Mu õe äial oli alzheimeri tõbi. Haige oli ta üle kümne aasta, alguses oli kodus, aga hiljem viidi mingiteks perioodideks haiglasse. Viimased aastad elas haigla kõrval asuvas hooldekodus, lühikesteks perioodideks toodi koju. Kodus ta ka suri. Tal oli naine, kes sai hooldamises pühikoormuse, teised pereliikmed aitasid samuti. See vana mees kippus põgenema, naine ei saanud tal isegi korraks majast välja minna, ilma et uks lukustamata tohtis jääda. Hiljem hakkas mees põgenema ka aknast, kas või läbi klaaside. Korra põgenes nii kaugele, et tuli kopter ja koertega otsida, haige ise peitis end otsijate eest hoolega ära.
Agressiivsus oli ka. Kõik ohtlikud asjad eemaldati või pandi luku taha.Uksest sisse sai minna ainult äärmiselt ettevaatlikult, sest kunagi ei võinud teada, millega haige üllatab. Korra üllatas oma naist ahjuroobiga, teisel korral laua alt ära kistud lauajalaga.Hea, et naist vigaseks ei löönud. Heast ja rahulikust mehest sai haiguse ägenedes tõeline luupainaja. Tema pesemine oli suur võitlus, võis isegi hammustada, löömisest rääkimata. Karjus ka hirmsa häälega. Mähkmeid vahetada ei lubanud, samas ise enam oma soolestiku tööd polnud võimeline kontrollima. On ime, et ta naine nii palju aastaid suutis vastu pidada. Rahustite peal pidaski, mees magas lukustatud toas, sest muidu võis une pealt kallale tulla. Lapsi ilmselgelt vanavanemate juurde lasta ei saanud, olukord oli liiga ohtlik. Haigus ei vähenda kavalust, pigem lööb see just välja. Seega on ka ravimite andmine keeruline, sest haige ei pruugi neid alla neelata, ja ei tee ka suud lahti, et seda kontrollida saaks. Pärast sülitab ravimid välja ja ongi jälle laamendav haige majas. Seal peres olid kõik peale laste pidevalt rakkes, aga hoolimata abist olid naise närvid niivõrd läbi, et mõtles lõpuks ainult enesetapule. Välja sai siis magada, kui mees haiglas oli, muidu mitte. Lapselapsed ei tea vanaisast midagi head ja vanaema nägid nad haruharva. Mis sestki kasu oli, inimesel olid närvid nii läbi, et ainult nuttis või istus tardunult toolil.
Kui see mees oleks selge mõistuse juures saanud valida, et kas niimoodi oma koduste eludes osaleda või hooldekodus olla, siis ta oleks kindlasti valinud viimase variandi. Keegi ei soovi ju oma kõige lähematele pea kümmet aastat põrgut.
Teemaalgatajale soovin, et leitaks hea hooldekodu ja ei unustataks ema vaatamas käia. Ei ole vaja süümepiinu tunda, et ema kodus surra ei saa või et pere tema eest lõpuni ei hoolitse.
