Esileht Pereelu ja suhted Ei oska/suuda mehe last omaks võtta

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 127 )

Teema: Ei oska/suuda mehe last omaks võtta

Postitas:
Kägu

Koos juba üle aasta. Endal lapsi pole. Laps käib poole ajast meil (7a).

Proovin mis ma proovin, aga ei suuda teda omaks võtta. Ei oota neid nädalaid kui ta jälle tuleb.

Ei tea kas see tunne läheb kunagi üle? Kas saab üldse midagi teha, et asi paremaks läheks?

+10
-9
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Pigem mitte. Ja see on normaalne.

Need “vagunitega” inimesed peaksid pigem omasugustega suhteid looma.

+15
-19
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Paremaks saab ikka minna olukord.

Kas iseloomude sobimatus või milles probleem üldse?

 

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas iseloomude sobimatus või milles probleem üldse?

Kas saab selline asi olla päriselt lapse ja täiskasvanu vahel? Lasteias või koolis ei tule selline asi mõttessegi et iseloomud ei sobi.

+6
-15
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui ise ka lapse saad ja emarolli läbi teed või kui lähed pärast emaks saamist lapse isast lahku ja tahad uue mehega kokku minna.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks sa peaksid teda omaks võtma? Sa pead olema temaga lahke ja viisakas, tähelepanelik nagu iga inimesega. Seda, et ta su südame võidaks, pole vajagi.

+45
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsed tajuvad, kui nendega külm ollakse. Lapsele mõjub halvasti. Lastetu naine kolib lühikese suhte järgselt kokku mehega, kellel on 7aastane laps, kes elab pool aega nende juures. Miks on kooselu teile oluline? Kas eraldi elades puudub usaldus mehe vastu?

+21
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teavita sellest meest, kellega koos elad. Mida tema sellest arvab, et sina “ei suuda” ega “ei oska” tema last omaks võtta? Kas sul on plaanis antud mehega lapsi saada või elad niisama koos? Antud mehega lapsi saades oled ju sunnitud tulevased lapsed ikka omaks võtma, miks siis seda mehe last ei suuda?

+8
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsed tajuvad, kui nendega külm ollakse. Lapsele mõjub halvasti. Lastetu naine kolib lühikese suhte järgselt kokku mehega, kellel on 7aastane laps, kes elab pool aega nende juures. Miks on kooselu teile oluline? Kas eraldi elades puudub usaldus mehe vastu?

Mees peaks ka seda mingil hetkel märkama, et naine pole kuigi emalikku tüüpi ja ei suuda last omaks võtta.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas saab kokku kolida inimesega, kes ei võta omaks suhtega kaasnevat last? Kuidas kokkukolimiseni üldse jõuti?!? Ma saaks veel kuidagi aru, kui laps käib 2 korda kuus pikaks nädalavahetuseks külas, et siis kolite kokku lootuses, et äkki koosselades läheb paremaks, kannatate ära, olete viisakad, mis iganes. Aga tegelik ja pidev kooselu väikese inimesega, keda sina taluda ei suuda – ei saa ju toimida? See mõjub lapsele laastavalt ja sulle endale ka.

Mina koliks lahku.

Suhet jätkaks, kui mees selle alla neelab, et sa tema lapsesse nii suhtud.

+22
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul ei tekkinud mehe 9-aastase lapsega erilist klappi, aga see oli pigem mehe ja minu enda süü, kui lapse süü. Nimelt mees arvas, et kui laps on meiega, siis mina lõbustan teda ja tegelen temaga. Šokk oli mehele küll parajalt suur, kui teatasin, et mina teen süüa, pesen riideid, katan voodi, käitun kenasti, aga TEGELEMA temaga peab mees. Läksin päris närvi, kui mees vaatas telekat laupäev otsa ja laps igavles ja käis mul sabas. Lapse küsimustele muidgi vastasin kenasti jne, aga õhtul magamistoas tegin vaikse ent põhjaliku skandaali. Sinu laps sina vii ta kinno, parki, jalutama, teatrisse, kontserdile, muuseumi, kuhu iganes. Sina oled tema isa, SINA õpid temaga. Mitte ei ole nii, et sa mees vaikselt veeretad kõik selle minu kaela. Laps on tulnud oma isaga aega veetma, mitte köögitaburetil igavusest kõõluma ja vaatama, kuidas ma sülti keedan samal ajal kui isa teises toas telekast sporti vaatab.

Asi muutus. Mees oli muidugi mõned päevad tulivihane, aga kui järgmine lapse saabumise aeg lähenes, tõin talle paberi ja pliiatsi, et tehku ajakava, mis päeval mida kus ta lapsega teeb. Mida neist kahekesi ja kus soovib, et ma ka osaleksin. Igale poole ma mõistagi nagu kolmas ratas kaasa minna ei soovinud, sest minu asi ei ole isa ja lapse suhetesse ennast vahele kiiluda. Turtsus, ajakava ei teinud, aga kõik laabus. Käisid, õppisid koos, muutusid palju lähedasemaks. Ka minul hakkas lapsega lihtsam suhelda, kuna piltlikult öeldes ei kõndinud ta enam nagu vari mu küljes kinni ja ei rääkinud vahetpidamata minuga midagi, sest isa…isa vaatas telekat.

Kui laps sai 15, hakkasime teineteisele juba päris meeldima. Nüüd on ta 20+ ja me oleme sõbrannad, nagu päriselt. Lühidalt – survestada seda meeldimist vms pole vaja, esiteks. Teiseks – lapsega tegelemine on lapse isa töö.

+57
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul ei tekkinud mehe 9-aastase lapsega erilist klappi, aga see oli pigem mehe ja minu enda süü, kui lapse süü. Nimelt mees arvas, et kui laps on meiega, siis mina lõbustan teda ja tegelen temaga. Šokk oli mehele küll parajalt suur, kui teatasin, et mina teen süüa, pesen riideid, katan voodi, käitun kenasti, aga TEGELEMA temaga peab mees. Läksin päris närvi, kui mees vaatas telekat laupäev otsa ja laps igavles ja käis mul sabas. Lapse küsimustele muidgi vastasin kenasti jne, aga õhtul magamistoas tegin vaikse ent põhjaliku skandaali. Sinu laps sina vii ta kinno, parki, jalutama, teatrisse, kontserdile, muuseumi, kuhu iganes. Sina oled tema isa, SINA õpid temaga. Mitte ei ole nii, et sa mees vaikselt veeretad kõik selle minu kaela. Laps on tulnud oma isaga aega veetma, mitte köögitaburetil igavusest kõõluma ja vaatama, kuidas ma sülti keedan samal ajal kui isa teises toas telekast sporti vaatab.

Asi muutus. Mees oli muidugi mõned päevad tulivihane, aga kui järgmine lapse saabumise aeg lähenes, tõin talle paberi ja pliiatsi, et tehku ajakava, mis päeval mida kus ta lapsega teeb. Mida neist kahekesi ja kus soovib, et ma ka osaleksin. Igale poole ma mõistagi nagu kolmas ratas kaasa minna ei soovinud, sest minu asi ei ole isa ja lapse suhetesse ennast vahele kiiluda. Turtsus, ajakava ei teinud, aga kõik laabus. Käisid, õppisid koos, muutusid palju lähedasemaks. Ka minul hakkas lapsega lihtsam suhelda, kuna piltlikult öeldes ei kõndinud ta enam nagu vari mu küljes kinni ja ei rääkinud vahetpidamata minuga midagi, sest isa…isa vaatas telekat.

Kui laps sai 15, hakkasime teineteisele juba päris meeldima. Nüüd on ta 20+ ja me oleme sõbrannad, nagu päriselt. Lühidalt – survestada seda meeldimist vms pole vaja, esiteks. Teiseks – lapsega tegelemine on lapse isa töö.

Sa oled tubli naine!

+33
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul ei tekkinud mehe 9-aastase lapsega erilist klappi, aga see oli pigem mehe ja minu enda süü, kui lapse süü. Nimelt mees arvas, et kui laps on meiega, siis mina lõbustan teda ja tegelen temaga. Šokk oli mehele küll parajalt suur, kui teatasin, et mina teen süüa, pesen riideid, katan voodi, käitun kenasti, aga TEGELEMA temaga peab mees. Läksin päris närvi, kui mees vaatas telekat laupäev otsa ja laps igavles ja käis mul sabas. Lapse küsimustele muidgi vastasin kenasti jne, aga õhtul magamistoas tegin vaikse ent põhjaliku skandaali. Sinu laps sina vii ta kinno, parki, jalutama, teatrisse, kontserdile, muuseumi, kuhu iganes. Sina oled tema isa, SINA õpid temaga. Mitte ei ole nii, et sa mees vaikselt veeretad kõik selle minu kaela. Laps on tulnud oma isaga aega veetma, mitte köögitaburetil igavusest kõõluma ja vaatama, kuidas ma sülti keedan samal ajal kui isa teises toas telekast sporti vaatab.

Asi muutus. Mees oli muidugi mõned päevad tulivihane, aga kui järgmine lapse saabumise aeg lähenes, tõin talle paberi ja pliiatsi, et tehku ajakava, mis päeval mida kus ta lapsega teeb. Mida neist kahekesi ja kus soovib, et ma ka osaleksin. Igale poole ma mõistagi nagu kolmas ratas kaasa minna ei soovinud, sest minu asi ei ole isa ja lapse suhetesse ennast vahele kiiluda. Turtsus, ajakava ei teinud, aga kõik laabus. Käisid, õppisid koos, muutusid palju lähedasemaks. Ka minul hakkas lapsega lihtsam suhelda, kuna piltlikult öeldes ei kõndinud ta enam nagu vari mu küljes kinni ja ei rääkinud vahetpidamata minuga midagi, sest isa…isa vaatas telekat.

Kui laps sai 15, hakkasime teineteisele juba päris meeldima. Nüüd on ta 20+ ja me oleme sõbrannad, nagu päriselt. Lühidalt – survestada seda meeldimist vms pole vaja, esiteks. Teiseks – lapsega tegelemine on lapse isa töö.

Inimesed on nii erinevad.

Kui oleks vastupidi siis ma ei võtaks endale meest, kes ei suudaks lapsega käituda kui “omaga”. Kõrvalt seda nähtud. Mees oli vingus kui laps kuskile kaasa võeti või jälle laps nädal emaga oli. Mees ei olnud nõus korrakski st paar tundi 6! aastase lapsega kodus olema ilma vinguta. Otseloomulikult see püsima ei jäänud. Milline naine õhkaks selle peale, et milline mees, temaga tahaks peret või lapsi.

Otseloomulikult mees ei peagi 24/7 last lõbustama, aga kui tema jaoks oleks probleem lapsega nt koos joonistada, meisterdada, teda sülle võtta vmt (nt turjal kanda) siis ma ei näeks miskit tulevikku selles. Selline mees muutub mu silmis kohe ebaatraktiivseks. St ta ei pea olema “uus issi”, aga “võõras onu”, ka ei tohi olla.

+14
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Koos juba üle aasta. Endal lapsi pole. Laps käib poole ajast meil (7a).

Proovin mis ma proovin, aga ei suuda teda omaks võtta. Ei oota neid nädalaid kui ta jälle tuleb.

Ei tea kas see tunne läheb kunagi üle? Kas saab üldse midagi teha, et asi paremaks läheks?

See tunne läheb üle hiljemalt siis, kui laps täiskasvanuks saab. See aeg läheb ruttu ja täiskasvanu ollakse palju kauem, kui laps. Siis on sellel noorel inimesel väga hästi meeles, kuidas sa temaga käitusid, kui ta väike oli. Nii et katsu olla sõbralik ja õiglane.

+17
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas saab üldse midagi teha, et asi paremaks läheks?

Mjah, otsi endale uus mees, muud midagi.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks sa peaksid teda omaks võtma? Sa pead olema temaga lahke ja viisakas, tähelepanelik nagu iga inimesega. Seda, et ta su südame võidaks, pole vajagi.

No pmst on see laps teemaalgataja konkurent mehe ressursside kasutamisel.

+3
-3
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Nimelt mees arvas, et kui laps on meiega, siis mina lõbustan teda ja tegelen temaga. Šokk oli mehele küll parajalt suur, kui teatasin, et mina teen süüa, pesen riideid, katan voodi, käitun kenasti, aga TEGELEMA temaga peab mees. Läksin päris närvi, kui mees vaatas telekat laupäev otsa ja laps igavles ja käis mul sabas. L

Nah, mina sellisel juhul jätsin ka riiete pesu ja vooditegemise täiesti külmalt mehele, sest et vabandust, miks need küll naise tööd peaksid olema? No ja süüa tegi mees isegi juba minuga vaheldumisi. Ei elaks koos mehega, kes peab mind mingiks kodukataks. Tegelemine muidugi niikuinii. Küsisin, kas ta kavatseb oma last kasvatada vaimus, et kodutööd on ainult naiste asi või mis ta plaan on.

Iseasi, et kuna tegu tüdrukuga, siis naisteasju oli tal minu käest mugavam küsida kui mehe käest. Selle ma lasin läbi.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Koos juba üle aasta. Endal lapsi pole. Laps käib poole ajast meil (7a).

Proovin mis ma proovin, aga ei suuda teda omaks võtta. Ei oota neid nädalaid kui ta jälle tuleb.

Ei tea kas see tunne läheb kunagi üle? Kas saab üldse midagi teha, et asi paremaks läheks?

See tunne läheb üle hiljemalt siis, kui laps täiskasvanuks saab. See aeg läheb ruttu ja täiskasvanu ollakse palju kauem, kui laps. Siis on sellel noorel inimesel väga hästi meeles, kuidas sa temaga käitusid, kui ta väike oli. Nii et katsu olla sõbralik ja õiglane.

Ja siis? Et siis peksab laps selle naise läbi või mis?

Siis on laps oma elu peal ja pea need inimesed üldse kokku puutuma.

+1
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Omavahel suhtlemine on nagu peegelpilt. Kui Sina oled temaga tore ja sõbralik, on tema samamoodi.
Hakkasin oma abikaasaga koos elama, kui tema tütar oli 6. Umbes 11 aastaselt ütles ta mulle väga tähendusliku lause. Tema sõbrannadel on kõikidel nii kurjad võõrasemad, aga Sina oled üli normaalne, tore ja lahke. Nüüd on ta juba 21 ja saame omavahel suurepäraselt läbi. Oma muredega pöördub esimesena minu poole, tean ka tema mitmeid saladusi.
Sa pead arvestama, et laps ei kao kuskike. Variant on luua temaga mõnusad sõbralikud suhted või lahku minna.

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mida sa pead omaks võtmise all silmas? Et armastad teda kui oma last? – seda üldjuhul ei juhtu ja ei peagi. Sel lapsel on juba olemas ema ja isa. Omaksvõtt selles mõttes, et tunned ennast tema seltsis pinges nagu külaline oleks majas või üleüldse su elurütm on häiritud – mõtle läbi, mis sind täpsemini häirib ja siis asu neid häirivaid asjaolusid parandama. Võibolla ongi lapsega seotud kohustusi sinu peal liiga palju ja peate mehega tööjaotuse üle vaatama. 7-aastane vajab veel pidevat suunamist ja juhendamist ning kui vanem seda ei tee, siis ongi olukord ümbritsevate inimeste jaoks häiriv. Ka ei peaks lapsel laskma dikteerida, kuidas veedetakse vaba aega, mida süüakse või mida ja millal mängib telekas.  Sa pead aksepteerima, et laps kuulub mehe ellu ja hõivab oma osa mehe ajast ja energiast ja rahast, aga muus mõttes pead leidma viisi, kuidas oma elu rahumeeli elada ka siis, kui laps on teie pool. Milline on inimene lapsevanemana peegeldab kõnekalt tema väärtushinnanguid, nii et kui sa pidevalt tunned, et mees käitub lapsega kuidagi valesti ja sina pead sekkuma, et asjad saaksid õigesti, siis tuleb sellest omad järeldused teha.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina võin öelda küll, et armastasin oma mehe lapsi, nad on väga toredad tüdrukud. Nüüdseks juba on 22 ja 24, siis on see muutunud juba sõpruseks.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul oli ükskord silmarõõm, kes ütles mulle, et miks talle peaks korda minema võõrad lapsed. See siis käis minu lapse kohta. Olin väga üllatunud, et ta nii ausalt ütles, kuid samas ka lõpetasin kibekähku, samal päeval samal hetkel, selle suhte. Milleks mulle selline mees, kes nii arvab. Sõitku seenele.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Need “vagunitega” inimesed peaksid pigem omasugustega suhteid looma.

Imelik, et seda on miinustatud. See on lihtsalt teistmoodi lahkumineku kohta öeldud. Mina küll ei solvuks, kui mul oleks lapsed, keda mees ei tunnista. Loomulikult valiksin lapsed. Ma ei mõista, miks peab võtma lapsega mehe ja õiendama kukkuma.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas iseloomude sobimatus või milles probleem üldse?

Kas saab selline asi olla päriselt lapse ja täiskasvanu vahel? Lasteias või koolis ei tule selline asi mõttessegi et iseloomud ei sobi.

Lasteaias ja koolis käiakse tööd tegemas või lapsi armastamas? Hoolimine nagu ligimesest ja tema ohutusest ja haridusest on tingimusteta armastusest täiesti erinev asi.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Omavahel suhtlemine on nagu peegelpilt. Kui Sina oled temaga tore ja sõbralik, on tema samamoodi.

Kogu aeg tore ja sõbralik saab olla külalisega. Ükski ema-isa, (ega ka õpetaja, treener, kasvataja jms inimene kes veedab lapsega enam kui paar tundi järjest) ei saa olla ainult sõbralik ja tore. Alates sellest, et igaüks on pereliikmete ees vahel väsinud või haige või kehvemas meeleolus, siis lapsega lausa peab keegi olema lisaks sõbralikule ja toredale aeg ajalt ka nõudlik, piire kehtestav, sundima igavaid asju tegema nagu koristamine ja hambapesu jpm., teisisõnu last kasvatama. Sõbralikuks ja toredaks saab jääda see kasuema (ja naabritädi, vanaema, peretuttav …), kel on võimalus laps alati pärisvanemale üle anda, kui ta ise hetkel ei jaksa või kui laps vajab korrale kutsumist ja esimesele leebele ütlemisele ei reageeri.

 

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Need “vagunitega” inimesed peaksid pigem omasugustega suhteid looma.

Imelik, et seda on miinustatud. See on lihtsalt teistmoodi lahkumineku kohta öeldud. Mina küll ei solvuks, kui mul oleks lapsed, keda mees ei tunnista. Loomulikult valiksin lapsed. Ma ei mõista, miks peab võtma lapsega mehe ja õiendama kukkuma.

Mina näiteks miinustasin sellepärast, et see on nii pahupidi keeratud. Mitte “vagunitega” inimesed ei pea omasugustega suhteid looma, vaid “vaguniteta” inimesed, kes ei suuda teise poole lapsi omaks võtta (ja ei, selle all ei mõtle ma armastamist nagu oma lapsi), peaksid vastavad valikud tegema.

+5
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas iseloomude sobimatus või milles probleem üldse?

Kas saab selline asi olla päriselt lapse ja täiskasvanu vahel? Lasteias või koolis ei tule selline asi mõttessegi et iseloomud ei sobi.

Lasteaias ja koolis käiakse tööd tegemas või lapsi armastamas? Hoolimine nagu ligimesest ja tema ohutusest ja haridusest on tingimusteta armastusest täiesti erinev asi.

Lisaksin veel, et mis mõttes ei tule iseloomude sobimatus lasteaias või koolis mõttessegi? Loomulikult on see ka lasteaias ja koolis teema. Lihtsalt hõlpsam hakkama saada, kuna aeg on piiratud.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina näiteks miinustasin sellepärast, et see on nii pahupidi keeratud. Mitte “vagunitega” inimesed ei pea omasugustega suhteid looma, vaid “vaguniteta” inimesed, kes ei suuda teise poole lapsi omaks võtta (ja ei, selle all ei mõtle ma armastamist nagu oma lapsi), peaksid vastavad valikud tegema.

Jah, ka see on õige, aga mina näen nii, et lapsevanem peab olema küpsem, targem, intelligentsem, haritum kui lastetu. Tema prioriteet peab olema tema laps/lapsed. Ja kui tema ei suuda OMA laste eest seista ja valib kaaslase, kes kirjutab vagunitega, kuigi loodan, et sellisel inimesel pole endalgi lapsi, siis on ikka paha lugu küll. Kuidas ei märka lapse isa, et tema elukaaslane ei salli tema last? Ja paraku on nii, et vahel lastega inimesed otsivad lastetut kaaslast teadlikult, eriti teevad seda mehed. Ja mõni nõrgem lähebki õnge, et rikas mees ja nii nunnu, hoolitseb laste eest, aga tegelikult ei kujuta ette, mida see kõik tähendab.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Noh, paraku lapse saamine ei muuda inimest ei intelligentsemaks, targemaks ega haritumaks. Kahjuks tihti mitte ka küpsemaks.

Aga olen nõus, et kui oled lapsevanem, siis valikute tegemisel pead oma lastega ka arvestama.

Kusjuures ma isegi pole kindel, et teemaalgataja kasuvanemaks ei sobi. Ta ei kiru last, vaid tal on mure, miks ta last omaks võtta ei suuda, nagu ilmselt arvas. Pigem viitab selline küsimus, et temas on piisavalt küpsust selles rollis hakkama saamiseks. Siin anti ka omajagu häid nõuandeid, mida proovida.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kusjuures ma isegi pole kindel, et teemaalgataja kasuvanemaks ei sobi. Ta ei kiru last, vaid tal on mure, miks ta last omaks võtta ei suuda, nagu ilmselt arvas. Pigem viitab selline küsimus, et temas on piisavalt küpsust selles rollis hakkama saamiseks. Siin anti ka omajagu häid nõuandeid, mida proovida.

Küll TA seda mõistab, kui endal laps sünnib ja soovib, et tema last omaks võetaks. Hea on rääkida, kui ise pole lastetu.

+2
-5
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 127 )


Esileht Pereelu ja suhted Ei oska/suuda mehe last omaks võtta