Mina võiksin kanda suguvõsa prossi, kui ma üldse prosse kannaksin 🙂 Võõra inimese sõrmust sõrme ei pane iial, olgu või vanavanaema pärandust. Ei ole uhuuu-usku, aga olen proovinud, ja väääga ebamugav tunne.
Lisaks on suguvõsas üks pisike jada kokkusattumusi. Ma usun, et need on kokkusattmused. Nimelt leidis mu vend oma maa pealt rabast mingi 11.-12. sajandi sajandi sõrmuse. See dateeriti ajaloomuuseumis. Sealt ka öeldi, et naisterahva oma ja kui leiti endisest soost, siis see noorik oli ilmselt sinna maetud või uputatud. Ilus keermeline sõrmus, ussi moodi.
Andis naisele, naine kandis seda ja kukkus õnnetult…ah. Näoga ja käega vastu saunakerist. Ühesõnaga elus ja puha, aga rikutud nägu, kaks amputeeritud sõrme, palju kosmeetilisi operatsioone, suured põletused. Ma ei tea, kuidas, aga teise venna tütar nägi seda sõrmust hiljem onu juures ja oli vaimustuses. Ajaloohuviline. Vend ehk tema onu andis selle talle, tüdruk pani selle sõrme ja nädal hiljem, see sõrmus sõrmes, sattus autoavariisse ja on halvatud kaelast allapoole pärast seda. Sõrmused eemaldati ja see sõrmus läks tema emale. Ema sõrme ei pannud, pani hõbeketiga kaela. Ja kandis seda. Kõrivähk avastati mõned kuud hiljem ja suri alla aastaga. Ma ei tea, mis sõrmusest sai, ma soovitasin see muuuseumile annetada, aga pole küsinud.
Ütlen veelkord, et mina usun, et see oli kokkusattumuste jada. Aga juba enne seda, kui ema andis ühe oma kuldsõrmuse, seda sõrme proovisin, oli äärmiselt ebamugav tunne. Pärast selgus, et isa oli selle emale kinkinud nö lahutuskingina.
Hiljem lasin selle ümber sulatada koos mitme katkise ketiga ja teha uue, hoopis teistsuguse sõrmuse. Sellega ei kaasnenud mingit ebameeldivat tunnet.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 28.04 09:56; 28.04 15:14; 28.04 15:16; 29.04 10:08;