Teema: Eestis pole kunagi ühes kuus sündinud nii vähe lapsi

#4188370:

Kaheksal juhul kümnest algatab lahkumineku naine. Üheksal juhul kümnest, kui naisel on kõrgharidus. Ja põhjus pole mitte niivõrd meeste liiderlikuses, vaid selles, et naistel pole meest koju vaja. Kodutööd on piisavalt lihtsaks muutunud, et neid saab ka töö kõrvalt teha. Kui midagi rasket vaja teha, siis on lihtsam vastav teenus tellida. Riik annab toetusi ja kohustab laste isa(sid) lastele elatist maksma ka siis, kui pole abielus oldudki. Naiste elu on tehtud piisavalt mugavaks, et saab ka ilma meheta hakkama. Ole ainult hakkaja oma õigusi nõudma.

#4188394:

Ma sellele viimasele asjale vaidleks vastu. Enamik lahkuminekuid, mida tean, on ikkagi selle pärast olnud, et mees paneb kõrvalt, osad ka muidugi sellepärast, et seda tegi naine. Ja siis osad mingitel muudel põhjustel. See on tegelikult päris hull, kui paljud mehed unustavad ära, et nad on abielus, kohe kui naiseta kusagile välja lähevad või on firmapidu või minnakse sõpradega reisile. Inimestel on kodus naine vastsündinuga ja sa vaatad, kuidas nad peol teisi naisi käperdavad.

#4188524:

#4188389:

Sügisel sünnitavad rasedad on ammuilma rasedustega arvel. See on ette teada, tulemas on järgmised rekordmadalad sünnituste arvud.

Ja praeguste raseduste statistikat näed sa kust? Ei näegi, eks. Ikka sündinud laste arvudest saame ainult rääkida. Ja seda sügisel.

Ka perekoolis töötab meditsiinivaldkonna inimesi, kes rasedatega kokku puutuvad.

#4188627:

Ka perekoolis töötab meditsiinivaldkonna inimesi, kes rasedatega kokku puutuvad.

Ära ütle, et ämmaemandate liidust keegi Perekoolis hoolikalt kommenteerimas käib.

#4188783:

#4188460:

Ta ei ole enam võimeline päriselt kedagi armastama ja tõelist sidet tulevase kaasaga ei saagi tekkida. Esmase armumistuhina möödudes on kooselust järel tüütu ja igav rutiin. Tekivad tülid ja “lahku kasvamine”, mis viib petmiste ja kõige muuni. Keegi ise seda muidugi ei arva, aga tegelikult saavad KÕIK (ühiskonna) probleemid alguse just sellest.

See on alati nii olnud. Neid terve elu kestva sügava armastusega inimesi on tegelikult alati, igal ajastul, olnud väga väike protsent.

Lihtsalt, varem peeti selist asjade käiku, et alguses oli romantika, seejärel tekkis argine rutiin, kus esimene noorus oli möödas ja oldi juba väärikad ja argised härra ja provvva ning romantikast on alles noorusemälestused (“noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi…”) täiesti normaalseks. Kedagi ei huvitanud näiteks kasvõi seegi, kas paaril peale laste saamist oli omavaheline intiimsuhe veel alles või elati nagu “sugulased”. Peale armumise tuhina üleminekut sidus inimesi juba perekond kui majanduslik-olmeline üksus, ühiskondlik staatus (Mäeoru peremees ja perenaine, õpetajahärra ja -proua). Eks rohkem põnevuse lembestel inimestel (meestel eriti, kuna meestel oli võimalus rohkem inimeste hulgas liikuda, naised olid kodu küljes kinni rohkem) oli kõrvalsuhteid. Kuid lahkuminekuni need reeglina ei viinud. Lahutus oleks toonud lihtsalt liiga suure uperpalli asjaosaliste ellu.

Tänapäeval on kõik muu – et alguses on armumine, seejärel rutiin, rohkem põnevuse lembestel (kes rutiiniga ei taha leppida) võivad tekkida kõrvalsuhted jne. Selles pole tegelikult mitte midagi nii kohutavalt uut. Uus on aga see, et tänepäeval ei kuku elu (olmelises, majanduslikus ja staatuse mõttes) kokku, kui sa lahku lähed. Ja seetõttu, et elu ei kuku lahutusega kokku, on lahutajaid hoopis rohkem rohkem.

Mis on siis lahendus?

Esimene variant oleks taastada uuesti selline elukorraldus, kus elu kukuks lahutamisega kokku.

Või leppida olukorraga, et ongi nii – kooselud/abielud kestavad lühemat aega ja neid võib inimesel olla elu jooksul mitu. Et tüüpiline elukäik näebki välja nii, et nooremapoolsed iniemesed inimesed loovad paarisuhte ja ühise kodu (mille käigus osa saab ka lapsi), seejärel aga 2 keskealist inimest elab taas kumbki üksinda oma kodus või on leivad ühte kappi pandud järgmise partneriga.

Ka inimeste eluiga on palju pikem ja tervis parem. Inimene elab 30aastat kauem, kooselu peab kestma seda võrra kauem. On suur vahe, kas elada kellegagi koos 25 või 55 aastat.

50+aastane oli 100 aastat tagasi vana mees, tal polnud võibolla enam tervist ega energiat ringi litutada. Nüüd avastavad 50aastased teist noorust.

#4188793:

Lisaks:

seda, et traditsiooniline perekonna kooshoidja ei olnud reeglina tõeline side, sügav armastamisvõime vms. nunnu, näitab ka see, mida jätkuvalt tehakse tugevalt religioonile allutatud ühiskonddes. Näiteks radikaalsed moslemid teevad kõik selleks, et lahutamine vähemalt ühelt poolelt (naise poolelt) ei oleks lihsalt võimalik: naine pakitakse “kotti”, üksi inimeste hulgas liikuda ei tohi, haridust saada ja töötada ei lubata üldse või siis seda vähemalt oluliselt piiratakse (et ei saaks tekkida võimalust ennast ise ülal pidada), naine pannakse (vanemate otsusega) mehele ära noores eas, seejärel, jällegi, hoitakse kodus jne. jne.

Siit tekib küsimus, et miks siis nendes ühiskondades ei loodeta lihtsalt “sügava sideme ja armastamisvõime” peale? Vaid luuakse ikkagi väga tugev väline raam, et takistada inimestel lahkuminekut?

Siit võib jällegi järeldada, et kõik see “aga vanasti oli küll inimestel suurem armastamisvõime”, on kahtlase väärtusega… Pigem võib väita nii, et vanasti ei jäädud sellistele “kahtlastrele” asjadele (nagu sügav armastamisvõime, elukestev armastus) lootma. Perekondi hoidis koos midagi muud, kellel oli ka veel see sügav ja elukestev armastus – see oli boonus.

Nõustun

Samal ajal ei pea ma seda läbini halvaks. Jätta välja vägivald, vägivaldsest suhtest peab jääma vialus lahkuda.

Ülejäänud olukordades on vananevale inimesele kasulik olla suhtes edasi. ABI-elu. Noorem, töövõimeline ja terve inimene saab ise hakkama, aga 70+ vanuses on väga hea, kui keegi on kõrval. See eeldab muisugi, et mees on mehe eest väljas ja naine ei pea ise kogu olmet ära tegema.