minu lapsepõlves polnud head ja mõistlikku ema. koguaeg ta õiendas, et asjad on segi, tuba korratu. tõotasin endale et minust sellist ema küll ei saa. peale ema surma, sain veel kord nagu nuiaga pähe, kui palju aega läks meil tülitsemiste peale. lahkelide peale temaga. siis mõtlesin et ise ei hakka küll oma lastega nii käituma. et iga päev püüan olla rõõmus, et neil oleks midagi toredat mäletada. mitte nii nagu mul.
ja kuhu ma olen jõudnud? olen nii tige enda peale. ma olen muutunud lahkeks, leebeks koduseks orjaks, kes on võtnud endale põhimõtte, et ei raiska aega pisiasjade peale tülitsemiseks. vaid et tunnen lastest rõõmu. aga ma ei saa tunda rõõmu, sest ma koristan ja kantseldan ja poputan ja ootan sooja söögiga. ja nii juba aastaid ja aastaid ja kõik peavadki seda iseenesest mõistevaks. jagan end poole kohaga töö ja laste vahel. poole kohaga seepärast et muidu ma ei jõua nende eest hoolitseda.
nüüd olen ma punktis, kus ma olen nii vihane enda peale, et ma olen olnud selline mõistev, mõistlik ja lasknud lastel laps olla. ja nüüd on kogu kamp mulle täiega pähe istunud, et ma olen selline. tundud kaotust ja läbi selle targemaks saanud, et mul on olnud elus need \”õiged väärtused\” esiplaanil.
oi, ma olen nii vihane. ma ei tea, kas te üldse mu emotsioonipurskest aru saate, või on kirjutis liiga segane. aga aitäh, kui vähemalt läbi lugesite.
Teema: ei saagi olla leebe ja mõistlik, kohe istutakse pähe
väga tuttav olukord. mina ikka panen lõpuks ennast laste jaoks \”maksma\”. ja siis tunnen ennast halvasti peale seda sellest, et nii kuri pidin olema. ja siis tükiks ajaks olen jälle leebe ja masenduses, et asjad üle pea.
surnud ring. ootan ja loodan, et kui vanemaks saavad, tuleb neil endil mõistus pähe. või ütlen ausalt, et täiskasvanuks saades koligu omaette, mina ei taha oma koju segadust ja laga. aga seni…
tjah. kusjuures neil ei käi sõpru ka külas, nii et nad ei häbene ka.
Mina saan aru küll, aga mul polnud päris selline ema. Lihtsalt hoolimatu oli ja oma last kasvatan täpselt vastupidi ja mina olen õnneks leidnud selle piiri, millest ma üle minna ei tohi. Kas sul lastel pole siis üldse kohustusi, nt peale sööki peseb igaüks oma nõud ära, iga nädal viib keegi prügi välja kuna läheb niikuinii alla jne?
Tegelt, kui need lapsed kodust läinud, ununeb ka see segadus ja korralagedus. Mina näen tegelikult probleemi hoopis selles, et lapsed voivad sind mitte austada. Kui nad ei austa, siis nad suurena sinuga ka ei suhte. Koige tähtsam on see, et sul oleks loodud lastega lähedane üksteist austav suhe, siis on nad sulle toeks ja heaks kaaslaseks ka täiskasvanuna.
Mina ka ei viitsi oiendada ja ma vihkan konflikte ja seetottu teen enamuse kodustest töödest ise ära. Aga pähe istuda ja ennast iseenesest moistetavaks ma ennast pidada ei lase. Kui vahel keegi lastest midagi noudma tuleb (arvates et minu kohus ongi neid teenindada) , siis panen ta koheselt paika ja saavad aru küll!
Sa oled piiri lasknud liiga laste lähedale. Lapsed on aru saanud sellest. Kui on õigused, siis on ka kohustused. Ja endale peab kindlaks jääma. Sinu lapsed ei austa sind. Kui nad on veel väikesed, siis saab neist veel asja. Vaata neid nn supernänni saateid. Ega sa sellepärast halb ema ei ole kui piirid paigas on.
Leebe oled sa kindlasti küll, aga sinu jutu põhjal mitte just eriti mõistlik :). Ega siis mõistlikul viisil serveeritud mõistlike kohustuste teistele pereliikmetele panemine ei tähenda ometi \”õigeid väärtusi\”, nagu sa ise ütlesid. Sinu ema oli ühes äärmuses, sina oled teises- äärmused, nagu me kõik teame, ei saa aga kunagi väga õiged olla.
Nüüd oled oma emotsioonipurske saanud välja elada ja lõpeta mineviku pärast enese peale vihane olemine. Selle asemel suuna nüüd oma energia olukorra parandamisele. Ega üleoo ei juhtu midagi, rahulikult, läbimõeldult ja kavalalt tuleb nüüd tegutseda. Vastasel juhul ei täna sind ka aastate pärast keegi, oled ainult ise läbipõlenud, järeltulijatega suhted sassis ning lisaks saavad lastest noored täiskasvanud, kes isegi oma kõige elementaarsemate vajaduste eest ei mõista hoolitseda. Aga kõigepealt pead lõpetama selle minu jaoks nii jubedalt kõlava enese süüdisatamise selles, et sa ka teitelt pereliikmetelt natuke liigutamist ootad. Ära õpeta välja abituid tossikesi! Selle asemel tee endale selgeks, kuidas need probleemid lahendada ilma pideva näägutamiseta. Loodetavasti pole veel hilja. Võta ennat kokku naine, ja ma ütlen seda kõige sõbralikumate võimalike mõtetega ja soovin sulle südamest jõudu ja tarkust!
… 😀 aga kas sa ei karda, et sa oma lastest niimoodi saamatud inimesed kasvatad?
Meil on asjad paigas juba lasteaiast saati, et igaüks viib musta pesu pesukorvi, nõud nõdepesumasinasse ja loomulikult on igaühe kohustus oma tuba, sealhulgas kapid ja sahtlid korras hoida…abi tulevad alati ise pakkuma ( lapsed mul vanuses: 22a, 10a. ja 5a.) nendejaoks on need nii loomulikud asjad nagu kasvõi igaõhtune hambapesu vms.rutiinne tegevus.
See, et ma korda nõuan ei tähenda, et ma neid vähem armastaks, meil on suhted head, lapsed on rõõmsad ja õnnelikud ja tänu pisikesest saati enda järelt korra hoidmisele kasvavad nad ehk tublideks naisteks ja meheks oma kaasadele.
Teemaalgataja, ma saan sinust suurepäraselt aru. Ma olen olnud ka kogu elu selline ema nagu sina. Pigem teen kõik ise ära, põhiline, et ei peaks tüli kiskuma. Ma mõtlesin samamoodi, et kui lapsed suuremaks saavad, küllap nad siis aitavad. Samuti mõtlesin, et kui nad näevad, et mina üksi teen, siis pakuvad abi. Tulemus. Tulemus on selline, et mu lapsed on suured, kuid elavad siiani kõik kodus. Üks lastest ( tütar) talle vähemalt meeldib kord ja puhtus. Kuna ta käib juba tööl, siis tööpäevadel ei ole aega aga vabadel päevadel teeb ja koristab küll. Teistega on nii, et suure käskimise peale tehakse paar liigutust, muidu lihtsalt ei huvita.
Ega vist muud ei olegi öelda, kui et tuleb lastega juba siis nõudlik olla, kui nad veel väiksed on; muidu oledki lõpuks koduori.
Aga selles osas oli mul sinu teemat hea lugeda, et vähemalt ma tean, et ma ei ole ainus selline. Vahel mõtlen küll, et teistel on kõigil nii tublid, tragid ja hakkajad lapsed, et miks mul nii ei ole. Järelikut siis ei ole see hea eeskuju nakkav; varem mõtlesin, et kui olen ise eeskujuks korraloomisega jm. siis võtavad ka lapsed õppust.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]… 😀 aga kas sa ei karda, et sa oma lastest niimoodi saamatud inimesed kasvatad?
Meil on asjad paigas juba lasteaiast saati, et igaüks viib musta pesu pesukorvi, nõud nõdepesumasinasse ja loomulikult on igaühe kohustus oma tuba, sealhulgas kapid ja sahtlid korras hoida…abi tulevad alati ise pakkuma ( lapsed mul vanuses: 22a, 10a. ja 5a.) nendejaoks on need nii loomulikud asjad nagu kasvõi igaõhtune hambapesu vms.rutiinne tegevus.
See, et ma korda nõuan ei tähenda, et ma neid vähem armastaks, meil on suhted head, lapsed on rõõmsad ja õnnelikud ja tänu pisikesest saati enda järelt korra hoidmisele kasvavad nad ehk tublideks naisteks ja meheks oma kaasadele.
[/tsitaat]
tubli-tubli, istu, viis!
õiendamine ongi vastik ja mõttetu ka veel, aga karistada tuleb, igal teol on tagajärg. sellega on veel see pluss, et kui paar korda karistatud, siis ilmselt rohkem pole vajagi
ma ei mõtle peksmist, aga no näiteks et kui tuba korras ei ole, siis õue ei saa vms
loomulikult on ka see karistamine raske, aga see on vajalik, see kuulubki lapsevanemaks olemise juurde. see ongi vanema kohustus
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
