me oleme koos olnud üle 10a, kaks last…Viimane aasta on suhted ikka väga kehvad olnud, suvel tuli kallale ja kuna ta seda ennegi teinud, siis käis mingi krõks läbi, et ei taha tema lähedust, temaga seksida, teda suudelda, olla hell…. ta küll püüdis tookord kõike heastada, aga kui nägi, et see ei mõju nii lihtsalt, siis vist andis alla. Tülid on kogu aeg ja peamiselt sellepärast, et ta näeb, et ma tema vastu sooje tundeid ei tunne. Ei lähene talle, kallistan väga harva, tegelen oma asjadega….samas ma soovin, et kodus oleks rahulik, katsun mitte halvasti öelda jne jne. Aga ikka talle ei sobi. Talle ei sobi, et oleks kasvõi paar nädalat rahulikud, et ehk siis kõik muutub paremaks, enne paari nädalat kisub juba tüli üles, et ta pole ikk rahul, ma ei taha teda jne. Ja see tekitab uue tüli jne kogu aeg. Eile hakkas norima, et tal on ikka igav, kuskil käinud ei ole…samas on lapsed haiged ja kuhugi neid jätta pole. Kui ütlesin, et mingu tema,siis ma ei hoolivat. Ok, olin rahulik, ei allunud tema provokatsioonile, aga see süüdistamine ajab oksele, nagu mina oleks süüdi, et tal igav on. Ja hommikul oli jälle tusane, muidugi ma ei pugenud talle kaissu. Ja mingi hetk läks kõik jälle üle käte, sest ta hakkas mind taas süüdistama, et ma olen midagi tegemata jätnud, sellepärast tema mossitab jne jne jne. Lõppes asi sellega, et mina röökisin, sest ma ei talu enam ühtegi päeva seda olukorda siin, et me oleme kogu aeg tülis ja ta mõtleb pidevalt asu välja. Läks minema, et mis see minu asi, kuhu tema läheb…. ilmselt enne homset ei laeku. Kõik tänased plaanid jälle vastu taevast…. ma tahaks sellest elust siit väljuda, aga samas ma tahaks, et me saaks oma väga sügavad probleemid lahendatud. Aga teda see jutkui ei huvita. Ta laseb suust välja tulla ikka ükskõik millsel vastikul lausel, tal ükskõik…ta ei anna aru. Ja seekord ilmselt sellest, et tal on igav ja ta pole ammu kuskil käinud. See pole ju õige. Ja nüüd peab kodus taas nii olema, et mina olen vait, tema on vait ja kokkuvõttes on jälle kõik väga halvasti. Nädal aega sai rahulikult suheldud :(. Otsin endale ka psühholoogi, kui keegi teab ehk kedagi head soovitada, oleksin tänulik. See ei ole ju normaalne. Esiteks see suhe ja teiseks, et midagi ette justkui võtta ei saa.
Teema: Ei oska enam….
Mitte midagi ei saa aru. Miks mees kallale tuli? Millest tülid alguse said?
see ei muutu kunagi, teed sa, mis sa teed. pea seda meeles, siis on kergem muid otsuseid teha.
Kui mees lööb korra, jääbki ta seda tegema! Miks küll väga paljud Eesti naised oma uhkusel trampida lasevad? Juba laste pärast peaks saatma sellise mehe ravile sest kunagi hakkavad lapsed seda vägivalda naguinii nägema! See jutt, et üksi lastega ei saa hakkama jne, et mitte kolida on minu arust vabandus sellele, et mitte üritada ise hakkama saada,parem lasen end kolkida vahest.
Milleks sulle selline elu? Vasta ausalt.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Milleks sulle selline elu? Vasta ausalt.[/tsitaat]
pakun, et ei olda abielus, seega kinnisvara on mehe oma, naine kardab kuuse alla jääda lastega, omab ilmselt madalapalgalist töökohta ja siis otsibki õigustusi enda jaoks, miks on jätkuvalt vaja sellisele närvihaigele inimesele meeltmööda olla. ma tõstaks sellise pere õhustiku mürgitaja kohe ukse taha. ah jah, ma ju saan ka seda endale lubada, sest minu heaolu ei sõltu mehe tujudest.
Ja lapsed, kus nemad on kui te karjute üksteise peale, ja süüdistate, ja mossitate jne.?
Ei…mina nõustun mehega täiesti. Tunnen täpselt sama ainult oma mehe vastu, et ta on igav, ei hooli, ei tee suhte nimel tööd, ärritab mind sellega – milleks ma pean oma elu temale raiskama? Minu ootused pole suured, tahan ainult hellust ja intiimsust ja sedagi 2 korda nädalas – näed, liig tema jaoks!
Armukesega kokku ka mind ei lase, no ei teagi mis siis teha. Laiali minna ei tahaks, meil on tõepoolest laen ühine, laps ka ja ma pole üldse selline lahutajatüüp või noh meestevahetaja, aga nüüd tundub, et asi liigub tõsise kriisi suunas.
Sinu mehe vajadused on väga olulised ja üldse mitte ülemäärased!
mulle tundub, et sul on igav
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ja hommikul oli jälle tusane, muidugi ma ei pugenud talle kaissu. Ja mingi hetk läks kõik jälle üle käte, sest ta hakkas mind taas süüdistama, et ma olen midagi tegemata jätnud, sellepärast tema mossitab jne jne jne. Lõppes asi sellega, et mina röökisin, sest ma ei talu enam ühtegi päeva seda olukorda siin, et me oleme kogu aeg tülis ja ta mõtleb pidevalt asu välja. Läks minema, et mis see minu asi, kuhu tema läheb…. ilmselt enne homset ei laeku. Kõik tänased plaanid jälle vastu taevast…[/tsitaat]Mis puudutab seda hommikust stseeni, siis minu tagasihoidlik arvamus on, et tal oli vaja lihtsalt leida ettekääne et kodust ajama saada (suur tõenäosus, et armukese juurde, aga võibolla ka jooma vms) ja ta lihtsalt otsis head ettekäänet tüli üles puhuda, et siis dramaatiliselt lahkuda ja sind veel süüdi jätta. See on lihtsalt nii kohutavalt tüüpiline käitumine, kui oskad seda läbi näha. Joodikud/narkarid ja truudusetud kasutavad seda kogu aeg.
ole hea, katsu raamatukogust võtta raamat:Lundy Bancroft`i \”Miks ta seda teeb. Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed\”. see raamat peaks su elu muutma.
Kardan,et su lapsed võtavad sellise peremudeli kahjuks endaga kaasa. Sinust endast võib saada täpselt samasugune ämm, kes oma lapsi nende meeste ja naiste ees kaitsma hakkab. Püüa ruttu midagi muuta,et lapsed sellist suhet ei hakkaks normaalseks pidama. Kõigepealt kindlasti ära allu mehe provokatsioonile, kui ta sind meelega vihaseks püüab ajada. Rahu, ainult rahu( pane või kõrvaklapid pähe ja kuula kõvasti muusikat), küll ta vait jääb, kui näeb, et mõtet pole.
Lahku tuleb minna, kui mees lööb ja ongi kõik! Selline ei muutu!
Alusta sellest, et vii avaldus sisse ja tagajärjed tulevad pärast! Kindlasti on lahendus, isegi kui peaksid lahutatuna veel mõnda aega seal elama, vähemalt sa oled lahus ja sul on õigus politsei kutsuda kui ta jälle lööma tahab hakata!
Eks ta tahab keppi, munn sügeleb– sellepärast kisubki tüli üles..
Löömist ja vägistamist ei andestata!
Tavaliselt esimene abielukriis lööbki 6-10 kooseluaastal. Teil siis käes. Kui mõlemad pooled üHEAEGSELT seda parandada ei soovi,siis on mõttekam lahku minna.
\”ühine maja, lastel koolid-lasteiad linnast kaugel\” ei ole küll mingiks põhjuseks,miks ennast lasta muserdada.
Teie pereloos ei kajastu kübetki austust teineteise vastu!
Sellise peremudeliga kus mees naist lööb, teineteise peale karjutakse ja röögitakse, kasvatad oma lastest ka mehe kloonid. Kahju.
P.S. Palun küsi kindlasti ämmalt kuidas ta kasvatas üles sellise mehe,kes NAIST PEKSAB?
Kui ta ei ole valmis sinuga, sinu tingimustel, sellest rääkima, et miks ta sulle üleüldse kallale tuli ja ei näita välja, et ta on väga huvitatud sulle tekitatud hingelise trauma heastamisest, siis ma ei näe üldse sellisel suhtel mõtet. Kui tänaval tuleks võõras inimene sulle kallale, siis vihkaksid teda ja annaksid ilmselt avalduse politseisse.
Ja veel – unusta ära ämmaga oma suhteprobleemide lahkamine. Selleks on teised inimesed. Pole vaja pikalt mõelda, kuidas reeglina reageerib ema, kui tema last halvustatakse või süüdistatakse.
ükskõik, mida sa teed või tegemata jätad, kui sa ei hakka astuma kasvõi väikesi samme, kuidas sealt lahkuda, siis istud ka 10 aasta pärast siin ja räägid täpselt sama juttu. ainult et siis oled 10 a vanem. need mehed ei muutu, pole mitte hirmugi. see sinu jutt, et KUI ta annaks sulle aega taastuda … tead, mis siis saab, kui sa taastud? sa muutud taas õnnelikuks, aga tema ei muutu ikka. lihtsalt sul on siis valusam kukkuda, kui vahepeal usaldavamaks oled muutunud. see jääb korduma.
kindlasti tunned, selles pole kahtlustki, aga oskad sa sõnadesse panna, miks temaga koos elad? ilmselt tead ju, mida ühel mehel tegelikult naisele on võimalik pakkuda. no kasvõi tuttavate pealt nähtud (ütlen jälle ruttu ära, et olen üksik naine, enne kui hakatakse sõimama, et mis ma siin oma õnnega kilkan :)). kooselu aluseks on usaldus. ja mitte lihtsalt see usaldus, et mees naistes ei käi, vaid see usaldus, et sa võid olla sina ise, pidevalt kartmata, et oled jälle milleski süüdi. et sa saad tuge, siis kui sul on tarvis. ehk et jah, mu küsimus: miks sa temaga koos elad?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kindlasti tunned, selles pole kahtlustki, aga oskad sa sõnadesse panna, miks temaga koos elad? ilmselt tead ju, mida ühel mehel tegelikult naisele on võimalik pakkuda. no kasvõi tuttavate pealt nähtud (ütlen jälle ruttu ära, et olen üksik naine, enne kui hakatakse sõimama, et mis ma siin oma õnnega kilkan :)). kooselu aluseks on usaldus. ja mitte lihtsalt see usaldus, et mees naistes ei käi, vaid see usaldus, et sa võid olla sina ise, pidevalt kartmata, et oled jälle milleski süüdi. et sa saad tuge, siis kui sul on tarvis. ehk et jah, mu küsimus: miks sa temaga koos elad?
[/tsitaat]
Mul tekkisid teemat lugedes täpselt samad küsimused – miks ometi? Miks raisata oma ainukest kallist elu niivõrd labase ja hoolimatu inimese peale? Inimene, kes sind austab (armastusest pole siin enam midagi järel), ei räägi iialgi niimoodi mitte kellegagi, füüsiline vägivald, mida nägin pealt oma vanemate pealt, ei mahu minu taluvuspiiridesse. Mäletan veel hästi, kui isa emale purjus peaga tüli üles kiskudes kallale tuli ning seda hirmu, et see jätkub. Mitte ükski laps ei taha näha, et tema jaoks kõige kallimale inimesele – emale – haiget tehakse. Minu jaoks oli vanemate lahutus meeletu kergendus (olin siis 7-aastane) ning peale seda kadus ära see pidev hirmu tunne, mis isa kodus olles kogu aeg õhus rippus. Õnneks ei valinud minu ema ohvri rolli (mida ta küll eelnevalt hea mitu aastat kannatas) ning ühise eluaseme ning \”stabiilse\” pere-elu asemel otsustas üksi oma lastega edasi minna. Algus oli väga raske, kuid saime hakkama. Juba laste heaolule mõeldes pead sa KOHE sellele elule lõpu tegema. Ära unusta, et vaatamata sinu lootustele ei ole meil võimalik teisi inimesei muuta, ainult ise-ennast. Teisi me kas akstepteerime sellistena nagu nad on, või laseme neil minna ja otsime edasi, kuni leiame inimese, kes vastab meie vajadustele ning ootustele.
Kauneid pühi!
Väga tuttav teema!
Mina olen elanud 3 a laps on 1,3 a ja ta on veel rinnalaps.Kuna naistel imetamise ajal libiido langeb,siis on see normaalne.Mehed ei taha sellest aru saada.Olen ka pidanud kuulama solvanguid ja süüdistusi.Igavusega meil vastupidised lood.Tema käib ja teeb kõike mina istun lapsega kodus.Vahel harva käin ära,siis istub ta lapsega.Muidu ikka aitab ja on ka hea mu vastu olnud.Aga vahel tal keerab ikka täitsa ära…
Ka minu mees on mind tüli käigus löönud.Ja peale seda ei ole mul tõesti soovi teda kallistada ,veelvähem seksida.Loomulikult ma andestan talle ja elu on edasi läinud.Raseduse ajal lõi ta mind tüli käigus oma peaga vastu minu pead nii tugevalt,et pikali kukkusin hea,et voodi kõrval olin…
Ja alles eile lõi ta mind väga kõvasti käega vastu pead nii,et ma pool oimetu olin ja 15 min silme eest virvendas ja kõik lausa ujus silme ees.Käisin traumapunktis.Seal mind ainult vaadatai ei tehtud pilti ega midagi öeldi,et hoiame jälgimise all…No õnneks ei saanud peapõrutust.Ega kui 109 kg kaaluv mees 50 kg kaaluvat naist lööb,siis see löök on väga tugev.Ja kusjuures täiesti tühja koha pealt hakkas tüli.
Istusime lapsega joonistasime vanaemale pühadeks kaarti.Enne seda oli laps mänginud väikeste klotsikestega mis on mehe esimesest abielust 11 a poja omad.Need klotsikesed olid mööda tuba laiali, me polnud jõudnud veel ära koristada,sest laps oleks nendega edasi mänginud.Mees astus tuppa, hakkas karjuma, miks klotsid laiali,miks paar tükki kadunud jne..need paar klotsi olid veerenud voodi alla.Ta karjus nii hüsteeriliselt,et lõi toas oleva väikse pesuresti pikali.Ehmatasin midugi ära ja tõusin püsti küsisin milles probleem on? Karjus edasi mina tõusin, siis ka püsti ja andsin talle vastu pead joonistus blokiga mis oli väga õhke.Ütlesin,et kurat jää vait mis sul viga on? Mul viskas lihtsalt üle.Sellepeale mees virutas täiest jõust mulle vastu pead kõrva taha kuskile sain löögi.
Jah tegin vea,et nii käitusin ja talle joonistus blokiga vastu pead lõin, aga kurat küll kuskil ometi on ju ka piirid, ei saa lihtsalt tulla ja hakata karjuma täiesti tühja koha pealt.
Sealt tuli igasuguseid solvanguid,et milleks lapsele mänguasju osta kui ta kaotab ja lõhub.Esiteks ta pole eriti mänguasju ostnud kõik olen mina ostnud ja need millega ta mängis olid ju ka vanema venna omad.Ta vabandas ja ütles,et ei oleks tohtinud mind lüüa,aga ta kaitses ennast,kas see on enesekaitse kui nii tugevalt teist inimest vastu pead lööd?Ma pole temaga täna üldse rääkinud.Ja ei teagi mida nüüd teha kas tõesti peab elu selline olema?Lahku on kerge minna,aga mis edasi saab?Kui ühe korra on löönud,siis jääbki lööma.Kas anda andeks või mitte? Tahtis mai kuus veel abielluda minuga.
Kas anda veel üks võimalus ja öelda,et kui kordub,siis meie teed lähevad lahku?
Oh, teid küll. No mis võimalus? mis abielluda? segi oled vist peast juba pekstud. Ma tõesti ei saa sellistest naistest aru. Kes teie lastest ometi nii kasvavad? Lihtsalt kohutav, kohutav.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Väga tuttav teema!
Mina olen elanud 3 a laps on 1,3 a ja ta on veel rinnalaps.Kuna naistel imetamise ajal libiido langeb,siis on see normaalne.Mehed ei taha sellest aru saada.Olen ka pidanud kuulama solvanguid ja süüdistusi.Igavusega meil vastupidised lood.Tema käib ja teeb kõike mina istun lapsega kodus.Vahel harva käin ära,siis istub ta lapsega.Muidu ikka aitab ja on ka hea mu vastu olnud.Aga vahel tal keerab ikka täitsa ära…
Ka minu mees on mind tüli käigus löönud.Ja peale seda ei ole mul tõesti soovi teda kallistada ,veelvähem seksida.Loomulikult ma andestan talle ja elu on edasi läinud.Raseduse ajal lõi ta mind tüli käigus oma peaga vastu minu pead nii tugevalt,et pikali kukkusin hea,et voodi kõrval olin…
Ja alles eile lõi ta mind väga kõvasti käega vastu pead nii,et ma pool oimetu olin ja 15 min silme eest virvendas ja kõik lausa ujus silme ees.Käisin traumapunktis.Seal mind ainult vaadatai ei tehtud pilti ega midagi öeldi,et hoiame jälgimise all…No õnneks ei saanud peapõrutust.Ega kui 109 kg kaaluv mees 50 kg kaaluvat naist lööb,siis see löök on väga tugev.Ja kusjuures täiesti tühja koha pealt hakkas tüli.
Istusime lapsega joonistasime vanaemale pühadeks kaarti.Enne seda oli laps mänginud väikeste klotsikestega mis on mehe esimesest abielust 11 a poja omad.Need klotsikesed olid mööda tuba laiali, me polnud jõudnud veel ära koristada,sest laps oleks nendega edasi mänginud.Mees astus tuppa, hakkas karjuma, miks klotsid laiali,miks paar tükki kadunud jne..need paar klotsi olid veerenud voodi alla.Ta karjus nii hüsteeriliselt,et lõi toas oleva väikse pesuresti pikali.Ehmatasin midugi ära ja tõusin püsti küsisin milles probleem on? Karjus edasi mina tõusin, siis ka püsti ja andsin talle vastu pead joonistus blokiga mis oli väga õhke.Ütlesin,et kurat jää vait mis sul viga on? Mul viskas lihtsalt üle.Sellepeale mees virutas täiest jõust mulle vastu pead kõrva taha kuskile sain löögi.
Jah tegin vea,et nii käitusin ja talle joonistus blokiga vastu pead lõin, aga kurat küll kuskil ometi on ju ka piirid, ei saa lihtsalt tulla ja hakata karjuma täiesti tühja koha pealt.
Sealt tuli igasuguseid solvanguid,et milleks lapsele mänguasju osta kui ta kaotab ja lõhub.Esiteks ta pole eriti mänguasju ostnud kõik olen mina ostnud ja need millega ta mängis olid ju ka vanema venna omad.Ta vabandas ja ütles,et ei oleks tohtinud mind lüüa,aga ta kaitses ennast,kas see on enesekaitse kui nii tugevalt teist inimest vastu pead lööd?Ma pole temaga täna üldse rääkinud.Ja ei teagi mida nüüd teha kas tõesti peab elu selline olema?Lahku on kerge minna,aga mis edasi saab?Kui ühe korra on löönud,siis jääbki lööma.Kas anda andeks või mitte? Tahtis mai kuus veel abielluda minuga.
Kas anda veel üks võimalus ja öelda,et kui kordub,siis meie teed lähevad lahku?
[/tsitaat]
no see, mis teie kodus toimub, see on juba lastekaitseteema. anna aga jah muidugi sellele töllile andeks, abielluge kah ja tehve veel pinutäis titteid, kelle silma all siis saate teineteist taguda ja röökida. tõeline perekond. aasta ema medalit ei taha. selline suhtumine ajab täega harja punaseks. kas ma peaksin andeks andma. my ass.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
no see, mis teie kodus toimub, see on juba lastekaitseteema. anna aga jah muidugi sellele töllile andeks, abielluge kah ja tehve veel pinutäis titteid, kelle silma all siis saate teineteist taguda ja röökida. tõeline perekond. aasta ema medalit ei taha. selline suhtumine ajab täega harja punaseks. kas ma peaksin andeks andma. my ass.
[/tsitaat]
Aitäh solvamise eest!
Loomulikult ma olen väga vihane tema käitumise peale ja ei andesta sellist asja.Iga inimene mõtleb oma elukäigu peale, mis edasi saab,kuidas oleks parem nii lastele kui ka vanematele.
See ei ole nii lihtne kui sul on perekond ja ühine kodu.Loomulikult on vale elada sellise mehega ja andestada korduvalt,sest midagi ei muutu.Ainult lapsed kannatavad ja näevad sellist koledat asja pealt.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
no see, mis teie kodus toimub, see on juba lastekaitseteema. anna aga jah muidugi sellele töllile andeks, abielluge kah ja tehve veel pinutäis titteid, kelle silma all siis saate teineteist taguda ja röökida. tõeline perekond. aasta ema medalit ei taha. selline suhtumine ajab täega harja punaseks. kas ma peaksin andeks andma. my ass.
[/tsitaat]
Ega vanemate vaheline tüli ei ole lastekaitseteema.Inimene kirjutas kuidas mees ründas teda mitte last.Läbi naise sõimas lapse kaotatd klotse…mis on muidugi väga naeruväärne.
Ja miks sa tõesti siin ema solvad ja aasta ema medali juttu kirjutad?
Kas tõesti kannatav naine peab siin portaalis, kus tuge otsitakse veel selliste lollide vastuseid lugema,nagu sina oled?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
no see, mis teie kodus toimub, see on juba lastekaitseteema. anna aga jah muidugi sellele töllile andeks, abielluge kah ja tehve veel pinutäis titteid, kelle silma all siis saate teineteist taguda ja röökida. tõeline perekond. aasta ema medalit ei taha. selline suhtumine ajab täega harja punaseks. kas ma peaksin andeks andma. my ass.
[/tsitaat]
Ega vanemate vaheline tüli ei ole lastekaitseteema.Inimene kirjutas kuidas mees ründas teda mitte last.Läbi naise sõimas lapse kaotatd klotse…mis on muidugi väga naeruväärne.
Ja miks sa tõesti siin ema solvad ja aasta ema medali juttu kirjutad?
Kas tõesti kannatav naine peab siin portaalis, kus tuge otsitakse veel selliste lollide vastuseid lugema,nagu sina oled?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
