Esileht Pereelu ja suhted Ei oskagi kust otsast oma lugu rääkima hakata

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 122 )

Teema: Ei oskagi kust otsast oma lugu rääkima hakata

Postitas:
Kägu

Pere- mina, mees ja lapsed. Väiksem laps on 7aastane, erivajadustega.
Ma ei tea kas mu mees (23 aastat kooselu) ongi selline olnud või olen ma alles ennast kehtestama hakanud. Elu erilise lapsega on mind teinud tugevamaks.
Mees töötab juhtival kohal. Mina jäingi koju kui laps sai kolme aastaseks.
Mees on pidevalt kuri ja närvis. Minu arvates on tal alkoholi probleem, õlut joob. Peale õhtust õllejoomist on eriti ärrituv ja ülbe. Kuu aega oli vahet joomisel ja jälle umbes 6 õlut õhtuti. Minu arvates peaks ta käima psühhiaatri juures. Tema ise vajadust ei näe. Ta ei tule toime ka lapse erilisusega. väliselt on laps kena ja tavaline käitub kenasti (enamjaolt). Vahel protestib, näiteks tahab võtta 10 üllatusmuna vms. siis hakkab mees keset poodi stseeni tegema, kaotab täiesti kontrolli, ega oska probleemi lahendada. Ma olen teda õpetanud, olen palju lugenud ja paljudele lahendustele ise tulnud. Ta on õppust võtnud, natuke. Varem ta kodus lausa lõi last, kord isegi rihmaga kui ma nii ruttu kohale ei jõudnud teiselt korruselt. Ühesõnaga on meil plahvatusohtlik olukord pidevalt. Tema hoiaks last üldse kodus varjul. Mina vastupidi käin temaga hästi palju, et ta harjuks igasuguste olukordadega ja oskaks õigesti käituda. See on pingeline, aga iga käik on tegelikult võit ja laps näeb ja areneb. Tegemist pole vaimupuudega lapsega, kõne hilinemise tõttu on ta arengust maas lihtsalt. Tegelikult on ta hästi tubli ja nutikas laps.
Mehega ei ole meil mingit intiimset elu. Mingi aeg ei soovinud ega suutnud kumbki. Nüüd mina sooviks aga ei toimu miskit. Loomulikult olen ma sõltuv temast. Tean et see on nõme. Ma leiaks tööd ja mul oleks kergem kui saaksin suhelda ja panustada rahaliselt meie ellu. Kahjuks puudub mul turvavõrgustik. Lapse pean saatma ja tooma lasteaiast, nüüd koolist juba. Oma aega mul pole.
Vahel, päris tihti, tahaks olla lapsega kahekesi, oleks palju rahulikum. Jah närune olen et raha pärast ei ole see võimalik ja ka sellepärast et isa ei saa jätta lapsega rohkemaks kui üheks õhtuks ja ööks. Siis ka kui koju jõuan on lapsel samad riided seljas, mustad, nägu hambad pesemata, toad segi jpm.
Niipalju on rõõmu et sügisest kevadeni olen lapsega teises linnas. Nüüd siis kooli pärast, laps läheb erikooli. Mul on isiklik korter teises linnas ja nv ühises kodus elab üle.
Rahakott pole meil ühine. Saan iga kuu algul summa millega pean toime tulema. S.o siis toit, majapidamisvahendid ja riided ostan ka selle raha eest. Ise siis jsptan, otsin soodushinnaga tooteid. Vahel maksab mees ise talvesaapad, jope /kilepüksid. Mõned kallimad ostud. Lapsele, mitte mulle muidugi.
Ma ei oskagi, küsida võib kõike. Küsige julgelt, ärge väga kurjad palun olge minu vastu.
Vabandan ette ka kirjavigade pärast. Üritan homme üle kontrollida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 20 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui Sina oled teises linnas väiksema lapsega, kas mees teise (eeldan) lapsega saab hakkama teises elupaigas?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui Sina oled teises linnas väiksema lapsega, kas mees teise (eeldan) lapsega saab hakkama teises elupaigas?

Teised lapsed on täiskasvanud. Üks elab täiesti teises linnas oma kaaslasega, teine käib ülikoolis. Mees on nädala sees enamjaolt üksi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 20 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tegelikult väljendusin valesti, sest ma ei tea kuidas seda seletada. Mul on ema ja isa kes elavad omakorda veel kolmandas linnas või õigemini maakonnas. Nad on väga korralikud ja head inimesed. Kui me oleme teises linnas lapsega, siis vanemad käivad nädala sees meie majas ja koristavad ja pesevad et minul lapsega oleks hea koju tulla. Mitte et mees üksi ei tea mis segadust tekitaks. Viisakalt öeldes ei panusta ta lihtsalt kodu korrashoiuks üldse.
Vanemad on pensionärid ja täiesti kodused inimesed. Ühtegi last nad eriti hoidnud pole. Väiksemat nad ei julgegi hoida, tal on olnud krambihooge, epileptik on. Praegu küll juba aastaid hoovaba epileptik.
Lisan veel et mehel on oma auto liising ja majalaen. Ta pole selline kes enda peale kulutaks. Ta on puhas ja puhtalt riides, aga mingi ultramoodne ta pole. Mul pole talle midagi ette heita. Lisaks maksab ta ka korteri kommunaalmaksud.
Tema palganumbrit ma ei tea.
Kui pakkusin et võtan tugiisiku ja lähen kasvõi osalise ajaga tööle, hakkas mees minu peale karjuma et kas ma olen segi läinud ja sinna see teema jäi. Minul pole kõrgharidust, olen peale keskkooli õppinud müüjaks/klienditeenindajaks. Müüjate tööpäevad on pikad ja pealegi ei usaldavat mees kedagi lapse juurde.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 20 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kurb lugu ja tundub, et ega head lahendust polegi. Lahku minnes ei peaks sa enam mehega kokku puutuma (nii palju), aga rahaliselt läheks jällegi raskemaks. Kellast-kellani madalapalgalisel kohal rabamine ka suuremat rõõmu ei tooks. Mina püüaks sinu olukorras vist võtta sellist tüüpi kooselu kui tööd. Mingi sissetuleku annab ja teatud vabadus on ka olemas (mitte küll vabadus lapsest, aga vähemalt nii palju, et sa ei töötaks kuskil poes väikese palga eest ja nõmeda ülemuse alluvuses).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma siin kirjutan üksinda. Öö on minu aeg. Lapsel on unehäired, st et ta alles jäi magama. Kui ta jääb magama nt kell 22, siis ärkab nelja tunni pärast üles ja on hommikuni üleval ja mina siis loomulikult ka. Isegi lasteaia ajal ei saa teda magama saata enne kella ühte, pool üks harva 00.00 on riskiga, et kell neli üles ei ärkaks. Ja tegelikult on hästi et see aeg on liikunud kella 00.30-01.00 peale, varem oli magamajämise aeg öösel kolm, samal põhjusel. Ainult et siis magas ta 2 tundi ja ärkas üles.
Täna, või õigemini nüüd juba eile läksime tülli mehega, taas tobeda asja peale. Laps lõhkus midagi allkorrusel, kus ta isaga oli, ära. (kuigi ta magama jääb hilja, on ta õhtul väsinud ja sageli teeb siis mingit lollust, näiteks kallab suhkru põrandale või pakitäie piima, või teeb katki midagi). Seekord siis tegi katki mingi issi savist kuju. Läksin purunemise hääle peale alla ja nägin kilde. Meest ei näinud. Läksin alumisse tualetti harja ja kühvlit otsima ja seal ta istus, õllesena potil. Panin ukse kinni ja ütlesin et kui välja tuled võta hari ja kühvel kaasa, korista ära killud. See on siis nii, et kes lapsega koos on, see pahanduse tagajärjed koristab. Mees oli aga ennast kuningaks joonud. Tuli välja ilma koristusvahenditeta ja hakkas norima. Ütles, et tema oli vetsus kui laps asja katki tegi ja koristagu mina. Tean et sellises olekus temaga vaielda pole mõtet ja läksin üles tagasi. Tema tuli järgi ja hakkas karjuma et mingu ma alla, laps on ju all ja tema läheb magama nüüd. Ma ei teinud välja temast, aga ta seisis käed puusas ja ja muudkui lärmas. Eirasin teda, nagu vaataks telekat, seepeale pani ta telka kinni ja nõudis uuesti et ma alla läheks. Vahepeal karjus lapsele alla, et tulgu üles. Selline närviline segadus, pehmelt öeldes. Mina ei liikunud paigast, laps kiikus allkorrusel ilusti. Ütlesin mehele, et mine lihtsalt magama. Ta jauras edasi aga liikus juba ukse poole. Ukse vahelt veel karjus ja ju kukkus voodisse ja magas kohe. Siis läksin alla ja koristasin killud. Üldse pole tore hilja õhtul väsinuna mingit jama koristata. Selline mitteplaneeritud lisategevus. Panin nõud masinasse, panin pesu masinasse. Siis tulin lapsega üles, pesime hambad ja näo ja igal õhtul ikka pesen duši all ka teda, ülepäeviti loputame kergemalt…(Kohutav, ma kirjutan peensuseni, mul pole kellegagi rääkida lihtsalt 🙂 ). Nüüd võtan pesu välja, panen kuivama.
Tegin ettepaneku minna 3D Lõvikuningat vaatama. Siis oli mu meeskuningas vist ühe õlle joonud. Arvan, et lapsele meeldiks. Keskmine laps käis täna ja lubas meiega minna, meid viia, mul pole autot. Ütlesin, et isa on nõus ise tulema. Nüüd on nii, et ma ei taha et mees tuleks. Kindlasti ei käitu laps nii ideaalselt kui ta sooviks… Lastega koos minna on aga tore. Nad on mul hästi tublid ja me hoolime üksteisest väga. Vist julgen enda peale võtta, et ma olen neid (suuremaid siis) hästi kasvatanud (väikesest praegu ei tea mis tuleb, ma südamest püüan küll). Neist on palju rõõmu ja issi on ju tööl kogu aeg olnud, mina lapsi suunanud ja nendega tegelenud, kõik mured ja rõõmud on jagatud. Võin öelda et nad on minu suurim rõõm ja armastus.
Lõpetuseks täna ütlen veel, et mu laste isa on selline, et kui ma kellelegi ütleks et kodus karjub ja norib jne, siis mitte keegi ei usuks. Ei, mees on seltskondlik ja humoorikas, üks tore mees.
Tore oli teiega vestelda. Ilusat rahulikku ööd teile kõigile!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 20 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kurb lugu ja tundub, et ega head lahendust polegi. Lahku minnes ei peaks sa enam mehega kokku puutuma (nii palju), aga rahaliselt läheks jällegi raskemaks. Kellast-kellani madalapalgalisel kohal rabamine ka suuremat rõõmu ei tooks. Mina püüaks sinu olukorras vist võtta sellist tüüpi kooselu kui tööd. Mingi sissetuleku annab ja teatud vabadus on ka olemas (mitte küll vabadus lapsest, aga vähemalt nii palju, et sa ei töötaks kuskil poes väikese palga eest ja nõmeda ülemuse alluvuses).

Aitäh, nii on vist jah. Olen iga kommentaari eest väga tänulik!
Kunagi olid ilusamad ajad, ehk tulevad jälle. 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 20 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kat34

Alkoholi probleemiga inimest saab aidata alles siis kui ta ise saab aru et ta vajab abi. Sinu mees seda vist ei tunnista. Pole ka ime. Täitsa tavaline suhtumine on, et õlu nagu polekski alkohol. Ja ehk poleks ka sellest probleemi kui need arvajad piirduks siis ühe või kahe õllega õhtu jooksul. Aga kuus on selgelt palju, eriti inimesele kes seepeale norivaks ja vastikuks muutub.

Eks see meeste hingeelu ongi teistmoodi keeruline ja mõnikord naistele raske mõista. Nad elavad oma muresid ja emotsioone teistmoodi läbi ja leiavad stressile teisi lahendusi.
Kirjutad mees ei ole nõus psühhiaatri ega psühholoogi poole pöörduma. Raske juhus. Samas kui sul endal võimalik, siis küsi ise julgelt abi kuskilt nõustamise näol. Saad lisatuge oma keerulise olukorraga toimetulekuks.
Katsu kodust õhkkonda kuidagi leebena hoida. Mida vähem pinget seda parem.
Leia rõõmu ka pisiasjadest ja hoia oma last ja lähedasi.

P.s.tean et mu jutt sai üldsõnaline ja konkreetseid nõuandeid pole anda. Aga su mure läks südamesse ja tahtsin kuidagi kaasa mõelda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas võib olla, et mehel on depressioon? On omadega ummikus, tiksub lihtsalt tööd teha ja õhtul joob pildi pehmeks, et rahus “omas maailmas” olla? Kuna te olete nii pikalt koos olnud, siis ilmselt tead, kuidas tal varasemalt on alkoholiga suhted olnud, kas ongi igal õhtul natuke joonud ja nüüd on joodav kogus suurenema hakanud või on õhtune joomine laias laastus täiesti uus asi?

Meestega on see häda, et nemad naljalt abi ei otsi, liiatigi ei lähe psühholoogi juurde. Rääkimisest oleks meist kõigile abi, igaühel on ühtteist viga või südamel. Kõige rohkem oleks muidugi abi sellest kui mees endale probleemi tunnistaks ja seda kasvõi perearstiga jagaks (ning antidepressantidest abi saaks). Ma muidugi ei tea, kas tal üldse on depressioon, aga selle põhjal, mida siin kirjutad, see võimatu ei ole.

Võid püüda mehega sellest rääkida (kui parasjagu kaine on). Ilma süüdistamata ja võimalikult vähe-emotsionaalselt (kindlasti raske, aga samas on see ainus viis, et ta üldse kuulaks). Ta võib sulle vastu nähvata vms, aga võimalik, et kuulab ära ja võimalik, et sinu öeldu jääb talle kuskile alateadvusesse idanema. Võib-olla otsibki lõpuks abi? Vähemalt oled siis proovinud.

Ma ei tea, mis lapse diagnoos on, aga arvestades seda, millega unehäired koos võivad käia, arvan, et abi võiks olla psühhiaatrist (perearstid on laste uneprobleemide osas tihtipeale rohkem kui hambutud). Magamatus on kurnav nii lapsele kui sinule, võimalik, et laps võiks võtta mingit rohtu, mis päevase ja öise rütmi paremini paika paneks. See osa, et magamatus (ning pidev emotsionaalne pinge sellele lisaks) sind ennast kurnab, ei ole sugugi väheoluline – kui sina ühel hetkel murdud, ei ole sa võimeline last toetama ja temal ei paista olevat eriti kellegi teise peale loota.

See tähendab, et võiksid ka endale abi otsida. Perearst saab anda saatekirja, millega esimesed viis psühholoogi visiiti on tasuta (maksad ainult visiiditasu). Sellest peaks juba mõnevõrra piisama, et pilti natuke selgemaks saada, lihtsalt, et sa ise selles segaduses rohkem sotti saaks, kellel teie peres kõige enam abi on vaja (ma ei vihja, et see oled sina, püüan öelda, et see võib hoopis näiteks mees (või laps) olla ja psühholoog saaks aidata selle välja selgitada – ise tihtipeale ei näe asju selgelt kui selle kõige sees olla).

Sa tundud väga armas inimene olevat, väga tahaks sind kuidagi aidata. Ja kui mure sisse ära ei mahu, siis kirjutagi julgelt kasvõi siiasamma ja me püüame kamba peale nõu anda ning toeks olla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oma aega mul pole.
Vahel, päris tihti, tahaks olla lapsega kahekesi, oleks palju rahulikum. Jah närune olen et raha pärast ei ole see võimalik ja ka sellepärast et isa ei saa jätta lapsega rohkemaks kui üheks õhtuks ja ööks. Siis ka kui koju jõuan on lapsel samad riided seljas, mustad, nägu hambad pesemata, toad segi jpm.
Niipalju on rõõmu et sügisest kevadeni olen lapsega teises linnas. …
Rahakott pole meil ühine. Saan iga kuu algul summa …

Väga segane lugu.
Aega sul pole, aga ometigi kaod tihti kuhugi õhtuks ja ööks ära ja siis tormad kohe kontrollima, kas lapsel on hambad pestud. Kui ei ole, on katastroof. Samuti, kui laps pole vahepeal 3x tualetti vahetanud või ühtede pükstega kauem, kui 3 tundi käib.

Rahakott on “eraldi” ja kuskilt saad raha? Kust sa saad seda? Lapsetoetus?
Või siiski mees maksab? Viimasel juhul pole ju eraldi.

Tahaks olla lapsega kahekesi vahel harva. Samas suve otsa nagu olete lausa teises linnas? Seal siis ei ole kahekesi?

Mees, kes tööl on juhtival kohal ja kõik on tal kontrolli all, pole ilmselt kodus võimeline asju korda ajama. Ja see ajab teda hulluks ning jooma.
Sest tema naine istub kodus ja ei arene kuhugi, isegi kirjutamise unustab varsti ära. Kes tahaks sellisega elu lõpuni koos elada?

Mina uuriks, mis maksab selle lapse raha eest hoidmine ja ise mine tööle.
Sa hallitad seal kodus oma last hoides täiesti ära. Mine tööle ja isegi kui sa kogu oma palga maksaksid kellelegile teisele oma lapse hoidmise eest, oled sa väga mäel, sest see mõjub sulle arendavalt. Mis siis, et sisse ei too…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tundub, nagu mees süüdistaks sind haige lapse olemasolus, et tema ei peagi vastutust võtma ja see on sinu laps? Ma olen ise ka haiget last kasvatanud, 4 aastat ja see oli põrgu. Üleväsimus oli üüratu. Kuna minu mees teenis ka üsna vähe, siis panin lapsed õhtuti magama ja käisin öösiti koristamas. Meil lastel unehäireid just ei olnud, aga vanem poeg oli samuti epileptik. Tean, mida see haigus inimesega teeb. Igasuguseid erinevaid ravimeid sai proovitud ja ausalt öeldes tekitasid nad kõik tugevaid kõrvalmõjusid ja ka käitumishäireid. Kui sai ravim ära vahetatud, siis oli kodus kohe uue käitumisega laps ( mitte, et see alati hea oleks olnud).
Kui tahad lugeda, siis pidasin poja haiguse ajal blogi, see aitas vaimselt väga. http://Www.voitlusepilepsiaga.blogspot.com
Nüüd on poiss terve ja tubli. Aga perekond jah lagunes lõpuks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle jäi mulje, et mees on õnnetu ja ummikus. See pole elu, mida ta soovis. Tundub, et tal on häbi, et tal on selline laps ja sellepärast on ta vastu, et sa tööle läheksid. Et siis on laps silma alt ära ja sina tegeled selle probleemiga. Muidu tal poleks ilmselt midagi su töölemineku vastu.
Ja paraku on ka nii, et kes maksab, see tellib ka muusika. Seega peadki sa lapsega jändama, sest tema on end sellest n-ö vabaks ostnud.
Joomine on meeste viis stressi maandada, murede korral pead liiva alla peita. Võimalik, et talle tundub, et ta on ebaõnnestuja, kuna ta laps ei ole terve. Ei tea…
Samas jääb arusaamatuks, miks su pensonärist vanemad koristamas käivad kui laps käib koolis ja oled kodune? Hea oleks kui leiaksid kasvõi osaajaga töö, et olla valmis ka selleks, kui mees ühel hetkel sellist pereelu ebam elada ei suuda. Teenindussfääris leiaks kindlasti midagi. See annaks sulle ka pisut sõltumatust mehe rahalisest toest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu mehel on olnud raske lapsepõlv ja kahjuks annab see siiani tunda. Vahest tekivad sellised perioodid, kus ta ei käitu õigesti. Olen konkreetne, nüüd läheme perenõustaja juurde, ma ei kavatse kannatada sinu käitumist. Mees aga kardab seda, jah 47-aastane mees kardab ennast võõra inimese ees avada. Ning sellest piisab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle jääb mulje, et mitte laps, vaid mees on selles peres see puudega. Vägivaldne ja psühhoterrorist – jäta maha see tüüp! Uskumatu, et sa avaldad veel soovi seksuaalelu järele selle joodiku ja vägivallatsejaga …
Sul on head vanemad, koli alustuseks vanemate juurde, saad lõpuks ometi vabaduse tööle minna ja sõltumatuks saada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Miks inimesed üldse koos elavad? Minu meelest selleks, et koos on kergem. Keegi mõistab, tunnustab, lohutab, kallistab, võtab kaissu, seksib jne.
Kui kaua see teie peres enam nii pole? Kui kaua paarisuhet enam pole?
Raske laps (või mistahes muu pinge) võib igas peres ette tulla. Aga kui asi muutub omavaheliseks võimuvõitluseks teemal, kes lapse tagant koristab, mitu õlut võtta tohib, kes peres tööle tohib minna või miks on lapsel pluus vahetamata, siis näitab see, et mehe ja naise vahel on asjad katki.
Sul on valida, kas püüad asja parandada või lahutad. Ei sina ega mees ei pea sellist elu elama. Arutage omavahel mida te tegelikult tahate.
Kui kodune õhkkond on rahulikum (moel või teisel), siis ilmselt on ka laps rahulikum.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mitte kõik inimesed ei suuda leppida lapse erivajadusega. Mina näiteks ei oleks selleks võimeline. See tähendab, et ma muidugi oleksin kohustatud sellega tegelema, aga ennast tundes oleksin samasugune närvihaige joodik nagu su mees. Mul on mõnikord tavalastegagi niisugune tunne, nagu elaks pommi otsas – pidev hüppevalmidus, et mingit jama klaarida. See pidev pingeseisund keerab närvid tuksi ja nii mõnigi kord olen avastanud ennast mingis olukorras täiesti üle reageerimas. See tuleb sellest, et kui toimub üks väike asi, siis teine, siis kümnes ja pidevalt proovid oma viha maha suruda, siis lõpuks üheteistkümnendal korral plahvatadki. Sinu mees maandab olukorda alkoholiga. Kahju on sellest, et kuna erivajadus ära ei lähe, siis on väike tõenäosus olukorra muutumiseks. Ilmne on ka see, et lahku minnes oleksid veel raskemas olukorras – laps jääb sulle ja kasvata siis teda oma lihttöölise palga ja töögraafikuga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Täna, või õigemini nüüd juba eile läksime tülli mehega, taas tobeda asja peale. Laps lõhkus midagi allkorrusel, kus ta isaga oli, ära. (kuigi ta magama jääb hilja, on ta õhtul väsinud ja sageli teeb siis mingit lollust, näiteks kallab suhkru põrandale või pakitäie piima, või teeb katki midagi). Seekord siis tegi katki mingi issi savist kuju. Läksin purunemise hääle peale alla ja nägin kilde. Meest ei näinud. Läksin alumisse tualetti harja ja kühvlit otsima ja seal ta istus, õllesena potil. Panin ukse kinni ja ütlesin et kui välja tuled võta hari ja kühvel kaasa, korista ära killud. See on siis nii, et kes lapsega koos on, see pahanduse tagajärjed koristab. Mees oli aga ennast kuningaks joonud. Tuli välja ilma koristusvahenditeta ja hakkas norima. Ütles, et tema oli vetsus kui laps asja katki tegi ja koristagu mina. Tean et sellises olekus temaga vaielda pole mõtet ja läksin üles tagasi. Tema tuli järgi ja hakkas karjuma et mingu ma alla, laps on ju all ja tema läheb magama nüüd. Ma ei teinud välja temast, aga ta seisis käed puusas ja ja muudkui lärmas. Eirasin teda, nagu vaataks telekat, seepeale pani ta telka kinni ja nõudis uuesti et ma alla läheks. Vahepeal karjus lapsele alla, et tulgu üles. Selline närviline segadus, pehmelt öeldes. Mina ei liikunud paigast, laps kiikus allkorrusel ilusti. Ütlesin mehele, et mine lihtsalt magama. Ta jauras edasi aga liikus juba ukse poole. Ukse vahelt veel karjus ja ju kukkus voodisse ja magas kohe. Siis läksin alla ja koristasin killud. Üldse pole tore hilja õhtul väsinuna mingit jama koristata. Selline mitteplaneeritud lisategevus.

Selles lõigus ma ei saa aru, et miks sa üldse usaldad jätta oma laps täiesti purjus mehe (olgugi, et isa) hoole alla. Selge ju, et ta pole adekvaatne. Ma saan aru, et teil on ehk õhtud ära jagatud, et mis kellast mis kellani kumbki last valvab, aga isa ei saa ju selgelt oma rolliga hakkama. Minu meelest polnud siin mingi üllatus, et sina pidid seda jama koristama vaid see on pigem eeldatudki. Kui laps ei korista (aga misk ta ei korista? Kui on nutikas laps ja käib juba kooliski, siis võiks ju 7-aastane ikka enda järgi ise ka koristada – ehk lapsevanema abiga, aga ikkagi ise), siis pead seda tegema sina, kui su mees on nii purjus et püstigi ei seisa…

Aga üldiselt ma olen nõus ühe eelpool kirjutanu jutuga, et laps ei ole teie peres ainuke, kes abi vajab (kägu kell 7 hommikul) ja teil on seal vähemalt üks kui mitte kaks inimest veel, kes vajaksid profesioonaalsemat abi ja võimalust rääkida. See olukord, kus te koristamise pärast hakkasite vägikaigast vedama ei ole normaalne – ei tema ega sinu käitumine. Kui sa oma meest ikka veel armastad, siis ma ei lepiks sellise hulga joomisega, kui ta peab samal ajal hoopis lapse eest vastutama, aga ka lihtsalt kodus perega (sinuga) kvaliteetaega veetma. Palun otsige abi.

Veel. Mehe seisukohta ennast pannes saan ma aru, et ta justkui tunneb, et tema juba oma rolli lapsevanemana juba teeb nii nagu eeldatud – ta on endale võtnud majandusliku vastutse ja kellelgi ei olegi ju seetõttu puudust. Sellise mõtlemisega on ju selge, et sina naisena vastutad kodu ja lapse eet ning tema ei peagi oskama lapse eripäradea hakkama saama (tal pole lihtsalt aega ka sellele keskenduda, kui tööelu nõuab oma, mehed ei oska liiga paljude erinevate teemadega samaaegselt tegeleda). Minu jaoks on sul kolm valikut – (1) leppida oma rolliga ja toetada meest tema rollis, et ta suudaks eraelu kergemalt võtta, ka sinule toetuda nagu sina majanduslikult temale toetud ja ehk isegi oma alkoholi tarbimist vähendada või siis (2) mitte leppida ja lahku minna või siis (3) mitte leppida ja säilitada oma ebarealistlikud ootused ning edasi vireleda nagu te praegu kõik kahekesi (aga võibolla ka kolmekesi, kuigi ma ei usu, et laps väga vireleb) virelete, sest ega sa oma meest muutma ei hakka.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mulle jääb mulje, et mitte laps, vaid mees on selles peres see puudega. Vägivaldne ja psühhoterrorist – jäta maha see tüüp! Uskumatu, et sa avaldad veel soovi seksuaalelu järele selle joodiku ja vägivallatsejaga …

Sul on head vanemad, koli alustuseks vanemate juurde, saad lõpuks ometi vabaduse tööle minna ja sõltumatuks saada.

Vanemad on muidugi hullult rõõmssad, et puudega laps, kes öösiti ei maga, nende koju elama tuleb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mees on isikliku elu osas läbi põlenud. Elus hoiab teda töö.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sa oled VÄGA tubli naine ja ema.
Mehel on ilmselgelt alkoholiprobleem, võimalik et summutab alkoga oma muresid, ehk on isegi depressioon. Tõsi on see, et inimest on raske aidata, kui ta ise abi ei taha.

Võid proovida temaga rääkida, kui ta kaine on. Purjus inimesega mõistlikku juttu ei ole võimalik ajada, õhtuti ära parem proovigi.
Võimalik, et ta ei saa arugi, et joob liiga palju.
Võid anda talle alkoholitarvitamise test täitmiseks: https://alkoinfo.ee/et/moodukus/moodukuse-piires/audit-test/

Psühhiaater oleks kindlasti abiks, aga sinnagi vägisi vedada ei saa. Võid proovida järjepidavalt rahulikult, mitte tänitavalt rääkida, et tahad teda aidata.
Alkoholitarvitamise lõpetamisel on abiks programm tervem ja kainem eesti, vt https://alkoinfo.ee/et/ ja https://www.tai.ee/et/kainem-ja-tervem-eesti/partnerid

Jaksu!

Please wait...
Postitas:
helevalge

Minu kui mehe arvates oleks õige tekitada pikem plaan ja ma laseks mehel juua, kui soovib ning hakkaks planeerima lahkuminekut. Tuleb arvestada, et kooselu on olnud pikk ja lahendus ei tule ka päevapealt. Niikaua kasutadki mehe rahalist tuge, kui oled valmis minekut tegema. Kui teil seksuaalsuhteid pole, siis suhet ju ka nagu pole, lihtsalt elate koos. Kui oled last hoides saanud tugevamaks, pead energiat õiges suunas kulutama. Mehega vaidlemine kindlasti seda ei ole. Pole ju mõtet argumenteerida, kui inimene on purjus või ei taha kuulata. Õpi parem mingi elukutse ära.

Joomine ei pöördu millekski heaks niikuinii. Kui selgub, et mees kunagi tulevikus kaineks saab ja tahab teid väga toetada rahaliselt siis on see ju hea. Joomine tekitab kaassõltuvuse ja kõigepealt pead sellega enda puhul hakkama saama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Siin on küll vaid üks lahendus – sa lähed lapsega selle mehe juurest ära ja hakkadki elama seal teises linnas, kus laps koolis käib.

Esialgu võid ju mehele anda kevadeni aega end kokku võtta ja mingile otsusele jõuda. No kooliaasta lõpuni.

Aga praeguses olukorras niisugune elu ei ole kuidagi jätkusuutlik, su mees on vägivaldne alkohoolik, vaimselt, materiaalselt ja füüsiliselt vägivaldne mees. Ammu oleks võinud sellise maha jätta.

Tööl mittekäivad vanemad või täiskasvanud lapsed saavad noorema lapse hoidmisel mõnikord ikka abiks olla, ei ole see pidevalt purjus närvihaige mees küll mingi õige lahendus, kelle hoolde last jätta.

Ise saaksid tööle minna esialgu kasvõi osaajaga, abiks ikka. Lapsele ehk annaks otsida mõne tugiisiku, kes pärast kooli aitaks mõnikord kui vaja. Kui töötaksid müüjana ja täiskohaga, siis on nagunii ju graafik, sul on osad vabad päevad nädala sees.

Lühidalt – lahendus on see, et jäädki sinna teise linna elama ja ei roni enam vägivaldse joodiku juurde tagasi igal nädalavahetusel, kus nii sina, laps kui mees muud ei tee kui vaid saavad stressi juurde. Rahaprobleem on sul enivei praegu ka, ei muutuks selles osas küll midagi väga palju hullemaks kui praegu. Elatist saad lapsele küsida ka siis, kui abielu on ametlikult lahutamata, muuseas. Mina pigem soovitaksin lahutada. Kui mees eitab seda, et tal on probleem, siis teda vägisi ei saa sundida kuskile alkoravile või psühholoogi juurde minema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

On siin aga soovitusi…. mine lahku või vii mees sinna või tänna (ümbertegemisele ilmselt!) jne. Tegelikult on see ju hoopis sinu probleem. Miski ei saa enne lahenema hakatagi kuni sa seda ei teadvusta ning oma probleemi konkreetselt ei sõnasta. Viimases võin sind natuke aidata – pane tähele, teil toimub omavaheline võimuvõitlus mis rikub hea läbisaamise ning välistab võimaliku rahulolu, tekitab pideva stressiolukorra

Please wait...
Postitas:
helevalge

Kusjuures oleks tark ka igaks juhuks mehe rahalist seisu uurida, kui varad ei ole lahus, siis on teil ju ühine raha. Kummaline, et sa ei tea mehe palganumbrit. Kuhu siis mehe raha (s.t. ka sinu raha) kulub? Miks sa juhtivtöötaja kaasana odavaid tooteid pead ostma? Kellele kinnisvara kuulub?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lühidalt – lahendus on see, et jäädki sinna teise linna elama ja ei roni enam vägivaldse joodiku juurde tagasi igal nädalavahetusel, kus nii sina, laps kui mees muud ei tee kui vaid saavad stressi juurde. Rahaprobleem on sul enivei praegu ka, ei muutuks selles osas küll midagi väga palju hullemaks kui praegu. Elatist saad lapsele küsida ka siis, kui abielu on ametlikult lahutamata, muuseas. Mina pigem soovitaksin lahutada. Kui mees eitab seda, et tal on probleem, siis teda vägisi ei saa sundida kuskile alkoravile või psühholoogi juurde minema.

Naine saabki praegugi “elatist” mehe käest nii lapsele kui endale.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas lapse unega miskit meditsiini poole pealt ette võtta ei annaks? Mingi uneroho nt? Ma ei kujuta ette, kui ma pikka aega nt oleks sunnitud magama minema alles peale südaööd. Samamoodi on laps tõenäoliselt krooniliselt väsinud unevähesusest ning pidev väsimusseisund ilmselt võimendab kõiki tema erivajadusega kaasnevaid eripärasid.
Tõenäoliselt on mehel depressioonile viitavad märgid, millega toimetuleku mehhanismiks on alkohol (nagu sageli meestel kipub olema) ning enda pereelu st distantseerimine. Võimalik, et ta pole leppinud sellega, et peres on erivajadusega laps, häbeneb, pelgab seda olukorda ning pole püüdnudki lapsega toimetuleku oskusi endas arendada.
Soovitaks pereteraapiat, kui mees keeldub, võib minna esialgu ka naine üksi, et saada neutraalset kõrvalhinnangut oma pere olukorrale. Samuti peaks saama ikkagi kuidagimoodi pikemaks need lapse uned. Korralik ööuni iseenesest juba mõjub positiivselt nii enda meeleolule kui koduse õhkkonna rahustamisele.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Samuti peaks saama ikkagi kuidagimoodi pikemaks need lapse uned. Korralik ööuni iseenesest juba mõjub positiivselt nii enda meeleolule kui koduse õhkkonna rahustamisele.

Inimesed on oma unevajaduselt erinevad. On olemas inimesi (kuigi vähe), kes lapsest saati vajavadki olulised vähem und kui tavapärane. Võimalik, et teemaalgataja laps on just üks selline. Sellisel juhul ei ole võimalik pikendada lapse und. Probleem, millega on vaja tegeleda, on pigem see, kuidas ema selle kõrvalt saaks endale vajaliku une täis magada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Alkoholi probleemiga inimest saab aidata alles siis kui ta ise saab aru et ta vajab abi. Sinu mees seda vist ei tunnista. Pole ka ime. Täitsa tavaline suhtumine on, et õlu nagu polekski alkohol. Ja ehk poleks ka sellest probleemi kui need arvajad piirduks siis ühe või kahe õllega õhtu jooksul. Aga kuus on selgelt palju, eriti inimesele kes seepeale norivaks ja vastikuks muutub.

Eks see meeste hingeelu ongi teistmoodi keeruline ja mõnikord naistele raske mõista. Nad elavad oma muresid ja emotsioone teistmoodi läbi ja leiavad stressile teisi lahendusi.

Kirjutad mees ei ole nõus psühhiaatri ega psühholoogi poole pöörduma. Raske juhus. Samas kui sul endal võimalik, siis küsi ise julgelt abi kuskilt nõustamise näol. Saad lisatuge oma keerulise olukorraga toimetulekuks.

Katsu kodust õhkkonda kuidagi leebena hoida. Mida vähem pinget seda parem.

Leia rõõmu ka pisiasjadest ja hoia oma last ja lähedasi.

P.s.tean et mu jutt sai üldsõnaline ja konkreetseid nõuandeid pole anda. Aga su mure läks südamesse ja tahtsin kuidagi kaasa mõelda.

Aitäh! Ma ise olen abi otsinud ja saanud. Mul on diagnoos korduv depressioon ja aeg ajalt krõbistan AD-d. Depressioon saigi alguse kui laps haigestus. Kaks esimest eluaastat oli kõik korras või pigem oli haigus peidus. Psühholoogi juures olen käinud korra, see oli Rajaleidja psühholoog ja ütles mulle kohe, et ega ta mind aidata ei oska. Ma läksin tema juurde nii suures ahastuses ja lootuses et pärast, mingit abi saamata, tundsin ennast veel hullemimi. Nüüd pole tahtmist enam ühegi psühholoogi juurde minna. Pole usku.
Ja, ma hoian kodus rahulikku õhkkonda. Ma ei karju kunagi kellegi peale, ei nuta kellegi nähes ja just nii, leian rõõmu pisiasjadest. P.m elan päev korraga. Tean küll et meeste hingeelu on teistsugune. Lapsepõlv oli meil mõlemal ilus. Selle vahega, et tema vanemad tuunustasid ja kiitsid teda kogu aeg, nad teevad seda siiani. Minu vanemad olid tõelised tüüpilised nõukogude aja vanemad. Ei mingit tunnustust ja et alati saab paremini. 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 20 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Elatist saad lapsele küsida ka siis, kui abielu on ametlikult lahutamata, muuseas. Mina pigem soovitaksin lahutada.

Ma ei lugenud kusagilt, et nad abielus oleksid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kusjuures oleks tark ka igaks juhuks mehe rahalist seisu uurida, kui varad ei ole lahus, siis on teil ju ühine raha. Kummaline, et sa ei tea mehe palganumbrit. Kuhu siis mehe raha (s.t. ka sinu raha) kulub? Miks sa juhtivtöötaja kaasana odavaid tooteid pead ostma? Kellele kinnisvara kuulub?

Naine ju ütles, et mees maksab majalaenu, varad on eraldi. Mehel maja, naisel korter teises linnas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 122 )


Esileht Pereelu ja suhted Ei oskagi kust otsast oma lugu rääkima hakata

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.