Teema: eetilised piirid ja nendest üle astumine

elu on näidanud, et ära iial ütle iial! 😛

Ei müü seksi raha eest. Nii kummaline kui see ka ei tundu, siis on pakutud. Ja sugugi mitte suvaliste inimeste, vaid mingite kunagiste üheöösuhete vms juhututtavate, kes muidu täitsa meeldivad inimesed, poolt. Pakutakse end sponsoriks, kasutatakse ingliskeelset väljendit \”friends with benefits\”. Minu benefit oleks raha… Kusjuures olen mitu korda tõsises rahahädas ja võlgades olles mõelnud, et… Kui… Et… Et nagunii seksin ju tasuta ka, asi see siis oleks seksida ja saada arvele väike rahasumma, 90% abielusid toimib sellise valemi järgi.

Aga pole suutnud.

Samuti pole suutnud varastada raha. Isegi suurima nälja ajal andsin poemüüjale 50 eurot tagasi, ta arvas, et ma maksin 100 eurosega, tegelikult oli väiksem summa.

Mida aeg edasi seda ebaeetilisemaks pean vaid ühte asja, kirjutada ette kellelegi kuidas ta elama peab või kritiseerida kellegi elu ja valikuid. Rohkem öelda pole.

minu vanust vaadates -siis vaevalt keegi enam seksi eest raha pakub – aga kui näiteks laps on haige ja raha vaja?
purjus peaga ei sõida – aga kellegagi juhtub õnnetus, haigla kaugel, telefoni ei ole – lased siis inimesel surra – või võtad riski ja hakkad sõitma
varastamine – välistatud, aga võib tekkida olukorda, kus on vajadus seda teha…
jne jne jne
näiteks kindlasti ei müüks ma riigisaladusi (kui ma neid teaks) – armastusest kodumaa vastu.
ei müüks narkot ega soosiks seda – teades, kui paljud noored hukkuvad selle tõttu
olen igasuguse vägivalla vastane, loomade, laste, vanurite väärkohtlemine tekitab viha ja vastikust.

Eetiline piir on, et inimene ei saagi sellest üle. Ta ei saa teha tegi, isegi kui tal on seaduse järgi selleks õigus. See sisemine piir pole päris sama kasvatusega tulnud reeglitest. Nendes reeglites ei ole seda sisemist äratundmist. On suur vahe, kas inimene ei varasta sellepärast, et nii pole kombeks. Või ta ei võta sellepärast, et nii pole õige ja nii ei tehta. Esimesel juhul võetakse võõrast kohe kui selleks tekib võimalus. Ja siin saab rääkida piiride nihutamisest. Teisel juhul seda lihtsalt ei tehta, kuna see pole õige. Valetamise ja petmisega samamoodi. Yhed nihutavad oma piire kuidas tahavad, teised ei nihuta neid ka siis mitte, kui võimalik oleks.

Mul ei ole mitte ühtegi raudkindlat reeglit. Aga paar lihtsat põhimõtet küll. Üritan elada nii, et kui ma mingis universumis peaksin iseendale tänaval vastu tulema, siis oleks enam-vähem hea tunne vastastikku otsa vaadata. Ja nii, et ei oleks luukeresid kapis – st mitte midagi salaja tehtut, mille ilmsikstulekut pelgama või häbenema peaks.