Ümbersulatamine peaks küll igasugused needused ja aurad ja muud värgid maha võtma, eriti kui seal veel teisi asju juures on.
Aga mul on tunne, et tavalised rituaalid soola, vee ja päikese-kuuga ei anna vanade kuldehete puhul tulemusi, eriti kui on arvata, et ese on nö halva ajalooga. Sama kehtib briljantide kohta ja veidi vähem nende teiste nn väekamate kivide kohta nagu safiir, rubiin, smaragd ja ametüst. Ülejäänud kivid on nagu on, ja hõbe pole ka nii hull, seda enam, et kuna hõbe teatavasti mustub, siis tuleb seda tihti puhastada ja juba see hoiab teda mõjutustest puhtana. Pärlid … on nii ja naa. Orgaanilise materjalina võtavad nad hästi igasugu aurasid külge, samas peab ka neid tihti puhastama (kui palju kantakse), siis ilmselt aitab neile voolavast või soolveestki.
Kuld ja briljandid aga, eriti kui neid on ehtes palju ja kivid suured, on üldse ühed ohtlikumad asjad. Nad on nii väekad, et ehted kipuvad elama omaenda elu ning mida suuremad nad on, seda vähem on inimesi, kes nende pikaajalisele mõjule vastu suudaks panna. Seepärast ei kantagi neid igapäevaselt, vaid ikka vaid teatud sündmuste korral. Üldse tuleks nn looga või tundmatut päritolu ehetesse suhtuda respektiga ja ehk mitte neid igapäevaselt kanda. Sama kehtib ka ajalooliste kohta või muidu kireva omanikejadaga asjade kohta. Erandiks need asjad, mis tõesti kandes hästi mõjuvad ja hea tunne on.
Teisalt ei saa ehet mitte kuidagi mõjutada omanikuga peale tema viimast kandmist juhtunud asjad. Nt kui vanaema pani sõrmuse karpi, et läheb nüüd kartuleid koorima, samal ajal aga poole koorimise pealt astusid sisse küüditajad ja ta sealsamas minema viisid, sõrmus aga maha jäi, siis ei puuduta küüditamine kui sündmus enam sõrmust. No vbl on viis minutit vahet liiga lühike aeg, aga pmst te saate aru, mis ma öelda tahan.
Samas, kui nt vanaemale jäi kaela hõbe- või kuldrist ja ta pärandas selle oma Siberis sündinud tütrele, kes hiljem Eestisse tagasi tuli ja siin omakorda tütre sai ja risti tollele pärandas, siis ma arvan, et sellist asja võib kanda südamerahus, või ka tõesti talismanina olulistel hetkedel, kui on vaja kaitset. Rist iseendast on juba kaitsesümbol (ei oma mingit tähtsust, kas kandja on kristlane või mitte), väärismetall teeb selle veelgi võimsamaks, ja ehk on just see rist hoidnud vanaema ja ema seal Siberis elus ja tiksumas ja suuremate õnnetuste eest.
Üldiselt võib vist käia d’Artagnani sõnade järgi, kui ta pakkus Athosele tagasi mileedi sõrmust, et “saate ta tagasi liiakasuvõtja käes puhastununa”, st äritehing peaks nagu kustutama halva aura, mis armsale ehtele tekkis peale vääritu inimese käes olemist ja tema vägivaldset arvatavat surma. Teisalt muidugi oli positiivne see, et mileedi sõrmuse ise ära andis, mitte seda ei varastatud. Aga ju siis naine tundis, et ta ei saa seda ehet kanda, nii halbade mälestuste pärast kui muidu ka.
Aga kes teab, kuna sõrmus oli naisel sõrmes sellal, kui Athos ta üles poos, siis äkki seda tagasi saades ja kandes oleks ka tema hiljem poomissurma surnud, või tema semu, kui selle endale oleks jätnud ja kandnud.
Tahan öelda, et kui sellised ehted lihtsalt karbis lebavad, ei tohiks nad mingit kurja teha. No kui ei ole just mingi Koh-i-Noor vmt, mida maailma kurjamid jahivad ja kui on teada, et see just sinu käes on – siis pead vist igal ööl vargaid ja mõrtsukaid ootama. Ja samas, Koh-i-Noor’iga sa mingile projekti kaitsmisele sisse ka ei marsi, isegi mitte presidendiballile 🙂 Võid seda vaid raudkapis imetleda.