Olen 3,5 aastat tagasi lahutatud naine, abielust sündis laps, kes käib koolis. Lapse isaga saame kenasti läbi, last hoiab ta väga, lapse “jagamisega” probleeme pole.
Majanduslikult saan ise hakkama ja rahalist tuge ei oota kelleltki.
Peale lahutust tekkis mingil hetkel suhe mehega, mis paraku ei jõudnud kooseluni. Pidin raske südamega suhte lõpetama, kuna mees ei suutnud (või arvatavasti ei tahtnud) visiitsuhte vormist edasi liikuda 2 aasta jooksul.
Nüüd olen seisus, kus tundub täiesti lootusetu endale kaaslast leida, kellega tekiks koos- või miks mitte ka abielu. Juhusuhteid ma ei soovi, tahaks ikka päris sügavat armastussuhet leida.
Noorena suutsin küllaltki kiirelt armuda (ka nii, et “objekt” sellest midagi ei teadnud), aga nüüd 38-aastasena on aegajalt tunne, et ei suudagi enam iial armuda.
Kindlasti nüüd mõni mõtleb/kirjutab, et naudigi üksi lapsega sõltumatut elu, aga mina ihkan niiväga enda kõrvale kedagi, tunnen ennast ilma kaaslaseta väga üksildasena. Samas võin öelda, et argi- ja tööelu nõuab piisavalt palju aega, et ma ei käi meeleheitlikult ringi kedagi otsides. Pole ka kuskile tutvumisportaali ennast registreerinud.
Kas kellelgi on sellises vanuses peale lahutust ja lapse/lastega üksikemana õnnestunud uuesti armuda ja leida tõeline armastussuhe?
Ootaks lihtsalt lugusid, kust ja kui kiiresti te, “teise ringi” naised, olete endale kaaslase leidnud, ja kas olete suutnud taas armuda peale valusaid lahkuminekuid?
N38