Teema: Ei oskagi kust otsast oma lugu rääkima hakata

Kurb lugu ja tundub, et ega head lahendust polegi. Lahku minnes ei peaks sa enam mehega kokku puutuma (nii palju), aga rahaliselt läheks jällegi raskemaks. Kellast-kellani madalapalgalisel kohal rabamine ka suuremat rõõmu ei tooks. Mina püüaks sinu olukorras vist võtta sellist tüüpi kooselu kui tööd. Mingi sissetuleku annab ja teatud vabadus on ka olemas (mitte küll vabadus lapsest, aga vähemalt nii palju, et sa ei töötaks kuskil poes väikese palga eest ja nõmeda ülemuse alluvuses).

Kas võib olla, et mehel on depressioon? On omadega ummikus, tiksub lihtsalt tööd teha ja õhtul joob pildi pehmeks, et rahus “omas maailmas” olla? Kuna te olete nii pikalt koos olnud, siis ilmselt tead, kuidas tal varasemalt on alkoholiga suhted olnud, kas ongi igal õhtul natuke joonud ja nüüd on joodav kogus suurenema hakanud või on õhtune joomine laias laastus täiesti uus asi?

Meestega on see häda, et nemad naljalt abi ei otsi, liiatigi ei lähe psühholoogi juurde. Rääkimisest oleks meist kõigile abi, igaühel on ühtteist viga või südamel. Kõige rohkem oleks muidugi abi sellest kui mees endale probleemi tunnistaks ja seda kasvõi perearstiga jagaks (ning antidepressantidest abi saaks). Ma muidugi ei tea, kas tal üldse on depressioon, aga selle põhjal, mida siin kirjutad, see võimatu ei ole.

Võid püüda mehega sellest rääkida (kui parasjagu kaine on). Ilma süüdistamata ja võimalikult vähe-emotsionaalselt (kindlasti raske, aga samas on see ainus viis, et ta üldse kuulaks). Ta võib sulle vastu nähvata vms, aga võimalik, et kuulab ära ja võimalik, et sinu öeldu jääb talle kuskile alateadvusesse idanema. Võib-olla otsibki lõpuks abi? Vähemalt oled siis proovinud.

Ma ei tea, mis lapse diagnoos on, aga arvestades seda, millega unehäired koos võivad käia, arvan, et abi võiks olla psühhiaatrist (perearstid on laste uneprobleemide osas tihtipeale rohkem kui hambutud). Magamatus on kurnav nii lapsele kui sinule, võimalik, et laps võiks võtta mingit rohtu, mis päevase ja öise rütmi paremini paika paneks. See osa, et magamatus (ning pidev emotsionaalne pinge sellele lisaks) sind ennast kurnab, ei ole sugugi väheoluline – kui sina ühel hetkel murdud, ei ole sa võimeline last toetama ja temal ei paista olevat eriti kellegi teise peale loota.

See tähendab, et võiksid ka endale abi otsida. Perearst saab anda saatekirja, millega esimesed viis psühholoogi visiiti on tasuta (maksad ainult visiiditasu). Sellest peaks juba mõnevõrra piisama, et pilti natuke selgemaks saada, lihtsalt, et sa ise selles segaduses rohkem sotti saaks, kellel teie peres kõige enam abi on vaja (ma ei vihja, et see oled sina, püüan öelda, et see võib hoopis näiteks mees (või laps) olla ja psühholoog saaks aidata selle välja selgitada – ise tihtipeale ei näe asju selgelt kui selle kõige sees olla).

Sa tundud väga armas inimene olevat, väga tahaks sind kuidagi aidata. Ja kui mure sisse ära ei mahu, siis kirjutagi julgelt kasvõi siiasamma ja me püüame kamba peale nõu anda ning toeks olla.

Tundub, nagu mees süüdistaks sind haige lapse olemasolus, et tema ei peagi vastutust võtma ja see on sinu laps? Ma olen ise ka haiget last kasvatanud, 4 aastat ja see oli põrgu. Üleväsimus oli üüratu. Kuna minu mees teenis ka üsna vähe, siis panin lapsed õhtuti magama ja käisin öösiti koristamas. Meil lastel unehäireid just ei olnud, aga vanem poeg oli samuti epileptik. Tean, mida see haigus inimesega teeb. Igasuguseid erinevaid ravimeid sai proovitud ja ausalt öeldes tekitasid nad kõik tugevaid kõrvalmõjusid ja ka käitumishäireid. Kui sai ravim ära vahetatud, siis oli kodus kohe uue käitumisega laps ( mitte, et see alati hea oleks olnud).
Kui tahad lugeda, siis pidasin poja haiguse ajal blogi, see aitas vaimselt väga. http://Www.voitlusepilepsiaga.blogspot.com
Nüüd on poiss terve ja tubli. Aga perekond jah lagunes lõpuks.

Minu mehel on olnud raske lapsepõlv ja kahjuks annab see siiani tunda. Vahest tekivad sellised perioodid, kus ta ei käitu õigesti. Olen konkreetne, nüüd läheme perenõustaja juurde, ma ei kavatse kannatada sinu käitumist. Mees aga kardab seda, jah 47-aastane mees kardab ennast võõra inimese ees avada. Ning sellest piisab.

Miks inimesed üldse koos elavad? Minu meelest selleks, et koos on kergem. Keegi mõistab, tunnustab, lohutab, kallistab, võtab kaissu, seksib jne.
Kui kaua see teie peres enam nii pole? Kui kaua paarisuhet enam pole?
Raske laps (või mistahes muu pinge) võib igas peres ette tulla. Aga kui asi muutub omavaheliseks võimuvõitluseks teemal, kes lapse tagant koristab, mitu õlut võtta tohib, kes peres tööle tohib minna või miks on lapsel pluus vahetamata, siis näitab see, et mehe ja naise vahel on asjad katki.
Sul on valida, kas püüad asja parandada või lahutad. Ei sina ega mees ei pea sellist elu elama. Arutage omavahel mida te tegelikult tahate.
Kui kodune õhkkond on rahulikum (moel või teisel), siis ilmselt on ka laps rahulikum.

#3210802:

Täna, või õigemini nüüd juba eile läksime tülli mehega, taas tobeda asja peale. Laps lõhkus midagi allkorrusel, kus ta isaga oli, ära. (kuigi ta magama jääb hilja, on ta õhtul väsinud ja sageli teeb siis mingit lollust, näiteks kallab suhkru põrandale või pakitäie piima, või teeb katki midagi). Seekord siis tegi katki mingi issi savist kuju. Läksin purunemise hääle peale alla ja nägin kilde. Meest ei näinud. Läksin alumisse tualetti harja ja kühvlit otsima ja seal ta istus, õllesena potil. Panin ukse kinni ja ütlesin et kui välja tuled võta hari ja kühvel kaasa, korista ära killud. See on siis nii, et kes lapsega koos on, see pahanduse tagajärjed koristab. Mees oli aga ennast kuningaks joonud. Tuli välja ilma koristusvahenditeta ja hakkas norima. Ütles, et tema oli vetsus kui laps asja katki tegi ja koristagu mina. Tean et sellises olekus temaga vaielda pole mõtet ja läksin üles tagasi. Tema tuli järgi ja hakkas karjuma et mingu ma alla, laps on ju all ja tema läheb magama nüüd. Ma ei teinud välja temast, aga ta seisis käed puusas ja ja muudkui lärmas. Eirasin teda, nagu vaataks telekat, seepeale pani ta telka kinni ja nõudis uuesti et ma alla läheks. Vahepeal karjus lapsele alla, et tulgu üles. Selline närviline segadus, pehmelt öeldes. Mina ei liikunud paigast, laps kiikus allkorrusel ilusti. Ütlesin mehele, et mine lihtsalt magama. Ta jauras edasi aga liikus juba ukse poole. Ukse vahelt veel karjus ja ju kukkus voodisse ja magas kohe. Siis läksin alla ja koristasin killud. Üldse pole tore hilja õhtul väsinuna mingit jama koristata. Selline mitteplaneeritud lisategevus.

Selles lõigus ma ei saa aru, et miks sa üldse usaldad jätta oma laps täiesti purjus mehe (olgugi, et isa) hoole alla. Selge ju, et ta pole adekvaatne. Ma saan aru, et teil on ehk õhtud ära jagatud, et mis kellast mis kellani kumbki last valvab, aga isa ei saa ju selgelt oma rolliga hakkama. Minu meelest polnud siin mingi üllatus, et sina pidid seda jama koristama vaid see on pigem eeldatudki. Kui laps ei korista (aga misk ta ei korista? Kui on nutikas laps ja käib juba kooliski, siis võiks ju 7-aastane ikka enda järgi ise ka koristada – ehk lapsevanema abiga, aga ikkagi ise), siis pead seda tegema sina, kui su mees on nii purjus et püstigi ei seisa…

Aga üldiselt ma olen nõus ühe eelpool kirjutanu jutuga, et laps ei ole teie peres ainuke, kes abi vajab (kägu kell 7 hommikul) ja teil on seal vähemalt üks kui mitte kaks inimest veel, kes vajaksid profesioonaalsemat abi ja võimalust rääkida. See olukord, kus te koristamise pärast hakkasite vägikaigast vedama ei ole normaalne – ei tema ega sinu käitumine. Kui sa oma meest ikka veel armastad, siis ma ei lepiks sellise hulga joomisega, kui ta peab samal ajal hoopis lapse eest vastutama, aga ka lihtsalt kodus perega (sinuga) kvaliteetaega veetma. Palun otsige abi.

Veel. Mehe seisukohta ennast pannes saan ma aru, et ta justkui tunneb, et tema juba oma rolli lapsevanemana juba teeb nii nagu eeldatud – ta on endale võtnud majandusliku vastutse ja kellelgi ei olegi ju seetõttu puudust. Sellise mõtlemisega on ju selge, et sina naisena vastutad kodu ja lapse eet ning tema ei peagi oskama lapse eripäradea hakkama saama (tal pole lihtsalt aega ka sellele keskenduda, kui tööelu nõuab oma, mehed ei oska liiga paljude erinevate teemadega samaaegselt tegeleda). Minu jaoks on sul kolm valikut – (1) leppida oma rolliga ja toetada meest tema rollis, et ta suudaks eraelu kergemalt võtta, ka sinule toetuda nagu sina majanduslikult temale toetud ja ehk isegi oma alkoholi tarbimist vähendada või siis (2) mitte leppida ja lahku minna või siis (3) mitte leppida ja säilitada oma ebarealistlikud ootused ning edasi vireleda nagu te praegu kõik kahekesi (aga võibolla ka kolmekesi, kuigi ma ei usu, et laps väga vireleb) virelete, sest ega sa oma meest muutma ei hakka.

Mees on isikliku elu osas läbi põlenud. Elus hoiab teda töö.

Minu kui mehe arvates oleks õige tekitada pikem plaan ja ma laseks mehel juua, kui soovib ning hakkaks planeerima lahkuminekut. Tuleb arvestada, et kooselu on olnud pikk ja lahendus ei tule ka päevapealt. Niikaua kasutadki mehe rahalist tuge, kui oled valmis minekut tegema. Kui teil seksuaalsuhteid pole, siis suhet ju ka nagu pole, lihtsalt elate koos. Kui oled last hoides saanud tugevamaks, pead energiat õiges suunas kulutama. Mehega vaidlemine kindlasti seda ei ole. Pole ju mõtet argumenteerida, kui inimene on purjus või ei taha kuulata. Õpi parem mingi elukutse ära.

Joomine ei pöördu millekski heaks niikuinii. Kui selgub, et mees kunagi tulevikus kaineks saab ja tahab teid väga toetada rahaliselt siis on see ju hea. Joomine tekitab kaassõltuvuse ja kõigepealt pead sellega enda puhul hakkama saama.

On siin aga soovitusi…. mine lahku või vii mees sinna või tänna (ümbertegemisele ilmselt!) jne. Tegelikult on see ju hoopis sinu probleem. Miski ei saa enne lahenema hakatagi kuni sa seda ei teadvusta ning oma probleemi konkreetselt ei sõnasta. Viimases võin sind natuke aidata – pane tähele, teil toimub omavaheline võimuvõitlus mis rikub hea läbisaamise ning välistab võimaliku rahulolu, tekitab pideva stressiolukorra

#3211057:

Lühidalt – lahendus on see, et jäädki sinna teise linna elama ja ei roni enam vägivaldse joodiku juurde tagasi igal nädalavahetusel, kus nii sina, laps kui mees muud ei tee kui vaid saavad stressi juurde. Rahaprobleem on sul enivei praegu ka, ei muutuks selles osas küll midagi väga palju hullemaks kui praegu. Elatist saad lapsele küsida ka siis, kui abielu on ametlikult lahutamata, muuseas. Mina pigem soovitaksin lahutada. Kui mees eitab seda, et tal on probleem, siis teda vägisi ei saa sundida kuskile alkoravile või psühholoogi juurde minema.

Naine saabki praegugi “elatist” mehe käest nii lapsele kui endale.

#3211100:

Samuti peaks saama ikkagi kuidagimoodi pikemaks need lapse uned. Korralik ööuni iseenesest juba mõjub positiivselt nii enda meeleolule kui koduse õhkkonna rahustamisele.

Inimesed on oma unevajaduselt erinevad. On olemas inimesi (kuigi vähe), kes lapsest saati vajavadki olulised vähem und kui tavapärane. Võimalik, et teemaalgataja laps on just üks selline. Sellisel juhul ei ole võimalik pikendada lapse und. Probleem, millega on vaja tegeleda, on pigem see, kuidas ema selle kõrvalt saaks endale vajaliku une täis magada.

#3211057:

Elatist saad lapsele küsida ka siis, kui abielu on ametlikult lahutamata, muuseas. Mina pigem soovitaksin lahutada.

Ma ei lugenud kusagilt, et nad abielus oleksid.