Teema: Ei oska/suuda mehe last omaks võtta

Paremaks saab ikka minna olukord.

Kas iseloomude sobimatus või milles probleem üldse?

Kui ise ka lapse saad ja emarolli läbi teed või kui lähed pärast emaks saamist lapse isast lahku ja tahad uue mehega kokku minna.

Lapsed tajuvad, kui nendega külm ollakse. Lapsele mõjub halvasti. Lastetu naine kolib lühikese suhte järgselt kokku mehega, kellel on 7aastane laps, kes elab pool aega nende juures. Miks on kooselu teile oluline? Kas eraldi elades puudub usaldus mehe vastu?

#4004380:

Lapsed tajuvad, kui nendega külm ollakse. Lapsele mõjub halvasti. Lastetu naine kolib lühikese suhte järgselt kokku mehega, kellel on 7aastane laps, kes elab pool aega nende juures. Miks on kooselu teile oluline? Kas eraldi elades puudub usaldus mehe vastu?

Mees peaks ka seda mingil hetkel märkama, et naine pole kuigi emalikku tüüpi ja ei suuda last omaks võtta.

Minul ei tekkinud mehe 9-aastase lapsega erilist klappi, aga see oli pigem mehe ja minu enda süü, kui lapse süü. Nimelt mees arvas, et kui laps on meiega, siis mina lõbustan teda ja tegelen temaga. Šokk oli mehele küll parajalt suur, kui teatasin, et mina teen süüa, pesen riideid, katan voodi, käitun kenasti, aga TEGELEMA temaga peab mees. Läksin päris närvi, kui mees vaatas telekat laupäev otsa ja laps igavles ja käis mul sabas. Lapse küsimustele muidgi vastasin kenasti jne, aga õhtul magamistoas tegin vaikse ent põhjaliku skandaali. Sinu laps sina vii ta kinno, parki, jalutama, teatrisse, kontserdile, muuseumi, kuhu iganes. Sina oled tema isa, SINA õpid temaga. Mitte ei ole nii, et sa mees vaikselt veeretad kõik selle minu kaela. Laps on tulnud oma isaga aega veetma, mitte köögitaburetil igavusest kõõluma ja vaatama, kuidas ma sülti keedan samal ajal kui isa teises toas telekast sporti vaatab.

Asi muutus. Mees oli muidugi mõned päevad tulivihane, aga kui järgmine lapse saabumise aeg lähenes, tõin talle paberi ja pliiatsi, et tehku ajakava, mis päeval mida kus ta lapsega teeb. Mida neist kahekesi ja kus soovib, et ma ka osaleksin. Igale poole ma mõistagi nagu kolmas ratas kaasa minna ei soovinud, sest minu asi ei ole isa ja lapse suhetesse ennast vahele kiiluda. Turtsus, ajakava ei teinud, aga kõik laabus. Käisid, õppisid koos, muutusid palju lähedasemaks. Ka minul hakkas lapsega lihtsam suhelda, kuna piltlikult öeldes ei kõndinud ta enam nagu vari mu küljes kinni ja ei rääkinud vahetpidamata minuga midagi, sest isa…isa vaatas telekat.

Kui laps sai 15, hakkasime teineteisele juba päris meeldima. Nüüd on ta 20+ ja me oleme sõbrannad, nagu päriselt. Lühidalt – survestada seda meeldimist vms pole vaja, esiteks. Teiseks – lapsega tegelemine on lapse isa töö.

#4004505:

Minul ei tekkinud mehe 9-aastase lapsega erilist klappi, aga see oli pigem mehe ja minu enda süü, kui lapse süü. Nimelt mees arvas, et kui laps on meiega, siis mina lõbustan teda ja tegelen temaga. Šokk oli mehele küll parajalt suur, kui teatasin, et mina teen süüa, pesen riideid, katan voodi, käitun kenasti, aga TEGELEMA temaga peab mees. Läksin päris närvi, kui mees vaatas telekat laupäev otsa ja laps igavles ja käis mul sabas. Lapse küsimustele muidgi vastasin kenasti jne, aga õhtul magamistoas tegin vaikse ent põhjaliku skandaali. Sinu laps sina vii ta kinno, parki, jalutama, teatrisse, kontserdile, muuseumi, kuhu iganes. Sina oled tema isa, SINA õpid temaga. Mitte ei ole nii, et sa mees vaikselt veeretad kõik selle minu kaela. Laps on tulnud oma isaga aega veetma, mitte köögitaburetil igavusest kõõluma ja vaatama, kuidas ma sülti keedan samal ajal kui isa teises toas telekast sporti vaatab.

Asi muutus. Mees oli muidugi mõned päevad tulivihane, aga kui järgmine lapse saabumise aeg lähenes, tõin talle paberi ja pliiatsi, et tehku ajakava, mis päeval mida kus ta lapsega teeb. Mida neist kahekesi ja kus soovib, et ma ka osaleksin. Igale poole ma mõistagi nagu kolmas ratas kaasa minna ei soovinud, sest minu asi ei ole isa ja lapse suhetesse ennast vahele kiiluda. Turtsus, ajakava ei teinud, aga kõik laabus. Käisid, õppisid koos, muutusid palju lähedasemaks. Ka minul hakkas lapsega lihtsam suhelda, kuna piltlikult öeldes ei kõndinud ta enam nagu vari mu küljes kinni ja ei rääkinud vahetpidamata minuga midagi, sest isa…isa vaatas telekat.

Kui laps sai 15, hakkasime teineteisele juba päris meeldima. Nüüd on ta 20+ ja me oleme sõbrannad, nagu päriselt. Lühidalt – survestada seda meeldimist vms pole vaja, esiteks. Teiseks – lapsega tegelemine on lapse isa töö.

Inimesed on nii erinevad.

Kui oleks vastupidi siis ma ei võtaks endale meest, kes ei suudaks lapsega käituda kui “omaga”. Kõrvalt seda nähtud. Mees oli vingus kui laps kuskile kaasa võeti või jälle laps nädal emaga oli. Mees ei olnud nõus korrakski st paar tundi 6! aastase lapsega kodus olema ilma vinguta. Otseloomulikult see püsima ei jäänud. Milline naine õhkaks selle peale, et milline mees, temaga tahaks peret või lapsi.

Otseloomulikult mees ei peagi 24/7 last lõbustama, aga kui tema jaoks oleks probleem lapsega nt koos joonistada, meisterdada, teda sülle võtta vmt (nt turjal kanda) siis ma ei näeks miskit tulevikku selles. Selline mees muutub mu silmis kohe ebaatraktiivseks. St ta ei pea olema “uus issi”, aga “võõras onu”, ka ei tohi olla.

#4004340:

Kas saab üldse midagi teha, et asi paremaks läheks?

Mjah, otsi endale uus mees, muud midagi.

#4004505:

Nimelt mees arvas, et kui laps on meiega, siis mina lõbustan teda ja tegelen temaga. Šokk oli mehele küll parajalt suur, kui teatasin, et mina teen süüa, pesen riideid, katan voodi, käitun kenasti, aga TEGELEMA temaga peab mees. Läksin päris närvi, kui mees vaatas telekat laupäev otsa ja laps igavles ja käis mul sabas. L

Nah, mina sellisel juhul jätsin ka riiete pesu ja vooditegemise täiesti külmalt mehele, sest et vabandust, miks need küll naise tööd peaksid olema? No ja süüa tegi mees isegi juba minuga vaheldumisi. Ei elaks koos mehega, kes peab mind mingiks kodukataks. Tegelemine muidugi niikuinii. Küsisin, kas ta kavatseb oma last kasvatada vaimus, et kodutööd on ainult naiste asi või mis ta plaan on.

Iseasi, et kuna tegu tüdrukuga, siis naisteasju oli tal minu käest mugavam küsida kui mehe käest. Selle ma lasin läbi.

Omavahel suhtlemine on nagu peegelpilt. Kui Sina oled temaga tore ja sõbralik, on tema samamoodi.
Hakkasin oma abikaasaga koos elama, kui tema tütar oli 6. Umbes 11 aastaselt ütles ta mulle väga tähendusliku lause. Tema sõbrannadel on kõikidel nii kurjad võõrasemad, aga Sina oled üli normaalne, tore ja lahke. Nüüd on ta juba 21 ja saame omavahel suurepäraselt läbi. Oma muredega pöördub esimesena minu poole, tean ka tema mitmeid saladusi.
Sa pead arvestama, et laps ei kao kuskike. Variant on luua temaga mõnusad sõbralikud suhted või lahku minna.

Mina võin öelda küll, et armastasin oma mehe lapsi, nad on väga toredad tüdrukud. Nüüdseks juba on 22 ja 24, siis on see muutunud juba sõpruseks.

#4004348:

Need “vagunitega” inimesed peaksid pigem omasugustega suhteid looma.

Imelik, et seda on miinustatud. See on lihtsalt teistmoodi lahkumineku kohta öeldud. Mina küll ei solvuks, kui mul oleks lapsed, keda mees ei tunnista. Loomulikult valiksin lapsed. Ma ei mõista, miks peab võtma lapsega mehe ja õiendama kukkuma.

#4004813:

Omavahel suhtlemine on nagu peegelpilt. Kui Sina oled temaga tore ja sõbralik, on tema samamoodi.

Kogu aeg tore ja sõbralik saab olla külalisega. Ükski ema-isa, (ega ka õpetaja, treener, kasvataja jms inimene kes veedab lapsega enam kui paar tundi järjest) ei saa olla ainult sõbralik ja tore. Alates sellest, et igaüks on pereliikmete ees vahel väsinud või haige või kehvemas meeleolus, siis lapsega lausa peab keegi olema lisaks sõbralikule ja toredale aeg ajalt ka nõudlik, piire kehtestav, sundima igavaid asju tegema nagu koristamine ja hambapesu jpm., teisisõnu last kasvatama. Sõbralikuks ja toredaks saab jääda see kasuema (ja naabritädi, vanaema, peretuttav …), kel on võimalus laps alati pärisvanemale üle anda, kui ta ise hetkel ei jaksa või kui laps vajab korrale kutsumist ja esimesele leebele ütlemisele ei reageeri.

#4004831:

#4004362:

#4004359:

Kas iseloomude sobimatus või milles probleem üldse?

Kas saab selline asi olla päriselt lapse ja täiskasvanu vahel? Lasteias või koolis ei tule selline asi mõttessegi et iseloomud ei sobi.

Lasteaias ja koolis käiakse tööd tegemas või lapsi armastamas? Hoolimine nagu ligimesest ja tema ohutusest ja haridusest on tingimusteta armastusest täiesti erinev asi.

Lisaksin veel, et mis mõttes ei tule iseloomude sobimatus lasteaias või koolis mõttessegi? Loomulikult on see ka lasteaias ja koolis teema. Lihtsalt hõlpsam hakkama saada, kuna aeg on piiratud.

Noh, paraku lapse saamine ei muuda inimest ei intelligentsemaks, targemaks ega haritumaks. Kahjuks tihti mitte ka küpsemaks.

Aga olen nõus, et kui oled lapsevanem, siis valikute tegemisel pead oma lastega ka arvestama.

Kusjuures ma isegi pole kindel, et teemaalgataja kasuvanemaks ei sobi. Ta ei kiru last, vaid tal on mure, miks ta last omaks võtta ei suuda, nagu ilmselt arvas. Pigem viitab selline küsimus, et temas on piisavalt küpsust selles rollis hakkama saamiseks. Siin anti ka omajagu häid nõuandeid, mida proovida.