Esileht Pereelu ja suhted Ei saa lapse surmast üle

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 43 )

Teema: Ei saa lapse surmast üle

Postitas:
Kägu

Meie laps suri 4 kuud tagasi. Ma saan aru, et leinaprotsess endiselt kestab, aga mul on tekkinud uus olek – mind ajab ebaõiglus hulluks. Meil pole enam ühtki last, paljudel on mitu last, kõik terved ja rõõmsad.
Paraku on kõik kohad lapsi täis, seega põgeneda pole mitte kuhugi. Kahjuks teised lapsed meenutavad eriti rängalt meie kaotust. Saan endiselt kriisinõustamist ja nõustaja ütleb, et see pole mingi karistus mulle ja minu süü, et asjad lihtsalt juhtuvad. Aga miks küll meiega, tekib ikka ja jälle küsimus. Oleme head inimesed, kes on ka üle 10 aasta aidanud võõraid lapsi. Ja nüüd meie enda laps pidi surema. Siin lihtsalt pole loogikat.
Mind on hakanud ka väga närvi ajama inimesed, kes pidevalt vinguvad näiteks selle üle, et beebi nutab öösel või et ei viitsi lastega tegeleda. Nii palju on neid inimesi, kes lihtsalt ei viitsi.
Ma kardan, et ma ei saagi sellest kõigest üle. Vahepeal justkui tundub, et läheb lihtsamaks ja elu normaliseerub, aga siis läheb jälle täitsa käest ära ja muudkui ajab nutma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tunnen südamest kaasa. Kui vana oli laps, kui tohib küsida?

Ise kaotasin poja 14. rasedusnädalal ja tunnistan, et sellega on raske leppida ja edasi minna. Kuna mul on kaks vanemat last, siis on niiöelda, millest kinni haarata. Vastasel korral polekski vist enam elavate hulgas ise ka.

Mind ärritavad näiteks beebikõhud kusiganes ja vastsündinutega eputamine sotsiaalmeedias. Ei ole nemad ju süüdi, aga ajab vihale…

Ise püüan vägisi mõtteid tulevikku suunata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No aga mis teil takistab uusi lapsi saada? Räägid väikestest lastest, sellest oletan, et olete piisavalt noored.

Meenub see lennuõnnetus Ukraina kohal, kus ühed Austraalia vanemad kaotasid kõik kolm väikest last, kes olid lennukis vanaisaga. Nad said peale seda õnnetust neljanda lapse.

Mõtle sellele Taani miljonärist paarile, kes kaotas Sri Lanka hotelli pommiplahvatuses oma kolm last korraga. Võid püsti rikas olla, aga oma kõige kallimat vara, lapsi, sa tagasi ei osta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No aga mis teil takistab uusi lapsi saada? Räägid väikestest lastest, sellest oletan, et olete piisavalt noored.

Mina ei ole noor. Ja uue lapse saamine on vägagi komplitseeritud. Selleks tehakse operatsioon.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
marike

Tunnen kaasa. See on tõesti ebaõiglane. Väga ebaõiglane! Aga eks mured ja ebaõiglus käi ikka inimesi mööda, mitte kive ja kände mööda, muidu me polekski inimesed.

Anna endale aega olla kurb ja vihane. Leina on omad faasid ja need tuleb läbi elada. Ära tunne ned halvasti, et niimoodi tunned. Mine ja karju metsas kasvõi, kui muudmoodi ei saa. Ainuke asi, mida proovi mitte teha, on teistele inimestele haiget tegemine 8nii vaimselt kui füüsiliselt), sest seda on raske hiljem tagasi võtta, kui jõuad sinna leinafaasi, milleks on leppimine.

Aitab ka ehk mõelda nii, et kõik läheb elus mööda. Elud lähevad mööda, aga ka mured lähevad mööda ja kui üks uks sulgub, siis avaneb alati uus. Anna endale aega ja lase see endast läbi.

Päikest!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tunnen kaasa. Ega sellest ju tegelikult päris üle ei saagi. Mälestused jäävad igaveseks, aga selle kaotusega on võimalik õppida elama ning isegi uuesti õnnelik olla. Oled praegu veel leinaprotsessis, erinevate etappide läbimine võtab aega. Kõik see ongi normaalne, kõik su tunded on normaalsed.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No aga mis teil takistab uusi lapsi saada? Räägid väikestest lastest, sellest oletan, et olete piisavalt noored.

Mina ei ole noor. Ja uue lapse saamine on vägagi komplitseeritud. Selleks tehakse operatsioon.

Ju siis pole sulle Jumala poolt ette nähtud sel moel vanemaks saada. Sulle on antud mingi teine missioon. Maailmas on palju lapsi, kes vajavad Sinu abi. Saad hakata näiteks tugivanemaks mõnele lastekodulapsele, keda ei saa lapsendada või ei soovita lapsendada, sest on väikelapse east väljas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meie laps suri 4 kuud tagasi. Ma saan aru, et leinaprotsess endiselt kestab, aga mul on tekkinud uus olek – mind ajab ebaõiglus hulluks. Meil pole enam ühtki last, paljudel on mitu last, kõik terved ja rõõmsad.

Paraku on kõik kohad lapsi täis, seega põgeneda pole mitte kuhugi. Kahjuks teised lapsed meenutavad eriti rängalt meie kaotust. Saan endiselt kriisinõustamist ja nõustaja ütleb, et see pole mingi karistus mulle ja minu süü, et asjad lihtsalt juhtuvad. Aga miks küll meiega, tekib ikka ja jälle küsimus. Oleme head inimesed, kes on ka üle 10 aasta aidanud võõraid lapsi. Ja nüüd meie enda laps pidi surema. Siin lihtsalt pole loogikat.

Mind on hakanud ka väga närvi ajama inimesed, kes pidevalt vinguvad näiteks selle üle, et beebi nutab öösel või et ei viitsi lastega tegeleda. Nii palju on neid inimesi, kes lihtsalt ei viitsi.

Ma kardan, et ma ei saagi sellest kõigest üle. Vahepeal justkui tundub, et läheb lihtsamaks ja elu normaliseerub, aga siis läheb jälle täitsa käest ära ja muudkui ajab nutma.

Võta endale aega. Mina matsin 12 aastat tagasi oma 14 aastase lapse ja siiani tunnen vahel valu ning meeletut kurbust. 4 kuud on väga lühike aeg. Leinamiseks võib väga palju aastaid kuluda. Ja need kes soovitavad – saa uus laps, ei tea mida soovitavad. Uus laps ei võta seda valu. Jaa, aitab edasi elada ning viib mõtted mujale aga ei midagi enamat. Olen selle tee läbinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei mõtlegi, et uus lapse võtab täielikult valu ära ja kustutab leina, kuid võtab selle tühjuse tunde, et pole mitte kedagi ega motivatsiooni kellegi nimel enam elada. Surnud lapse järel sündiv laps on enamasti see sama hingeke uuesti sündinult.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on väga kahju sinu kaotuse üle. See, mida ilmselt koged, on üks leinafaasidest – viha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei mõtlegi, et uus lapse võtab täielikult valu ära ja kustutab leina, kuid võtab selle tühjuse tunde, et pole mitte kedagi ega motivatsiooni kellegi nimel enam elada. Surnud lapse järel sündiv laps on enamasti see sama hingeke uuesti sündinult.

Selle motivatsiooni kellegi nimel elada pead sa leidma iseendast. Ela enda nimel, ela oma kadunud lapse mälestuse nimel, et oleks keegi, kes teda südamest armastab ja tema mälestust alles hoiab. Ela ka oma tuleviku nimel, et ühel hetkel hakkab see tühjusetunne jällegi täituma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Esiteks, sügav kaastunne teemaalgatajale. 4 kuud on väga väga lühike aeg niivõrd suurest kaotusest üle saamiseks. Ma ei oska midagi muud soovitada kui püüda leida (nt netist) sinuga sarnases olukorras olevaid vanemaid, kes on oma lapse kaotanud, sest ma ei usu, et keegi teine saaks sind päriselt mõista või aidata. Ja püüa palun mitte end karmilt hukka mõista, kui oledki ärrituvam, tajud, et oled ebaõiglane jne, lasegi endal olla, sest kui koguksid seda ängi lihtsalt vaikselt ja leplikult enda sisse, siis võib-olla oleks veel hullem?

Teiseks, palun minge ja arendage kuskil oma empaatiat, käod, kes soovitavad uus laps teha või lapsendada. Päriselt?! Lapse kaotus ei ole ometi nagu… ma ei tea, lemmikmütsi bussi unustamine, et mis seal ikka, ostan uue. Lapsendamisest ei tea te ka ilmselgelt midagi, need lapsed, kel vanemaid pole, ei ole nagu mingid augutäited või haavaplaastrid, et kui keegi on väga katki, siis sealt saab abi. Ei ole nii. Vastupidi, need lapsed on väga katki ja vajavad eriti terveid, tasakaalus, teadlikke (kasu)vanemaid, kes peavad jaksama toime tulla väga tõsiste psühholoogiliste probleemidega, seda ei ole võimalik teha oma sügava leina kõrvalt mitte kuidagi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No aga mis teil takistab uusi lapsi saada? Räägid väikestest lastest, sellest oletan, et olete piisavalt noored

Nõme soovitus. Uus laps on tore küll aga ei asenda seda keda enam pole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on väga kahju sinu kaotuse üle. See, mida ilmselt koged on üks leinafaasidest – viha.

Nii see on. Leina faase on 5 ja need võivad kesta aastaid.
Minu lapse surmast saab varsti 10 aastat. Mina olen juba viimasesse etappi jõudnud. Aga tunded on endiselt alles – need ei kao kuhugi. Uus laps ei asenda seda, kelle kaotasid. Laps on asendamatu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen sama üle elanud. Oli esimene laps. Teise lapse sain alles 5 aasta pärast. Siis alles tundsin, et nüüd võiks.
Ma sellist vihaperioodi või ebaõigluse tunnet ei mäleta. Aga iga beebikõht või väike laps ajas kas või keset tänavat lahinal nutma. Lihtsalt vesi jooksis silmist ja midagi teha polnud. Mulle tundus samamoodi kogu elu mõttetu, tundsin end läbikukkunuks jne. Aga nii palju suutsin mõelda, et ma ei saa endale lubada hulluks minemist. Lihtsalt ei saa. Läksin tagasi tööle, kuigi see minek oli ülivägaraske. Aga see ilmselt päästis mu, sest siis oli vaja ka millelegi muule mõtelda.
Mõni aasta tagasi lugesin Jaan Jaani intervjuud, kus ta rääkis oma abikaasa, kah võrdlemisi noore inimese minekust. Jaan Jaani ütles intervjuus, et lahkunust tuleb lahti lasta. Nii on mõlemale parem, nii sellele, kes läks, kui sellele, kes jäi.
Jõudu sulle.
Võib tunduda triviaalne, aga mõtestatud tegevus ja aeg on need, mis aitavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See on, jaa, mõnes mõttes mõeldamatu sealt edasi minna, aga ega muid valikuid ju ka tegelikult ei ole. Minevikku paraku muuta ei saa. Minul on kurbus, millest paisub viha. Vihaga on kergem toimetada kui kurbusega. Aeg muudab kergemaks, aga tegelikult mingi osa valust jääb alati südamesse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kuna tervenemise protsessis on väga oluline kontekst, siis mis põhjusel laps suri?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma julgeks kriisinõustamise ajal või selle lõppedes kindlasti soovitada hea psühholoogi juures edasi käimist.
Lisaks, kui selleks varsti suuteline oled, kirjuta. Oma tunded, oma viha, mälestused. Selleks ei pruugi veel õige hetk olla aga mina sain leina 5a hiljem lõpuni viia alles siis, kui otsustasin selle kõik kirja panna. Alguses 2 kuud nutsin, et mida ma kirjutan. Siis lõi mõistuse selgeks ja paberile jäi lõpuks imeilus mälestus ja mulle nagu vabastustunne..
Emotsioonidega on nii, et kui need ainult enda sisse jätta, on asi kordades hullem ja jätab sügavamad haavad terveks eluks. Seega, ka sel teemal ventileerimine, rääkimine on asi, mis peab toimuma. Olgugi selleks pahandamine, et keegi oma lapse üle kurdab. Ajas muutab see vormi, järgmises etapis räägid juba teisi asju sel teemal.
Lisaks, näiteks raamatute/lugude lugemine, kus sarnane asi juhtus. See teadmine, et sa pole ainus, kes kõike seda läbi elab, on nii oluline.
Linnateatris on hea etendus “Jäneseurg” mis toda teemat väga hästi edasi annab. Nutsin terve etenduse.
Võib-olla sa pole veel nendeks sammudeks valmis, aga ka see aeg tuleb ning iga faasiga om vaja põhjalikult tegeleda. Ka 5 aastat hiljem.
Kaastunnet soovida on mul raske, sest kuigi ma tunnen südamest kaasa, on see mulle isiklikult alati nõmeda sõnakõlksuna mõjunud.
Aga loodan teile siiralt parimat.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tunnen südamest kaasa. Kui vana oli laps, kui tohib küsida?

Ise kaotasin poja 14. rasedusnädalal ja tunnistan, et sellega on raske leppida ja edasi minna. Kuna mul on kaks vanemat last, siis on niiöelda, millest kinni haarata. Vastasel korral polekski vist enam elavate hulgas ise ka.

Mind ärritavad näiteks beebikõhud kusiganes ja vastsündinutega eputamine sotsiaalmeedias. Ei ole nemad ju süüdi, aga ajab vihale…

Ise püüan vägisi mõtteid tulevikku suunata.

Suri 7-kuusena.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei saa samuti oma madalhetkedel aru, miks pidin kaotama vanemad nii noorelt (21). Ja vanavanemaidki polnud kauaks. Terve edasine elu vanemateta, toeta, mul on kùll loodud oma pere ja lapsedki olemas, aga on üks tühimik minu sees, mida justkui ei täida miski. Mul ei ole vanemaid, kelle juurde minna nädalavahetustel või kes tuleksid meile, mu lastel pole minu poolt vanavanemaid.
Vahel kui kõnnin tänaval, kus ilusad eramajad, unistan justkui mõni neist oleks mu vanemate kodu, kuhu meid oodatakse.
Lein on midagi, millega lihtsalt tuleb õppida koos elama. Minust on see kogemus teinud hooliva ja empaatilise inimese ning elu on ikka saatnud mu teele inimesi, kes nagu vanemate aseaine.
Ma ei oskagi sind sinu loos lohutada teisiti, kui rääkisin oma loo.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tunnen südamest kaasa. Kui vana oli laps, kui tohib küsida?

Ise kaotasin poja 14. rasedusnädalal ja tunnistan, et sellega on raske leppida ja edasi minna. Kuna mul on kaks vanemat last, siis on niiöelda, millest kinni haarata. Vastasel korral polekski vist enam elavate hulgas ise ka.

Mind ärritavad näiteks beebikõhud kusiganes ja vastsündinutega eputamine sotsiaalmeedias. Ei ole nemad ju süüdi, aga ajab vihale…

Ise püüan vägisi mõtteid tulevikku suunata.

Suri 7-kuusena.

Mul on kohutavalt kahju. Ja ma tean, et lohutust ei too miski. Oh… tahaks öelda midagi, mis aitaks, aga selliseid sõnu ju pole.

Minule isiklikult kaastundeavaldused, kui need tulevad südamest, teevad head. Pigem häirib, kui öeldakse “ole tugev”, “saa üle” vms.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tunnen südamest kaasa. Kui vana oli laps, kui tohib küsida?

Ise kaotasin poja 14. rasedusnädalal ja tunnistan, et sellega on raske leppida ja edasi minna. Kuna mul on kaks vanemat last, siis on niiöelda, millest kinni haarata. Vastasel korral polekski vist enam elavate hulgas ise ka.

Mind ärritavad näiteks beebikõhud kusiganes ja vastsündinutega eputamine sotsiaalmeedias. Ei ole nemad ju süüdi, aga ajab vihale…

Ise püüan vägisi mõtteid tulevikku suunata.

Suri 7-kuusena.

See valu on nii suur, et kõik tunded ja mõtted, mis sul tekivad praegu, on täiesti pôhjendatud. Öeldakse ju, et tuleb üks aastaring läbi teha ilma lahkunud kalli inimeseta, peale seda hakkab natuke kergemaks minema. Ajaga valu ôige pisut tuhmub. Kui tahad rääkida, mis juhtus ja mida tunned, siis siin on võimalik seda anonüümselt teha. Ja me kõik püüame toetada nii nagu oskame.

Please wait...
Postitas:
Kägu

minu meelest sellisest asjast ei saagi mitte kunagi üle, ammugi mitte nelja kuuga.

Ma olen lapsena käinud eakaaslase matusel ja täiskasvanuna tuttavate laste matustel, aastaid tagasi, ja ikka aeg-ajalt tuleb meelde.

Sügav kaastunne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Uus laps ei võta seda valu. Jaa, aitab edasi elada ning viib mõtted mujale aga ei midagi enamat.

Aga abiks ju seegi. Ma ei usu, et keegi neist, kes uut last soovitas, mõtles seda stiilis, et mis sest vanast leinata, kui saab uue teha. Nad mõtlesid, et sellest on mingigi abi ja parem kui mitte midagi. Aga kindlasti on ka emasid, kelle jaoks see ei ole variant kas või juba meditsiinilistel põhjustel. Siis tuleb leida midagi muud, millega oma mõtteid kõrvale juhtida. Ja ega see valu päriselt ei kaogi kunagi, aga ta tuhmub ja aeg-ajalt tõuseb jälle pinnale. Ebaõiglust ongi raske taluda ja lisaks võib ennast haigeks mõelda igasugu oleksite ja poleksitega, parem on, kui vähemalt seda osa suudad vältida. Vihastamine on ka ok, aga samas võib see suhted ära vussida, kui hakkad päriselt magamata emaga pahandama, kui ta sulle oma eluraskusi kurdab, nii et mõnikord on sellises olukorras parem lihtsalt lahkuda. Füüsiline tegevus aitab ka vahel viha leevendada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei saa samuti oma madalhetkedel aru, miks pidin kaotama vanemad nii noorelt (21). Ja vanavanemaidki polnud kauaks. Terve edasine elu vanemateta, toeta, mul on kùll loodud oma pere ja lapsedki olemas, aga on üks tühimik minu sees, mida justkui ei täida miski. Mul ei ole vanemaid, kelle juurde minna nädalavahetustel või kes tuleksid meile, mu lastel pole minu poolt vanavanemaid.

Vahel kui kõnnin tänaval, kus ilusad eramajad, unistan justkui mõni neist oleks mu vanemate kodu, kuhu meid oodatakse.

Lein on midagi, millega lihtsalt tuleb õppida koos elama. Minust on see kogemus teinud hooliva ja empaatilise inimese ning elu on ikka saatnud mu teele inimesi, kes nagu vanemate aseaine.

Ma ei oskagi sind sinu loos lohutada teisiti, kui rääkisin oma loo.

Vabandust, sinu lugu on väga kurb, aga täiesti vales kohas ja mõjub siin kohatuna.
See, et vanemad ja vanavanemad surevad enne oma lapsi ja lapselapsi, on üldjoontes siiski loomulik, muidugi kahju, kui see juhtub liialt vara.
Lapse surm on pigem ebaloomulik ja erandlik.

Teemaalgataja, anna endale aega. Sa ei peagi veel praegu kusagil ligilähedalgi olema ülesaamisele.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oleme ka mehega selle üle elanud, sellest hetkel juba üle 10 aasta. Ainuke asi, mis aitab, on aeg. Meil ka see, et saime kogu aeg mehega omavahel ennast tühjaks rääkida. Väga palju rääkisime. Meil oli nii, et kui üks oli nõrk, siis teine oli tugevam ja vastupidi. Ja proovi juba ette aktsepteerida, et tegelikult ei oska keegi adekvaatselt reageerida, v.a. need üksikud, kes on sama üle elanud. Meil olid näiteks ainukesed – vanavanemad, kes kunagi nooruses sama üle elanud. Kui on juba mingid kuud mööda läinud, siis mine tagasi tööle, suhtle inimestega, tee muid asju, et vahepeal saaks mõtted eemale. Siis hakkab olemine selginema. Aga selleks läheb aega.
Ja see ebaõiglus – oi see oli tugev! Krt, ma olin täiesti endast väljas sellest, kuidas teiste beebide emad ei suutnud hinnata seda, mis neil oli! Isegi sünnitusmajas – mingi ema isegi õiendas oma vastsündinuga!!!
Nüüd tagantjärgi, kui mul on juba 2 last, siis ma võin sellest mõistusega aru saada (st mul oli ka ühe lapsega sünnitusjärgne deprekas), aga see oli tol hetkel kohutav.
Meil samuti ei olnud enne lapsi ja oli laste saamisega probleeme olnud, nii et seda ebaõiglasem tundus. Et miks ometi meie! Seda juhtub nii harva, miks ometi meie?
Nüüd tagantjärgi on mul ainult üks loogiline põhjendus endale – ju meie suhe mehega oli nii tugev, et seda võis saatuse poolt meile anda. Lihtsalt selle tragöögia tagajärjel sai suguvõsa teada, et meil on naisliinis kaks geeniosa vahetuses, mis võib tähendada sügavaid probleeme lastega. Kuna seda raseduse ajal saab testida ainult siis, kui täpselt on teada, mis geeniosi otsida, siis tänu sellele on teiste rasedused uuritavad ja nad ei pea enam seda üle elama, mis meie.

Nii et anna endale aega ja ütle, et ükskord see läheb üle. Mälestus jääb, aga need tugevad tunded lähevad üle ja ükspäev hakkad Sa jälle normaalselt elama, kuigi see tundub hetkel võimatu.

PS! Kui see annab lootust, siis meie jäime ca aasta pärast uuesti lapseootele ja kõik läks hästi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sügav kaastunne pisikese kaotuse puhul.
Neli kuud….liiga lühike aeg on möödunud.
Nii suurest kaotusest ei saa vist mitte kunagi üle, sellega õpitakse elama.
Räägitakse küll, et aeg parandab kõik haavad, aga ei paranda. Kaotusevalu muutub aastatega väiksemaks, aga tühjus, mis on hinges, see ei kao.
Sul on leinamiseks aega vaja. Nuta, vihka, süüdista, karju…see kõik on vaja endast välja saada.
Uus laps? Jah, võimalik, et see leevendab kaotusevalu, kuid ei asenda esimest last.

Kallistan.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma kardan, et ma ei saagi sellest kõigest üle. Vahepeal justkui tundub, et läheb lihtsamaks ja elu normaliseerub, aga siis läheb jälle täitsa käest ära ja muudkui ajab nutma.

4 kuud on aeg, kus see reaalsus alles hakkab kohale jõudma. Ära süüdista ennast lapse surma pärast ega vihka neid, kellel lapsed elus. Päris üle ei saagi, aga aja jooksul läheb kergemaks. Kõige raskemad on esimene sünnipäev ja esimesed jõulud ilma lapseta ja esimene surma-aastapäev.
Hoidke ja hoolige mehega teineteisest. Ta võib leinata teistmoodi, aga jagate sama valu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Väga väga kurb, sügav kaastunne! Sellest on küll palju aega möödas, aga minu ema kaotas lapse 30a tagasi ja see muutis ta elu täielikult. Samuti minu elu, sest mina matsin venna. Kahjuks sellest ei saa kunagi üle, aga ajaga läheb natuke kergemaks. Hoidke teineteist ja oma mälestusi!

Please wait...
Postitas:
Kägu

See vahest pole mingi eriline lohutus, minule endale aitas pärast ema surma selline mõttemäng, et ta on Ei Kuski Maal (sinna lähevad kõik head ja toredad inimesed, kui nende maine tee on otsas), vaatab mind ning ma saan temaga aeg-ajalt rääkida.
Nt, kui on olnud pikka aega vihmane, siis küsin, et miks sa seal midagi ette ei võta.
Mõtlen, et ta räägib seal oma vennaga, kes suri enne mu ema sündi; kõneleb oma vanematega, hoiab mul silma peal.
Sinu beebi on samuti seal heade ja toredate inimeste juures ja saadab sulle toredaid mõtteid ja lohutust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 43 )


Esileht Pereelu ja suhted Ei saa lapse surmast üle