Teema: Ei oska pealkirja panna :)

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Vabandust, aga materdan küll. Miks kohe LOOMULIKULT? Miks peab nii rumal olema ja mingi segapudru tekitama, sest sul pole piisavalt selgroogu, et lihtsalt abort teha.[/tsitaat]
Miks ta peaks abordi tegema, kui lapse isa ju tahab last? Naine saab ju lapse ära anda õigele isale.

Vaatamata keerukale olukorrale tehtud vigadele minu meelest oli õige, ei teinud siiski aborti (see on igasuguste instinktide vastu ja hälbeline, see on olemuslikult mõrv).
Tulevikuks ka Sulle muidugi õppetund, et ikka ei saa päris niisama ringi ajada ilma kaitsevahenditeta. Kannatus õpetab elus meid, aga ometigi ka raskes olukorras on alati midagi head.
PS ära tunne ennast ISE kõiges süüdi, samasuur vastutus lasub ka nendel mõlemal noormehel. Ära mõtle, sina oled KÕIGES süüdi ,sa ei ole. Aga ära ka õigusta, vaid ole enesekindel. Parimat

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vaikida ja vassida?
Miks on vaja naabri Jukul teada, kes on selle lapse bioloogiline isa?
Vassimine oleks see juhul kui keegi sellest ei teaks. Sest perekond on selle olukorraga kursis.
Pole lihtsalt vaja kõrvalistel isikutel teada asju mis nende ellu ei puutu.[/tsitaat]

Aga mis siis saab, kui lapse tegelik isa soovib oma isaduse tunnustamist ja siis kõiki neid õiguseid (ja ka kohustusi), mis tal sellega kaasnevad?
Kohtu kaudu on tal see täiesti võimalik saavutada.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Vot, siis ma ei tea mis saab. See on minu suurim hirm tegelikult.
Olgugi, et ta ei pruugi tahta neid õigusi selleks, et tal oleksid õigused, kuivõrd selleks et mind kiusata.
Sest viimase aja suhtlus on ja läheb iga päevaga aina hullemaks.
[/tsitaat]

Siinkohal tuleb rääkida sellest selgroost, milles sa ise enne pajatasid. Tänapäeval on nii, et seadusandlus ja DNA-testi võimalus põhimõtteliselt garanteerivad selle, et kui see isa kohtusse läheb, siis oma õigused ta saab. Kui sa kohtus kaotad, siis suure tõenäosusega saad sa ka maksta kõik kohtukulud.

Sa ei saa selles situatsioonis nii mõelda, et saan nüüd lapse, aga ise pärast valin, kes see isa tal juriidiliselt olema saab. See, kes tegelikult kasvatab, on muidugi teine teema. Aga see juriidiline isa saab erinevate vahenditega oma õigused maksma panna, samamoodi saad sina temalt elatist nõuda (lapse esindajana siis).

Ühesõnaga, kuna selle mehe lapse otsustasid teadlikult sünnitada, siis pead nüüd arvestama, et sellel mehel sisuliselt sinuga võrdsed õigused, olgugi, et sa teda enam ei salli.

Misasi see bushimine on, mida see teine noormees teeb? Kas ta istub kuskil maja ees põõsas sul või?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Nali naljaks 😀
Tahtsin kirjutada sõna pushima , aga kirjutasin midagi muud :)[/tsitaat]
Naljakas jah, ma kujutasin ette sellist põõsaks maskeeritud noormeest, kes vaikselt majale läheneb.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

tegelikult said sa väga hästi aru, mida mõeldi, aga lihtsalt norida oli vaja. on ju nii.[/tsitaat]
Perekoolis käivadki küünikud norimas.
Põõsa nali oli igatahes hea.
Teemaalgataja – no ega siin väga midagi teha ei olegi. Ära kuuluta, kes lapse isa on, aga tunnista seda, luba tal teie elus osaleda ning arvesta, et lõpuks jõuab see ka naabri Juku kõrvu. Parem oleks tegelikult, kui juba alguses asi selge oleks ja kõigile teada, sest kujuta ette, kui sinu esimese lapse isa kasvatab seda teist last aastaid ja siis korraga saavad naabrid kusagilt uudise, et oi, see teine laps polegi üldse mehe oma! Kui algusest peale teada on, unustatakse ruttu ja ei tehta väljagi. Kaua hoitud saladus tekitab just kuulujutte.
Ela om mehega koos, vaata, kuidas ta sinu lapsesse suhtuma hakkab, mina usun küll, et mida rohkem koos temaga on, seda rohkem omaks võtab ja kasvatab lõpuks südamerahus. Lapse õigele isale paku kokkulepitud kohtumisi eeldusel, et ta oma last ka toetama hakkab mitte ainult nõudeid esitama.

Lase lapse isal lapsega suhelda (ja ka asju osta). Praegune mees ei pruugi lapsele isa eest olla tulevikus. Vaata asja lapse seisukohast, mitte enda. Praegu ajab lapse isa sind oksele, kuigi natuke aega tagasi veel ei ajanud. Pikapeale tekib teil lihtsalt neutraalne suhe. Kui ta tahab ja ka suudab isa olla, siis tee lapsele see kingitus ja lase tal olla. Loomulikult võib juhtuda, et ka tema tüdineb sellest ja kaob silmapiirilt.

Mul on olnud sarnane olukord, ainuke vahe selles, et mul polnud enne last. Talitasin nõnda, et soostusin biol. isaga kohtuma kokku umbes kolmel korral raseduse vältel (ultrahelisse nõudis ta end ka kaasa, aga ma saatsin talle lihtsalt hiljem skännitud pildid – kompromiss, mis toimis) – eks ta pommitas oma nõudmiste ja siia-sinna pendeldava tujutsemisega kõnesid ja smsse kogu aeg, aga säilitasin rahu ja soostusin kohtuma vaid siis, kui ta oli end mõnda aega normaalselt ülevalt pidanud. Loomulikult suutis ta mind iga kord ähvardada sellega, et viib lapse kohe sünnitusmajast endaga kaasa. Eks ma lasin tal jahuda, aga jäin iga kord oma sünadele kindlaks, st: kui laps sünnib, annan teada ja ta võib sünnitusmajja vaatama tulla pooleks tunniks. KUi koju saame, lähme koos last registreerima, AGA laps tuleb minu nimele ja minule jääb ainuhooldusõigus. Edasine suhtlemine tema ja lapse vahel käib kokkuleppe alusel, mis tähendab, et ma kätt ette ei pane, aga iga päev teda oma ukse taga näha ei taha. Kui on kokku lepitud kokkusaamine, tähendab see, et see kestab tund aega (mis selle imikuga ikka teha lastega varem mitte kokku puutunud meesterahval). Kui hilineb ja ei teavita, jääb kohtumine ära. Rahaliselt võib toetada kui tahab, aga ei pea.
Lõpptulemusena pidas ta selle süsteemiga vastu kuu aega, sest ta ei suutnud kokkulepetest kinni pidada, last ei julgenud kättegi võtta, rahaline panus puudus. Ja nii ta vaikselt haihtus. Helistanud ka pole juba aastaid.
MIs ma öelda tahan on see, et ei maksa kohe vastu sõdida, meestel on mingi jahi ja omandi värk, mille tõttu nad eriti leili lähevad kui neid keelatakse või takistatakse. Tuleb säilitada rahu ja tasakaalukus igas olukorras kui toimub kohtumine ning jääda endale kindlaks. Lapse sünnitunnistusel võib nimi kirjas olla, tänapäeval pole see enam selline dokument, mis endal olemas peab olema – kaasa saab registreerimisest vaid väljatrüki ja ilustatud raamatukese, mis pole dokumendi väärtusega. Ainuhooldusõiguse puhul säilib biol. isal alimentide kohustus ning samuti õigus lapsega suhelda, kuid ta ei saa dikteerida, mismoodi sa teda kasvatad, kuhu lasteaeda paned või millal reisile lähed. See on ideaalne korraldus – hundid söönud ja lambad terved. Tema saab oma võimukust demonstreerida ja sina ei pea jagelema kohtuga ning saad reaalsed õigused, mida tegelikult tahad. Kui su mehel kunagi aastate pärast tekib soov last lapsendada ja omaks nimetada, on see võimalik, samas on võimalik, et biol. isa osutub mõistlikuks lapsevanemaks.
Sellised mõtted siis.

See käib nii, et pärast lapse sündi lähete koos perekonnaseisuametisse (nt Õnnepalee). Seal saate vastava ametniku jutule, kes küsib lapse nime, palub selle kirja panna, et kirjapilt jääks korrektne. Seejärel küsib ta vanemate nimed, perekonnaseisu (kas olete abielus või mitte). Milline tuleb lapse perekonna nimi (kas ema või isa oma) – sellega on selline teema, et see tuleb enne kokku leppida, sest kui isa keeldub koha peal lapsele ema perekonna nime andmast, siis nii ongi. Paraku on see mehe otsustada. Tasub rahulikult eelnevalt läbi rääkida ja rõhuda mõistuse häälele – st, kui sul eelmine laps on sama nimega mis sina, siis on loogiline, et on ka järgmine, et laste jaoks oleks asi selge ja loogiline, mitte nii, et igaühel on erinev nimi. Näiteks – põhjendus võib olla mis iganes, peaasi, et oleks loogiline mehe jaoks.
Seal on veel mingeid küsimusi, aga üks viimastest on see, kuidas jaguneb hooldusõigus. Taaskord, see on asi, mis tuleb eelnevalt kokku leppida, sest kui mees pole nõud sulle ainuõigust andma, siis piisab sellest, et ta seda ütleb ja nii ongi. Uued seadused on kahjuks sellised. Mul küsis ametnik vist kaks korda seda biol. isa käest üle, et kas olete ikka kindel? MInul süda seisis sees samal ajal – mõtlesin ainult seda, et miks sa kurat korrutad kui juba vastuse said. Et isa ikka viimasel hetkel ümber mõtleks? Aga eks see oleneb inimesest, kes satub.
Mingit eriprotseduuri selle jaoks ei tehta. Täidetakse vaid sünnitunnistus ja kogu lugu – kokku võtab aega viis minutit. Aga oluline on need kaks punkti – perekonna nimi ja hooldusõigus – mehega eelnevalt läbi arutada ja loota tema mõistlikkusele. Ja nagu ma ütlesin – kohtumisõigus ja toetamiskohustus sellega mehe jaoks ei muutu kui hooldusõigusest loobub. See tähendab vaid seda, et nt kooli ja lasteaeda panemisel pole sul vaja paberit, kus ta oma kirjaliku nõusoleku annab. Pead kuidagi kavaldama, et mees seda oluliseks ei peaks ja hooldusõiguse tähendust veidike alahindaks.

pole siin mingit sasipundart. ega sul pole kohustust valida üks või teine!
Õige lahendus oleks elada üksi oma kahe lapsega, kusjuures lastel on ju isad olemas ja saavad suhelda omavahel niipalju kui kulub.
Küll tulevik näitab, kas kummastki on kaaslast sulle ja isa mõlemale lapsele.