Merle Palmiste ja Ivo Linna jätke rahule! Neil on ometi midagi öelda, mis miski on. Pillerid on väga kift paar ja ma olen konservatiivsete kalduvustega muide, aga neil on midagi väga paigas. Usun nende suhet.
Pillerite suhe ei puutu ju üldse asjasse – üldjuhul kõik nendest rääkivad lood on ju üles ehitatud ainult sellele, et promoda nende ilusat ja rikast elu. Raha-raha-raha. Intervjuud nende isiklike mõtete ja sügavamate ausate tunnete kohta oleks kindlasti tuhat korda huvitavam lugeda kui järjekordset lugu nende kodusisustusest või nädalamenüüst. Kuigi, ega ma ei tea, äkki ongi sellised pealiskaudsed inimesed, kellest pole midagi muud kirjutada.
Ausalt öeldes, kõige põnevam ajakiri, mida Eestis lugenud olen, on olnud Puutepunkt. Pikad sügavad lood tundmatute ja n-ö uute inimestega, päriselu, pärismured, päristunded, põnevate haiguste kirjeldused, mis avardavad maailmapilti jne. Nüüd kahjuks ei leidnud Eesti riik enam Puutepunkti ilmumise jaoks seda igakuist paari tuhandet eurot, kuna rikkad ja ilusad ei pidanud seda piisavalt vajalikuks, ja see ajakiri pani kahjuks pillid kotti.
Aga veel – hea meelega loeks pikki intervjuusid nende inimestega, kes osalevad erinevates saadetes (mitte kuulsused, loomulikult). Näiteks need, kes on erinevatel põhjustel jõudnud saadetesse a’la “Sotid selgeks”, “Märgatud Eesti”, “Pealtnägija”, “Plekktrumm”, “Osoon” jne. Pärisinimesed, ühesõnaga.
Ja veel oleks hästi põnevad lugeda põhjalikud, ausad, sõbralikud ja mitte-sildistavad intervjuud igasuguste n-ö alternatiivteemade ja alternatiivmeedia esindajatega. Aga selleks mitte-sildistamiseks ei ole ajakirjanikud ilmselgelt parimagi tahtmise juures suutelised, nii et selles suhtes väga enam lootusi ei hellitagi. Aga, jah, põnevaid persoone oleks väga palju.