Olen õpetaja, maakoolis. Meile tuli aastaid tagasi üks neiu Soomest. Ta oli vist kogu senise koolitee seal käinud ja eesti keelt kuigivõrd ikka rääkis, kuid mitte väga hästi. Lisaks polnud ta teab mis andekas ega õpihimuline.
Aga sai hakkama, kiusamist ei olnud. Neiu oli tagasihoidlik, aga klass hindas teda.
Põhimõtteliselt peab iga üldharidust andev piirkonnakool selle lapse vastu võtma, isegi kui ta sõnagi eesti keelt ei oska. Pagulaste lastega on ju sama lugu. Sellistele lastele koostatakse individuaalne õppekava kasvõi kõigis ainetes (kehaline ja tööõpetus ehk välja arvatud) ja organiseeritakse viis keeleõppeks. Mõnele on tugiisik leitud, teisele on ainult individuaalsed eesti keele tunnid. Lahendus leitakse kindlasti, kuigi mõni kool ehk ei taha, kui on võimalus sellest kõrvale põigelda.
Aga kui laps kuigivõrd juba eesti keelt räägib ja mõistab, siis tõenäoliselt saab keel kiiresti täielikult selgeks ja individuaalseid õppekavasid polegi ehk kauemaks kui maksimaalselt aastaks vaja. Pärast seda õpib juba täpselt sama materjali ja samadel tingimustel (sama hindamine) kui teised. Individuaalne õppekava tähendab, et tema õppematerjalid, ülesanded ja hindamine võivad oluliselt erineda (koostatakse vastavalt konkreetse lapse vajadustele) ülejäänud klassi omadest.
Kui laps on kasvõi natuke eestlane ja tuleb Eestisse püsivalt elama, siis miks ometi teha talle karuteenet sellega, et teda kuskile inglisekeelsesse kooli organiseerida? Inglise keelt valdab ta ju nagunii, las nüüd õpib ühe erilise väikese keele, pealegi veel tema ema (?) keele ka ära. Selline keeleõpe on väga hea ajutreening ja mõjub ainult positiivselt vaimsete võimete arengule. Pealegi, Eesti tavakoolide haridustase on piisavalt hea, et soovi korral kuhu iganes välismaale edasi õppima minna.
