Rasedus oli planeeritud, täna sain positiivse testi. Aga mul ei ole rõõmu, vaid pigem on segased tunded nagu nüüd on minu elu läbi. Enam pole oma aja peremees. Ei saa kõike kontrollida.
See emotsioonide möll on nii ootamatu. Kas see on normaalne? Milleks küll selline paanika.
Olen 34 aastane ja toetav mees kõrval. Kõik oli kokkulepitud ja pool aastat proovitud.
Kallis murelik postitaja need tunded on täiesti normaalsed! Ootasin ise kaa oma triipe elevusega ja kui need sain tabasid mind nutuhood ja segadus. Olen ka u sinu vanune ja hetkel kolmas rasedus. Soovitan lihtsalt mõelda sellele, et sa ju ootasid triipe ja planeerisid.. muidugi kui tulemus käes ja asi nagu päris tekib segadus ja hirm. Neid tundeid võid arutada näiteks raseduskriisi nõustajaga.. täna see lõputu rasedus hakkab minul juba lõpule jõudma ja võin öelda, et aeg väga ruttu läinud kuigi rõõm ja kurbus ikka vahel käsikäes. Et kuhu ma end mässisin 😀
Aga ära süüdista end selliste mõtete eest..see on okei!
T.
Sama siin. 33a, oodatud rasedus, planeeritud, pikaajalises toimivas suhtes ja kui aru sain, et rase, siis esimese asjana mõtlesin, et mida ma tegin. Esialgne šokk, mis ikka veel vaheldumisi rõõmuga käib. Eks see on lihtsalt arusaamine, et nüüd elu muutub, tuleb keegi kelle eest kogu aeg vastutada vaja jne. Hormoonid ka rasedusest möllavad aga keskendu rõõmuhetkedele, meenuta miks sa seda tahtsid ja tea, et kõik tunded, ka sellised, on täiesti normaalsed.
See on normaalne, täiesti normaalne! Eriti esimese lapsega. Ma tean, et see hetkel paanikat ei vähenda, aga peale rasedust ja sünnitusest taastumist ja uue rütmi tekkimist (kui oled beebiga kokku kasvanud) sa lihtsalt ei kujuta ette ka, kui armas ja nunnu võib su oma laps olla. Selline tunne, et süda läheb suurest armastusest lõhki 🙂 Elu muutub loomulikult lastega, aga seda vana aega tagasi küll ei igatse. Vähemalt mina mitte. Oligi mõttetu molutamine ja eksisteerimine. Ja üldiselt hiljemalt lapse viiendaks eluaastaks tuleb kõik see oma aeg ka tagasi, sest nad saavad nii kiiresti suureks. Lausa kahju on. Kui minul esimesega need paanikatunded tekkisid, siis mees soovitas, et ma võtaks võimalikult vara oma raseduspuhkuse välja ja nii tegingi. Ja siis lihtsalt vedelesingi lõpus 2-3 kuud kodus. Lõpuks hakkas nii igav, et ei jõudnud lapse sündi ära oodata.
Sina hetkel oled ju veel selles faasis, kus töömöll käib täiega ja kõik on uus ja ootamatu. Tunned, et nüüd tuli veel üks kohustus (ja ilgelt suur) juurde. Rahune, see kõik läheb mööda ja tunded muutuvad ning kui lõpetad töötamise ja hakkad vanemapuhkusel olema, siis tegelikult ju teised kohustused kaovad ära. Ja asemele tulebki ainult üks, sinu oma laps!
Minul oli sama, mitu aastat isegi üritanud, valulikel protseduuridel käinud ja kui kaks triipu lõpuks vastu vahtis, siis istusin vannitoa põrandal ja tönnisin tükk aega. Mees üldse ei mõistnud, miks ma nii endast väljas, kui uudis ju ometigi nii tore ja oodatud. Nüüd olen 6ndat kuud rase ja ei jõua seda titte juba ära oodata, kuigi eesootav elumuutus tundub ikka jätkuvalt kohutavalt hirmus.
Oh issand, see on nii normaalne enne suurt elumuutust. Kujutad ette, ma sain lapse 5. IVFi järel, 4 aastat proovimist ja lõputud protseduurid ja nutetud nutud, et laps ei taha tulla! Ja siis oli esimene mõte positiivse IVF tulemuse järel “oli seda siis nüüd vaja, äkki ei oleks pidanud!” 😀 Oleks imelik, kui sa ei mõtleks, mis saama hakkab ja uinamuina ainult õnnemullis ujuks.
