[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ma ei saa ise ka aru kuidas ma nii tema küljes veel olen, püüan küll toita ennast nende halbade sõnadega ja tegudega, mis enne lahkuminekut ta mulle ütles, kuid ikka ja jälle leian ennast tema järgi igatsemas.[/tsitaat]
Sinu juttu lugedes tekkis mõte (ei pruugi olla õige või sulle hetkel õigena tunduda, aga vahest annab mõtlemisainet ja aitab edasi liikuda). Nimelt ma niimoodi distantsilt kahlustan, et vahest sa ei tõlgenda oma emotsioone päris korrektselt. Kas see on tõesti konkreetselt mees, keda sa igatsed, kas äkki ei või see olla teie ilus elu. Või illusioon sellest, mis teil oli. Ja seda taga igatseda, soovida, et asjad oleks teisiti läinud ning oma endist elu leinata on täiesti loomulik. Ja need tunded tulebki nö läbi tunnetada, et edasi minna. Kui sa aga ekslikult nende emotsioonide objektiks pead ainuüksi meest, mitte olnud üldist elukorraldust, siis ilmselt võidki seda asja ketrama jääda hinges. Sest probleemi lahenduse eelduseks on sellest õigesti aru saamine (nii mõistuse kui tunnetega!) ning siis sealt edasi algab paranemine. Nii kaua kui sa lontrusest mehe järele õhkad ja ajad teda nähes või talle mõeldes ta iga kord segi selle ideaalse kujutlusega, mis su peas eksisteeib, ei hakkagi midagi paremaks minema. Ja jah, siin kirjutajatel on õigus, see võib võtta aastaid, aga usu, sa saad sellest üle!
Mingil juhul ei taha sulle siin öelda, mida sa mõtled või tunned, lihtsalt pakun veidi teist lähenemist. Minu puhul oli asjadest niipidi mõtlema hakkamine igatahes pöördepunktiks, mida väga vajasin. Jõudu sulle!!!
