[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Õnnelikus püsisuhtes olles tuleb sellistest just lahkuläinud sõpradest hoida kaugemale kui katkust,see kehtib ühtviisi meeste ja naiste kohta. Nad hakkavad lõpuks su suhet mürgitama ka siis, kui nad seda ise ei tahagi.[/tsitaat]
no kle kui sul ikka vana hea sõber lahku läheb, kas siis hakkad kohe eemale hoidma v? täitsa jabur!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
no kle kui sul ikka vana hea sõber lahku läheb, kas siis hakkad kohe eemale hoidma v? täitsa jabur![/tsitaat]
Alateadlikult hakkan jah. Ja kui ta selle asjaga mind tüütama peaks, siis juba täiesti teadlikult hoian eemale. Oma elu tuleb kaitsta, aega tuleb pühendada oma abikaasale, kes su õnnelikuks teeb, mitte mingi lahkuläinud sõbra probleemidele. Otsigu vallaliste seast endale seltsi.
Elus ei ole kõik koguaeg roosamanna. Inimestevahelistes suhetes ka mitte. Isegi pika ja suurepärase suhte korral on perioode, kus ollakse teisest tüdinenud või väsinud. Tavaliselt see partneritel korraga ei juhtu, niiet käibki üks pidev tõmbumine ja tõukumine, sekka vahepeal rahulikumaid aegu ka.
Pilt telefonist kadunud ja sellest draama? Nojah, võibolla tõesti. Ma soovitaks asju rahulikult võtta, küll aeg annab arutlust.
See kompensatsiooni nõuanne eespool meeldis mulle küll:) Saab pisut positiivses mõttes kätte maksta ja annab hea viisi ära leppida. Kui tahad ikka kellegagi pikalt koos olla, siis peab oskama tülidest leppimisega välja tulla 🙂
Kõige totram nõuanne on minna lahku ja otsida uus. No sellel uuel on kindlalt mingid uued hädad ju.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] ja mis eriti huvitav, minu pildi on taustapildist ära vahetanud mingi suvalise taustapildi vastu! Algul vaatasin täitsa et telefon on kellegagi vahetusse läinud. Aga no tõesti, ma ei saa aru! Olin suht solvunud või ma ei teagi mida öelda. Selline tunne nagu vähe sellest et ta mu meest jooma tirib, kaotatakse ära minu pilt. Ehk ma mõtlen asju üle ja teie siin naerate mu paanikat, aga olen kohe väga ärritatud. Loomulikult ma võtan kõik need asjad jutuks, aga selleks peab inimene kaine olema. Purjus inimesega pole mõtet mitte ühte vaidlust tekitada. [/tsitaat]
Kui ma sebiks teise naise/mehega, võtaks ka oma kaasa pildi maha.
[small]Sygisuss kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sina ütled, et sulle ei meeldi kui mees niimoodi päevadeks ära kaob? Selline väljendus tõmbabki ta käima. Miks sinu meeldimine olulisem on kui tema oma? Talle meeldis sõbraga koos mitu päeva juua, sulle ei meeldi, et ta seda teeb.
[/tsitaat]
See, et inimesele ei meeldi, kui ta kaaslane mitmeks päevaks ära kaob, on täiesti normaalne, ükskõik, kas see seisukoht ta kaaslast käima tõmbab või mitte. Kui mees veel ülbitseb ka, siis mina arvaksin küll, et ehk on tal armuke. Või on tal lihtsalt suhtest kõrini. Mees, kes oma kooselu väärtustab, nii ei käitu.
http://www.hot.ee/alanon/lood_karussell.htm
Teemaalgatajale.
Ära aga sellele krõbedale lugemisele perekooli enam peale hauka, siin on teadagi mis…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tegelikult ma tõesti tahaks küsida, kuidas üks tark naine nüüd käituma peaks? Ma ei taha olla karjuv moor kes asju pillub, ma ei taha olla ka vaikne hiireke, kellele võibki pähe istuda. Tahaks olla tark ja enesekindel naine, aga kuna pea on laiali, siis kardan et teen valesti, hakkan koheselt lärmama, tuleb korralik tüli, aga kasu sellest poleks.[/tsitaat]
Nh… tee tagasi. Tõmba ise ka kodunt jee, ja kui ta sind sõimama hakkab selle eest, siis vasta samamoodi: \”olen jah tropp, uu-uu-uu!\”
Aga sa pead selle ehtsalt välja mängima.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]VANGLAELU mehed YLDSEGI EI KANNATA. /…[/tsitaat]
tee mulle palun selgeks, miks naised peaks vanglaelu kuidagi paremini kannatama, kui mehed?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Äkki keegi annaks nõu, kuidas rahuneda. Olen hetkel juba närvis, sest mees jätkuvalt koju ei laekunud, vaid oli käinud korra läbi ja jätnud söögiraha. Ja taas kadunud selle sõbraga minema.
Väikseks täpsustuseks, mulle hakkab juba tunduma, et see sõber tahab kiilu meile lüüa vahele. Nimelt aasta tagasi, kui mu mees oli mitu kuud välismaal, üritas ta purjus peaga mulle ligi ajada, helistas, tuli ukse taha ja avaldas oma nn suuri tundeid, lisades et ainult austus minu mehe vastu hoiab teda tagasi. Lõpuks ma ei vastanud tema kõnedele enam. Muidugi oleks tore kui ma selles asjas eksiksin. Koju jõuan ma täna töölt alles 9 paiku ja olen juba ette kindel, et mees pole koju laekunud. Tahaks smsi saata, aga miski hoiab tagasi, sest olen kindel et sellest kasu ei ole. Kindlasti tundub teile, et leierdan liiga pikalt tühisest asjast, aga kuna mul tõesti pole selliseid kogemusi varem, siis olen juba suht endast väljas ja ma ei soovi ka sõbrannadele sellist asja kurtma minna.[/tsitaat]
Selline ühtäkki pikk kodust eemal tiksumine ja õrn ülbitsemine, kuid samas pulliviskamine koju jõudes meenutab narko teemat. Tavaliselt mehed, kes vähem joovad ja harva veel külas, kipuvad kiiresti peolt koju, kui pohmell jne, aga narkoga ei saa ega saa tulema, tean millest räägin. Kas ei või midagi sellist mängus olla?
Soovitan mitte raista mehele energiat, hakka tegeme neid asju, mis sulle meeldivad, mine ise ka välja, võta vabalt, pane pidu jne, nüüd on sinu aeg!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
