Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Ei nõustu L.Pakostaga, et üürileandja ei tohi keelduda üürile andmast
Üürin juba aastaid oma korterit välja ja pole kordagi kedagi ukse taha jätnud nende rahvuse või etnilise tausta tõttu. See, et sinul on vanusega aastate jooksul sisse ussitunud rassism, mida “elukogemuseks” nimetad, on sinu probleem.
Ega ühe korteriga kaugele ei jõuagi. 10 aasta jooksul näed 3 üürnikku. Kui sedagi. Proovi sa 11 korteriga majandada-hiljemalt kolmandal aastal on vitsad käes. Paljulastelistele-never! Muukeelsetele üürin ainult siis, kui nad minuga eesti keeles räägivad.
Kui ma käisin ammu-ammu USAs aasta võis olla umbes 1978, siis seal oli just kõmu kohalikus linnas toimunud vägistamisprotsessi pärast. Nimelt oli vägistatud naine röökinud, et “kuradi tõbras, kao minema, lase lahti, fu*king n***er, kao minema, lase mind lahti, ahv, appi! appi!” või midagi taolist. Vägistaja püüti kinni. Advokaadid aga suutsid asja keerata rassismile. Kuna valge vägistatu väljendas rassistikku seisukohta, siis otsustati, et tegemist oli diskrimineerimisega. Oleks valge olnud, no siis oleks ju rõõmuga andnud, sest vastu rabeledes ta väljendas soovimatust seksida just meesterahva rassi pärast.
Sul on sarnased vaated nagu sel kohtul.
Kui sa ei tee teenuse pakkumise ja armastuse vahel vahet, siis on probleem ikka pigem sinu vaadetes.
Oot, mis osa siin postituses armastusest rääkis?
Või sinu peas klõpsab vägistamine kokku armastusega või teenusepakkumisega? Just selles asjus ju kohtu vaadetele viitasin ning neid sinu omadega võrdlesin.
Küsisin, et kui üürilist ei või vanuse ja soo järgi valida, kas meest võib näiteks diskrimineerida kasvu või rassi pärast. No lausa nii, et ei lähe kohtamagi ja ei suvatsegi tegeleda nii palju, et anda talle šanss. Kuidas sellega siis on?
Minu jaoks on ikka küll parajalt šokeeriv ja samas ka kurvastav, kui palju on siin inimesi, kes diskrimineerimisele takka kiidavad ja erinevaid nippe jagavad, kuidas diskrimineerimisega mitte vahele jääda. Väga silmiavav, sest tõesti ei teadnud ega osanud ette kujutada, et selliseid inimesi nii palju on.
Kasva veel, lapsuke, ja omanda kogemusi sellest, kuidas elu on. Varsti muigad kibedalt oma varasema naiivsuse üle.
Või kui sa oled juba väljakujunenud täiskasvanu, siis hangi omale korter, mida välja üürida. Varsti muigad kibedalt oma varasema naiivsuse üle.
Üürin juba aastaid oma korterit välja ja pole kordagi kedagi ukse taha jätnud nende rahvuse või etnilise tausta tõttu.
See, et sinul on vanusega aastate jooksul sisse ussitunud rassism, mida “elukogemuseks” nimetad, on sinu probleem.
Hüva. Ma ei tee nalja – meie suvilanaabrid üürisid suvila talvel aastaks välja. Nüüd tahavad vabaneda üürnikest. Saadan sinu juurde? Ei ole suur pere, 4 inimest. Lemmikloomadeta. Rahaprobleemi ja maksedistsipliini häireid pole. Armastavad muusikat ja laulda, aga väga harva ainult öösel. Üldiselt ei saa mõra üle kurta. Neil on päris palju sõpru. Üks pereliige räägib eesti keelt vaevaliselt, aga aru saab. Väikelapsi pole, kõik jaksavad juba seljas koju tassida, kui midagi kasulikku….eee… “ostavad”. Rumeenia mustlased. Anna siis oma meilikas.
Kui ma käisin ammu-ammu USAs aasta võis olla umbes 1978, siis seal oli just kõmu kohalikus linnas toimunud vägistamisprotsessi pärast. Nimelt oli vägistatud naine röökinud, et “kuradi tõbras, kao minema, lase lahti, fu*king n***er, kao minema, lase mind lahti, ahv, appi! appi!” või midagi taolist. Vägistaja püüti kinni. Advokaadid aga suutsid asja keerata rassismile. Kuna valge vägistatu väljendas rassistikku seisukohta, siis otsustati, et tegemist oli diskrimineerimisega. Oleks valge olnud, no siis oleks ju rõõmuga andnud, sest vastu rabeledes ta väljendas soovimatust seksida just meesterahva rassi pärast.
Sul on sarnased vaated nagu sel kohtul.
Kui sa ei tee teenuse pakkumise ja armastuse vahel vahet, siis on probleem ikka pigem sinu vaadetes.
Oot, mis osa siin postituses armastusest rääkis?
Eks natuke tüütu ole, et pean sulle su enda postitusi copy-paste’ima, aga palun, siin on see osa su postitusest, mis on ilmselgelt armastusega seotud:
Aga kas ma muidu abikaasat võin valida, eelistades teatud haridustaset, rahvust, vanust, rassi, isegi kehakaalu?
Kui sinu jaoks on endale abikaasa valimine samal pulgal võhivõõrastele teenuse pakkumisega, siis… see on ikka jätkuvalt sinu probleem.
Kui ma käisin ammu-ammu USAs aasta võis olla umbes 1978, siis seal oli just kõmu kohalikus linnas toimunud vägistamisprotsessi pärast. Nimelt oli vägistatud naine röökinud, et “kuradi tõbras, kao minema, lase lahti, fu*king n***er, kao minema, lase mind lahti, ahv, appi! appi!” või midagi taolist. Vägistaja püüti kinni. Advokaadid aga suutsid asja keerata rassismile. Kuna valge vägistatu väljendas rassistikku seisukohta, siis otsustati, et tegemist oli diskrimineerimisega. Oleks valge olnud, no siis oleks ju rõõmuga andnud, sest vastu rabeledes ta väljendas soovimatust seksida just meesterahva rassi pärast.
Sul on sarnased vaated nagu sel kohtul.
Kui sa ei tee teenuse pakkumise ja armastuse vahel vahet, siis on probleem ikka pigem sinu vaadetes.
Oot, mis osa siin postituses armastusest rääkis?
Eks natuke tüütu ole, et pean sulle su enda postitusi copy-paste’ima, aga palun, siin on see osa su postitusest, mis on ilmselgelt armastusega seotud:
Aga kas ma muidu abikaasat võin valida, eelistades teatud haridustaset, rahvust, vanust, rassi, isegi kehakaalu?
Kui sinu jaoks on endale abikaasa valimine samal pulgal võhivõõrastele teenuse pakkumisega, siis… see on ikka jätkuvalt sinu probleem.
Ahaaa. Et oma jutuga sa soovisid vastata küsimusele: jah, võid abikaasat valida.
No vastanudki siis lihtsale küsimusele lihtsalt.
Nüüd ma küsin veel ühe küsimuse, palun, vasta seekord selgemini. Kui mul on eluasemeks suur korter ja soovin sellest korterist välja üürida kaks tuba, ning ise elada kolmes ülejäänud toas, kas ma SIIS võin nendest tubades elama hakkavaid üürilisi valida näiteks soo või vanuse või rahvuse järgi? Või ei või?
See on päris koomiline mõttejada, et siu sõnul ma võin diskrimineerida mehi ja anda kohtinguvõimaluse näiteks ainult teatud vanuses, kasvus või teatud rahvusest meestele. Kui ma aga valin üürilist oma korterisse, siis ei või. Aga mis siis saab, kui olen näiteks vanaldane üksik majaomanik ja sooviksin esimese korruse välja üüride kellelegi, kellega võib-olla areneks suhe ja armastus või kes lihtsalt saaks heaks kaaslaseks vanaduspäevil, kumb siis on? Võin valida või ei? Ei? Pean võtma esimese, kes uksest sisse tuleb?
Või ongi asi nii lihtne, et kui motivatsioon on kasvõi kuskil kauges-kauges ajusopis, et leiaks äkki üürilisest kasvõi teises korteris ja teises majas hea sõbra või isegi partneri, siis on okei valida näiteks kasvu, rassi, vanuse ja soo järgi. Aga kui sellist motti ei ole, vat siis ei tohi valida?
Milline totrus. Ajude kontroll. Armastuse ministeerium teatud raamatust tuleb kohe meelde. Kui üks eesmärgipoegki on leida seltsiline, siis võib inimesi sorteerida. Kuskil saab olema kantselei, kes hakkab kontrollima, kas ma soovisin tutvuda ja armuda või ei. Ahah.
Kui mõte, et abikaasa ja üüriline on erinevad asjad, on sinu jaoks koomiline, siis tunnen su abikaasale kaasa.
Kui mõte, et abikaasa ja üüriline on erinevad asjad, on sinu jaoks koomiline, siis tunnen su abikaasale kaasa.
Ooot-oot 🙂 Küsisin selgelt, kas võin jätta mõnele mehele šansu üldse kohtinguks andmata, kui ei sobi näiteks rass või vanus.
Sain vastuse, et jah võin. Et ei pea esimest võtma.
Selge. Kui mina eelistaksin oma korteris ühe vannitoa peal üürnikuks minuga samast soost isikut, siis see on diskrimineerimine. Kui ma aga sooviksin leida meest, mõnele kenale vastassoo esindajale anda võimaluse minusse armuda ja minul tmasse, siis ma võin naistele ära öelda. Koomiline. Siis äkki võin valida.
Umbes aasta tagasi suri mu ühe vanema sugulase mees. Nad elasid suhteliselt mainetus asulas, kus kinnisvara on odav, pisikeses majakeses, endises suvilas. Olid sinna kolinud päris hiljuti, naisel sõpru ei olnud nagu. Tema lastel tekkis mõte osta endale suvitamiseks kõrval samasugune majake. Ostsid. Siis aga tegi elu korrektiivid ja ei saanud sellest seal suvitamisest asja. Otsustasid, et otsivad üürilise. Vanem proua, seesama lesestunu, ütles, et ta sooviks mõnd vanemat inimest või paari naabriks. Ehk saaks jutugi ajada üle aia ja abistada teineteist. Ja kuna tema vene keelt ei rääkinud, siis et oleks eestlane.
Ma nüüd kohe helistan talle ja ütlen, et ta, tõbras, diskrimineeris.
Meie vanimal tütrel on päranduseks saadud 3-toaline korter, kui läks Tartusse Ülikooli. Ta ise elas ühes toas, teise tuppa soovis neidu ja ka tudengieas, et saab ehk sõbrustada, pidutsedagi ja isegi ehk koos õppida. Pani teaduskonna mingile seinatahvlile kuulutuse, et annab tulevasele sõbrannale üürile toa.
Diskriminaator selline. Vaene raudteelane Sergei (55.a) ei saanudki šanssu 🙁
Aga enne, kui saad 4- last, võiks olla ikkagi kindel elukoht.
Muidugi. Nagu me kõik teame, siis on suur patt lastega kolimine. Lisaks üürimise keelustamisele tuleks lastega inimestel ka elukoha vahetus rangelt ära keelata.
Jah, muidugi. Nagu me kõik teame, siis on iga naine automaatselt märter, kui on lapse jalgade vahelt välja pressiunud.
Vastupidi – minu meelest ei ole lapse saamine nüüd midagi nii erilist, et sellepärast normaalne elu elamata peaks jääma. Või arvad, et üürimine on ainult märtritele?
Vastupidi – minu meelest ei ole lapse saamine nüüd midagi nii erilist, et sellepärast normaalne elu elamata peaks jääma. Või arvad, et üürimine on ainult märtritele?
Hiljemalt teise lapse sünniks oleks normaalne oma eluase osta.
Vastupidi – minu meelest ei ole lapse saamine nüüd midagi nii erilist, et sellepärast normaalne elu elamata peaks jääma. Või arvad, et üürimine on ainult märtritele?
Hiljemalt teise lapse sünniks oleks normaalne oma eluase osta.
Inimeste võimalused, vajadused, töökohad jms võib selle 18 aasta jooksul muutuda, mis teine laps suureks kasvab. Mul oli oma eluase juba enne laste sündi, aga nagu teemaalgatuseski oli, siis 40 ruutmeetril viie-kuuekesi elada on ikka masendavalt kitsas. Nii oligi, et kui uut sobivat eluaset otsisime ja remontisime pärast teise linna kolimist, siis ei pressinud end sellesse pisikesse korterisse, vaid üürisime majaosa. (Teises linnas oli muidugi ka oma eluase olemas, mille maha müüsime.)
Neid erinevaid situatsioone võib elus veelgi olla, kus on täiesti mõistlik ja normaalne üürida ka lastega perel. Õnneks päriselt ei ole kohanud diskrimineerimist, aga ilmselt suuremale pinnale jääda ootama üksikut inimest või lastetut paari, ei pruugi ka üürileandjatele kasulik olla.
Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Ei nõustu L.Pakostaga, et üürileandja ei tohi keelduda üürile andmast
