu). Toitu toob igast rühmast üks õpetaja koos ühe (iga päev erineva, sest see tegevus on väga au sees) oma rühma lapsega köögist serveerimislauaga, nemad ka katavad laua. Toitu tõstavad lapsed ise, õpetaja aitab, kui tarvis. Oma kasutatud nõud viib iga laps ise serveerimislauale, ülejäänu koristavad ja lauad pühivad õpetajad. Nõud peseb köögis nõudepesumasin. WC-d koristatakse jooksvalt (on kaks eraldi boksi pluss pisematele plastpotid), koristaja tõmbab õhtul veel üle. Kas pole loogiline?

Kas teil Rootsis oma veatut perekooli pole, äkitse sobiks see ka rovvale paremini, mis siin matsirahva seas seletada.