Teema: Ei oskagi kust otsast oma lugu rääkima hakata

Teemaalgataja olen.
Aitäh, vastuste eest!
Minu jaoks ei ole hommik targem kui õhtu, oli väga kehv enesetunne ja alles nüüd lugesin vastuseid. Kriitika on ka väga teretulnud. Olen täiesti nõus et minu mees on siin nagu kaitseta süüalune. Suhtlesin temaga mõned tunnid tagasi. Rääkisin, või õigemini kirjutasime (et laps pealt ei kuuleks). Hoopis teine inimene. Aga see ei muuda olukorda. See pole esimene kord ja pealegi ma nägin ta nägu, kui ehmunud ta oli kui me ära sõitsime…
Ühesõnaga kuna tuju oli kehv hommikul siis pesime, sõime ja veetsime ilusa päeva õues. Pakkisin piknikuks korvi ja sõitsime Tähtvere parki. Väga vahva päev oli.
Ma ei usu et mehest joodik saab. Võibolla eksin, aga see pole kuidagi tema moodi. Keegi kirjutas tänitav naine minu kohta. Seda ma ka pole. Ma olen päriselt ka rahulik ja kannatlik. Olen tähelepanu juhtinud tema õllejoomisele. Olen pakkunud et ta läheks psühhiaatri juurde. Kuulab, vb ka mitte. Igatahes vaikus.
Mingit otsust, mis meist edasi saab pole ma teinud.
Võtan viimast suvisest vabast nädalast koos lapsega. Räägin kooliminekust, käisime ostsime päeviku ja pliatsid jms.

Rohkem praegu ei kirjuta, ootan selle nn. mind tundva inimese vastust. Praegu jäi mulje et ta on kokku pannud mingi megamixi minu kommentaaridest. Näiteks, et ei taha psühholoogi juurde minna. Laps on arengust (2 aastase tasemel on tema kuri leiutis, sellist last poleks kool vastu võtnud, oleks antud koolipikendus) maas, autistlikest joontest on teinud minu lapsest autisti (autist on autist ja punkt. Jooned on hoopis teine teema) jne. jne.

Kahtlustan et see on seesama koledate, julmade kommentaaride autor. Ta ei saanud rahu et talle takka ei kiidetud, hoopis laideti. Kas väga kibestunud või lausa haige inimene.

Minu teema läheb segaseks jah, mõnede kägude abiga, kes soovivad kommenteerida, aga süveneda ei viitsi. Pole vist mõtet jätkata.
Selgitan mõned arusaamatused ja las siis jääb…
Vanemad käivad omal soovil, et kuidagigi meid aidata. See pole nii et kui lähen sinna, siis viskan jalad seinale. Tualettide koristus (kraanikausid, wc potid, seinad, peeglid), seda teen ikka ise. Näpujäljed läikega mööblit, triikimine jne jne teen ikka ise. Esimene käik on kohe toidupoodi, sest külmkapp on alati täiesti tühi. Et nüüd valesti aru ei saada, ei vanemad ei pea külmkappi täitma, see oli lihtsalt järgmine punkt mida teen. Vanematel on ainult nende pension. Ei, ma ei küsi mingil juhul nende käest raha, nagu keegi pakkus.
Kes ei tea, siis Tähtvere pargis on pikniku pidamiseks kohad.
Keegi kirjutas veel mehe õhtusest lapsehoidmisest. Täiesti arusaamatu kust see veel tuli. Ei, mees ei tegele peale tööd lapse hoidmisega. Sööb, puhkab, niidab muru jms. Meie last spetsiaalset hoidma ei peagi. Lihtsalt temaga koos midagi teha on normaalne, nagu iga teise lapse puhulgi. Kurb ju kui laps õhtu või päev otsa üksi peaks mängima, mängukaaslasi läheduses pole. Jah, mitte ainult mängima, kõikidesse tegemistesse kaasama. Näiteks, võtame koos masinast pesu väja raputame sirgeks paneme kokku, viime kuivama.
Laps paneb enda järel asjad kokku, see on elementaarne igal pool, ka mängukohtades, külas. (See “mind tundev” isik väitis et midagi ei tee). Koristame koos kui miskit katki läheb/ teeb.
Tegelikult olen 99,9% kindel et ei tunne sellest teemast mind keegi. Me kumbki mehega ei laiuta oma eluga ega räägi teineteist avalikult taga. Lapse kohta teavad arstid, keda me regulaarselt külastame. (Teadjakägu! Jälle mööda). Kõik mida reh.plaan pakub, kõike teeme. Logopeed, tegevusteraapia, mingil ajal füsioteraapia (seni kui vaja oli), hobuteraapiat proovisime. Peale lasteaia ja kooli omadele lisaks siis veel. Ahjaa, igal nv ujumas. Seda nüüd reh.plaan ette ei näe ja mingit soodustust pole. Nalja tegi kaebamine. Sellest ma tegelikult ei saanud aru. Kirjutasin et kõik ametnikud ümberringi on väga abivalmid ja vastutulelikud, pole midagi kaevata ja mina pole selline inimene ka.
Kui on puudujääke, käin ja võitlen välja kõik mis on riigi poolt ette nähtud, ei hakka halama ja kaeblema. Tean selliseid lapsevanemaid küll.
Lapse epilepsia vorm on selline: kuni 5 minutit ülekeha krambihoog ja peale seda 5-7 tundi teadvuseta olek. See tähendab et magab peale hoogu, selle vahega et keha on täiesti vedel. Seega olen terve see aeg kõrval. Keeran küljelt küljele, sätin tekki, st jälgin et tal poleks külm ega kuum et kui ta käsi peaks tegema tahtmatu liigutuse, siis tekk ei läheks pealt või vastupidi üle pea.
Siin on nüüd lõpuks ka põhjus miks ma mitte kuskile tööle ei saa minna. Mitte keegi ei taha sellist inimest tööle kes äkitselt võib teatada et krambihoog on täna lapsel ja ma ei tule. Või jooksen keset tööpäeva minema…Vahepeal olid hood iga paari nädala tagant.
Moonutasin siin ainult kahte asja, lapse vanust nihutasin ja kui kirjutasin et aastaid pole hooge olnud. Epileptik jääb epileptikuks kogu eluks. Kõik hood on minuga koos olles olnud, kokku ligi 20. Kuna ma ei satu paanikasse ja tegutsen kiirelt (sätin vajadusel õigesse asendisse panen rektaallahuse ja lihtsalt ootan hoo lõppu), siis on see hästi et hood on meil koos üle elatud. Keegi teine perest pole lapse hoogusid näinud. Mees korra sattus lõunale tulema hoo lõpus kui lapse käeke üksi veel lehvitas. Jah, see oli jube vaatepilt, teadvuseta, silmad pärani ja käsi justkui lehvitamas. Mees läks närvi ja hakkas mind sõimama, ei heida talle ette, tema viis valu ja kurbust välja elada.
Ongi kõik. Veelkord suur suur tänu heade kommentaaride eest!❤ Ma ei tea kas ma olin need välja teeninud, aga see oli nagu soe kallistus teie poolt!
Soovin kõike kaunist ja palju tervist teile, teie lastele! Palju ilusaid hetki, soovide täitumist ja hästi palju armastust! ????????????