Eraettevõte pole heategevusühing, ja headele töökohtadele ongi töötute järjekord ukse taga, mitte vastupidi.
Hea töökoht kas ostab või meelitab üle, mitte ei vali töötute hulgast mingi personalitibi stereotüüpide järgi. Meil oskab üks vene rahvusest töötaja ka paremal tasemel eesti keelt kui see ennast täis täis personalitibi.
Vahet ju ei olegi, kas on õigus või mitte. Kindlasti on taibukaid 55aastasi ja erandeid muudeski toodud punktides. Aga fakt on see, et paljud kohad n-ö esimese valiku just nii pinnapealselt teevad. Ja kui sul on sadu kandidaate ja neist 50 oleks niikuinii head seda tööd tegema, pole ka vahet, et keegi andekas kuskil alguses ka kaduma läks. Spetsiifilisemate töökohtade juures ilmselt ju siiski otsitakse töökogemusi, konkreetseid programme või saavutusi jms.
Aga seda kõike lugedes on mul lihtsalt hea meel, et minu vanusest ja lastetusest mööda vaadati ja “varsti sünnitaja” kategooriasse ei paigutatud minu tausta täiesti teadmata. Sest töö on ka selline, kus kandideerijate puudust ilmselt ei ole (st liiga palju erioskusi ja spetsiifilist haridust pole vaja).
Olen mõned aastad tagasi pidanud keskastmetöötajate värbamisega tegelema.
Nii koledalt kui see ka ei kõla siis esimesena lendasid prügikasti kirjavigadega CV-d. Järgmisena välistasime need inimesed, kes iga aasta töökohta on vahetanud (karjeristid, püsimatud, konfliktsed, kes ise ka ei tea mida otsivad), siis lasteaiaealiste laste emad (pidevalt probleemid haigete lastega, laste transportimisega jms), siis lastetud 25-30.a. naised (koolitad välja ja siis lähevad lapsehoolduspuhkusele), üle 55-aastased (raskemini omastavad uusi teadmisi, arvuti kasutamises mitte nii vilunud).
Vestlusvooru ei läbi inimesed kes liiga palju panevad rõhku oma välimusele (Gucci-mucci, disainerülikonnad, lõhnapilv üle pea, tulipunased huuled ja kulliküüned, mingi erilise tegumoega riided või soeng) või kes liiga vähe oma välimuse eest hoolitsevad (väljakasvanud soeng, juuksejuured värvimata, mingi ebameeldiv lõhn küljes, kortsus või kümneid aastad vanad riided seljas). Kusjuures ma tihtipeale mõtlesin, et täiesti toredad inimesed on mõned, et peaks looma paralleelselt ettevõtte, mis õpetab tööintervjuudel käima ja laenutab sobivad riided inimestele selga – siis nad isegi saaks tööd. Muidu käivad intervjuult intervjuule ja ei saagi kunagi aru, miks neid tööle ei palgata.
No siis muidugi ei läbi vestlusvooru inimesed, kes intervjuul oma suud üldse kinni ei pane vaid ainult targutavad, veel hullem – targutavad küsijale vahele. Mõned kukuvad oma eelmist tööandjat mustama, sellised välistasime kohe. Siis ebarealistid, kes elavad jumal teab kus ja kujutavad ette, et hakkavad iga päev 100+ km maha sõitma, et tööl käia.
Teinekord loeb isegi intervjueeritava kehahoiak, enesekindel, positiivne peab olema, inimesest peab jääma mulje, et ta toob ettevõttesse positiivset energiat juurde, mitte ettevõte ei pea olema see, kes teda rõõmsaks teeb. See on nagu inimsuhetega, keegi ei taha suhelda trossis ja negatiivse inimesega, ikka otsitakse enda lähedale optimiste, positiivsust kiirgavaid ja sõbralikke inimesi.
Ja mõnikord me olemegi tööle võtnud senise töökogemusteta (kuid erialase haridusega) noori, kes on lihtsalt optimistlikud, särasilmsed, kes tõenäoliselt paar aastat rõõmuga ennast meie ettevõttele pühendavad, kes ei plaani kohe lapsi sünnitama hakata, on arenemisvõimelised ja teotahet täis.
Väga levinud on ka see, et inimest googeldatakse, otsitakse FB-s ühiseid tuttavaid jne, tehakse kõne eelmisele tööandjale jne. Seetõttu need, kes eelmisest töökohast skandaaliga lahkusid, võivad suht kindlad olla, et neil on edaspidi väga raske tööd leida.
Personalitibil on meelest läinud, et mitte ainult tööandjad ei vali töötajaid, vaid ka töötajad valivad tööandjaid. Keegi ei taha tööle minna ettevõttesse, kus toimub sooline ja vanuseline diskrimineerimine. Paari positiivse inimesega sellise ettevõtte sisekliimat ei paranda. Aga küllap see siin kõiki kõlbmatuks tembeldav tibi saab ka oma vitsad kätte, ega temagi igavesti alla 55-aastaseks jää ning äkki saab mõne lapse ka enne.
Sest et värskelt ülikooli lõpetanud 25-aastase silmade läbi on 48- 88 aastased täpselt samas vanusegrupis [kingituseks soe pleed ja apteegi kinkekaart]. Tema jaoks on sel eluetapil oluline leida partner ning alateadlikult ta sellest instinktist ka lähtub, valides sisuliselt enda jaoks potentsiaalselt sobivast vanusegrupist kandidaate.
Arvutioskuse ja inglise keele mitteoskamise jutt on praegusajal klišee ja võis ehk pädeda 30 aastat tagasi. See sama 55-aasta vanusegrupp on see, kes terve oma tööea on arvutit igapäevaselt kasutanud.
üle 55-aastased (raskemini omastavad uusi teadmisi, arvuti kasutamises mitte nii vilunud).
Huvitav küll, olen just 55 saanud, , kogu oma tööinimese elu arvutisga tööd teinud ja miskipärast ka täna pean endast palju noorematele uusi programme õpetama, sest miskipärast värskelt ülikoolist tulnud oskavad küll googeldada ja suhtlusportaale kasutada aga kõike muud peab õpetama minusugune vana inimene 🙂 Ja kui mõni tarkvaraline probleem vms. küsitakse nõu minu käest ja me ei ole it osakonna töötaja. Isegi ühtegi koolitust pole saanud elu jooksul, erinevalt tänapäeva noortest. Jääb siis nüüd loota, et mu praegune tööandja laseb mul ehk pensionini siin edasi töötata, tundub et kusagile mujale kanditeerima hakates lendaks minu cv ka kohe prügikasti. Mis siis et haridus ja töökogemused võiksid sobida.
