Laps veel kõhus, kuid no imetamise teema tekitab vastikust. Paluks mitte mõnitada, ei saa isegi aru, miks see nii häirib. Olen tõesti ainukene friik ? Ämmaemandale ei julge rääkida, mõtle, mis ema ma olen…. 🙁
On lahendusi ? Rinnapump ?
Aga mis sa selle peale praegu mõtled. Niimoodi mõeldes võin endale ka imetamise vastumeelseks mõelda praegu (kuigi lapsi peaaegu 3 aastat imetatud). Sel hetkel kui ta sünnib ja rinnale pannakse on see kõige loomulikum tegevus. Sa isegi ei mõtle sellele enam.
… ja kui ka ei soovi hiljem enam, eks siis vaatad, mida teed – kas annad väljalüpstut või RPAd. Üks asi on küll oluline teada valiku tegemisel: lüpsmisega suudavad väga vähesed rinnapiima tootmist piisava üle 4-5 kuu hoida. Esimesed 2 kuud on selles osas väga olulised – siis tuleb meeletult pumbata, iga paari tunni tagant. Kellel seda jaksu on magamata ööde kõrval, et vabatahtlikult selle tee valib?
Mulle ka ei meeldinud, jube tundus see mõte. Nüüd on laps pea 9.kuune ja mul tuleb pisar silma kui sellele mõtlen, et varsti on imetamise aeg läbi 🙂
Oota oma laps kõigepealt ära, tunded muutuvad!
Mina arvasin, et imetan vähemalt aasta. Isegi pudeleid-lutte ei ostnud valmis. Asja käigus selgus aga, et see tegevus oli mulle väga vastumeelne ja sellega kaasnevast stressist ei tekkinud ka piima ja laps oli näljas. Ei aidanud nõustajad ega loengud.
Tahan öelda, et ette mõelda ei tasu, see ei pruugi nii minna. Mõtle parem välja, miks sa ei taha imetada ja tegele siis sellega küsimusega. Võid meiega siin ka jagada- ehk oskame abiks olla.
Ei meeldi otsene kontakt: laps- rind . Midagi vahele saab panna ? vanust piisavalt, et ei ole pubekas, kuid imetamine on tabu teema mulle.
Laps on poiss ja no on kummaline mõelda. Tõesti ei saa aru, mis mul viga..
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei meeldi otsene kontakt: laps- rind . Midagi vahele saab panna ? vanust piisavalt, et ei ole pubekas, kuid imetamine on tabu teema mulle.
Laps on poiss ja no on kummaline mõelda. Tõesti ei saa aru, mis mul viga..[/tsitaat]
Päris tõesti – ära mõtle sellele üldse praegu. Oled ilmselgelt ise üle mõelnud ja sellega endale tõrke tekitanud.
See Sinu sündiv \”poiss\” näeb välja nagu kõige tavalisem titt – kellel ilma jalgevahele vaatamata vahet ei tee, kumb on.
Ei ole päris nii, et kõigile on imetamine pärast sünnitamist kõige loomulikum tegevus. Mina nt vaevlesin 3-4 nädalat, algul ei osanud laps imeda, siis nibulõhed ja rinnapõletik jne. Praegu ka on natuke valus. Aga samal ajal tunnen, kuidas imetamine tõesti rahustab ja teeb tuju paremaks – see on tõesti õige, et imetamisega tekivad heaoluhormoonid. Nii et katsuge nendest hädadest ja vastumeelsustest üle saada, vähemalt proovige, see tasub ära! Kisava tite kõrvalt on sellist \”narkolaksu\” hädasti vaja.
Paraku ei tekita ka mulle imetamine miskit õnnetunnet, millest kogu aeg räägitakse. Kusjuures mul pol nibud ei valusad ega katki olnud kordagi, aga lihtsalt ei meeldi imetamine kui tegevus. Pigem teeb närviliseks mind.
Palju rohkem meeldib mulle sööta lapsele väljapumbatud piima pudelist. Võtan ta mõnusalt endale sülle hästi lähedale ja siis ta vaatab mulle alati söögi ajal pikalt otsa. Vot selline söötmine tekitab mulle rahulolu ja õnnetunnet.
Rinnaga toitmine ei hoia ära tavalisi lapseea külmetus – ja viirushaigusi. Miks öeldakse, et rinnaga toidetud lapsed on tervemad, on ikka see, et neil on vähem kroonilisi haigusi, täiskasvanuna vähki ja südamehaigusi jne. Samas muidugi ei ole see 100% nii, et kui rp, siis vähki ei saa, kui rpa, siis saab. Lihtsalt rp saanute hulgas on haigestunuid vähem.
Aga algatajale seda, et on küll olemas asi, mis panna rinna ning lapse suu vahele. Selle nimi on nibukaitse. Ma ei soovita tegelikult seda kasutada, sest nibukaitsega süües on lapsel raskem piima kätte saada ning teiseks on see tüütu vidin alati kadunud, kui seda vaja on. Aga variant täiesti olemas.
Tegelikult oleks algatajal ilmselt vaja hea psühholoogi abi, kes suudaks tal aidata mõista, miks tema suhtumine rindadesse nii ebaterve on. Ehk isegi suhtumist muuta.
Ma olin ka enne lapse sündi täiesti kindel, et rinnaga toitmine kujuneb mulle probleemiks. Ma ei salli, kui mees rindu puudutab, rinnanibud on tundlikud ja isegi kuivatamine või mingi pluusi hõõruv puudutus selgapanekul tekitab ebameeldivustunnet. Siiski-siiski, nüüd juba 7 kuud imetatud ja ilmselt jätkub see veel kaua, laps on tõsine tissisõltlane. Imetamine ei tekitanud algusest peale mitte mingit ebamugavust… laps on keisriga sündinud ja sellest hoolimata kõik sujus kuidagi väga loomulikult. Aga ikkagi ma eriti ei salli, kui mees tahab rindu näppida 🙂
Need tunded võivad veel muutuda, aga kui ei muutu, siis õnneks on tänapäeval olemas väga häid piimasegusid.
Mõnes mõttes ma saan aru mida sa tunned, esimese lapsega polnud imetamisega mingeid probleeme, sai rinda kuni aastaseks saamiseni. Teine laps sündis 3a3k hiljem, ja no ei istunud see tissitamine kohe üldse, vastk oli, ebameeldiv, eamugav, tüütu ja veel sada muud põhjust. Laps oli väga kiire sööja, tissi otsas ei rippunud, aga sellegipoolest ei meeldinud mulle imetamine. Ootasin nagu hingeõnnistust seda aega, mil püreesid saaks andma hakata.
Kolmanda lapsega pole siiani probleeme olnud, aga nüüd hakkan juba tundma, et ei taha enam tissitada- laps 8k.
Näide ka sellest kuidas peale lapse sündi tunded 180 kraadi muutuda võivad. Mul oli esimene laps tüdruk ja teine poiss ja kui teist ootasin, siis tundus nii imelik, et pean nüüd mingite nokude ja kottidega jändama hakkama. Raseduse ajal mõtlesin ennast poolhaigeks tänu sellele, aga kui tita käes oli, siis muutusid nokud ja kotid 🙂 teisejärguliseks, kõige olulisem oli ikka minu pisike tita.
Mulle samuti tundus see nii veider, aga ma olin ikkagi võtnud endale pähe, et tundugu see nii veider kui tahes, mina ikka imetan oma last, sest see on talle kõige kasulikum ja tervislikum.
Esimene nädal oli veel nii meeletult valus ka ja piima tuli natukene, aga kuna olin selle endale eesmärgiks seadnud, siis tegin ära. See on lapse pärast, sest temale see teeb ainult head.
Mõtlesin ainult lapse heaolule ja nüüd tagasivaadates olen nii rahul.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]nii laps käes,ja tunne sama,et ei taha,haiglas vägisi kästi sööta,noo nii vastik ja stress tuli,et ei tahtnud isegi last oma kõrvale enam:vot tunded muutuvad, ei muutu nad kuhugi,lihtsalt mõni ei talu ja kõik,kudas saaks rinnapiimast lahti üldse.[/tsitaat]
Haige inimene, otsi abi palun! See ei ole normaalne!
Lapsest on kahju, tõsiselt…
Palun räägi imetamisnõustaja ja psühholoogiga. See on ju Sinu armas laps ja tahad talle parimat, eks? 🙂 Sünnitusjärgselt võivad hormoonid ikka väga sassis olla. Võta nt eesmärgiks elada päev (või lapse söögikord) korraga. Proovi, ära kohe alla anna!
Soovin edu, misiganes otsustad!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ise oled haige inimene,kõik ei saa olla ühesugused.said aru TROPP[/tsitaat]
Kõik ei ole jah ühesugused, aga need, kes normaalsete elutoimingutega hakkama ei saa või ei taha saada, vajavad meditsiinilist abi. Eriti, kui mängus on lapse tervis! Sel juhul ilmselt psühholoogi, raseduskriisinõustajat, imetamisnõustajat…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
