Teema: Ehk oskab keegi nõu anda?

Ega jah, kooli peale on raske sellises olukorras lootma jääda, eriti distantsõppe ajal. Aitabki see, kellele see südamest kõige rohkem korda läheb, mis lapsest edasi saab ja tavaliselt see ongi lapse ema, isa või mõni teine lähedane. Lihtsalt kui sul emana juhe kokku on jooksnud, KUIDAS last aidata, siis on vaja kellegi nõu veel. See võiks olla näiteks mõni kliiniline psühholoog või laste tegevusterapeut. Sa ei maininud, kus elate, seepärast ei saa konkreetselt kedagi soovitada. Sõrmenipsust häid lahendusi, mis hetkega toimima hakkaksid, pole. Kõik head lahendused tahavad püsivat panustamist ja aega. On sul aega lapsega vestelda? Kas ta on üldse nõus sinuga oma elust rääkima või lajatab ukse kinni ja läheb oma tuppa ära? Kui sa jätad hetkeks kõrvale selle, et lapsel on diagnoos ja probleemid kooliga, siis milline ta muidu on? Millised on tema huvialad, mida talle meeldib teha, mida ta armastab, kas ta on mingit spordiala proovinud? Mina olin ühel hetkel sarnane probleemne laps ja võin tagantjärel öelda, et mind päästis see, et ema pakkus välja ühe uue trenni, kuhu ma saaks minna (see oli vist juba viies või kuues, mida ma olin proovinud) ja see konkreetne trenn hakkas mulle nii õudselt meeldima, samuti leidsin sealt paar sõpra, kellega meil olid hästi sarnased vaated asjadele ja sain sealt täiesti uue elu. Kuna mul tekkisid trennialaselt eesmärgid, tahtsin võistelda ja saavutada, siis sain ühel hetkel aru, et kui kool pooleli jääb, ei tule ka neid saavutusi ning hakkasin teadlikult rohkem ka õppetöös pingutama. Ma arvan, et ka sinu laps vajab endale eesmärki, mis tema ellu rõõmu toob ja selle eesmärgi kaudu paranevad ka tema õpitulemused.

Olen olnud oma lapsega samas seisus. Minu omal ei lasknud paanikahood kooli minna. Võtsime aja maha, kordas õpitut kuni kevadeni ja sügisel läks teise kooli koostöös rajaleidjaga kus lõpetas väikeklassis pooleldi koduõppel.

Meil oli abiks koduõpetaja kes enne ka oli aidanud õppida.

Lisaks käisime temaga psühholoogi juures regulaarselt.

Eestis on koolikohustus kuni 17.eluaastani. seega peab ka piirkonnakool leidma lapsele õppimisvõimalused.

Meil pea sama seis, aga lisaks veel muid psüühikahäireid.

Eelmisel suvel võttis Atominexit, mis ei mõjunud (või siis tagantjärgi mõeldes mõjus ja pigem negatiivselt – tekkis maniakaalsus (päris kindel pole, kas sellest)).

Kuu tagasi kirjutati metüülfenidaat välja ja sellega on keskendumine tunduvalt paremaks läinud (kui enne oli maksimaalselt mõni minut, siis nüüd teeb huvipakkuvaid asju üle tunni). Soovitan proovida, sest sellest, kas mõju avaldab, saab kohe esimesel võtmise päeval aru.

Koolis samuti individuaalne õpe (sõltub ikka väga palju koolist, kas ja kuidas individuaalsust arvestatakse) + koduõpe.