Teema: Ei soovi lapsi ega pereelu

Eee, me elukaaslasega oleme ka pere, olenemata sellest, et meil lapsi pole.  Mis põhjustel? Lihtsalt ei taha lapsi.

#3660913:

Kas siin on veel selliseid kodanikke, kes mingil juhul ei soovi lapsi ega pereelu? Millistel põhjustel, oskate öelda?

Vaba valik ju! Ainult arusaamatu, miks sa siis perefoorumis kondad, miks sulle teiste pereelu huvi pakub?

ma pole suutnud välja mõelda, kuidas mu elu parem oleks, kui mul oleks laps

Lapsi pole, keskealine. Lihtsalt nii on elu läinud, mitte et lapsed ei meeldiks. Aga samas ei tunne sellepärast ka mingit ängi ja stressi. Venna laste peal sai justki kõik etapid kaasa käidud ja läbi elatud.

Muidugi ei pea lapsi tegema ega tahtma. Väga paljud on lapsed saanud, tegelikult ise ei sobi lapsevanemaks üldse ja ei armasta neid. Minu arust on palju parem, kui inimene endale tunnistab, et ei soovi lapsi ja neid ka ei saa.

#3661140:

#3660929:

Eee, me elukaaslasega oleme ka pere, olenemata sellest, et meil lapsi pole. Mis põhjustel? Lihtsalt ei taha lapsi.

Te olete paar, aga mitte pere. Ole valmis selleks, et su kaasa hakkab lapsi tahtma siis, kui sinu fertiilne iga on möödumas või möödas. Pere loob ta kellegi teisega.

Mul on sinu arvamusest ükskõik. Meie oleme pere. Nii nagu mõni üksikema ja tema laps on ka pere, mis siis, et isa pildis pole.  Elus pole garantiisid, et sa ühe inimesega elu lõpuni koos oled. Ja kõik inimesed pole ühesugused, et nad tingimata lapsi sooviksid. Või üldse meditsiiniliselt saaksidki.

Üks on MÕTTETU. Laps tahab õde või venda, ideaalis on 2-4 last. See üks ei pruugi ka sulle lapselapsi tuua. Sugugi mitte. Võib ka surra varem vanematest. Egoistlik jutt, aga nii on.

Isegi kui lapselapsi ei tule, siis on vanaduses vähemalt üks lähedane inimene olemas. Muidugi võib igasugu asju juhtuda ja laps surra vanematest varem, aga üldiselt ikkagi nii ei lähe.

1. #3661173:

   Istusin just öösel kella 4ni sõbrannaga, kes ei taha lapsi. Ise ta oli äärmiselt täiskasvanulik üksiklaps peres. Vanemad olid noored. 4-aastaselt käis ta ise kilomeetri taha lasteaeda. Täiskasvanute koosviibimiste lauas oli ta alati võrdsena kohal. Keskkoolis, kus tollal oli 11 klassi, jättis ta 2 klassi vahele. Astus väga suure konkursiga erialale ja lõpetas cum laude. Samal ajal tegi aktiivselt sporti, kokkas, kudus ja matkas ega pidudest iial ära öelnud. Tema segas meie kursuse parimad kokteilid ja ausalt öeldes võis ka kõik mehed laua alla juua, kuigi tegi seda vast 2-3 korda kõigi aastate jooksul.

   Lapsi ei taha ega tahtnud ta kunagi. Põhjendus oli umbes selline, et üle ühe ei taha seepärast, et ta ise sai kogu vanemate tähelepanu ja ei tahaks, et see jagamisele läheks. Teiseks – aga äkki on üks laps loll, üliaktiivne või lärmakas? Siis see vaene tark ja tore laps peaks terved pikad aastad kannatama oma õe või venna lärmakust ja kiuslikkust.

   Ja ühtki last ei taha ta seetõttu, et äkki laps ei tule sama taibukas kui ta ise (Ta IQ on tõesti Mensa tasemel) ja siis oleks see maru tüütu olla vähemalt 18 aastat seotud mingi tobukesega, olgugi oma laps, keda kindlasti ka armastaks.

   Ja peret ei taha ta seetõttu enda sõnul, et ei taha mingit meest järel vedada.

   Austajatest tal puudust pole, ilmselgelt ka seksist mitte, kui ta seda soovib.

   Ärge minuga pahandage, see pole mina. Mul on mitu last. Võibolla nendele peale vaadates sõbranna veendumus, et äkki mõni vaiksem töökam ja nutikam laps peab kannatama seepärast, et õde või vend on lärmakas ja räpakas pinnapealne udupea, kinnitust saigi ????

   Olen ka vaadelnud, et super erilised, andekad, geniaalsed inimesed tihti ei saa lapsi. Kas ei leianad sobivat partnerit, on mingi terviseprobleem, puudub instinkt, on see teadlik valik…mida iganes lihtsalt ei saa. Ju neil looduse poolt pandud muud funktsioonid, oma talendi realiseerimine, teiste teenimine jne. Erilised geenid justkui ei paljune nii edukalt. Paljunemisel on soositud keskmised inimesed, keskmiste tavaliste geenidega.

#3661224:

Erilised geenid justkui ei paljune nii edukalt. Paljunemisel on soositud keskmised inimesed, keskmiste tavaliste geenidega.

Selle nimi ongi regressioon keskmise suunas. Erilised geenid ei paljune jah edukalt. Näiteks tihtipeale väga andekate lastel pole vanemate geene, väga ilusatel tulevad keskmised lapsed, väga pikkadel keskmist kasvu lapsed jne. Nii see looduse poolt juba on.

#3661232:

Usu, ükski laps ei põlga ega väldi oma ema täiskasvanuna, kui lapsena oli lähedus olemas.

Ei vasta tõele siiski. Meil mehega on mõlemal suur suguvõsa ja suur tutvusringkond. Tõesti – süle ja seljaga on neid, kes väldivad või kahjuks lausa põlgavaid oma vanemaid ja ometi meenutavad varast lapsepõlve nendega kõige soojemate sõnadega. “Ma armastasin ema nii väga”.

Kelle ema on vanemas eas jooma hakanud. Kelle ema pettis isa. Kelle ema hakkas abiellunud tütrele ette kirjutama, kuidas see elama peab. Kelle ema ei lubanud ka täiskasvanud last kuskile, süüdistades enda hülgamises. Kelle ema muutus väga kritiseerivaks peaaegu täiskasvanud lapse sõprade suhtes. Kelle ema hakkas oma nina toppima (peaaegu) täiskasvanud lapse elusse. Kelle ema hakkas tegema märkusi lapse väljavalitu kohta või lausa “vali – tema või mina”. Kelle ema hakkas meeletult tähelepanu nõudma jne jne. Kelle emal oli alati midagi öelda lapse elukoha- või erialavalikul. Kelle ema muutus vanemas eas klatšimooriks, kelle ema hakkas välja mõtlema haigusi ja töid, et maksimaalset tähelepanu saada. Kelle ema hakkas lihtsalt kõike maha tegema, mis ta laps täiskasvanuna tegi. Ja KÕIK need emad olid noorena väga armastavad emad ning neil oli usalduslik suhe oma lapsega, mida meenutavad helluse ja kurbusega ka need lapsed.

Lihtsalt inimesed muutuvad, vanus, kibestumus, igavus, menopaus 🙂 ja ehk ka üksindus teevad oma töö. Osa inimesi eeldavad, et “laps peab maksma memme vaeva” ja osa emasid arvavad, et lapsed on neile midagi võlgu, sest “sinu pärast olen ma kõigest loobunud, sinu nimel olen paljutki ohverdanud”. Ning öelda, et ülalpool mainitud juhtumid on harukordsed erandid, ei maksa. Me teame kõik, et nii võib elu minna ja sageli paraku ka läheb.

Tead, olles perekonnas, kus minul ja mehel on kahepeale kokku 31 onu- ja täditütart või -poega, sa näed kõike.

Seega väita, et kõik lapsed, kellel oli väiksena soe ja usaldav suhe emaga, peavad emaga sidet ka täiskasvanuna, sa eksid sügavalt. Küllalt palju on neid, kelle suhtumine on: “Kahju, et ema pole enam selline, nagu siis, kui ma laps olin…”

Loe kasvõi…Perekooli.

#3661245:

Sul on juba elukogemust piisavalt, et aru saada sellest, et inimeste valikud on erinevad. Kõik inimesed ei ole paraku head lapsevanemad. Kui nad teavad, et nad ei taha lapsi ega suudaks olla head lapsevanemad, siis miks nad peavad selle ühe lapse saama? Selleks, et sina rahul oleks?

Häda on selles, et need inimesed teevad neid oma valikuid noorena (fertiilsena), kuid hiljem 60-aastasena ja sealt edasi reeglina kahetsevad. See oli sinu poolt tsiteeritud käo jutu point. Ja nii ongi. Ei ole mingit probleemi noore, terve ja lõbusana-tegusana lastest loobuda, siis on nagunii elu üks fun ja sõpru jalaga segada. Noored inimesed on reeglina ka egoistlikumad kui vanad. Ja töö, reisimised jne – lapsed ju ‘segavad’.

Ma siiski arvan, et enamus omal soovil lastetuid mingil eluhetkel kahetseb, kuid need, kes on emad, kuid kelle lapsed on kaugel ja eemal (ja nemad seetõttu uuesti üksi) tegelikult ei kahetse kunagi oma laste olemasolu. Isegi kui jääd üksi, on olemas TEADMINE, et nad on kusagil olemas ja elavad oma elusid.

#3661315:

Isegi kui jääd üksi, on olemas TEADMINE, et nad on kusagil olemas ja elavad oma elusid.

Sa tood selle välja kui positiivse mõtte? Päriselt?

Minu jaoks oleks see hirmuunenägu. See on igale emale minu arvates ikka väga valus, kui tead, et lapsed on kuskil olemas, aga ei suhte sinuga. Et hoolimata sellest, et lapsed on olemas, oled sa täiesti üksi. Kedagi ei huvita.

Ma emana ei suudaks selles küll midagi rõõmustavat näha. Vaata siin PSs ringi – päris sageli on vanemad inimesed teinud teemasid, et täiskasvanud laps ei aita, ei helista, ei huvitu, ei suhtle. Üldiselt aetakse see miniate ja väimeeste kaela, aga no selge ju, et kui laps tahaks, ta saaks kasvõi ülepäeviti ka Austraaliast skaipida.

Usun, et neile, kel lastetus polnud valik ja otsus, vaid näiteks tervisehädast või partneri puudumisest põhjustatud, meeldiks mõte isegi sellisest suhtest lasega, et laps on kuskil, ei suhtle ja elab oma elu.

Naine, kellel lastetus on vähem või rohkem läbimõeldud valik, ilmselgelt sellist olukorda taga ei igatse, vähimalgi määral.

Algsele küsimusele vastates- mina ei tahtnud kahekümnendate alguses lapsi. Samadel põhjustel nagu juba välja toodud on, et ei osanud nendega olla, maailm hukas, oma aeg jne. Aga loodusel on omad vingerpussid varuks. 20ndate teises pooles käis klõps, bioloogine küpsus saabus ja tahtsin ühte last! Saingi ja mõne aasta pärast tahtsin teist ka. Kui lapsed on väiksed, ei usu meist keegi kui kiiresti aeg lendab ja kui ruttu kõik muutub. Lapsed on mind rohkem õpetanud kui mina neid, vana tõdemus, aga nii see just on. Kui saad aru, et lapsed nagu ka ükski muu täiskasvanu keda elus kohtame pole sinu oma. Nagu öeldud, lapsed on külalised meie elus. Me anname lihtsalt edasi elu teatepulga. Kõik ei pea saama ning paljud ei tohiks saada lapsevanemateks. Aga paraku elu pole täiuslik.

Taolistes teemades tundub mulle, et kõva häälega kuulutavad lapsetust sellises vanuses noored inimesed, kelle jaoks kõik nende elus jääb püsima sellisena nagu hetkel on. Et miski ei muutu. Et neil on mehega kahekesi ka tore olla. Oma surelikkuski pole õieti kohale jõudnud, rääkimata elu üürikusest. Aga seda õpime igaüks omal ajal niikuinii. Peale selle tundub, et samad inimesed ei julge elada, et kardetakse elu. Ellu kuuluvad paraku ka kaotused, pettumused, eksimused. Aga ka õppimine, rõõm, naer, kasvamine, arenemine. Kõik ja veel palju muud tuleb koos lastega sinu ellu.

Ma ei ole olnud osanud olla maailma parim ema. Kui nüüd saaks oma laste kasvatamisega otsast alata, teeksin paljud asjad teisiti. Eelkõige tunneksin neist rohkem rõõmu ja naudiks hetke ning argipäevi. Nüüd aga arvan, et minust saaks väga hea vanaema. Ja ämm oma miniatele!

#3661538:

Minu meelest võtavad lastega inimesed seda tihtipeale kui isiklikku rünnakut. Aga eks see olegi vist nii, et kui inimene ütleb, et talle jäätis ei maitse, aga teine sööbki ainult jäätist, siis selle teise esmane reaktsioon on solvuda. Siin tehti minu arvates väga hea kokkuvõte erinevatest põhjustest, miks lapsi ei taheta.

Minu meelest tunnevad lastetud inimesed jällegi pidevat vajadust oma valikuid õigustada. Sageli kipuvad need õigustused sellised olema, mis riivavad üht- või teistviisi inimesi, kes on otsustanud lapse(d) saada.

Inimesed võiks rohkem lihtsalt oma elu elada, mõlemapoolselt. Mul on lapsed, aga mida teised selles vallas teevad või ei tee, mind ei huvita. Aga mulle pole vaja, et inimesed, kellel lapsi ei ole, heietaks, kui halb on elu lastega – mida siis kõike peab tegema ja mida ei saa teha ja millised need vanemad ise veel üldse on. Ära saa lapsi, kui ei taha, jumala eest, aga miks on vaja halvustada neid, kes teevad teistsuguseid valikuid?