Teema: Ei oska eriala valida

Logopeedi kutse on selline, kus klientideks on reeglina lapsed- ei ussita, ei suitseta, suhtlevad siiralt ja vahetult. Logopeede on igal pool puudu. Iga kool peab tagama logopeedilise abi aga paraku ei suuda paljud koolid seda tsgada sest logopeede pole kusagilt võtta. Muidugi ma ei tea, kas logopeediks õppides on vaja palju matemaatikat tunda, kui see käib arstiteaduskonna kaudu, siis võibolla matemaatikast ei pääse.

Psühholoogiat õppides on vaja läbida mitu kursust statistikat (psühhomeetria), lisaks on vaja omandada nt neurokeemia jne – reaalaineid tuleb osata või ära õppida, väga tasuvaks ei saa seda tööd ka pidada, eriti arvestades nõudeid (min 6 a õppimist st baka, magister + kutseaasta). Soovitan pigem siis tõesti ehk eripedagoogika poole vaadata.

Kui tahad, et kindlasti tööd oleks ja palk oleks ok, siis soovitan ka logopeediks õppida.

Kas sul pole riigieksamid tehtud? Kas oled valmis kõrgkooliks? Oled mõelnud, kuidas õpingute ajal ära elada? Kui teise linna minek, siis ka see tuleb läbi mõelda.

Hakka kõrgkoolidest erialasid noppima, mis sulle huvi pakuvad. Sisseastumistingimused on igal pool kirjas. Mõni koht arvestab ainult lõputunnistuse hindeid, pole eksameid vajagi.
Õppekavad on samuti avalikud ja leitavad. Näed ära, kas huvipakkuval erialal on seal reaalaineid või mitte. Õppekava all on kirjas iga aine, mis tuleb läbida, ja iga ainegi on lahti kirjutatud. Mõnedel koolidel on infosüsteemid üsna segaselt ülesehitatud, seega võib olla neid õppekavasid raske leida, aga tasub seda võimalust kasutada.

#3779148:

Psühholoogiat õppides on vaja läbida mitu kursust statistikat (psühhomeetria), lisaks on vaja omandada nt neurokeemia jne – reaalaineid tuleb osata või ära õppida

TÜ psühholoogia õppekavas on psühhomeetria ja statistiline modelleerimine, aga neurokeemiat küll mitte. Ja isegi kaks esimest ei ole matemaatikaga seotud, vaid sealt õpitakse andmeanalüüsi meetodeid ja testide tegemist.

Tallinna Majanduskoolist äkki midagi, seal erinevaid huvitavaid valikuid.

Hooldajaks. Haiglasse või hooldekodusse. Saad inimesi aidata. Kui üks hooldekodu ussitab, otsid teise.

Teemaalgatajale.

Olin sarnases olukorras vanuses 29. Peamine erinevus minu ja TA suhtumise vahel oli see, et mulle inimesed meeldivad ja see, kas keegi saab rohkem pause või pean ma kaks korda kuus 20 minutit kauem tööl olema, mind ka endast välja ei vii.

Aga tee oli siis ees püsti ja selge oli, et vaja mõelda uus amet. Kõrgharidus mul oli, aga erialal, millega paljudes ametites pole midagi teha ja mis hoopis paljusid tööandjaid hirmutab.

Mõtlesingi siis läbi, et mida ma tahan. Mis mulle kokkuvõttes oluline on. Kas vaba aeg, meeldiv töö, mainekas amet, kenad tööruumid, mainekas firma, igikestev töö (selles mõttes, et seda on igal ajal vaja), ühiskondlik kasulikkus, et töö ei tuleks koju kaasa või miski muu.

Kaardistasin selle ära ja sain aru, et minu jaoks on esikolmik uue elukutse omadustest suvalises järjekorras: kõrge töötasu, võimalus päeva ja nädala lõikes mõneti ise oma töökoormust reguleerida, et töö kvaliteedi hindamiseks oleksid konkreetsed parameetrid.

Panin siis need ametid kirja, mis pähe tulid ja nendele nõuetele vastasid. Selgus, et saadud nimekirjas ainult ametid, mida ma ka relva ähvardusel ei oleks tahtnud teha 🙂

Pool aastat umbes hiljem sain aru, et siiski pean proovima mõnda neist vastikutest ametitest. Suhteliselt noor ka, eks tulen ära, kui ei meeldi. Surusin end konkursile ja sain töökoha. Hetkegi ei kahetse. Hea töötasu, võimalus mõneti oma aega ise planeerida. Pool aastat oli jube. Edasi on läinud väga vahvalt. Probleeme on, aga mis ametis neid poleks. Vähemalt raha makstakse.

Niiet teemaalgatajale – ma soovitan kaardistada selle, mida sa ÜLDSE ühelt töökohalt soovid. Siis mõelda, kas ja kui tähtis on sulle raha ning isiklik aeg. Mida mille nimel oleksid nõus taluma. Ja siis soovitan vaadata neid ametikohti, mis tunduvad sulle absoluutselt “elusees ei teeks seda”, mis su parameetriteletegelikult vastavad, aga sa peaksid ohverdama mingi oma soovi.

Näiteks, sa kirjutasid teemaalgatuses, et sulle oli talumatu, et kolleegid lobisevad ja käivad suitsul. Ma siis küsiks – kas sa tahaksid töökohta, mis maksaks ütleme 2000 kätte algajale. Kus kui tööpäev otsa saab, siis võib rahus ära minna. Kus kunagi pole otseselt vaja töötada varem ega hiljem. Kus on firmapoolsed soodustused ja võimalus aeg-ajalt töötada kodukontorist. AGA kolleegid lobisevad ja suitsetavad 🙂

Neid ameteid, kus on kogu aeg kuldne kuu kuklas, on väga harva. Üks tavotiplekk on igal ametil. Sa lihtsalt pead endale selgeks mõtlema, MIDA sa peamiselt tahad ja seda teed mööda minema hakkama. On see siis raha ja sõltumatus (nagu minul) või midagi muud. Võid avastada, et realiseerid end kõige paremini ametis, millest oleksid alles äsja mõelnud õudusest õlgu võdistades.

#3787283:

Kõrgharidus mul oli, aga erialal, millega paljudes ametites pole midagi teha ja mis hoopis paljusid tööandjaid hirmutab.

Mis eriala see selline on, mis tööandjaid hirmutab? Oleks hea teada, sest ehk on endal ka sellise eriala diplom taskus ja ma ei teagi, et mu CV hirmutab tööandjaid ja mind selle diplomi pärast välja praagitakse.

#3787283:

Pool aastat umbes hiljem sain aru, et siiski pean proovima mõnda neist vastikutest ametitest. Suhteliselt noor ka, eks tulen ära, kui ei meeldi. Surusin end konkursile ja sain töökoha.

Sa oled väga tubli, et nii tegid. Aga mis valdkonnas need ametid olid ja mis su ülikoolis õpitud eriala on, et said nendele su mainitud kriteeriumitele vastavatele töökohtadele lihtsalt kandideerida ja kohe võetigi tööle? Kas su diplom andis vajalikud oskused tööks või olid need oskused mujal omandanud või õppisid töö käigus välja?
Küsin, sest minul oli küll lapsepõlvest saati selge, mis ma teha tahan ja lausa mitu varianti oli. Esimene valik kohe õnnestus, kuni haridus sai omandatud ja mõned aastad töötatud, aga siis lihtsalt kadus võimalus karjääri jätkata. Nüüd siis olengi jälle valiku ees, et mis ma edasi teen. Kuigi mul on ettekujutus, mida ma teha võiksin ja tööks vajalikud baasoskused olemas (need pole paari päevaga õpitavad), siis mulle meeldivamatest kohtadest olen kandideerimisel alati valikust välja jäänud.

Ma ütlen oma kogemusest ka, et kui huvi on, siis matemaatikat ei pea kartma.
Mul oli gümnaasiumis matemaatikaga väga kehv suhe, aga kuidagi mind sealt läbi lohistati, et kool ikkagi lõpetatud saaks 🙂
Ülikooli läksin aastaid hiljem täiskasvanuna ja saatuse iroonia viis mind erialale, mis on väga reaalainete keskne, nii sain seal nii majandusmatemaatikat, diferentsiaal- ja integraalarvutust ning muud “põnevat”.
Algus oli raske, oleks saanud kindlasti lihtsamini, kui gümnaasiumist oleks parem põhi all olnud, aga mingil hetkel mõistsin, et matemaatika on väga loogiline aine. Ja juba täiskasvanuna suhtud ise õppimisse teistmoodi ning see muusab asja lihtsamaks.

#3780450:

TÜ psühholoogia õppekavas on psühhomeetria ja statistiline modelleerimine, aga neurokeemiat küll mitte. Ja isegi kaks esimest ei ole matemaatikaga seotud, vaid sealt õpitakse andmeanalüüsi meetodeid ja testide tegemist.

Täitsa tõsi. Neurokeemiat pole, on neuropsühholoogia ja bioloogiline psühholoogia, mis nüüd nii ületamatud ka ei ole. Lisaks peab statistikat ka oskama. Ise õppisin neljakümnendates neid aineid ja olid puha viied, seega vast eriti ületamatud pole.