Teema: Eestis pole kunagi ühes kuus sündinud nii vähe lapsi

#4188389:

Sügisel sünnitavad rasedad on ammuilma rasedustega arvel. See on ette teada, tulemas on järgmised rekordmadalad sünnituste arvud.

Ja praeguste raseduste statistikat näed sa kust? Ei näegi, eks. Ikka sündinud laste arvudest saame ainult rääkida. Ja seda sügisel.

#4188627:

#4188524:

#4188389:

Sügisel sünnitavad rasedad on ammuilma rasedustega arvel. See on ette teada, tulemas on järgmised rekordmadalad sünnituste arvud.

Ja praeguste raseduste statistikat näed sa kust? Ei näegi, eks. Ikka sündinud laste arvudest saame ainult rääkida. Ja seda sügisel.

Ka perekoolis töötab meditsiinivaldkonna inimesi, kes rasedatega kokku puutuvad.

Perekoolis on meditsiiniosakond? Meditsiinitöötajatega ja puha?

#4188460:

Ta ei ole enam võimeline päriselt kedagi armastama ja tõelist sidet tulevase kaasaga ei saagi tekkida. Esmase armumistuhina möödudes on kooselust järel tüütu ja igav rutiin. Tekivad tülid ja “lahku kasvamine”, mis viib petmiste ja kõige muuni. Keegi ise seda muidugi ei arva, aga tegelikult saavad KÕIK (ühiskonna) probleemid alguse just sellest.

See on alati nii olnud. Neid terve elu kestva sügava armastusega inimesi on tegelikult alati, igal ajastul, olnud väga väike protsent.

Lihtsalt, varem peeti selist asjade käiku, et alguses oli romantika, seejärel tekkis argine rutiin, kus esimene noorus oli möödas ja oldi juba väärikad ja argised härra ja provvva ning romantikast on alles noorusemälestused (“noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi…”)  täiesti normaalseks. Kedagi ei huvitanud näiteks kasvõi seegi, kas paaril peale laste saamist oli omavaheline intiimsuhe veel alles või elati nagu “sugulased”.  Peale armumise tuhina üleminekut sidus inimesi juba perekond kui majanduslik-olmeline üksus, ühiskondlik staatus (Mäeoru peremees ja perenaine, õpetajahärra ja -proua). Eks rohkem põnevuse lembestel inimestel (meestel eriti, kuna meestel oli võimalus rohkem inimeste hulgas liikuda, naised olid kodu küljes kinni rohkem) oli kõrvalsuhteid. Kuid lahkuminekuni need reeglina ei viinud. Lahutus oleks toonud lihtsalt liiga suure uperpalli asjaosaliste ellu.

Tänapäeval on kõik muu – et alguses on armumine, seejärel rutiin, rohkem põnevuse lembestel (kes rutiiniga ei taha leppida) võivad tekkida kõrvalsuhted jne. Selles pole tegelikult mitte midagi nii kohutavalt uut. Uus on aga see, et tänepäeval ei kuku elu (olmelises, majanduslikus ja staatuse mõttes) kokku, kui sa lahku lähed. Ja seetõttu, et elu ei kuku lahutusega kokku, on lahutajaid hoopis rohkem rohkem.

Mis on siis lahendus?

Esimene variant oleks taastada uuesti selline elukorraldus, kus elu kukuks lahutamisega kokku.

Või leppida olukorraga, et ongi nii – kooselud/abielud kestavad lühemat aega ja neid võib inimesel olla elu jooksul mitu. Et tüüpiline elukäik näebki välja nii, et nooremapoolsed iniemesed inimesed loovad paarisuhte ja ühise kodu (mille käigus osa saab ka lapsi), seejärel aga 2 keskealist inimest elab taas kumbki üksinda oma kodus või on leivad ühte kappi pandud järgmise partneriga.

Lisaks:

seda, et traditsiooniline perekonna kooshoidja ei olnud reeglina tõeline side, sügav armastamisvõime vms. nunnu, näitab ka see, mida jätkuvalt tehakse tugevalt religioonile allutatud ühiskonddes. Näiteks radikaalsed moslemid teevad kõik selleks, et lahutamine vähemalt ühelt poolelt (naise poolelt) ei oleks lihsalt võimalik: naine pakitakse “kotti”, üksi inimeste hulgas liikuda ei tohi, haridust saada ja töötada ei lubata üldse või siis seda vähemalt oluliselt piiratakse (et ei saaks tekkida võimalust ennast ise ülal pidada), naine pannakse (vanemate otsusega) mehele ära noores eas, seejärel, jällegi, hoitakse kodus jne. jne.

Siit tekib küsimus, et miks siis nendes ühiskondades ei loodeta lihtsalt “sügava sideme ja armastamisvõime” peale? Vaid luuakse ikkagi väga tugev väline raam, et takistada inimestel lahkuminekut?

Siit võib jällegi järeldada, et kõik see “aga vanasti oli küll inimestel suurem armastamisvõime”, on kahtlase väärtusega… Pigem võib väita nii, et vanasti ei jäädud sellistele “kahtlastrele” asjadele (nagu sügav armastamisvõime, elukestev armastus) lootma. Perekondi hoidis koos midagi muud, kellel oli ka veel see sügav ja elukestev armastus – see oli boonus.

#4188793:

Siit võib jällegi järeldada, et kõik see “aga vanasti oli küll inimestel suurem armastamisvõime”, on kahtlase väärtusega… Pigem võib väita nii, et vanasti ei jäädud sellistele “kahtlastrele” asjadele (nagu sügav armastamisvõime, elukestev armastus) lootma. Perekondi hoidis koos midagi muud, kellel oli ka veel see sügav ja elukestev armastus – see oli boonus.

Minu arust nii ongi õige perekond – kaob ajutine kirg (mida on vaja ainult selle alguse raske aja üle elamiseks), jääb alles püsiv side ja paaris elust läbi minek. Selles ongi abielu mõte, mitte selles, kas käib südamest jõnks läbi või mitte, kui teisele silma vaatad. Justnimelt, tunded on boonus, kuigi ka mitte alati hea boonus (kui tunded pole võrdsed). Sellega ei taha ma öelda, et vägisi paaripanek ning naiste isoleerimine maailmast oleks õige ja hea – vägisi ei saavuta midagi, suhe peab koos püsima ise, siis on asi õige. Lihtsalt liimiks ei pea olema kirg, vaid muud siduvad asjad – lapsed, ühine elukorraldus, ühine vara, isegi ühised kohustused (vanemate ees) ja mälestused.

#4188801:

Minu arust nii ongi õige perekond – kaob ajutine kirg (mida on vaja ainult selle alguse raske aja üle elamiseks), jääb alles püsiv side ja paaris elust läbi minek. Selles ongi abielu mõte, mitte selles, kas käib südamest jõnks läbi või mitte, kui teisele silma vaatad.

Mina saan alati siin hagu alla yolotajate kamba poolt, kui julgen piuksatada, et kui on loodud ühine elu, pere, majapidamine, lapsed, siis on inimene võtnud omale teatud kohustused need oma sigitatud lapsed ka kenasti terves perekonnas üles kasvatada, (v.a. äärmuslikud juhud, vägivaldsus, alkoholism jms, millest tuleb lahkuda, samuti esmajoones laste huvides). Isegi kui mul vahel on pereelust villand, saan ma aru, et mina ei taha oma lastele käkki keerata lahutuse, kärgperede ja kahe kodu vahet jooksmisega, kui on võimalus kasvada suht rahumeelses (millest pool on siiski ka oma teha, et kodus oleks vähem tõlisid jms) perekonnas oma kodus ja koos.

#4154752:

Ei peagi lapsi saama, minu tuttavad noorpaarid mõned üsna kindlasti ei plaani kunagi lapsi ja see on nende oma valik. Ma ei näe selles mingit tragöödiat, elu on muutuv ja vastutustundetute sarisigijatega ei ole mõtet maad täita, selleks, et neid hiljem sotsiaalmajades, lastekodudes või vanglates üleval pidada.

Sinu tuttavad oleksid siis need sarisigijad, kelle lapsed lõpetaksid lastekodudes ja vaimuhaiglates? Tore tutvusringkond siis…

50+aastane oli 100 aastat tagasi vana mees, tal polnud võibolla enam tervist ega energiat ringi litutada. Nüüd avastavad 50aastased teist noorust.

Vaidleks vastu, minu vana-vanaisa oli 40+ vana kui 100+ a tagasi abiellus ja perre sündis lapsi järgmised 20 aastat ja oli tervist ja energiat kõrge eani talu pidada ja jõudis pm kõik lapsed ka suureks kasvatada, käisid üle sõda ja küüditamised.

Oi meil tööl on küll terve armee rasedaid.

#4204140:

Ma ei mäletagi enam millal viimati rasedat nägin, ometi liigun pea igapäevaselt Tallinnas ringi.

Meil lähimas ehituspoes on üks müüja rase, nüüd on vist juba tööltki ära jäänud. Ega rohkem pole näinud ega ei tea jah.

Mhm, ja Eestis sp rohkem rasedaid polegi, eks. Ma Tallinnas liikudes näen neid ikka pidevalt. Kõik ei ole õnneks venelased või ukrainlased.

#4204801:

Kui WHO tahab, et loomulikult sünnitataks, siis miks USA-s lastakse keiser valida?

USAs seatakse esikohale raha. Keistilõige toob haiglale rohkem sisse kui loomulik sünnitus. Lisaks hoitakse seal keisri puhul naist ja last kauem haiglas, mis on jälle lisatasu eest. Teisel kohal on mugavus. Arstidel on mugav, kui nad saavad oma graafiku operatsioonide kaupa ette planeerida. Neil on mugav, kui nad ei pea tegelema sünnitaja jälgimisega ega ootamatute olukordadega, mis loomuliku sünnitusega kaasneda võivad.

USAs on muide arenenud riikidest kõrgeim suremus sünnitusel, neid ei tasu eeskujuks võtta:

https://fortune.com/2023/05/14/america-highest-maternal-mortality-rate-among-developed-nationsand-rise-pregnancy-health-crisis-asima-ahmad/#

Egas seal ei ole ka neid haiglaid iga nuka peal, liiklustihedus on suur, palju ummikuid ja sünnitaja lihtsalt ei pruugi jõuda õigel ajal sünnitama. Nii on mõlemale poolele mugavam ja ohutum.

#4188801:

Minu arust nii ongi õige perekond – kaob ajutine kirg (mida on vaja ainult selle alguse raske aja üle elamiseks), jääb alles püsiv side ja paaris elust läbi minek. Selles ongi abielu mõte, mitte selles, kas käib südamest jõnks läbi või mitte, kui teisele silma vaatad.

Eks inimesed on üritanud niipidi ka seda abielu ajada. Eriti naised, et pigistavad silma kinni mehe abielurikkumiste ees – ilusa ja lolliga võib ju natukene hullata, aga abielu ja kodu ehitatakse üles ühe valituga, kes alatiseks jääb. Ma ise oleks ka ratsionaalselt mõeldes sellise suhtega nõus. Ainult et see ei toimi ju nii. Mehed vist ei suuda polügaamiaga hästi toime tulla, sest need tiivaripsutamised kasvavad neil kiirelt üle pea ja tekitavad palju draamat ja pereni ulatuvaid probleeme. Kellel armuke helistab, kellel tuleb ukse taha tiristama, kellel hakkab susima ja valetama. No mõte on hea, et üks inimene olla elu ehitamiseks ja teised väikeseks seksiks, aga see ei jää meestel pea kunagi nii kliiniliseks. Vähesed mehed suudavad tegelikult seksida ilma tunneteta, nagu neile küll endast arvata väga meeldib.

#4204766:

#4188788:

#4188783:

#4188460:

Ta ei ole enam võimeline päriselt kedagi armastama ja tõelist sidet tulevase kaasaga ei saagi tekkida. Esmase armumistuhina möödudes on kooselust järel tüütu ja igav rutiin. Tekivad tülid ja “lahku kasvamine”, mis viib petmiste ja kõige muuni. Keegi ise seda muidugi ei arva, aga tegelikult saavad KÕIK (ühiskonna) probleemid alguse just sellest.

See on alati nii olnud. Neid terve elu kestva sügava armastusega inimesi on tegelikult alati, igal ajastul, olnud väga väike protsent.

Lihtsalt, varem peeti selist asjade käiku, et alguses oli romantika, seejärel tekkis argine rutiin, kus esimene noorus oli möödas ja oldi juba väärikad ja argised härra ja provvva ning romantikast on alles noorusemälestused (“noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi…”) täiesti normaalseks. Kedagi ei huvitanud näiteks kasvõi seegi, kas paaril peale laste saamist oli omavaheline intiimsuhe veel alles või elati nagu “sugulased”. Peale armumise tuhina üleminekut sidus inimesi juba perekond kui majanduslik-olmeline üksus, ühiskondlik staatus (Mäeoru peremees ja perenaine, õpetajahärra ja -proua). Eks rohkem põnevuse lembestel inimestel (meestel eriti, kuna meestel oli võimalus rohkem inimeste hulgas liikuda, naised olid kodu küljes kinni rohkem) oli kõrvalsuhteid. Kuid lahkuminekuni need reeglina ei viinud. Lahutus oleks toonud lihtsalt liiga suure uperpalli asjaosaliste ellu.

Tänapäeval on kõik muu – et alguses on armumine, seejärel rutiin, rohkem põnevuse lembestel (kes rutiiniga ei taha leppida) võivad tekkida kõrvalsuhted jne. Selles pole tegelikult mitte midagi nii kohutavalt uut. Uus on aga see, et tänepäeval ei kuku elu (olmelises, majanduslikus ja staatuse mõttes) kokku, kui sa lahku lähed. Ja seetõttu, et elu ei kuku lahutusega kokku, on lahutajaid hoopis rohkem rohkem.

Mis on siis lahendus?

Esimene variant oleks taastada uuesti selline elukorraldus, kus elu kukuks lahutamisega kokku.

Või leppida olukorraga, et ongi nii – kooselud/abielud kestavad lühemat aega ja neid võib inimesel olla elu jooksul mitu. Et tüüpiline elukäik näebki välja nii, et nooremapoolsed iniemesed inimesed loovad paarisuhte ja ühise kodu (mille käigus osa saab ka lapsi), seejärel aga 2 keskealist inimest elab taas kumbki üksinda oma kodus või on leivad ühte kappi pandud järgmise partneriga.

Ka inimeste eluiga on palju pikem ja tervis parem. Inimene elab 30aastat kauem, kooselu peab kestma seda võrra kauem. On suur vahe, kas elada kellegagi koos 25 või 55 aastat.

50+aastane oli 100 aastat tagasi vana mees, tal polnud võibolla enam tervist ega energiat ringi litutada. Nüüd avastavad 50aastased teist noorust.

Mu esiisa võttis 1917 keskealisena endast 18 aastat noorema naise ja sai 50+ vanuses 3 last.

1917 oli jah paraku noored mehed sõjas ja noored naised pidid end vanameestele vägistamiseks andma.

Ma poleks selle üle just uhke.

#4205287:

#4205283:

1917 oli jah paraku noored mehed sõjas ja noored naised pidid end vanameestele vägistamiseks andma. Ma poleks selle üle just uhke.

Millises sõjas? Sinu esivanemad tegid Venemaal revolutsiooni?

See väike asi nimetusega esimene maailmasõda.

#4188460:

#4188370:

Kaheksal juhul kümnest algatab lahkumineku naine. Üheksal juhul kümnest, kui naisel on kõrgharidus. Ja põhjus pole mitte niivõrd meeste liiderlikuses, vaid selles, et naistel pole meest koju vaja. Kodutööd on piisavalt lihtsaks muutunud, et neid saab ka töö kõrvalt teha. Kui midagi rasket vaja teha, siis on lihtsam vastav teenus tellida. Riik annab toetusi ja kohustab laste isa(sid) lastele elatist maksma ka siis, kui pole abielus oldudki. Naiste elu on tehtud piisavalt mugavaks, et saab ka ilma meheta hakkama. Ole ainult hakkaja oma õigusi nõudma.

#4188394:

Ma sellele viimasele asjale vaidleks vastu. Enamik lahkuminekuid, mida tean, on ikkagi selle pärast olnud, et mees paneb kõrvalt, osad ka muidugi sellepärast, et seda tegi naine. Ja siis osad mingitel muudel põhjustel. See on tegelikult päris hull, kui paljud mehed unustavad ära, et nad on abielus, kohe kui naiseta kusagile välja lähevad või on firmapidu või minnakse sõpradega reisile. Inimestel on kodus naine vastsündinuga ja sa vaatad, kuidas nad peol teisi naisi käperdavad.

Mis edevuse? Täiesti tavalised keskmised mehed litutavad ringi.

Põhjus on tegelikult läänelikud lõdvad kombed. Naistel on reeglina enne pere loomist pagas ja eelnevad suhted all, mis on koos beebipillidega täielikult ajukeemia tuksi keeranud (sellega tõukab ka ihaldusväärsed mehed eemale). Ta ei ole enam võimeline päriselt kedagi armastama ja tõelist sidet tulevase kaasaga ei saagi tekkida. Esmase armumistuhina möödudes on kooselust järel tüütu ja igav rutiin. Tekivad tülid ja “lahku kasvamine”, mis viib petmiste ja kõige muuni. Keegi ise seda muidugi ei arva, aga tegelikult saavad KÕIK (ühiskonna) probleemid alguse just sellest.
[/quote]
Täiesti uskumatu, milliste jaburate järeldusteni võib jõuda, kui eesmärgiks on kõiges naisi süùdistada. Meeste mainele sa muidugi head ei tee, kujutades neid saamatute äparditena. Nagu ajudeta amööbid, kes ei ole suutelised oma riistast kaugemale mõtlema.
Muidugi on selles ka naised süüdi, et neist sellised amööbid kasvanud on.