Jah, ja päris vanasti elatigi mitu põlvkonda koos, tehti tööd oma talus ja sai hoolitseda ka vanurite eest. Nüüdses kiires elutempos, kus 65-sedki peavad veel töötama, on raske leida aega ja energiat vanurihoolduseks.
Mis mõttes kiires elutempos? Vanasti talus ei olnud ju ammugi mingit lullilöömist ega vaba aega kellelgi. Lapsedki olid maast-madalast rakkes ja kõik vähegi elujõulised hommikust õhtuni põllul või loomade juures. Mismoodi neil rohkem energiat või aega üle jäi kui tänapäeval?
Ainult et kuna töö ja kodu oli üks ja sama koht, siis selle võrra oldi lihtsalt füüsiliselt lähemal, kui abi vaja oli.
Vanasti ei olnud valikuid, nüüd õnneks on. See, kui nooremad põlvkonnad end ohverdavad, ei tee lõpuks mitte kellelegi head.
Tundub, et siin põhiline võti ongi: polnudki midagi valida. Aga ega tore ka polnud. Enda perestki kogemus tädiga, keda ei saanud üksi jätta. Elu nagu lapsega.
Lisaks ka kindlasti praegune “õnnelik-olemise” ühiskond. Peab olema õnnelik, elu peab olema lihtne ja tore, reisida peab saama ja üldse OMA elu elada – need on väärtused. Ja siia pilti tõesti kellegi hooldamine ei mahu. Mis vanasti oli normaalsus, paistab tänapäeval nagu vabatahtlik eneseahistamine.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.11 22:00; 22.11 21:53;