Teema: EI-st aru saamine

tavaliselt ma ei soovita lugeda lpasekasvatamisraamatuid, või noh, mitte neid puhta kullana võtta, aga vot sellel teemal tasub küll lugeda “Minu mõistus on otsas!”. Seal onjust seda “ei” jt keelusõnu kasutatud – tegemist on abstraktsete sõnadega, millest teatud vanuses lapsed ei saagi aru. Miks? Sest kui sa ütled pall, siis sa saad palli näidata, lapsel saba tekkida kujutluspilt, et pall on ümmargune asi, võibolla ka mingit värvi. Samamoodi autoga. Ka tegevusi suudab laps ette kujutada, et mis on istumine või seismine või jooksmine – need on reaalsed asjad, mid ata on näinud ja mida ta saab jäljendada.

Aga sõnad “ei” ja “ära” ei ole reaalsed asjad ega tegevused, mida ta on näinud ja mida ta saab ette kujutada. Seetõttu kui sa ütled “ära puutu”,, siis laps saab ainult aru sõnast “puutu” ja puutubki 😀

Seetõttu soovitatakse just selliste 1-2aastastaseid lapsi mitte keelata keelusõnadega, vaid suunata nö aktsepteeritud käitumise juurde, juhendada positiivsete sõnadega. See tähendab, et “ära puutu” asemel ütled “palun tule siia” või “pane kapi peale tagasi”. “ära seisa televiisorile nii lähedal” asemel ütled “tule seisa laua/diivani vmt juures), “ära tee kapi ust lahti” asemel ütled “kapi uks käib kinni” jne

See ei ole alati lihtne leida üles need “mitte keelavad” laused, aga sa ju tead kindlasti mingeid tüüpolukordi ja nendeks saab juba ette valmistuda. uute olukordade puhul kui esimesena lipsabki see “ära” suust välja, siis järgmiseks korraks saad mõelda, te kuidas oleks parem öelda.

Mul on väga tugeva tahtega lapsed.
Seega sai nad kogu aeg suunatud tegema seda, mida tohib, käitlema asju nii nagu tohib jne. Kindlasti röögatasin ka mõne korra, näiteks liikluses, aga üldiselt selgus, et on vähe asju, mida üldse ei tohi – pigem nii ei tohi (ja siis on juba mõistlikum öelda/näidata, kuidas tohib, kui abstraktne “ei”).