Esileht Pereelu ja suhted Ei oska/suuda mehe last omaks võtta

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 107 )

Teema: Ei oska/suuda mehe last omaks võtta

Postitas:
Kägu

No seda ma ju räägingi. Et ei kannata lapsed ALATI. Sageli kannatavad lapsed hoopis siis, kui vanemad sunnivad end “laste nimel” läbi halli kivi, masenduse, pisarate koos elama. See on laste piinamine.

Sellist asja tänapäeval eriti ei juhtu, ei olda siin nui neljaks koos. Nõukaajal äkki oli nii. Pigem minnakse lahku siiski liiga kergekäeliselt, mitte ei kannatata siin elu lõpuni koos.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sellist asja tänapäeval eriti ei juhtu, ei olda siin nui neljaks koos. Nõukaajal äkki oli nii. Pigem minnakse lahku siiski liiga kergekäeliselt, mitte ei kannatata siin elu lõpuni koos.

Perekoolis ja ka selles teemas siiski räägitakse enamasti, et lahku minnakse liiga kergekäeliselt, lapsed kannatavad aga alati igast lahutusest meeletult, koos PEAB elama laste pärast ka siis kui mehele oled juba vastik ja mees sulle ükskõik, kärgpere ajab oksele (kuigi ema ja isa on uues suhtes õnnelikumad ja lastel närvid korras), rasket tööd tuleb teha iga päev vastikusest hoolimata kooselu nimel, laste pärast tuleb loobuda lahutusest ja rahulikumast elust, kooselu on hiiglaslik väärtus ka siis, kui on sagedased pinged, solvumised ja pisarad jne jne.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Perekoolis ja ka selles teemas siiski räägitakse enamasti, et lahku minnakse liiga kergekäeliselt, lapsed kannatavad aga alati igast lahutusest meeletult, koos PEAB elama laste pärast ka siis kui mehele oled juba vastik ja mees sulle ükskõik, kärgpere ajab oksele (kuigi ema ja isa on uues suhtes õnnelikumad ja lastel närvid korras), rasket tööd tuleb teha iga päev vastikusest hoolimata kooselu nimel, laste pärast tuleb loobuda lahutusest ja rahulikumast elust, kooselu on hiiglaslik väärtus ka siis, kui on sagedased pinged, solvumised ja pisarad jne jne.

Siin räägitakse ikkagi perest, kus laps peab olema perekonnas, kus isa uus naine teda ei salli ja sinna ei soovi. Mingit erilist õnne see lapse jaoks ei tähenda, nii et mingist korras närvidest pole siin midagi rääkida. Ja ka uus naine pole ju õnnelik, ta ei taha seda last sinna, ta tahaks olla mehega omaette. Sellises olukorras ilmselt pole ka mees väga õnnelik. Seega mis suur õnn ja rõõm see sinu arust siis lõpuks on.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siin räägitakse ikkagi perest, kus laps peab olema perekonnas, kus isa uus naine teda ei salli ja sinna ei soovi.

Kordan. Ma vastasin vaid väitele, et lahutus on lastele ALATI kannatusi tekitav. Vastasin, et ei ole alati.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kordan. Ma vastasin vaid väitele, et lahutus on lastele ALATI kannatusi tekitav. Vastasin, et ei ole alati.

Alati on muidugi liiga tugev väide, sest alati on ju näiteks juhtumeid, kus perekonnas on vägivalda ja loomulikult on igasugune olukord peksmise kõrval parem. Küll aga võib väita, et ENAMASTI on lahutuse korral lapsed kannatajaks pooleks.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Alati on muidugi liiga tugev väide,

NO seda ma ju kirjutangi, taevas hoidku 🙂

ENAMASTI on lahutuse korral lapsed kannatajaks pooleks

Mul ei ole seda statistikat.

Üldjoontes nõustun, kuigi isiklikult ei tea ühtki päris täiskasvanut, kes räägiks, kuidas vanemate lahutus oli talle jube šokk. Suur elumuutus muidugi, aga sageli lühikese üleminekuperioodi ja asjade selginemise järel positiivne – vähem pingeid ja rõõmsamad vanemad.

Küll aga tean mitmeidki, kelle arutluskäik on umbes selline: “Vanemad elasid minu pärast vastumeelselt ja õnnetult koos. Aga kes neid palus koos minu pärast päevi surma poole piinelda? Mina küll mitte. Mina oleksin tahtnud, et nad oleksid saanud rõõmsaks ja õnnelikuks!”

Minu meelest on see eriti julm panna kasvõi mõtetes lapsed vastutama oma õnnetu abielu ja rõõmutute, armastuseta eluaastate pärast, mil ninast veri väljas pingutati koos elada.

+3
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Alati on muidugi liiga tugev väide,

NO seda ma ju kirjutangi, taevas hoidku 🙂

ENAMASTI on lahutuse korral lapsed kannatajaks pooleks

Mul ei ole seda statistikat.

Üldjoontes nõustun, kuigi isiklikult ei tea ühtki päris täiskasvanut, kes räägiks, kuidas vanemate lahutus oli talle jube šokk. Suur elumuutus muidugi, aga sageli lühikese üleminekuperioodi ja asjade selginemise järel positiivne – vähem pingeid ja rõõmsamad vanemad.

Küll aga tean mitmeidki, kelle arutluskäik on umbes selline: “Vanemad elasid minu pärast vastumeelselt ja õnnetult koos. Aga kes neid palus koos minu pärast päevi surma poole piinelda? Mina küll mitte. Mina oleksin tahtnud, et nad oleksid saanud rõõmsaks ja õnnelikuks!”

Minu meelest on see eriti julm panna kasvõi mõtetes lapsed vastutama oma õnnetu abielu ja rõõmutute, armastuseta eluaastate pärast, mil ninast veri väljas pingutati koos elada.

Laste tõttu koos olemine on põhjendus sügavamale probleemile, milleks enamasti on see, et naine on kodune ja lastega eraldi elamiseks pole raha. Otsivad uue mehe ja on samas seisus- kindlustundeta. Kui üksikema käib tööl, omab sõpru ja meessõpra, isaga on hea läbisaamine, on lapsed tõesti paremas seisus.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu meelest on see eriti julm panna kasvõi mõtetes lapsed vastutama oma õnnetu abielu ja rõõmutute, armastuseta eluaastate pärast, mil ninast veri väljas pingutati koos elada.

See on nõme küll, sest tavaliselt on see ikka ettekääne, sest endal polnud raha, julgust vms lahku minna. Sellised inimesed ei lähe isegi siis lahku, kui lapsed on juba suured. Aga see ei puutu kuidagi praegusesse teemasse, kus laps on lahkumineku järel ilmselge kannataja ja tema elu on rikutud. Sina räägid sellest, et vanemate abielu võib olla rõõmutu, mis on tõsi, aga kui laps pannakse olukorda, kus tema lapsepõlv on samuti rõõmutu, siis on sinusuguste arvates igati okei.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sina räägid sellest, et vanemate abielu võib olla rõõmutu, mis on tõsi, aga kui laps pannakse olukorda, kus tema lapsepõlv on samuti rõõmutu, siis on sinusuguste arvates igati okei.

Kordan veelkord. Pust, punaseks, piuks sisse. Mina ei vastanud esimesele postitusele ega teemaalgatajale. Vastasin konkreetsele postitusele, kus väideti, et lahutus on lapsele ALATI kannatusi tekitav.
Mis on minusuguste jaoks okei, seda sa ei tea, ka pole sa juba kolmanda korduse järel aru saanud, et ma vastsian sellele väitele.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis on minusuguste jaoks okei, seda sa ei tea, ka pole sa juba kolmanda korduse järel aru saanud, et ma vastsian sellele väitele. ‘

ALATI on ehk väike liialdus, aga ainult väike. Enamasti tõesti on kannatajaks lapsed. Ja kui sa juba vastasid sada korda, milleks uuesti ja uuesti sama korrutada.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Enamasti tõesti on kannatajaks lapsed

Ei usu. Enamasti on enne lahutust peres juba aastaid selline õhkkond, et iga närvisüsteem kannatab terves majas.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei usu. Enamasti on enne lahutust peres juba aastaid selline õhkkond, et iga närvisüsteem kannatab terves majas.

Enamasti minnakse lahku ikka petmise pärast, mis ei tähenda mingit aastaid kestvat halba õhkkonda. Tihtipeale on pereisa päris heas tujus ja kõigega rahul, ainuke asi, et kui asi välja tuleb, siis pereemale ei sobi see mitmenaisepidamine ja sellepärast minnakse lahku.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei usu. Enamasti on enne lahutust peres juba aastaid selline õhkkond, et iga närvisüsteem kannatab terves majas.

Enamasti minnakse lahku ikka petmise pärast, mis ei tähenda mingit aastaid kestvat halba õhkkonda. Tihtipeale on pereisa päris heas tujus ja kõigega rahul, ainuke asi, et kui asi välja tuleb, siis pereemale ei sobi see mitmenaisepidamine ja sellepärast minnakse lahku.

Enamasti minakse tõesti lahku pikaajalise või korduva petmise pärast. Siis võib isa olla ajuti heas tujus, aga on näha, et ema näib talle ebaoluline ja tüütu. Ema aga tajub kuklakarvadega, et kõik pole korras ja temas on sisemist ärevust. Ema ja isa ei ole lähedased, käiakse rohkem eraldi. Isa ei viitsi enam tulla parki või teatrisse ja sinna minnakse nüüd ainult emaga. Ema kahtlustab midagi, isa varjab midagi, sageli on väiksemaid tülisid teemal, et kus sa olid või miks sa sinna lähed. Emal silmad tihti punased, isa kaua õhtuti tööl ja palju komandeeringus. Laps tunnetab seda kõike väga sügavalt.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laps tunnetab seda kõike väga sügavalt.

Kahju lapsest jah. Oma vanemate juurest saab siis sinna kärgperesse, kus uus elukaaslane teda vihkab. See on kindlasti tema jaoks väga hea variant ja suur õnn.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kahju lapsest jah. Oma vanemate juurest saab siis sinna kärgperesse, kus uus elukaaslane teda vihkab. See on kindlasti tema jaoks väga hea variant ja suur õnn.

Kui juba pere on koos vaid formaalselt ja isa-ema vaikselt sisisevas tülis, siis on fakt, et lapsel on nendega paha. See järelm, et ema või isa uus elukaaslane teda vihkab, aga ei ole süsteemne, see tähendab, et see ei ole kaugeltki iga kord nii. Seega kui koos on niikuinii plahvatusohtlik ja pinev, siis variant, et lahus vanematega on lastel palju parem, on vägagi suur.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui juba pere on koos vaid formaalselt ja isa-ema vaikselt sisisevas tülis, siis on fakt, et lapsel on nendega paha. See järelm, et ema või isa uus elukaaslane teda vihkab, aga ei ole süsteemne, see tähendab, et see ei ole kaugeltki iga kord nii. Seega kui koos on niikuinii plahvatusohtlik ja pinev, siis variant, et lahus vanematega on lastel palju parem, on vägagi suur.

Äkki alustaks sellest, et ei oleks vaja petma hakatagi üldse, kui lastest rääkida. Petmisega rikutakse oma lapse elu ära.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Äkki alustaks sellest, et ei oleks vaja petma hakatagi üldse, kui lastest rääkida. Petmisega rikutakse oma lapse elu ära.

Absoluutselt.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu vanemad lahutasid, kui olin 6-aastane. Ei saanud traumat. Oli kergendus. Aga ega keegi ei öelnud ka, et “me lahutame”. Lihtsalt kuidagi isa läks teise linna elama.

Eales pole unistanud sellest, et vanemad koos oleks. Juba 6-aastasena mõistsin, et see oli nende kahe elus suur viga ja need kaks ei passi kuidagi kokku.

Õnnelikuks ei saanud kumbki vanem pärast (ma mõtlen seda, mida siin mõeldakse – et uus super armastus ja õnne täis suhe), aga kõikide närvid olid paremas korras, eriti laste omad. Ja lapsevanemad olid lihtsalt rohkem eluga rahul.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu vanemad lahutasid, kui olin umbes 13. Oli meeletu kergendus, kuigi kodus keegi kedagi ei peksnud, ei röögitud, ei sõimatud. Kadus ära see tunnetatav elekter õhust, mida lapsed tajuvad veel palju selgemalt. Muidugi umbes pool aastat oli emal raske stress, aga siis sai ta sellest kuidagi üle ja elu oli kaunim kui kunagi varem. Ka isaga säilisid tihedad ja päris head suhted.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oli meeletu kergendus, kuigi kodus keegi kedagi ei peksnud, ei röögitud, ei sõimatud.

Keegi pole seda kordagi väitnud, et peksjate ja lõugajatega peaks kokku jääma. Sellisest elust on muidugi igasugune muu elu parem.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

kui olin 6-aastane.

Ei saa olla. 6aastane ei suuda niiviisi analüüsida. Ükski laps ei võta kergekäeliselt, et üks vanem läheb kaugele ära, eriti väikelaps. Väikelaps küsib ka vanema surma korral korduvalt, millal isa tagasi tuleb.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kadus ära see tunnetatav elekter õhust, mida lapsed tajuvad veel palju selgemalt.

Ei taju. 13aastane ei taju tunnetatavat elektrit, sosistamist ega punaseid silmi.

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei saa olla. 6aastane ei suuda niiviisi analüüsida. Ükski laps ei võta kergekäeliselt, et üks vanem läheb kaugele ära, eriti väikelaps. Väikelaps küsib ka vanema surma korral korduvalt, millal isa tagasi tuleb.

Mõnel elab see isa juba ammu väljaspool kodu oma elu ja ei tegele lastega. Siis ei pane muidugi eriti tähelegi, on teda või ei ole.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

kui olin 6-aastane.

Ei saa olla. 6aastane ei suuda niiviisi analüüsida. Ükski laps ei võta kergekäeliselt, et üks vanem läheb kaugele ära, eriti väikelaps. Väikelaps küsib ka vanema surma korral korduvalt, millal isa tagasi tuleb.

Seda siis, kui talle ei ole veel seda korralikult selgitatud. Kui minu vanemad lahutasid, selgitasid nad mulle ja mu vendadele-õele korduvalt ja piisavalt pikalt, et nad armastavad meid edasi, aga isa liigub nüüd mujale elama. Aga alati saate talle helistada, ta helistab ise ja ta saab teiega kokku väga sagedasti. Õnneks on meil tark ema, kes oskas ka neist vestlustest isa peale turtsumata läbi tulla, laste nimel.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõnel elab see isa juba ammu väljaspool kodu oma elu ja ei tegele lastega. Siis ei pane muidugi eriti tähelegi, on teda või ei ole.

Seda pole kirjutatud, et eraldi elati või isa ei tegelenud. Samuti ei klapi see isa mittetegelemise jutt ja trauma puudumine.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kadus ära see tunnetatav elekter õhust, mida lapsed tajuvad veel palju selgemalt.

Ei taju. 13aastane ei taju tunnetatavat elektrit, sosistamist ega punaseid silmi.

Mäh.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õnneks on meil tark ema, kes oskas ka neist vestlustest isa peale turtsumata läbi tulla, laste nimel.

Just, kui on sosistamised ja lastega arvestamised, aga kui üks vanematest, olgu ta ema või isa, ei ole nõus eraldi elama minema, siis ei ole seda ka võimalik teostada.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Samuti ei klapi see isa mittetegelemise jutt ja trauma puudumine.

Kuidas ei klapi. Kui isaga pole mingit suhet ega seost, siis pole ka traumat, et ta ära läks. Võin oma lapse kohta sama öelda, et traumat tal ei olnud, et isa minema kolis, sest ta nägi teda ikka enam-vähem sama palju kui enne ja oli täpselt samasugune pühapäevaisa edasi, nagu ta kodus olles oli.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas ei klapi. Kui isaga pole mingit suhet ega seost, siis pole ka traumat, et ta ära läks. Võin oma lapse kohta sama öelda, et traumat tal ei olnud, et isa minema kolis, sest ta nägi teda ikka enam-vähem sama palju kui enne ja oli täpselt samasugune pühapäevaisa edasi, nagu ta kodus olles oli.

Kumb siis? Läks eraldi elama või läks minema? Aga sul on piisav seos, et teada, kas ja kui õnnelikuks ta hiljem sai ja väita, et pole traumat. Mina mäletan väga isaga veedetud aegu alla 6aastaselt. Ja kui isa lihtsalt ära läheb juba 6aastaseks saanud lapse kõrvalt, on üsnagi kaput.

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kumb siis? Läks eraldi elama või läks minema?

Esiteks pole mina sama, kes rääkis sellest, et ta isa ära läks, kui ta kuuene oli. Aga ma ei saa aru, mis suurt vahet seal on, kas läks minema või eraldi elama. Ta läks pere juurest ju minema, mis vahet seal on, kas sa nimetad seda eraldi elama minekuks või ära minekuks.

+1
-1
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 107 )


Esileht Pereelu ja suhted Ei oska/suuda mehe last omaks võtta