Esileht Pereelu ja suhted Ei jaksa pereelu elada

Näitan 17 postitust - vahemik 31 kuni 47 (kokku 47 )

Teema: Ei jaksa pereelu elada

Postitas:
Kägu

Oi, see väikelapseperiood on tõesti stressirohke. unistused vajuvad kokku. Arusaam endast muutub.
Aga ära punni vastu!

Aktsepteeri seda, et sa pole mingi rahulik lilleke vaid võidki ärrituda. Kui ärritus tuleb, siis kuula seda ja lase sel olla. Oled ju ikkagi inimene mitte mingi puutükk.

Mind lohutas mingi hetk mu kalli õe öeldud mõte (kel täiega äge perekond, neli last), et kui vaadata puhtalt statistiliselt, siis kõikide inimeste vaimsed probleemid on pärit nende lapsepõlvest. Seega, kes see muu inimeste elu on ära rikkunud, kui mitte nendele kõige lähemal seisvad inimesed – nende emad. See on lihtsalt üks ema rollidest, tekitada lapsepõlvetraumasid.
Ja trumad tekivad igatahes, kas teed kõike “ideaalselt” või mitte. Lastel on suurepärane tunnetus… Jätad alla 3-aastase hoidu, siis võib tal tekkida hüljatusetrauma, oled ise hambad ristis lapsega kodu, siis võib laps tunnetada sinu piina ja saada “kibestunud ema” trauma jne. Emadel on tõesti suur roll kõiges, aga…
see on lihtsalt midagi, mis on paratamatus ja millega tuleb leppida. nagu ka sellega, et me kõik polegi igavad puunotid vaid võime ärrituda nii, et silmadest tuld purskab. Olulisim on lihtsalt igast päevast ja igast hetkest proovida võtta parimat, käituda oma parima äranägemise järgi. Selline ürgne tunnetus vajab järgimist või kui tunnetust pole, siis lihtsalt alati soovida parimat… nii laabub kõik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgatajale. Mina olen üles kasvatanud (see ei tähenda, et kõiki just sünnitanud) 7 last. 2 alates sünnimomendist, 3 vanusest vastavalt 6 kuud, poolteist aastat ja kolm aastat. Kaks last alates ca kolmandast elunädalast.

Kuidas ma sulle seda ütlen, ilma et käod mind maha ei lööks – väikelapsed ongi 90% ajast tüütused. Seda armas-nunnu käitumise aega on imevähe, eriti seal vanuses 10 kuud kuni 5 aastat. Lihtsalt saadad päeva õhtusse ja tõesti, lihtsalt ootad, et see aeg mööda saaks.

Ma ei ole oma lapsi mitte kunagi isegi tutistanud, rääkimata löömisest, ka pole ma mingi karjuja tüüp ja solvamine ei ole mina rida. Aga jah, on olnud neid päevi, mil ma olen magamistoas peas läbi mänginud stsenaariume, kuidas ma nad kas ühe või mitme kaupa lastekodusse annan. Täiesti tõsiselt. Ja samas mitte tõsiselt.

Ma ei tea ühtki ema, kelle närvid poleks laste pärast aegajalt nii pingul, et tuleb ennast tõsiselt vaos hoida, et imikut mitte raputada või väikelast lüüa või tema peale röögatada nii, et temast ainult märg plekk järgi jääb.

Iga ema, kes väidab, et tema oma laste peale pole kunagi sellist enesehaletsust ja samaaegset raevu tundnud, et silme eest läheb mustaks, valetab. Ja need on need hetked, mil mea võtame end kokku, klaarime olukorra, homme on laps juba suurem ja need mured…need mured asenduvad teistega. Ehk siis ei, me ei ela endale, kui peres on lapsed, eriti sellised alla 15.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kusjuures, ma ilmselt ka saan nüüd nii mõnegi ema pahameele osaks, aga see punnitatud 3a kodusolemine on ikkagi tegelikult ekstreemne. Eriti, kui sul on üks laps. Mina väga nautisin oma pojaga kodus olemist, aga kuskil 2a ringis tal oli minust ja kodus passimisest konkreetselt kopp ees. Ja vastupidi ka. Ja ometigi ma käisin temaga 3 korda nädalas erinevates huviringides, et saaks ise välja ja tema ka.

Poeg läkski pisut enne enda teist sünnipäeva lasteaeda ja talle väga meeldib seal käia. Õhtuti ei saa ma teda sealt minema kuidagi. Seega, ära tunne ennast halvasti! Päriselt ka! Ja mina hakkasin ka poole kohaga tööd tegema, kui laps sai 1,4 aastaseks. Väga mõnus. Saad natuke tolmu kloppida hallide ajukäärude pealt. Asi on selles, et kui sa tahad oma lapsele olla täisväärtuslik lapsevanem, siis sa tegelikult vajadki vahepeal vaimset väljakutset, sest no sa lihtsalt nüristud ja lähed lolliks, kui päevast päeva mingit ninnunännu juttu räägid. Ja muudkui kordad ja kordad ja loed lasteluuletusi ja laule ja ühtesid ja samu lihtsaid lauseid. Viimases lõpus ma ausalt öeldes lugesin pojale ette ajaleheartikleid 😀 noh lihtsalt sellepärast, et terve mõistus ise säilitada. Ja unejutu raamatuid on meil ka virnade viisi, et ma ei peaks igal õhtul samu lugusid lugema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul lapsi ei ole ja olen keskea lävel. Peale tööd väsinult koju sõites jään vahel ühistranspordis koolilapsi vaata ja mõtlen, et kuidas emad suudavad õhtul kodus nendega tegeleda.

Olen täpselt nagu sina. Vahel öeldakse, et vaat kus vanasti naised jaksasid, sünnitati vao vahel 10 korda ja jätkati jälle tööga. Ja ometi tundubki tänapäeval kõik keerulisem.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meil on laste vanusevahe 1,5 aastat. Esimesed aastad ongi rasked, aga läheb paremaks. Ise tundsin, et inimese elu on tagasi, kui noorem oli umbes kolmeseks saanud. Ja nüüd, kui nad on 7 a ja 6 a, on juba väga tore.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Esimene reegel – sa elad ainult ja ainult iseendale! Ka kui sul on lapsed, siis elad eelkõige iseendale, oma elu. Mitte ühiskonna või teiste emade elu

Ära lase end heidutada sellest, mida teised vanemad arvavad või kuidas teised emad elavad. Mõnele meeldibki lastega kodu solla – tema jaoks on hoopis töölkäimine stress, talle tekitab stressi pelgalt mõte sellest, et ta peab ka ise pere ülalpidmiseks raha teenima. On inimesi, kes tahavadki olla koduperenaised ja siis on üllatunud, kui mees sellega ei nõustu. Siin olnud hulgaliselt teemasid, kus naine on pettunud, et mees ei jaksa pere ülal pidada kuni lapse 3 a saamiseks või üleüldse kuni kooliminekuni…

See on täiesti normlaane, kõik mida sa tunned. Me ei ela ammu enam ühiskonnas, kus naise roll oli olla ainult ema, köögitädi ja koristaja. Ka naisel on lubatud elada.

kõik see jutt, et enne 3a ei tohiks lapsi kuskile hoidu panna – no anna andeks, aga selle järgi elavad vähesed. See eeldabki, et kas mees teenib nii kõva pappi, et naine ei pea midagi teenima (sh puuduvad naisel ambitsioonid) või teenib naine ise nagunii nii vähe raha, et suurt vahet nagu polegi + puuduvad ambitsioonid.

Minu tutvusringkonnas pole ühtegi sellist naist, kes ilma rikka meheta oleks saanud 3 aastat kodus olla. Mul on 2 tuttavat, kes ei läinud peale VH tööle, mõlemad elasidki edasi mehe kulul, kusjuures neist üks ei töötanud ka enne rasedaks jäämist. Nii et millest me siin räägime, mis olukorrad need ikka on, kus emad on 3 aastat kodus? Need on olukorrad, kus naisel kas puuduvad üldse ambitsioonid midagi erialaselt saavutada või ambitsiooniks ongi olla kodune. Ära võrdle ennast nende naistega. Võrdle ennast nende naistega, kes panustavad mehega majanduslikult võrdselt. Selles tutvusringkonnas on mul kõik tuttavad, kolleegid, sugulased, naasnud tööle hiljemalt kui laps on 2a.

ja mis puudutab, et laste kasvatamine on väsitav, ärritab jne – ära ürita olla ideaalne ema.

Arvan, et viga ongi selles, et oled end liiga palju harinud sellel temal ja üritad õpikust näpuga järge ajada. üritad olla ideaalne ja teha kõike õigesti – oma tervise arvelt. Ilmselt reageerid sa ka igale lapse jonnile jne. Praegu on noorem veel väike, aga poole aasta pärast hakkavad juba lapsed kaklema omavahel, üksteist lööma jne …valmistu selleks ajaks! sa ei jõua kõikide nende omavaheliste probleemidega tegeleda…vahel ma oma 4a ja 2 a lastele ütlengi “mida iganes, saage ise oma probleemidega hakkama” – lihtsalt ei jaksagi nende igat kaklust lahendada.

ja ongi tihti närv must. Eladki sellega, lähed parki ja seal nutad. Mehe toetus on ka oluline. Käi vahel õhtuti väljas, kasvõi üksi kinos, et saaksid mõtteid puhastada, iseendaga olla.

Minu laps saab maikuus 3-aastaseks ja pole veel lasteaias. Plaan lasteaeda panna on suvel. Olen üksikema ning seda lapse sünnist saadik. Läksin tagasi tööle, kui laps oli 1a3k. Olen väga tänulik, et minu tööloleku ajal on minu emal olnud võimalus ja tahe enda lapselast hoida. Ja naljakas, kuid ta rääkis, et nii mina kui ka minu vend ei läinud enne 3.5-aastaseks saamist lasteaeda, vaid vanaisa hoidis meid. Olukordi on igasuguseid ning Eestis 1.5 aastat emapalka on võrreldes muu maailmaga ikka suur luksus, sh. Skandinaavia riikidega, rääkimata USA’st.

Nagu siin juba on eelnevalt öeldud, lisaks emarollile on naine ka ise oma isiksus ning kui see pool jääb tühjaks, siis ollakse ka lastega tõre ja stressis. Mul üksikvanemana pole palju võimalusi peale tööl oldud aja nö. päris endale panustada, aga mõtlen just samamoodi nagu siin öekdud – peale esimesi aastaid läheb kergemaks. Lapsed kasvavad ruttu, isegi liiga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olen ilmselt ka see ebatüüpiline ema. Lapsi on mul üks, aga mõistan su ängi. Lapsele mõtlesime ka mehega alles siis, kui rahaliselt kõik korras ja olime ikka juba väga kaua koos. See oli otsus, mitte kire tekitatud spontaanne mõte. Teine otsus oli ka see, et kahte last järjest ei tee.
Igatahes, mida ma olen alati teadnud, on see, et lapsed alla 3-aastase on minu jaoks täielik müsteerium ning ma isegi nagu kartsin neid. Rasedus, sünnitus olid mul õnneks lihtsad ning sellest lähtuvalt peaks käed ees uute rasedusse jooksma, aga ei – ma teadsin, mis on tulemas.
Esimesed 2 aastat olid minu jaoks piin ja rõõm käsikäes. Minust sai ema, kes tegeles oma lapsest lähtuvalt 100%, kuid samal ajal tõmbasin kalendris päevi maha, kua tagasi tööle saan.
Laps oli tubli, kuid see rutiin nüristas mind – need mõtted iseendaga päevast päeva.
Mees küll aitas, käis jalutamas, andis hetki, söötis ka vajadusel öösel, aga siiski tundus mulle, et tema saab astuda välja täpselt siis, kui tema seda soovib – minul käis sellega kaasa alati planeerimine. Hoidis last ka lapse vanaema, andis meile mõned korrad aastas vabu nädalavahetusi, aga eks tööinimene ning rohkem ei saanud. Laps minuga ei suhelnud veel, õues käimised tundusid pigem kohustused (laps peab värsket õhku saama) jne.
Kui emapalga lõpuaeg terendas ütlesin mehele, et arvestagu, et mina hakkan nüüd tööle sättima. Ta oli ikka väga sõrad vastu, kuid ütlesin, et kui soovib, et ma hulluks kodus lähen, siis on teine asi. Tööle läksin poole kohaga, kui laps oli 1,8.Lapse hoidmisega tegeles mees, vanaema ja üks mu sõbrannadest (laps oli temaga väga harjunud) ning laps läks lasteaeda 2-aastaselt absoluutselt probleemideta. Talle meeldisid teised lapsed, üksiku lapsena ilmselt oli kodus, õues igav ning ainus, mis häiris käimist olid haiguseid. Seega töökoormust sain tõsta alles kui laps oli 3,5. Laps on algusest peale käinud lasteaias 2-4p nädalas. Lapsega HL oleme mehega kordamööda, on olnud sõbranna ja vanaema. Kõik on võimalik, kui last juba varakult inimestega harjutada. Võõrast inimest ma siiski oma koju teda hoidma veel ei laseks.
Sinu lohutuseks ütlen, et minu lapsele lasteaias väga meeldis, ma ise sain tagasi oma “mina” – titejuttudest natuke teisele lainele, lüüa hommikul ukse seljataga kinni ja minna…ilma vankrita ning terve lasteaiarühm on samasuguste vanemate samasuguseid lapsi täis. Keegi ei mõista sind hukka. Sa lähed teise maailma, kui kodutibude emmed.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tere,

Mul on kodus kaks last. Vanem 2.2 aastane, noorem 10 kuud vana. Olen alati tahtnud emaks saada, ülikoolis õppinud ala, kus oli lastele (ja nende arengule) pühendatud mitmeid kursuseid. Lapsed on saadud kalli abikaasaga, paremat partnerit ja isa ei oska ette kujutada. Olen läbinud ka Gordon perekoolituse, et noh, ikka võimalikult hea ema olla. Enda arust reflekteerin end hästi, suudan endast aru saada ja raskustega toime tulla, amet juba nõuab seda, on väga vastutusrikas ja vaimselt proovilepanev.

Kuid minus tekitab see kõik kohutavat stressi. Olen loomult rahulik inimene, aga lapsi kasvatades ärritun nii tihi. Enamasti surun selle kuidagi alla, elan end hiljem trennis / jalutama minnes välja. Ma pole kunagi elus vihast niimoodi värisenud, tundnud end agressiivsena, lootusetuna, kui lapsi kasvatades. Ma saan loogiliselt aru, et osalt on see normaalne, emaks olemine ongi keeruline… Kuid see suur tunnetetulv ja tahe lihtsalt põgeneda, tunda end nii tihi läbikukkunult, mõelda, muretseda, tunda ärevust ja olla pidevalt valvel kõige osas.

Ja ma ei taha nendega pidevalt kodus istuda ja olla ainult ema. Kõik tublid vanemad räägivad, kuidas enne 3ndat eluaastat ei tohiks last hoidu panna, muidugi ma nõustun sellega, aga ma tõesti tahan poole kohaga tööle tagasi minna kohe, kui väiksem 1.5a saab.

Vanema lapse panin paar kuud tagasi 2x nädalas erahoius käima, hambad ristis maksan seda suurt tasu, ei tundu, et see talle kuidagi halvasti mõjuks, vähemasti peale harjumisaega on ta väga rõõmsameelne olnud. Haige pole ta ka olnud. Mul lihtsalt oli seda vaja. Ja tunnen ka selle pärast süümepiinu. Tõtt-öelda tahaksin noorema kohe, kui 1.5a saab samamoodi 2x nädalas hoius käima ja ise tööd teha. Samas on enamik emad sellele väga vastu, tunnen end nii iseka ja ebaküpsena, et seda nii väga soovin.

Teraapiat juba proovisin, veidi aitas, enim aitab see, et teen oma magistrikraadi, kodust eemal viibin harva, aga oma ajal õhtuti lõputööd kirjutada ja kooliasjadele keskenduda on täielik rõõm.

Vahel olen nii õnnelik, kui olen sunnitud päevasel ajal lapsed isaga / ämmaga jätma. Nii hea on korra mitte vastutada selle eest, kuidas nad arenevad, mida suhu panevad, kas ronivad kuhugi kõõluma. Eriti kurnav on minu jaoks mõte, et äkki teen midagi valesti, mis neid terve elu negatiivselt mõjutab… Siis pean terve elu elama suure süütundega, et näed, kuna mina ärritusin / jätsin midagi tegemata ja nüüd on neil nii. Ma ei taha olla vastutav nii suure koorma eest. See ongi põhipõhjus, miks tahaksin neist rohkem eemal viibida, et tunda end normaalse inimesena, kes ei lähe närvi ja kelle võimuses pole kahe imelise ja tubli elu kuidagi nässu keerata.

Muidugi ei kahetse ma laste saamist, ei vahetaks oma praegust elu mitte millegi vastu.

Kas sellele üldse on lahendus? Kas pean hambad ristis võimalikult kaua kodus olema? Kui oskaks neid tundeid ignoreerida, oleks hea meelega. Aga ma lihtsalt ei jaksa.

Vastan otse teemaalgatusele, ei lugenud teisi kommentaare..

Mul küll ainult 1 laps 2,2 aastane kuid teda jätkub igale poole ning mõistan su tundeid. Kuigi ma usun, et 2 lapsega on veelgi keerulisem..

See on kindlasti hea mõte, et suurem laps käib mõnel päeval hoius. Mul on küll väga toetav mees aga muu tugivõrgustik täiesti puudub. Leidsin samuti erahoiu kus 3-5 last ning mu laps hakkas seal käima paar x nädalas mõned tunnid kui ta oli 1,2 aastane. Nüüd käib E-R päev 12-16.30. Ta on tõesti väga tore ja olemegi mõelnud, et ta on meil nagu tasuline vanaema. Kui on selline variant ja laps on hoitud, siis ei ole küll mingeid süümekaid. Lapsel kah keskkonnavahetus ja saab mängida teistega. Niiet hoiu asjus ära põe küll.

Mis puudutab muid süümekaid ja mõte et “ei tahaks pidevalt kodus istuda ja olla lihtsalt ema”, justkui väljaspool kodu töö tegemine oleks kuidagi väärtuslikum nii sulle kui ühiskonnale.
Mina mõtlen nii, et emaks olemine (eriti kui laps väike ja vajab palju tuge) ongi minu praeguses eluetapis kõige tähtsam töö. Osutangi oma lapsele mõnes mõttes teenust 🙂 Osutan talle hädavajalikku teenust, et ta tunneks end hoituna ja armastatuna ja et temast kasvaks oma eluga väga hästi hakkamasaav inimene. Milline töö võiks veel tähtsam olla kui see? (ok, vb mõned tippteadlased vms, kelle töö mõjutab oluliselt suuri rahvahulki..).
Ja see, et seda teen on justkui “võla tasumine” oma vanematele kes minuga seda vaeva nägid. Ja minu laps “tasub” selle jälle oma lapsi kasvatades…

Lapsed on väikesed lühikest aega ja varsti nad ei vaja sind enam niipalju ja tuleb aeg kui nad ei vaja sind üldse mitte. See aeg tundub võib-olla praegu pikk aga tegelikult 10 aastat tervest elust ei ole nii pikk aeg. Saad veel hulga aastaid teha täpselt seda mida soovid.

Mis puudutab ärritumist….siis siin peaksid endaga tööd tegema. Lapsed ju ei kao kuhugi veel aastaid ja tegelikult on see sinu valik kas veedad need aastad ärritunult ja olles pahuksis nii enda kui lastega või oled õnnelik ema pakkudes oma lastele õnneliku lapsepõlve. Õnneks on võimalik oma mõtlemist ja seega ka emotsioone suunata. ei taha küll reklaami teha kuid Ingvar Villido “Teadliku Muutuse Kunst” koolitus aitas mind väga palju – just oma emotsioonidest arusaamisel.

Niiet emaks olemine pole mitte lihtsalt kodus passimine vaid väga suur arenguvõimalus ka iseendale…arusaamine elu algusest, kannatlikkuse ja teistega arvestamise õppimine, õppimine rahu säilitamist keerulistes situatsioonides, teise inimese toetamine ja kuulamine…

Jutt kiiruga kirjutatud ja vb segane aga ehk oli ka midagi kasulikku. Palju jõudu ja edu sulle, loodan, et peagi tunned end valdavalt ikka õnnelikuna, lihtsalt on aeg-ajalt pisut keerulisemaid momente:)

Please wait...
Postitas:
Kägu

Unusta jah see süütunne. Võta vabalt! Mõtle, kuidas lapsi kasvatati sada aastat tagasi ja veelgi varem. Ema viis hälli heinamaale jne. Sinu “heinamaa” on sinu töö või magistritöö. Ole uhke, et sul on tahtmist ja võimekust ka erialaselt midagi korda saata. Ma arvan, see suur süütunde pealesurumine, et laps peab saama 3a kodus olla ja muu jamps, see on vähemvõimekate emmede väljamõeldis. Nad ise ei taha ega suuda peale mähkmete vahetamise midagi ära teha ja siis kultiveerivad suhtumist, mis takistaks ka võimekamatel naistel ennast väljaspool kodu teostada. Ahh see on nii 19.sajand – isegi mitte 20.sajand, vaid suisa 19.sajand! Sa pead lihtsalt enesekindlam olema, sellest suhtumisest üle olema.
Eks me ilmselt mõtleme neid suhtumisi ja ühiskonna hukkamõiste natuke ise välja ka. Ma olen elus tundnud hukkamõistu või äkki hoopis enda välja mõeldud “hukkamõistu” mõlemalt poolt. Kui läksin aastase lapse kõrvalt tööle ja hakkasin suurt palka teenima, siis kui keegi küsis, kas mul on ikka hea lapsehoidja ja kui pikalt ma õhtul tööl pean olema, siis need küsimused tundusid mulle juba rünnakuna minu valikute suhtes. Kuigi täna objektiivsemana mõeldes võisid olla ka lihtsalt küsimused, inimene lihtsalt tundis huvi. Masu ajal mind aga koondati ja kuna sel ajal oli mul üks terviseprobleem, siis olin lausa kaks aastat kodune. Selle üle ka jälle imestati, tuttavad küsisid, kas sa enam tööle minna ei kavatsegi, kas sul kodus igav pole jne. Jälle tundsin, et rünnatakse minu valikuid, seekord vastupidiseid eelmisele korrale. Aga võib-olla jälle inimesed lihtsalt arendasid vestlust. Võib-olla see küsija ka plaanis koduseks jääda ja seepärast tundis huvi, kas mul igav pole.
Pika jutu kokkuvõtteks, ela oma elu, ole ise õnnelik, siis on su lapsed ka õnnelikud!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pead läbi mõtlema, mis sind ajendab. Süütunne saab tekkida ainult läbi hirmu. Mida sa nii kohutavalt kardad? Lapsed on praegu eas kus mingit traumat nad kindlasti ei saa, hoolimata kas lähed tööle või ei, sest ükski inimene ei mäleta, mismoodi ta elas 10k või 2a2k vanuselt. Lapsed ju muutuvad ja arenevad iga päevaga. Kui tööle minek nii vastakaid tundeid tekitab, tasub mõelda, et see kõik on ka laste hüvanguks. Kui kardad tuttavate arvamust, siis kust sa tead, et nad täpselt samuti süütunnet ei või tunda? Ühtmoodi muretsevad nii 3 aastat kodus istunud kui ka varakult tööle läinud emad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma tean väga hästi, mida sa tunned. Sain oma lapsed väga noorelt, käisin ise alles ülikoolis. Laste vanusevaheks tuli 1,5 aastat. Lapased oli planeeritud ja väga oodatud. Läksin tagasi kooli, kui väiksem oli alles mõnekuune. Ma tundsin kodus, et lähen lihtsalt hulluks. Mees oli ja on siiani ülimalt toetav, suureks abiks ka ämm. Mingil ajal käisin ka palju sõbrannadega väljas, reisidel mehega. Hoidu läksid mõlemad lapsed umbes 1,6 aastaselt. Olen kindel, et minust mõeldi ka, et olen maailma kõige kohutavam ema, milleks ma oma lapsed üldse sain, kui neid kasvatada ei taha jne. Ka minu ema oli väga vaenulik ja oli palju kordi, kus ta ka otse välja ütles, et ma ei kõlba emaks. Nüüdseks on mu kool lõpetatud, käin väikese koormusega tööl ja lapsed on 6 ja teine peatselt 5. Ja tead, nad on niiiii lahedad. Pole kohta, kuhu ma neid kaasa ei võtaks. Nendega on tohutult asju ja kohti, mida avastada ja ette võtta. Nad on mõistlikud ja suurepärased kaaslased. Olen mõelnud, et ma lihtsalt ei sobi beebi emaks, mul pole eales sellist kannatust nagu on mu mehel või ämmal. Ei ole kuskilt otsast aru saada, et lastega oleks mu lähedussuhe kuidagi kannatada saanud, minu meelest on nad äärmiselt vahvad ja toredad. Kuna olen väga avameeselt enda tunnetest ja mõtetest alati rääkinud, on ka minu mitu sõbrannat ausalt tunnistanud, et emadust tõeliselt nautima hakkasid nad siis, kui laps sai 3 aastaseks. Muidugi on nad beebidena ka armsad ja toredad, aga mida suuremaks nad kasvavad, seda lahedamad nad on.

Please wait...
Postitas:
Kägu

olen olnud samas seisus

Ma lugesin Su lugu kui enda kunagist elu… ainus erinevus, et mul oli siis 1 laps. Ka mina olin ôppinud lastega seotud eriala, làbinud mitmeid koolitusi, sh Gordoni perekooli. Olin aastaid oodanud, millal on sobiv aeg lapse saamiseks. Terve elu oli paigas ja planeeritud…. Lôpetasin enesetapuplaanidega, olen siiralt tànulik, et praegu elus olen. Miks? Ma kohe ütlen Sulle, see on see üle môtlemine, koolitamine, liigsed teadmised, mida mis kuidas lapsele mõjub. Ma tean seda nüüd. Mind ei suutnud aidata ei terapeudid ega psühhiaatrid, sest keegi ei saanud aru, kaasaarvatud mina, milles asi oli. Nüüd ma tean, mis mind nii sügavasse depressiooni ajas- ideaalse taga ajamine. Kui ma ei suutnud lapsega toime tulla mingis olukorras, mida ma ometi olin ju ôppinud, siis see môjus mulle nii laastavalt… Ma põgenesin kodust aina ja aina… jalutused, trennid, tegin samuti magistrit kui laps oli 2a, süümepiinad lapse ees tapsid mind, sest ma vajasin enda aega, aga raamatud ütlesid, et tema vajab ainult ja ainult ema. Ma ei julgenud teda lasteaeda panna, sest suur kollektiib oleks mõjunud talle vàidetavalt halvasti, ta kàis pm-lt kuni koolini lastehoius jne jne. See kõik ajas mind hulluks! Mulle tunndub, et Sind samuti. See vastutus oma lastele parima andmise soovist! See on osalt erialane probleem, tuleb osata kuidagi lahti lasta enda teadmistest ja olla lihtsalt ema. Kui seda ise ei saa, siis otsi abi, otsi keegi, kes Sulle seda õpetab, õpetab lahti lasta oma suurtest teadmistest, sest laps vajab ema, mitte ôpetajat vôi sotsiaaltöötajat. Ja siis saad lahti ka süümepiinadest. Aga kôigepealt pead iseendale teadvustama
seda probleemi, sest psûhholoogid ei suuda Sinu eest seda leida. Mina tean, sest mind ei suutnud aidanud keegi. 🙁 Mu elu purunes ja alles aastaid hiljem pani mu uus abikaasa mind seda kõike nägema ja on mu nö pààstnud minu enda käest. Meil on kaks imearmast last juures ning ta õpetab mind iga päev, kuidas päris elu ei ole teadusartiklite ja raamatute kirjutatu, vaid see on ehe ja vahetu ning tuleb lasta kôigil kammitsatel minna ja lihtsalt olla parim ema, mida just mina suudan olla. Mitte, kuidas on täpselt õige.
Ma soovin, et Sa ei peaks seda kõike nii läbi tegema nagu mina. Sellepärast ma soovitan otsida Sul abi, kedagi, kes aitab sul iseennast mõista, et Sa oled ka ainult inimene 🙂 Ja usalda enda südant ning ära oota endalt ideaalset tulemust. Kui vaja, pane lapsed hoidu, aga ära võõranda ennast ära oma perest- oma abikaasast ja lastest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No kui siin kõik oma “imearmsate” lastegagi hakkama ei saa, mis siis need veel peavad tegema, kellel täiesti tavalised lapsed kodus on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lôpetasin enesetapuplaanidega, olen siiralt tànulik, et praegu elus olen. Miks? Ma kohe ütlen Sulle, see on see üle môtlemine, koolitamine, liigsed teadmised, mida mis kuidas lapsele mõjub.

Nüüd ma tean, mis mind nii sügavasse depressiooni ajas- ideaalse taga ajamine.

Üldjoontes kägu 23.00 kommentaariga väga nõus, aga neid mõtteid kommenteriks. Mina ei pea teadmisi iseenesest halvaks ega liigseks. Igasugu teadmised laste arengust ning teooriad, mis on kuskilt koolituselt või raamatust ajusoppi talletunud, võivad olla inspireerivad. Tuleb mingi olukord ja siis meenub, et oot-oot, see teooria või see koolitus soovitas teha seda või toda, ahaa, no proovime siis.

Aga jah, hulluks läheb asi siis, kui hakatakse ideaali taga ajama ja ennast megastressi mõtlema stiilis: “Kui mina, vaeseke, teen nüüd sammu vasakule või sammu paremale – siis ongi kõik mokas, hukas, pöördumatult nässu keeratud!”

(Kusjuures, olen tähele pannud, et mõni kasvatusteooria sobib minu “veregrupiga” paremini, mõni teine iseenesest tunnustatud teooria hakkab aga hoopis vastu – ma ei ütle, et see oleks kindlasti vale, aga lihtsalt on mingi tunne, et selle meetodi järgi kasvatajat konkreetselt minust ilmselt iialgi ei saa.)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Montserrat

No kui siin kõik oma “imearmsate” lastegagi hakkama ei saa, mis siis need veel peavad tegema, kellel täiesti tavalised lapsed kodus on?

Oi, minul on küll kodus täiesti tavaline laps (noh, mõned omadused-oskused keskmisest kehvemad, mõnedes asjades keskmisest pisut tugevam), aga mulle on ta ju imearmas!

Please wait...
Postitas:
Kägu

No kui siin kõik oma “imearmsate” lastegagi hakkama ei saa, mis siis need veel peavad tegema, kellel täiesti tavalised lapsed kodus on?

Oi, minul on küll kodus täiesti tavaline laps (noh, mõned omadused-oskused keskmisest kehvemad, mõnedes asjades keskmisest pisut tugevam), aga mulle on ta ju imearmas!

Just, igaühele ju on. Miks seda sellistes teemades eraldi mainima peab? Vägisi jääb tunne, et on olemas ka mingid mitte nii armsad lapsed, kelle puhul oleksid asjad teisiti…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma lugesin Su lugu kui enda kunagist elu… ainus erinevus, et mul oli siis 1 laps. Ka mina olin ôppinud lastega seotud eriala, làbinud mitmeid koolitusi, sh Gordoni perekooli. Olin aastaid oodanud, millal on sobiv aeg lapse saamiseks. Terve elu oli paigas ja planeeritud…. Lôpetasin enesetapuplaanidega, olen siiralt tànulik, et praegu elus olen. Miks? Ma kohe ütlen Sulle, see on see üle môtlemine, koolitamine, liigsed teadmised, mida mis kuidas lapsele mõjub. Ma tean seda nüüd. Mind ei suutnud aidata ei terapeudid ega psühhiaatrid, sest keegi ei saanud aru, kaasaarvatud mina, milles asi oli. Nüüd ma tean, mis mind nii sügavasse depressiooni ajas- ideaalse taga ajamine. Kui ma ei suutnud lapsega toime tulla mingis olukorras, mida ma ometi olin ju ôppinud, siis see môjus mulle nii laastavalt… Ma põgenesin kodust aina ja aina… jalutused, trennid, tegin samuti magistrit kui laps oli 2a, süümepiinad lapse ees tapsid mind, sest ma vajasin enda aega, aga raamatud ütlesid, et tema vajab ainult ja ainult ema. Ma ei julgenud teda lasteaeda panna, sest suur kollektiib oleks mõjunud talle vàidetavalt halvasti, ta kàis pm-lt kuni koolini lastehoius jne jne. See kõik ajas mind hulluks! Mulle tunndub, et Sind samuti. See vastutus oma lastele parima andmise soovist! See on osalt erialane probleem, tuleb osata kuidagi lahti lasta enda teadmistest ja olla lihtsalt ema. Kui seda ise ei saa, siis otsi abi, otsi keegi, kes Sulle seda õpetab, õpetab lahti lasta oma suurtest teadmistest, sest laps vajab ema, mitte ôpetajat vôi sotsiaaltöötajat. Ja siis saad lahti ka süümepiinadest. Aga kôigepealt pead iseendale teadvustama

seda probleemi, sest psûhholoogid ei suuda Sinu eest seda leida. Mina tean, sest mind ei suutnud aidanud keegi. 🙁 Mu elu purunes ja alles aastaid hiljem pani mu uus abikaasa mind seda kõike nägema ja on mu nö pààstnud minu enda käest. Meil on kaks imearmast last juures ning ta õpetab mind iga päev, kuidas päris elu ei ole teadusartiklite ja raamatute kirjutatu, vaid see on ehe ja vahetu ning tuleb lasta kôigil kammitsatel minna ja lihtsalt olla parim ema, mida just mina suudan olla. Mitte, kuidas on täpselt õige.

Ma soovin, et Sa ei peaks seda kõike nii läbi tegema nagu mina. Sellepärast ma soovitan otsida Sul abi, kedagi, kes aitab sul iseennast mõista, et Sa oled ka ainult inimene 🙂 Ja usalda enda südant ning ära oota endalt ideaalset tulemust. Kui vaja, pane lapsed hoidu, aga ära võõranda ennast ära oma perest- oma abikaasast ja lastest.

No vot, sina oled tüüpiline näide kanaemast, kes oma ajud välja sünnitas. Ma siiski loodan, et enamus emasid ei ole sellised, jäävad normaalseks ka pärast emaks saamist. Seetõttu ei oleks sul ehk vaja oma ponnistusi nii pikalt kirjeldada, see ei ole reegel, see on erand.

Please wait...
Näitan 17 postitust - vahemik 31 kuni 47 (kokku 47 )


Esileht Pereelu ja suhted Ei jaksa pereelu elada