Tervitus!
Räägiks omaltpoolt ühe loo, samas küsimas ka arvamust, pigem on suunatud küsimus naistele!
Sai tutvutud toreda ja kena neiuga läbi tutvuse. Alguses oli kõik väga tore, jutukas suhtlus, avastasime, kui ühesugused inimesed me oleme, vaat, et hingesugulased jne. Esimene reaalne kohtumine oli tore. Jalutasime rannas päikseloojangu ajal, tegin mälestuseks loojangust pildi, meie esmakohtumise puhul. Õhtu lõppedes läksin õe juurde ööseks, sest ma elan natuke kaugemal kohtumispaigast, ehk ma ei ela tema kodulinnas. Järgmine päev saime jälle kokku, käisime loomaaias, käest kinni jne. Õhtu jõudis kätte kiirelt, teatud põhjustel ma enam õe juurde ööseks jääda ei saanud aga samas linnas oli mul järgmine päev vaja minna sünnipäevale. Neiu poolt tuli pakkumine, et võib enda juurde võtta ja diivanile magama. Mõtlesin, okei, miks-mitte, ma ei pea ju sõitma niisama edasi tagasi. Kõhud olid mõlemil tühjad, otsustasin, et viin ta sööma kuhugi, aga jõudsime arvamusele, et koos midagi teha tema juures, oleks vahvam. Nii me shoppasime toidupoes ja ossime vajalikud toiduained ja tegime toreda õhtusöögi, mida nautisime. Järgmine päev, teada saades vahepeal, et ta otsib ühte raamatut aga pole leidnud. Ma vahepeal googeldasin ja juhuslikult leidsin raamatu ühest poest, mis oli natuke eemal veedetud koha linnast, tõin vabanduse, et pean ära käima. Panin auto käima ja ossin raamatu ära, tagasi tema juurde minnes ossin veel 5 pikka ilusat roosi. Saime kokku, tegin talle üllatuse koos roosidega.
Nüüdseks internetis on neiu aktiivne jne, mis eriti viimasel ajal olen tähele pannud, ta otsib kergelt ülesse tüli või draamat, mis jääb ka väga arusaamatuks. Aga mina üritan ikka reaalselt rohkem kohtuda jne. Aga tema, leiab viimasel hetkel mingi põhjuse või vabanduse, et ei saa kohtuda. Nimelt, ma ei saagi nüüd aru, kas naine mängib või ta siiski reaalselt pole siiski huvitatud minust? Või siis olen talle igavuse peletamiseks mänguasi? Või ta ei suuda viisakalt mulle öelda, et ma pole sinust siiski huvitatud, kui poissõber või mees. Olen päris elus küllaltki aktiivne mees, teen sporti – käin palju jooksmas, jalutamas matkaradadel, pildistan loodust ja tegelen hobikorras motoga (sõidan bike-ga ja krossimootorrataga). Aga ma leian ja leiaks siiski teamajaoks aega alati, alati saab ju planeerida jne. Aga ma tõesti ei istu iga sekund telefonis, messengeris. Tegelikult olen vastu igasugu Facebooke ja Messengeri elule nutitelefonis. Ühtlasi sai Messenger pandud tema pärast, kuna tuli lause: “ilma sinuta päeva otsa mitte suhelda, on meeletult igav”. See lause jäigi nüüd kummitama ja mõtlen, kas tõesti eksisteerin talle ainult igavuse peletamiseks?
Olles ise lahku läinud pikast suhtest 1,5 aastat tagasi, mis kestis 10 aastat. Olen jõudnud järeldusele ja tundele, et ma ei ole üksi elav inimene ja otsin enda ellu soojust, perekondliku elu. Olen valmis edasi liikuma uue elu alustamisega. Aga kurat, nüüd ongi nii, et saa siis aru, mis toimub. Hetkel ongi selline seis, kas liikuda edasi uuele jahimaale või mitte.
Ise siiski kaldun arvama, kui ikka tegelikult väga tahetakse, siis piire ja vabandusi pole olemas!?
Või on asi minus, olen äkki liiga peale tükkiv?
Ootaks arvamusi ja mõtteid!
Parimat, soovides!