Mure on selles, et ei saa ühe aastase lapse ninast tatti kätte. Igakord, kui hammas lõikub, siis on nina nohu täis ja põngerjas on sellega hädas, aga ära ei lase ka võtta. Absoluutselt vihkab ninapumpa. Olen proovinud, et teen nagu võtaks endalt, issilt, mänguasjadelt nohu ninast ja peale seda plaksutan. Et ta saaks aru, et see pole midagi hullu. Olen lasknud pumpa hoida, vaadata. Olen tähelepanu eemale juhtinud. Aga igakord, kui ninale lähenen, siis tattnina põgeneb kisaga. Nina loputamisega sama.
Nuk-i ta üldse ei lasknud lähedalegi. Aga Rhinomer töötas, sest selle otsiku sai palju paremini ootamatult väljaspoolt lapse vaatevälja ninasõõrme vastu lükata ja kaugemalt suuga mööda voolikut tatti ära imeda. Vähemalt osa tatti jõudis ära imeda, enne kui laps mhhh tegi ja ära lükkas. Kui päevas mitu korda õnnestus, siis pikapeale sai nina tatist korraks puhtamaks.
Mõnikord pigistasin niisama sõrmega nina ja pühkisin salvrätikuga ära, mis välja voolas 😀
Magamise ajaks kiilpadi või voodi päitse jalgade alla kerge kõrgendus, et magamise ajal pea ja ülakeha kõrgemal oleks, et kergem hingata oleks.
Kas sa seda ikka tead, et kui pumbaga tatti välja tõmbad, tuleb teine ninasõõre kinni vajutada? sest muidu teeb see lapsele väga suurt valu. Ehk äkki sellepärast pistabki röökima, et teab, et see teeb valu.
Mina omalapse väikeeas seda ei teadnud.
Meil on elektriline imur. Sellega tuleb kasutada ka füsioloogilist lahust, et see sekreeti vedeldaks. Ja pea küljele ning teine ninasõõre kinni vajutada. Jah, panin lapsel käed teki sisse ning tegin poolvägisi esimesel korral-paaril. Pärast seda sai ise aru, et nii on palju parem olla, kui nina on puhas, ning lasi vabatahtlikult teha. Tõsi, iga kord, kui jälle uus tatiperiood algas, tuli esimesed 1-2 korda taas kerget jõumetoodikat kasutada.
