Appi! Kas olen ainus sellise imeliku murega?
Mul on jooksmas 18. nädal, enesetunne on viimastel nädlatel selline, mis annab üha enam tunda, et kehas toimuvad protsessid, mida mina ei kontrolli. Kõht ei käi läbi nii aktiivselt nagu varem (okei, ebamugav, aga arusaadav), kõndides alakõht annab endast tunda, õhtuti on pingevalud, hommikuti ikka iiveldab, hiljuti on lisandunud väsimus, olen loid, midagi teha ei jaksa, nüüd veel jube peavalu, mis ei lase ka magada. No on kehv olla.
Aga põhiline mure on sellega, et mulle ei jõua nagu kohale, et päriselt ongi uus elu minu sees küpsemas. Ma toitusin juba enne rasedust väga kaootiliselt. Tihtipeale jäi hommikusöök vahele, jõin vaid kohvi ning päeva esimene söök oli alles õhtupoolikul. Kuna ma pole suurem asi kokkaja ka, siis toitumime ei olnud juba siis kindlasti mitmekülgne või tervislik.
Nüüd on nii, et hommikul pean sööma, et suudaks midagi üldse teha (süda paha muidu), päeva peale hakkan venitama söömisega. Alles kusagil pärastlõunal tunnen, et olen valmis sööma. Ja õhtuti tihtipeale ei söö midagi, sest pole lihtsalt isu.
On päevi, mil olen enda meelest väga tubli ja söön regulaarselt tervislikku värsket toitu, aga siis on päevi, mil lihtsalt näksin üht ja teist (mitte rämpsu). Ja ma olen endas pettunud, et ennast rohkem tagant ei suru, sest MINA pole enam üksi. Sööngi alles siis, kui kõht nii tühi, et paha hakkab. Räägin toitumisest nii palju, sest tean, kui oluline see on.
Aga ka muud asjad, mida valesti teen. Tihtipeale unustan vitamiine võtta, tööl rapsin rohkem kui tohiks. Kõiges lähtun lihtsalt enesetundest, et kui hakkab halb või rohkem ei jaksa, siis alles muudan midagi.
Ja siis põen, et küll ma olen halb rase.
Kui normaalse kõhu ette lööb, siis vist alles jõuaks kohale, mis mu konditsioon on.
Kusjuures, kui ultrahelis käin, siis peale seda olen maa peal tagasi ja nädal aega teen kõike õigesti. Ja siis jälle samasse rütmi tagasi.
Kas keegi tunneb ka samamoodi, et ei tee piisavalt raseduse ajal?
Aitäh, sain ära soiguda..