Esileht › Pereelu ja suhted › Ei oska/suuda mehe last omaks võtta
Esiteks pole mina sama, kes rääkis sellest, et ta isa ära läks, kui ta kuuene oli. Aga ma ei saa aru, mis suurt vahet seal on, kas läks minema või eraldi elama. Ta läks pere juurest ju minema, mis vahet seal on, kas sa nimetad seda eraldi elama minekuks või ära minekuks.
On ikka vahe, kas kaugele teise linna või kõrvaltänavale elama. Eriti seda arvesse võttes, kui EI leita uut naist ja lastele jagub rohkem aega.
On ikka vahe, kas kaugele teise linna või kõrvaltänavale elama. Eriti seda arvesse võttes, kui EI leita uut naist ja lastele jagub rohkem aega.
Kui palju sa selliseid mehi tead, kes lähevad lihtsalt minema, aga pole uut naist silmapiiril ja lastele jagub rohkem aega? Mina neid eriti ei tea.
Kui palju sa selliseid mehi tead, kes lähevad lihtsalt minema, aga pole uut naist silmapiiril ja lastele jagub rohkem aega? Mina neid eriti ei tea.
Sul on tuline õigus, ma ei tea selliseid mehi ja sellepärast ei nõustugi väitega, et isa jääb isana edasi ja traumat pole, sest tegelikult ei jää isa isana edasi. Ema roll on ikka teine, paraku. Sama hästi võiks kohe lapse kandmise ajal mehe maha jätta, sest siis ei tea laps muud reaalsust.
Sama hästi võiks kohe lapse kandmise ajal mehe maha jätta, sest siis ei tea laps muud reaalsust.
Selline olukord ongi lapse jaoks palju meeldivam kui lahkuminek, sest lastele on kõige olulisem stabiilne elu. Muutused on need, mis põhjustavad stressi. Ja eks mingil ajal hakatakse ka sellest rääkima, et tegelikult see variant, et laps on kaks nädalat ühe vanema ja kaks nädalat teise vanema juures, pole lastele tegelikult hea.
Mulle meenub lapsepõlvest, kuidas sõbranna isa hakkas üha rohkem “komandeeringus” käima ja lapsed lõpuks harjusid ära, et isa on kogu aeg tööl ega küsinudki, et millal koju tuleb. Tegelikult läksid vanemad lahku.
Teemaalgataja aga on endale liiga kõrge lati seadnud. Sa ei peagi end lapse emana tundma, sa ei pea teda kasvatama ega õpetama. Ole neutraalne inimene, kes oma nina lapse ellu liiga palju ei topi. Tõenäoliselt hakkad sa talle ka meeldima, sest sa ei õienda, ei arvustus, ei nääguta, ei kritiseeri ja võtad teda sellisena nagu ta on.
Mulle meenub lapsepõlvest, kuidas sõbranna isa hakkas üha rohkem “komandeeringus” käima ja lapsed lõpuks harjusid ära, et isa on kogu aeg tööl ega küsinudki, et millal koju tuleb. Tegelikult läksid vanemad lahku.
Teemaalgataja aga on endale liiga kõrge lati seadnud. Sa ei peagi end lapse emana tundma, sa ei pea teda kasvatama ega õpetama. Ole neutraalne inimene, kes oma nina lapse ellu liiga palju ei topi. Tõenäoliselt hakkad sa talle ka meeldima, sest sa ei õienda, ei arvustus, ei nääguta, ei kritiseeri ja võtad teda sellisena nagu ta on.
Kas siinsed vastajad on üldse teemaalgatajaga sarnases olukorras olnud? Pole see asi nii lihtne midagi, et ole kõrvaline inimene. Naisel on kodus ikkagi perenaise roll ja võib nt juhtuda, et teemaalgataja teeb kodus tervele perele süüa. Mehe laps aga teatab, et ei-ei, mina ei taha tädi tehtud toitu, tahan viinereid ja friikaid. Kas siis perenaine teeb edaspidi süüa endale ja mehele ning siis lapsele eraldi? Või hakkab meespool ise lapsele süüa tegema tema soovide järgi? Sinu-minu lapsed olukorras pole kuidagi võimalik olla neutraalne isik, kellesse laps eriti ei puutu. Eeltoodu oli antud olukorras lihtne näide.
Teemaalgatajale soovitan otsida lastetu mees, kellega on võimalik nullist alustada ja kahekesi enne laste saamist romantikat nautida.
Mulle meenub lapsepõlvest, kuidas sõbranna isa hakkas üha rohkem “komandeeringus” käima ja lapsed lõpuks harjusid ära, et isa on kogu aeg tööl ega küsinudki, et millal koju tuleb. Tegelikult läksid vanemad lahku.
Teemaalgataja aga on endale liiga kõrge lati seadnud. Sa ei peagi end lapse emana tundma, sa ei pea teda kasvatama ega õpetama. Ole neutraalne inimene, kes oma nina lapse ellu liiga palju ei topi. Tõenäoliselt hakkad sa talle ka meeldima, sest sa ei õienda, ei arvustus, ei nääguta, ei kritiseeri ja võtad teda sellisena nagu ta on.
Kas siinsed vastajad on üldse teemaalgatajaga sarnases olukorras olnud? Pole see asi nii lihtne midagi, et ole kõrvaline inimene. Naisel on kodus ikkagi perenaise roll ja võib nt juhtuda, et teemaalgataja teeb kodus tervele perele süüa. Mehe laps aga teatab, et ei-ei, mina ei taha tädi tehtud toitu, tahan viinereid ja friikaid. Kas siis perenaine teeb edaspidi süüa endale ja mehele ning siis lapsele eraldi? Või hakkab meespool ise lapsele süüa tegema tema soovide järgi? Sinu-minu lapsed olukorras pole kuidagi võimalik olla neutraalne isik, kellesse laps eriti ei puutu. Eeltoodu oli antud olukorras lihtne näide.
Teemaalgatajale soovitan otsida lastetu mees, kellega on võimalik nullist alustada ja kahekesi enne laste saamist romantikat nautida.
Saab ikka olla võimalikult neutraalne. Enne söögitegemist võiks ju kõigiga läbi arutada, mida me täna sööme ja kõik osalevad kokkamises. Mitte, et naine ainuisikuliselt langetab otsuse, et täna on söögiks kala ja kuni söögi valmimiseni kedagi kööki ei lase. Kui tahab friikaid, eks siis saab ju minna isagi koos kuhugi burksi kohta sööma. Saabki naine kodus ise oma aega sisustada.
Mulle meenub lapsepõlvest, kuidas sõbranna isa hakkas üha rohkem “komandeeringus” käima ja lapsed lõpuks harjusid ära, et isa on kogu aeg tööl ega küsinudki, et millal koju tuleb. Tegelikult läksid vanemad lahku.
Teemaalgataja aga on endale liiga kõrge lati seadnud. Sa ei peagi end lapse emana tundma, sa ei pea teda kasvatama ega õpetama. Ole neutraalne inimene, kes oma nina lapse ellu liiga palju ei topi. Tõenäoliselt hakkad sa talle ka meeldima, sest sa ei õienda, ei arvustus, ei nääguta, ei kritiseeri ja võtad teda sellisena nagu ta on.
Kas siinsed vastajad on üldse teemaalgatajaga sarnases olukorras olnud? Pole see asi nii lihtne midagi, et ole kõrvaline inimene. Naisel on kodus ikkagi perenaise roll ja võib nt juhtuda, et teemaalgataja teeb kodus tervele perele süüa. Mehe laps aga teatab, et ei-ei, mina ei taha tädi tehtud toitu, tahan viinereid ja friikaid. Kas siis perenaine teeb edaspidi süüa endale ja mehele ning siis lapsele eraldi? Või hakkab meespool ise lapsele süüa tegema tema soovide järgi? Sinu-minu lapsed olukorras pole kuidagi võimalik olla neutraalne isik, kellesse laps eriti ei puutu. Eeltoodu oli antud olukorras lihtne näide.
Teemaalgatajale soovitan otsida lastetu mees, kellega on võimalik nullist alustada ja kahekesi enne laste saamist romantikat nautida.
Ühel tuttaval läksid vanemad lahku, mil ta koolipoiss oli. Esialgu üritati lapse jagamise süsteemi juurutada. Isa uus naine võttis kasuema rolli jube tõsiselt ja pingutas hirmsasti, et last toitlustada. Aga poiss oli kodus harjunud end ise ära toitlustama ja menüüd valima. Kasuema põles suurest ema mängimisest mingil hetkel lihtsalt läbi ja laps kolis alaliselt ema juurde tagasi. Seega ei ole vaja punnitada ematundeid nii et rebeneb maks.
Mulle meenub lapsepõlvest, kuidas sõbranna isa hakkas üha rohkem “komandeeringus” käima ja lapsed lõpuks harjusid ära, et isa on kogu aeg tööl ega küsinudki, et millal koju tuleb. Tegelikult läksid vanemad lahku.
Teemaalgataja aga on endale liiga kõrge lati seadnud. Sa ei peagi end lapse emana tundma, sa ei pea teda kasvatama ega õpetama. Ole neutraalne inimene, kes oma nina lapse ellu liiga palju ei topi. Tõenäoliselt hakkad sa talle ka meeldima, sest sa ei õienda, ei arvustus, ei nääguta, ei kritiseeri ja võtad teda sellisena nagu ta on.
Kas siinsed vastajad on üldse teemaalgatajaga sarnases olukorras olnud? Pole see asi nii lihtne midagi, et ole kõrvaline inimene. Naisel on kodus ikkagi perenaise roll ja võib nt juhtuda, et teemaalgataja teeb kodus tervele perele süüa. Mehe laps aga teatab, et ei-ei, mina ei taha tädi tehtud toitu, tahan viinereid ja friikaid. Kas siis perenaine teeb edaspidi süüa endale ja mehele ning siis lapsele eraldi? Või hakkab meespool ise lapsele süüa tegema tema soovide järgi? Sinu-minu lapsed olukorras pole kuidagi võimalik olla neutraalne isik, kellesse laps eriti ei puutu. Eeltoodu oli antud olukorras lihtne näide.
Teemaalgatajale soovitan otsida lastetu mees, kellega on võimalik nullist alustada ja kahekesi enne laste saamist romantikat nautida.
Saab ikka olla võimalikult neutraalne. Enne söögitegemist võiks ju kõigiga läbi arutada, mida me täna sööme ja kõik osalevad kokkamises. Mitte, et naine ainuisikuliselt langetab otsuse, et täna on söögiks kala ja kuni söögi valmimiseni kedagi kööki ei lase. Kui tahab friikaid, eks siis saab ju minna isagi koos kuhugi burksi kohta sööma. Saabki naine kodus ise oma aega sisustada.
Pole ikka nii lilleline see asi. Üks hetk tahab naine ise mehega lapsi, kas siis naine ja ühine(ühised) laps(ed) söövad kodus nt kala ja mees käib eelmise lapsega ikka burski ning friikaid söömas? Siin mingi aeg tagasi käis läbi teema, kus mehe eelmine laps oli jube pirtsakas, perega ühist toitu laua taga ei söönud ning siis hakkasid nooremad lapsed ka toidust keelduma. Äkki on teemaalgataja unistuseks just ühised õhtusöögid perega suure laua taga. Siis üks osapool saeb seal, et vaja erikohtlemist ja oma menüüd. Oma last saab ikka rohkem suunata söömise osas.
Nagu öeldud, siis see söömise teema on veel lihtne näide. Paraku…
kui olin 6-aastane.
Ei saa olla. 6aastane ei suuda niiviisi analüüsida. Ükski laps ei võta kergekäeliselt, et üks vanem läheb kaugele ära, eriti väikelaps. Väikelaps küsib ka vanema surma korral korduvalt, millal isa tagasi tuleb.
ega ma kuueaastaselt ei analüüsinudki. aga natuke hiljem juba küll. 6-aastaselt oli kergendus – kodune õhkkond oli palju parem. ei olnud vanematel enam seda üksteise kallal näägutamist ja saagimist. ja teinekord elati oma fustratsiooni ka laste peal välja. ja minu isa ei surnud ära, ta oli olemas. käis nädalavahetustel külas. eks see oli natuke ikka piin ka ja ega ma seda oodanud. aga ma umbes 10-aastasena küll analüüsisin juba elu. raamatutes oli ju ka lugusid, kuidas lahutatud vanemate lapsed unistavad, et ema-isa koos oleks…ma proovisin ka….aga kohe sain aru, et see unistus küll ei tööta ja lollimat mõtet pole olemas – need kaks lihtsalt ei sobi! ja mina ka nende vahel ei taha olla.
Mulle meenub lapsepõlvest, kuidas sõbranna isa hakkas üha rohkem “komandeeringus” käima ja lapsed lõpuks harjusid ära, et isa on kogu aeg tööl ega küsinudki, et millal koju tuleb. Tegelikult läksid vanemad lahku.
Teemaalgataja aga on endale liiga kõrge lati seadnud. Sa ei peagi end lapse emana tundma, sa ei pea teda kasvatama ega õpetama. Ole neutraalne inimene, kes oma nina lapse ellu liiga palju ei topi. Tõenäoliselt hakkad sa talle ka meeldima, sest sa ei õienda, ei arvustus, ei nääguta, ei kritiseeri ja võtad teda sellisena nagu ta on.
Kas siinsed vastajad on üldse teemaalgatajaga sarnases olukorras olnud? Pole see asi nii lihtne midagi, et ole kõrvaline inimene. Naisel on kodus ikkagi perenaise roll ja võib nt juhtuda, et teemaalgataja teeb kodus tervele perele süüa. Mehe laps aga teatab, et ei-ei, mina ei taha tädi tehtud toitu, tahan viinereid ja friikaid. Kas siis perenaine teeb edaspidi süüa endale ja mehele ning siis lapsele eraldi? Või hakkab meespool ise lapsele süüa tegema tema soovide järgi? Sinu-minu lapsed olukorras pole kuidagi võimalik olla neutraalne isik, kellesse laps eriti ei puutu. Eeltoodu oli antud olukorras lihtne näide.
Teemaalgatajale soovitan otsida lastetu mees, kellega on võimalik nullist alustada ja kahekesi enne laste saamist romantikat nautida.
Võiks 1950ndatest tänapäeva tulla. Praegu on naised spetsialistid, juhid, riigivalitsejad, aga mõni jahub ikka perenaise rollist ja leemekulbiliigutajast.
Kõik naised ei saa olla spetsialistid.
ega ma kuueaastaselt ei analüüsinudki. aga natuke hiljem juba küll. 6-aastaselt oli kergendus – kodune õhkkond oli palju parem. ei olnud vanematel enam seda üksteise kallal näägutamist ja saagimist. ja teinekord elati oma fustratsiooni ka laste peal välja. ja minu isa ei surnud ära, ta oli olemas. käis nädalavahetustel külas. eks see oli natuke ikka piin ka ja ega ma seda oodanud. aga ma umbes 10-aastasena küll analüüsisin juba elu. raamatutes oli ju ka lugusid, kuidas lahutatud vanemate lapsed unistavad, et ema-isa koos oleks…ma proovisin ka….aga kohe sain aru, et see unistus küll ei tööta ja lollimat mõtet pole olemas – need kaks lihtsalt ei sobi! ja mina ka nende vahel ei taha olla.
Tavaliselt saavad lapsed sellest siis aru, kui ise on sünnitanud ja mehest lahku läinud. Ja neile, kelle vanemad on koos olnud, on pere lagunemine ikka suur pauk. Muidugi ükskord on ikka esimene kord, siis võtad ühe, siis jälle teise.
Praegu on naised spetsialistid, juhid, riigivalitsejad, aga mõni jahub ikka perenaise rollist ja leemekulbiliigutajast.
Pole tsiteeritav, aga jah, on, väga haritud ja töökaid naisi on, aga inimesele peab jääma valikuvabadus. Naised saavad valida, mida nad teha tahavad ja nii peabki olema, mitte ei saa suruda kõiki juhtideks ja tippudeks, sest see võimalus on.
Pole tsiteeritav, aga jah, on, väga haritud ja töökaid naisi on, aga inimesele peab jääma valikuvabadus. Naised saavad valida, mida nad teha tahavad ja nii peabki olema, mitte ei saa suruda kõiki juhtideks ja tippudeks, sest see võimalus on.
No minu tsiteeritu ju võttiski selle valikuvabaduse ära ja surus kõik naised “perenaise rolli”, sestap ka mu vastus.
No ja tegelikult, kui naise ainus unistus on olla perenaine, siis miks vigiseda, kui külla tulnud laps tema vaaritatut ei taha – sõlmigu aga põll uuesti ette ja pangu uus pott uue toiduga tulele. Laiskvorst selline!
ega ma kuueaastaselt ei analüüsinudki. aga natuke hiljem juba küll. 6-aastaselt oli kergendus – kodune õhkkond oli palju parem. ei olnud vanematel enam seda üksteise kallal näägutamist ja saagimist. ja teinekord elati oma fustratsiooni ka laste peal välja. ja minu isa ei surnud ära, ta oli olemas. käis nädalavahetustel külas. eks see oli natuke ikka piin ka ja ega ma seda oodanud. aga ma umbes 10-aastasena küll analüüsisin juba elu. raamatutes oli ju ka lugusid, kuidas lahutatud vanemate lapsed unistavad, et ema-isa koos oleks…ma proovisin ka….aga kohe sain aru, et see unistus küll ei tööta ja lollimat mõtet pole olemas – need kaks lihtsalt ei sobi! ja mina ka nende vahel ei taha olla. Tavaliselt saavad lapsed sellest siis aru, kui ise on sünnitanud ja mehest lahku läinud. Ja neile, kelle vanemad on koos olnud, on pere lagunemine ikka suur pauk. Muidugi ükskord on ikka esimene kord, siis võtad ühe, siis jälle teise.
mida sa jahud? ma pole elu sees seda põdenud, et mu vanemad on lahutatud. siiani pean seda õigeks otsuseks.
ma saan aru, et sul on mingi oma tõde, aga katsu mõista, et see ei pruugi olla kõikide tõde.
Pole tsiteeritav, aga jah, on, väga haritud ja töökaid naisi on, aga inimesele peab jääma valikuvabadus. Naised saavad valida, mida nad teha tahavad ja nii peabki olema, mitte ei saa suruda kõiki juhtideks ja tippudeks, sest see võimalus on.
No minu tsiteeritu ju võttiski selle valikuvabaduse ära ja surus kõik naised “perenaise rolli”, sestap ka mu vastus.
No ja tegelikult, kui naise ainus unistus on olla perenaine, siis miks vigiseda, kui külla tulnud laps tema vaaritatut ei taha – sõlmigu aga põll uuesti ette ja pangu uus pott uue toiduga tulele. Laiskvorst selline!
Toidust keeldumine on nii või teisiti enamustele inimestele solvav. See oli vaid üks näide mitmest. Järgmine näide on mu enda kogemusest. Veetsime vaba päeva mehe lapse ja minu lapsega. Sellest päevast umbes poole ajast mehe laps konkreetselt jonnis erinevatel põhjustel. Mitte vaikselt ei mossitanud omaette, vaid lõugas täiest kõrist erinevatel põhjustel. Küll ei meeldinud üks ja teine asi. Võiks nüüd öelda, et laps oli segaduses, olukord tema jaoks raske, mingi kuri tädi vahib jmt, kuid näiteks minu laps suutis samasuguses olukorras viisakalt käituda. “Peaasi, et mees majas” ei ole minu jaoks nii suur näitaja, et oma puhkepäevad kellegi lapse jauramise kuulamise peale kulutan. Pigem teen midagi muud ja meeldivat, mis aitab mul lõõgastuda. Seega nendele, kellel on valikuvõimalus (endal veel lapsi pole), hoiduge kärgpere jamadest.
Mina ei harjunud mehe lapsega ära.
Tagantjärgi targemana saan aru, et mees viskas meid kõiki vette. Ei valmistanud oma last ette. Lihtsalt tõi ta koolivaheajaks meile, ise oli tööl. Laps oli võõras kohas. Tegi, mis tahtis. Mind ei aktsepteerinud.
Sellest kasvas kahepoolne vaikne vaen. Mees probleemi ei näinud.
Lõpuks keelasin lapse meile toomise, sest me kannatasime kõik. See suhe ei jäänud kestma. Mees on peale mind juba kolmandas suhtes.
Sama hästi võiks kohe lapse kandmise ajal mehe maha jätta, sest siis ei tea laps muud reaalsust.
Selline olukord ongi lapse jaoks palju meeldivam kui lahkuminek, sest lastele on kõige olulisem stabiilne elu. Muutused on need, mis põhjustavad stressi. Ja eks mingil ajal hakatakse ka sellest rääkima, et tegelikult see variant, et laps on kaks nädalat ühe vanema ja kaks nädalat teise vanema juures, pole lastele tegelikult hea.
Elus tuleb igasuguseid muutuseid ette ja nendega on võimalik kohanema õppida ilma suurema stressita. Stressama õpetavad oma lapsed nende vanemad, kes ei saa aru, mis nende roll ja funktsioon lapsevanemana on. Lapsele ei ole vaja mingisugust näidisperekonda, vaid reaalselt endaga hakkamasaavaid ja kaine mõistusega eeskuju(sid). Kas need eeskujud elavad ühe katuse all või mitte ei ole primaarse tähtsusega. Emotsionaalselt või füüsiliselt vägivaldse suhte keskel elamine kahjustab lapse arengut kordades rohkem kui ühe vanema puudumine.
Aga miks te võtate pagasiga mehi? Oma laps on igale mehele nr.1 ja sinu lapsed nr 2.
Kui sa ei saa leppida siis otsi endale lastetu mees, lihtne
Aga miks te võtate pagasiga mehi? Oma laps on igale mehele nr.1 ja sinu lapsed nr 2.
Kui sa ei saa leppida siis otsi endale lastetu mees, lihtne
Eks nad selga ronivad ise.
Eks nad selga ronivad ise.
Pagasiga mees ronib ise selga? Ja naisterahval pole muud teha kui nõustuda?
Eks nad selga ronivad ise.
Pagasiga mees ronib ise selga? Ja naisterahval pole muud teha kui nõustuda?
Ei, pagasita naine ronib. Nagu siingi.
Naisel on kodus ikkagi perenaise roll ja võib nt juhtuda, et teemaalgataja teeb kodus tervele perele süüa. Mehe laps aga teatab, et ei-ei, mina ei taha tädi tehtud toitu, tahan viinereid ja friikaid. Kas siis perenaine teeb edaspidi süüa endale ja mehele ning siis lapsele eraldi?
Edaspidi teeb lapsega koos olemise ajal issi süüa – kogu perele, sest eraldi söögitegemine on nõme. Ja issi asi on lapsele selgeks teha, mis on tervislik toit ja kuidas sellesse suhtuda. Uus naine ei pea selle eest vastutama.
Äkki on teemaalgataja unistuseks just ühised õhtusöögid perega suure laua taga.
See uus naine võib ju oma unistuste õhtusööke nautida kõik need päevad, kui mehe last nende juures ei ole.
Kas siinsed vastajad on üldse teemaalgatajaga sarnases olukorras olnud? Pole see asi nii lihtne midagi, et ole kõrvaline inimene. Naisel on kodus ikkagi perenaise roll ja võib nt juhtuda, et teemaalgataja teeb kodus tervele perele süüa. Mehe laps aga teatab, et ei-ei, mina ei taha tädi tehtud toitu, tahan viinereid ja friikaid. Kas siis perenaine teeb edaspidi süüa endale ja mehele ning siis lapsele eraldi? Või hakkab meespool ise lapsele süüa tegema tema soovide järgi? Sinu-minu lapsed olukorras pole kuidagi võimalik olla neutraalne isik, kellesse laps eriti ei puutu. Eeltoodu oli antud olukorras lihtne näide.
Olen lapsed suureks kasvatanud. Olime sellised no nappide võimalustega. Kõike tuli kõvasti kalkuleerida ja arvestada. Asju vähe ja toidud soodsad. Kommi vabalt ei olnud ega liha. KOhuksed harva ja igale üks- selline stiil.
Öelda soovisin seda, et tegin süüa ikka selle järgi, mida oli, mida sai osta ja teha. Ei küsinud kunagi, et noo mida ma teen, mida sina,tahad mida sina tahad. Kellel on aega ja jaksu sellise asjaga tegeleda ja pillitada? Tundub nagu tsirkus. On värskekapsasupp ja mustikakissell, siis on. Kui on ühepajatoit, siis on. Tuleb olla tänulik, et on keegi, kes söögi iga päev teeb ja see on soe toit. Ja et süüa üldse on. Väga veider on seda tänapäeva ülepakutud asja lugeda – arutage, mida teha, küsige, mida keegi tahab, ja siis valmistage mitu eri toitu…..aeg on muutuda normaalseks
Milleks üldse astuda sellisesse suhtesse ,kus teisel on laps, eriti veel algkooliealine? Kohe alguses loobuda sellisest suhtest ja üritada leida ikka selline vaba isend nagu ise ollakse. Mis vajadus on nendel kärgperedel? Hakata siis kulutama energiat teise inimese lapse kasvatamisele, kui suhte purunemisel oli see kõik mahavisatud aeg ja vaev???? Siis sa ei ole sellele lapsele enam keegi.
Milleks üldse astuda sellisesse suhtesse ,kus teisel on laps, eriti veel algkooliealine?
Imelik jah, et ise kolitakse sisse ja siis kukutakse hädaldama, et seal on see jube laps. Isegi kui oma lastega koos kolitakse sisse, siis on ikka mehe lapsed nõmedad, kes tuleb kuidagi välja puksida.
Kas siinsed vastajad on üldse teemaalgatajaga sarnases olukorras olnud? Pole see asi nii lihtne midagi, et ole kõrvaline inimene. Naisel on kodus ikkagi perenaise roll ja võib nt juhtuda, et teemaalgataja teeb kodus tervele perele süüa. Mehe laps aga teatab, et ei-ei, mina ei taha tädi tehtud toitu, tahan viinereid ja friikaid. Kas siis perenaine teeb edaspidi süüa endale ja mehele ning siis lapsele eraldi? Või hakkab meespool ise lapsele süüa tegema tema soovide järgi? Sinu-minu lapsed olukorras pole kuidagi võimalik olla neutraalne isik, kellesse laps eriti ei puutu. Eeltoodu oli antud olukorras lihtne näide.
Olen lapsed suureks kasvatanud. Olime sellised no nappide võimalustega. Kõike tuli kõvasti kalkuleerida ja arvestada. Asju vähe ja toidud soodsad. Kommi vabalt ei olnud ega liha. KOhuksed harva ja igale üks- selline stiil.
Öelda soovisin seda, et tegin süüa ikka selle järgi, mida oli, mida sai osta ja teha. Ei küsinud kunagi, et noo mida ma teen, mida sina,tahad mida sina tahad. Kellel on aega ja jaksu sellise asjaga tegeleda ja pillitada? Tundub nagu tsirkus. On värskekapsasupp ja mustikakissell, siis on. Kui on ühepajatoit, siis on. Tuleb olla tänulik, et on keegi, kes söögi iga päev teeb ja see on soe toit. Ja et süüa üldse on. Väga veider on seda tänapäeva ülepakutud asja lugeda – arutage, mida teha, küsige, mida keegi tahab, ja siis valmistage mitu eri toitu…..aeg on muutuda normaalseks
Vanasti ei olnud ka kärjed levinud.
Kas siinsed vastajad on üldse teemaalgatajaga sarnases olukorras olnud? Pole see asi nii lihtne midagi, et ole kõrvaline inimene. Naisel on kodus ikkagi perenaise roll ja võib nt juhtuda, et teemaalgataja teeb kodus tervele perele süüa. Mehe laps aga teatab, et ei-ei, mina ei taha tädi tehtud toitu, tahan viinereid ja friikaid. Kas siis perenaine teeb edaspidi süüa endale ja mehele ning siis lapsele eraldi? Või hakkab meespool ise lapsele süüa tegema tema soovide järgi? Sinu-minu lapsed olukorras pole kuidagi võimalik olla neutraalne isik, kellesse laps eriti ei puutu. Eeltoodu oli antud olukorras lihtne näide.
Olen lapsed suureks kasvatanud. Olime sellised no nappide võimalustega. Kõike tuli kõvasti kalkuleerida ja arvestada. Asju vähe ja toidud soodsad. Kommi vabalt ei olnud ega liha. KOhuksed harva ja igale üks- selline stiil.
Öelda soovisin seda, et tegin süüa ikka selle järgi, mida oli, mida sai osta ja teha. Ei küsinud kunagi, et noo mida ma teen, mida sina,tahad mida sina tahad. Kellel on aega ja jaksu sellise asjaga tegeleda ja pillitada? Tundub nagu tsirkus. On värskekapsasupp ja mustikakissell, siis on. Kui on ühepajatoit, siis on. Tuleb olla tänulik, et on keegi, kes söögi iga päev teeb ja see on soe toit. Ja et süüa üldse on. Väga veider on seda tänapäeva ülepakutud asja lugeda – arutage, mida teha, küsige, mida keegi tahab, ja siis valmistage mitu eri toitu…..aeg on muutuda normaalseks
Vanasti ei olnud ka kärjed levinud.
Meil just kärg oligi. Ja palju tööd kõigil. Lihtsalt tänapäeval on nii söömine, kui muud tavalised asjad üle võlli võimendatud. Õppige sööki hindama.
Esileht › Pereelu ja suhted › Ei oska/suuda mehe last omaks võtta
