Tere,
vaatasin oma esimese klassi lapse eesti keele etteütluste vihikut ja minule hakkas kohe silma kaks lauset:
Mis ta teeb?
Kus ta läheb?
Mind on õpetatud teisiti:
Mida ta teeb?
Kuhu ta läheb?
Kas on tõesti keel nii vabaks muutunud, et võib kirjutada igatmoodi?? Minu jaoks tunduvad need laused väärakad, kraabivad silma lausa.
Niikuinii räägitakse tänapäeval nii valesti, võiks vähemalt lastele õigesti õpetada…
Mida teie arvate?
Teema: Eesti keele õigekirjast natuke
Kirjakeele kohaselt on õige ikka Mida teeb? ja Kuhu läheb?, mitte Mis teeb? või Kus läheb?. Täiesti õigustatud tähelepanek, võiksid leebes vormis ka õpetajale teatada, et edaspidi sama viga ei kordaks ja lastele kinnistaks.
Vau! Trükivigu olen küll hulgaliselt leidnud, aga see on ikka hoopis teine asi… Väga kuidagi hooletuks on emakeele õpetamine läinud küll.
Mind jälle hämmastavad ülesannete selgitused — no ei ole võimalik aru saada, mida tahetakse. Täna IV klassi loodusõp tv-s olid mingid aegteljed. Selmet öelda alumine ja ülemine, öeldi esimene ja teine, kusjuures minu jaoks oli see täiesti tagurpidi, st esimene oli teine ja teine esimene 🙂 Aga emakeelega on lood viletsad jah, olen seda ise ka täheldanud.
meil oli 1.kl loodusõp kontrolltöö- laps kirjutas paprik ja õpetaja parandas paprikas- veidi kummaline oli lugeda küll, aga teha nagu ka miskit ei osanud
Eesti keelt võiks õpetaja tõesti lastele õigesti õpetada, mina käskisin lapsel maha kustutada i tähe sõna kohvi tagant, kuigi laps vaidles vastu, et õpetaja kirjutas niiviisi tahvlile. Üks uudissõna on tal veel \”viltikad\”, seda olen korduvalt lugenud. Minu kergeks hämmastuseks oli sõna vildikas isegi ÕS-s olemas, kas pastakas ja telekas ka on, ei kontrollinud.
Tegelikult algab see vale eesti keele probleem juba lateaias, kus kasvatajad nagu ühest suust korrutavad \”pane sukapüksid õieti jalga\”. Ei suudagi hetkel meenutada, kas ma olen mõnda \”lasteaiaõpetajat\” oma elus kohanud, kes oleks osanud neid nii sageli kasutatavaid sõnu õigesti öelda.
IV klassis on mulle mulje jäänud, et õpik on kirjanduse õpik, kus näpuotsaga ka grammatikat sees, töövihikus tundub grammatikat rohkem olevat. Hiljuti oli vaja näiteks sõnaliigid kirjutada, ei leidnud õpikust sellist kohta, Vikipeedia aitas.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Eesti keelt võiks õpetaja tõesti lastele õigesti õpetada, mina käskisin lapsel maha kustutada i tähe sõna kohvi tagant, kuigi laps vaidles vastu, et õpetaja kirjutas niiviisi tahvlile. Üks uudissõna on tal veel \”viltikad\”, seda olen korduvalt lugenud. Minu kergeks hämmastuseks oli sõna vildikas isegi ÕS-s olemas, kas pastakas ja telekas ka on, ei kontrollinud.
Tegelikult algab see vale eesti keele probleem juba lateaias, kus kasvatajad nagu ühest suust korrutavad \”pane sukapüksid õieti jalga\”. Ei suudagi hetkel meenutada, kas ma olen mõnda \”lasteaiaõpetajat\” oma elus kohanud, kes oleks osanud neid nii sageli kasutatavaid sõnu õigesti öelda.
IV klassis on mulle mulje jäänud, et õpik on kirjanduse õpik, kus näpuotsaga ka grammatikat sees, töövihikus tundub grammatikat rohkem olevat. Hiljuti oli vaja näiteks sõnaliigid kirjutada, ei leidnud õpikust sellist kohta, Vikipeedia aitas.[/tsitaat]
Nonäädsa, aga ju siis Vikipeedia ja vastutustundlikud vanemad ongi need, kellele tänapäeval panustatakse 😉
Uskumatu lugemine küll! Meie laps käib alles esimeses klassis, tean valvel olla… (ja \”nonäädsa\” kasutan tegelikult ainult kõnekeeles)
Oluline oleks muidugi vahet teha kirjakeelel ja kõnekeelel. Kõnekeelt põhimõtteliselt eesti keelt (või mis iganes keelt) emakeelena rääkiv inimene valesti ei räägi. Kõnekeeles on igasugused asjad lubatud, ka sukapükste õieti jalga panemine.
Kirjakeel on Eestis tõepoolest normeeritud ja selle õiget kasutust võiksid küll õpetajad jälgida. Aga oluline on ka see, et inimesed ei pea kõnelema kirjakeeles.
olen õpetaja. Algklasside õpetaja. Konkurss Peda eelarvelistele kohtadele oli vägagi suur.
Lõpetasime eranditult kõik. Paljud minu grupiõed on vägagi head õpetajad, nüüdseks juba kümmekond aastat pühendunud õpetajad. Mõned neist aga eksivad väga tihti õigekirjas. Emakeele loengutes ja eksamitel ilmselt õppisid pähe, mida vaja ning saidki kraadi kätte. Nüüd õpetavad lapsi. Hästi õpetavad, aga emakeeles eksivad endiselt valusalt. Ülikoolis aga sellist mehhanismi polnud, mis oleks nad välja selekteerinud. Ning kui olekski kuidagi nad välja eraldanud, oleksid teie lapsed päris mitmest väga vahvast õpetajast ilma jäänud.
Mul kunagi tuttav rääkis oma lapse eesti keele tunnist. Õpetaja olla öelnud, et tegelikult ei olegi vale kirjutada \”staadjon\”, sest tänapäeval pidavat lähtutama sageli põhimõttest \”kui see tundub ütlejale/kirjutajale õige, siis nii ka on\”. See oli mõned aastad tagasi, ma väga siiralt loodan, et nüüd enam see põhimõte ei kehti 😀 Minu lapse õpetajal on õnneks veidi teised põhimõtted õigekirja õpetamisel.
Minu lapse õpetaja on juba mitu korda kirjutanud \”tudvustus\” ja \”tudvustama\” 🙂 Muidu on ta väga hea õpetaja.
Teate, kui te näeksite seda kirjakeelt, millega meie lapse klassijuhataja (2.klass) lapsevanemate poole pöördub….., õudne.
Mul on tõsine mure, missuguse ettevalmistuse saab laps põhikooli 2.astmeks, kui hakatakse arendama kirjalikku väljendusoskust, aga kirjutamisel 1.-4.klassini lokkavad kõnekeelsed väljendid, vigane keel.
Mul on noor kolleeg riigiametis üsna vastutusrikkal kohal, hariduselt algklasside õpetaja ja tema eesti keel on läbi aegade üks küündimatumaid, mida ma oma kolleegide puhul näinud olen. Mind paneb imestama, kuidas on võimalik sellise tasemega üldse kõrgkool lõpetada, kas õppejõud siis eesti keele kirjalikku oskust kunagi ei hinda või ei oska need õppejõud seda ise ka. Kuuldavasti tahab ta varsti end õpetajakarjäärile pühendada.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oluline oleks muidugi vahet teha kirjakeelel ja kõnekeelel. Kõnekeelt põhimõtteliselt eesti keelt (või mis iganes keelt) emakeelena rääkiv inimene valesti ei räägi. Kõnekeeles on igasugused asjad lubatud, ka sukapükste õieti jalga panemine.
Kirjakeel on Eestis tõepoolest normeeritud ja selle õiget kasutust võiksid küll õpetajad jälgida. Aga oluline on ka see, et inimesed ei pea kõnelema kirjakeeles.[/tsitaat]
Väga õige!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oluline oleks muidugi vahet teha kirjakeelel ja kõnekeelel. Kõnekeelt põhimõtteliselt eesti keelt (või mis iganes keelt) emakeelena rääkiv inimene valesti ei räägi. Kõnekeeles on igasugused asjad lubatud, ka sukapükste õieti jalga panemine.
Kirjakeel on Eestis tõepoolest normeeritud ja selle õiget kasutust võiksid küll õpetajad jälgida. Aga oluline on ka see, et inimesed ei pea kõnelema kirjakeeles.[/tsitaat]
Aga lapse huvides võiks ehk kõnekeel siiski kirjakeelest mitte väga palju erineda, siis ei peaks ta kooli minnes hakkama kohe uut keelt õppima.
kui kool ei pea vajalikuks arendada õpilastes akadeemilist kirjaoskust, mis kindlasti ei ole kirjakeeles kõnekeelsete väljendite kasutamine, siis pole Eestis üldse gümnaasiume ega kõrgkoole vajagi – võibolla siis vaid vaid erasektorina tegutsevaks, nn eliidile keskendunuks.
Ilmselt ei ole asi nüüd nii hull, kui siin võibolla saab kirjeldatud, aga tähelepanuta ei peaks selline probleem ka eos jääma. Väga hea on lapsevanemate tähelepanekud ja koostöö selles asjas, mõistlikkuse piires ja käitumise häid tavasid arvestades. Minu lugupidamine.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.