Esileht Pereelu ja suhted Ei saa lapse surmast üle

Näitan 13 postitust - vahemik 31 kuni 43 (kokku 43 )

Teema: Ei saa lapse surmast üle

Postitas:
Kägu

Ma nutan juba ainuüksi sellest mõttest, ja kui see reaalsuseks peaks saama, siis ma usun, et ma läheksin täiesti hulluks. Tõenäoliselt tapaksin ennast ära, sest ma ei suudaks seda valu taluda. Nii et vaatamata sellele, et ma pole seda kogenud ja annaks jumal, et ei pea kunagi kogema, siis ma saan aru ja mul on nii tohutult kahju ja ma loodan kogu südamest, et see valu sul ükskord üle läheb ja sa selle koormaga hakkama saad. Vat see on asi, mida tõesti ei sooviks ka oma kõige suuremale vaenlasele.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma nutan juba ainuüksi sellest mõttest, ja kui see reaalsuseks peaks saama, siis ma usun, et ma läheksin täiesti hulluks. Tõenäoliselt tapaksin ennast ära, sest ma ei suudaks seda valu taluda. Nii et vaatamata sellele, et ma pole seda kogenud ja annaks jumal, et ei pea kunagi kogema, siis ma saan aru ja mul on nii tohutult kahju ja ma loodan kogu südamest, et see valu sul ükskord üle läheb ja sa selle koormaga hakkama saad. Vat see on asi, mida tõesti ei sooviks ka oma kõige suuremale vaenlasele.

Sa oled väga enesekeskne inimene. Teemaalgataja on lapse kaotanud ja sa räägid iseenda kujuteldavast valust ja suitsiidist? Empaatiavõimet palun.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei saa samuti oma madalhetkedel aru, miks pidin kaotama vanemad nii noorelt (21). Ja vanavanemaidki polnud kauaks. Terve edasine elu vanemateta, toeta, mul on kùll loodud oma pere ja lapsedki olemas, aga on üks tühimik minu sees, mida justkui ei täida miski. Mul ei ole vanemaid, kelle juurde minna nädalavahetustel või kes tuleksid meile, mu lastel pole minu poolt vanavanemaid.

Vahel kui kõnnin tänaval, kus ilusad eramajad, unistan justkui mõni neist oleks mu vanemate kodu, kuhu meid oodatakse.

Lein on midagi, millega lihtsalt tuleb õppida koos elama. Minust on see kogemus teinud hooliva ja empaatilise inimese ning elu on ikka saatnud mu teele inimesi, kes nagu vanemate aseaine.

Ma ei oskagi sind sinu loos lohutada teisiti, kui rääkisin oma loo.

Aitäh, et jagasid! Leian sarnasusi meiega juhtunutest ajendatud tunnetes.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma tänan väga kõiki, kes oma lugusid jagavad. Mind lohutavad teie lood küll natuke.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul suri vend beebina, ise olin siis paariaastane, kui ta suri. Ema langes sellisesse depressiooni, et minuga ei tegelenud üldse. Jäimegi väga võõraks, sest ema mäletan vaid sünge ja omaette istuvana. Ta ei tulnudki leinast enam välja. Sel ajal mehed ka lastega väga ei tegelenud, seega kasvasingi nagu vanemateta. Vanemate abielu lagunes ka mingil ajal, sest isa ei jõudnud enam sellist elu elada. Tahtsin sellega öelda seda, et mõned aastad leinata on kindlasti normaalne, aga kindlasti tuleb abi otsida, et selline elusündmus kogu elu ja ka lähedaste elu ära ei rikuks. See on väga suur katsumus abielule ja nõuab suurt tugevust, et siiski oma elu täisväärtuslikult ära elada. Endal on sarnane kogemus olemas ja mäletan väga hästi oma viha kogu olukorra ebaõigluse suhtes. Proovisime mehega 7 aastat last saada, kolmanda kunstviljastamise katsega saime. Pandi kasvama kaks embrüot ja mõlemad hakkasid ka arenema. Kahjuks üks laps üsna pea pärast sündi suri, teine oli siiski terve ja tubli, seega sinu olukorraga päriselt võrrelda ei saa, kuigi lein oli suur. Aga mind ajas nii närvi, et mees virises, kui beebi palju karjus, umbes oli nagu pahane, et mul oli tähelepanu rohkem lapsel. Siis hakkas veel truudust murdma ja lahku läksimegi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma nutan juba ainuüksi sellest mõttest, ja kui see reaalsuseks peaks saama, siis ma usun, et ma läheksin täiesti hulluks. Tõenäoliselt tapaksin ennast ära, sest ma ei suudaks seda valu taluda. Nii et vaatamata sellele, et ma pole seda kogenud ja annaks jumal, et ei pea kunagi kogema, siis ma saan aru ja mul on nii tohutult kahju ja ma loodan kogu südamest, et see valu sul ükskord üle läheb ja sa selle koormaga hakkama saad. Vat see on asi, mida tõesti ei sooviks ka oma kõige suuremale vaenlasele.

Sa oled väga enesekeskne inimene. Teemaalgataja on lapse kaotanud ja sa räägid iseenda kujuteldavast valust ja suitsiidist? Empaatiavõimet palun.

Kogu minu kommentaari sisu oli see, et vaatamata oma kogemuse puudumisele suudan ma väga elavalt ette kujutada, mida teemaalgataja tunneb, ehk siis empaatiavõime puudumisest on asi kaugel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma nutan juba ainuüksi sellest mõttest, ja kui see reaalsuseks peaks saama, siis ma usun, et ma läheksin täiesti hulluks. Tõenäoliselt tapaksin ennast ära, sest ma ei suudaks seda valu taluda. Nii et vaatamata sellele, et ma pole seda kogenud ja annaks jumal, et ei pea kunagi kogema, siis ma saan aru ja mul on nii tohutult kahju ja ma loodan kogu südamest, et see valu sul ükskord üle läheb ja sa selle koormaga hakkama saad. Vat see on asi, mida tõesti ei sooviks ka oma kõige suuremale vaenlasele.

Sa oled väga enesekeskne inimene. Teemaalgataja on lapse kaotanud ja sa räägid iseenda kujuteldavast valust ja suitsiidist? Empaatiavõimet palun.

Kogu minu kommentaari sisu oli see, et vaatamata oma kogemuse puudumisele suudan ma väga elavalt ette kujutada, mida teemaalgataja tunneb, ehk siis empaatiavõime puudumisest on asi kaugel.

Eks alguses ongi selline tunne, et sellega ei saa elada. Ma ütlesin varem, et mul on, mis sunnib edasi elama – teised lapsed. Vastasel korral ma ei teagi, mis oleks saanud. Väga palju pingutan teadlikult, et edasi minna. Teen mingit joogat ja olen pakkunud enda hingele ilusaid hetki. Ega need palju leevenda… ja tõesti loodan ka proovida veel korra siia ilma anda uue elu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tõenäoliselt tapaksin ennast ära, sest ma ei suudaks seda valu taluda.

Mind aitas sellest mõttest üle saada ühe vana ja uskliku sugulase öeldud lause, et lapse surm ei ole mitte karistus vanematele, vaid neile saadetud ülesanne läbi valu tugevamaks saada. Algul ma ei saanud sellest aru. Ma ei ole usklik ega usu parateadusi, aga ma tahan nüüd tõesti mõelda nii, et ka igal lühikesel elul on eesmärk ja see ei ole karistus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tunnen Sulle südamest kaasa ja saadan Su poole palju häid mõtteid. Võib-olla on abiks, kui tead, et Sa pole oma valuga üksi siin ilmas.
Loodetavasti olete oma mehega(ja ka teiste lähedastega) teineteisele toeks. Kallistused teile.
Ise tänan kogu südamest kunagisi Murelaste foorumi emmesid ❤️

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vastuseks teemaalgatajale. Olen ühe lapse (küll veidi vanema) kaotamise leina lähedalt näinud ja püüdnud toeks olla. Minu meelest läks vähemalt aasta, enne kui lapsevanema meeleolu stabiilsemaks läks. Enne seda käis ta küll tööl (mis õnneks ei vajanud eriti inimestega suhtlemist), aga meeleolukõikumised jms olid igapäevased. Ajaga läheb paremaks. Mitte kohe, aga läheb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lapse kaotus on ilmselgelt üks raskemaid, mida inimene oma elus kogeda võib. Minu ema kaotas oma esimese lapse, minu õe, kui ta oli 6-kuune. See muutis tema elu tohutult. Hiljem sündisin küll mina (ligi 10 aastat hiljem), kuid lapse kasvatamisest ei tulnud tal psühholoogilisest aspektist vaadatuna mitte midagi välja. Selle probleemiga kaasusid ka muud mured (alkoholi liigtarbimine) ning tänaseks võib öelda, et emast ei saanudki peale sellist kaotust enam normaalselt inimest. Oleme emotsionaalsed väga kauged (mind ta ise üles ei kasvatanud) ning kuigi ametlikult tal üks laps siiski on, siis praktilisest küljest see täna nii ei ole. Kahju, aga mis teha, selline asi ongi ränk ning kõik ei pruugi sellisest olukorrast tervena välja tulla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sügav kaastunne. Sellisest asjast paraku ei saagi kunagi “üle”.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ükski vanem ei peaks oma last matma, sellest hullemat asja pole olemas, ütles mulle üks isa (kes mattis küll oma täiskasvanud lapse). See on kõige suurem katsumus, mis elu võib tuua, niiet ka suurim, mida tuleb ületada.
See ei kao kunagi, see ei lähe üle, sellega õpib lihtsalt elama ja mingil hetkel see enam ei tee nii haiget, aga meelest ei lähe kunagi.

Please wait...
Näitan 13 postitust - vahemik 31 kuni 43 (kokku 43 )


Esileht Pereelu ja suhted Ei saa lapse surmast üle