ükskõik mis on, ikka olen mina süüdi. Ikka kõik asjad keeratakse nii, et mina ütlesin, tegin, olin jne. Siis järgneb sellele oma hääle ära karjumine MINU, naisterahva, peale, kuigi mina olen püüdnud täiesti rahulikult rääkida. Kui järgmisel päeval ka häält tõstan, siis viidatakse taas minu sitale käitumisele. Ikka see on valesti ja too, kogu aeg on valesti. Ma ei tee mitte midagi õigesti. saate aru, nii ongi, kõik 11a olen mina tema tegudes süüdi olnud. Mis kuradi mees röögib oma hääle oma naise peale heast peast ära??? Tahtsin temaga täna rääkida sellest, et tüli jälle maailma suureks ei läheks, kutsusin diivanile istuma. Tema hakkas vastu, tal vaja garaazhi minna. Siiski sain ta nõusse. Suure tigedusega siis istus ja üritasin rääkida, et mis see siis teda häirib. Tuli välja, et temas on TAASKORD mingid asjad kogunenud, mida mina ei tee või valesti teen ja asi on tervikus jne jne jne. Kuradi pullisitt, saate aru….ma ei ole talle midagi halba teinud, ei ole. Siis tõusis taas püsti ja kõndis taaskord minema. Minult tuli paar kõvema häälega lauset, et mida ma valesti teen??!!! Kõndis minema. Läksin järgi ja saadeti perse- et mõelgu ma omaette, mis tal viga on, ärgu ma teda tüüdaku……….ma tunnen, et ma lihtsalt enam ei suuda, ei taha………kurat, kus ma vihkan seda elu. See on juba 11a kestnud, kus mina kõikides ütlemistes süüdi alati olen, lisaks tema tegudes jne. Ma ju ei ole!! Või kui teen midagi tema silmis alesti, tule ja räägime asjad selgeks. Tema seda ei taha ega oska.
Teema: Ei suuda enam selle mehe ja tema tujudega koos olla….
Kui sina oma meest pidevalt ärritad oma olemasoluga ja tema käitumine paneb sind omakorda kannatama, siis miks te seda teineteisele teete? Miks te ei lähe rahumeeles lahku ega anna iseendale võimalust elada normaalset elu?
jube lugemine. sellise närvilise vaimse terroristiga võib olla ikka väga hull elada. usu mind, elada on võimalik ka väga normaalselt. ilma norimata, ilkumata, mõnitamata, perse saatmata… usu palun sellesse ja hoia palun oma silmad lahti parematele võimalustele. sa elad ühe korra elus ainult, kas see on see elu, mida sa tõesti soovid elada? asjalikku nõu anda päriselt sulle ei oska, sest pole kogenud sellist ajukeppi.
/abielus oldud 13 aastat, tõsiseid tülisid olnud 1 suur, seegi detailideni läbi arutatud, mingeid näägutamisi-norimisi ikka olnud, aga mitte ükski neist ei ole lõhkunud kaaslase eneseväärikust/
jube lugeda jah. aga miks sa ise karjud?
Sul ta karjub, aga mul… vaikus… ja nägude tegemine. Õudne, nagu raskekujulise menopausis naisega elaks koos. Aga vanust on tal 33 aastat! Ühelgi hommikul ei tea, mis tuju härral parasjagu on, kas räägitakse või ei jne…. Ja loomulikult ja ikka ja jälle olen mna süüdi tema raskes lapsepõlves ja praegustes ebakõlades ja milles kõiges veel. Masendav, kui oled lihtsalt nähtamatu kodumasin….
ei suuda? ära ela siis.
Ma ei saa nüüd hästi aru. Kui sa oled üksteist aastat kõik valesti teinud ja mehe elu põrguks teinud, mees on mossitanud ja sina oled üritanud temaga jälle suhelda ja tema on jälle öelnud, et mine… ja siis olete kordamööda üksteise peale häält tõstnud, no siis olete te mõlemad küll ühed kannatlikemad inimesed.Jõudu teile edaspidiseks. Mu meelest pole üldse vahet, kumb teeb midagi valesti, küsimus on hoopis selles, kas teil on koos hea olla.
öeldakse, et naised on tujukad, aga no tegelikult? Ei ole midagi hullemat tujutsevast mehest, kes ei räägi ka, milles asi. Naiste hea omadus on see, et tahetakse kõik asjad välja rääkida ja ära seletada. Mul ka üks eksemplar kodus ja nii raske on sellisega. No nii hull, kui teemaalgatajal, ei ole, aga siiski päris korralik tujutseja. St. et enamast on tema elus kõik nii sitasti, et tuju lihtsalt polegi-mitte kunagi. Süübib igasse probleemi täiega sisse ja vahel on tunne, et läheb lõhki oma vimma ja tujudega. Mind õnneks ei süüdista, aga pagana raske on seda taluda küll, kuidas ta ei tunne mitte ühestki asjast rõõmu, ei viska nalja, iga arutelu taga on must huumor, jne… Mõni päev ta ei räägi minuga üldse, aga mitte minu pärast, vaid sellepärast, et aju genereerib jälle mingeid nõmedaid mõtteid. Vahel saan ta rääkima, aga vahel viskab üle ka, kui oma tujutsemiste, vihase oleku ja muuga päev ära rikutakse. Kujutan ette, et teemaalgatajal on veel raskem, sest tule all on tema ise.
Mehel depressioon? Kindlasti on, oleme sellest rääkinud, aga arsti juurde ta ei lähe ja ise ka lahendust ei näe.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sul ta karjub, aga mul… vaikus… ja nägude tegemine. Õudne, nagu raskekujulise menopausis naisega elaks koos. Aga vanust on tal 33 aastat! Ühelgi hommikul ei tea, mis tuju härral parasjagu on, kas räägitakse või ei jne…. Ja loomulikult ja ikka ja jälle olen mna süüdi tema raskes lapsepõlves ja praegustes ebakõlades ja milles kõiges veel. Masendav, kui oled lihtsalt nähtamatu kodumasin….[/tsitaat]
Kirjeldaksid nagu minu elu. Kunagi ei tea mismoodi vastatakse kui ma midagi kas küsin, räägin või abi palun. Viimasel ajal ainult nähvatakse ja ülejäänud ajal on vait. Viimane näide- palusin lapse ära pesta kuna ma ise hetkel sant, siis sõimati läbi, et ma istun päev otsa netis, tema teeb rasket tööd ja õhtul ka ei lasta puhata. No mida perset onju???!!!
Selle mehe oled sa ise valinud. Iseseisvalt.
Kui sa ei tee midagi valest, mida sa siis kannad endas seda valesti tegemise tunnet. Miks uurid teise käest, et mis on valesti kui sinu vaatamise järgi on kõik õieti.
Sul on valida, kas elad selle mehega või mitte. Ja kui otsustad elada, siis lõpeta enda sees tundmine, et teed midagi valest. Kui teisel on sitt iseloom ja ta närvid on läbi, mida sina valesti teed ? On tal sõpru ja tuttavaid tohututes hulkades, kes kõik soovivad temaga suhelda,sest ta on nii lahe inimene ? Võimalik et su mehele ei kõlba keegi ja kõik on valesti. Riigikord vale, aastaeg vale, sääsed lendavad vales suunast jne. Ja nüüd ostid sina endas valet ? Tunned ennast süüdi teise halvas käitumises ?
Vaat see ongi vale, et teise kehva tuju paned endast sõltuma. Nii et sinu valik, kas elad edasi või mitte. Mees ei muutu. Sina tema jutude järgi \”heaks\” ei muutu iialgi. Nii et kui otsustad edasi elada, lõpeta enda piinamine teise kehva tuju pärast. Ainult seda, kes kannab endas suurt süütunnet, saab pidevalt pisiasjadega närvi ajada ja pidevalt süütunnet tundma panna. Leia see süütunde allikas, mis ühteotsapidi on lapsepõlvekodus ( täpselt samamoodi kui mehel ) ja vaata see lapsepõlvekogemus selgelt läbi. Võimalik et peaksid otsima selleks abi. Su mees käivitab mingi traama, mille juured ei ole teie elus, vaid su lapsepõlves. Sa ei ole laps, kes peab oma mehe heakskiitu teenima välja. Sa oled vaba naine, kes on valinud endale mehe ja elab temaa koos. See väike tüdruk, kes nutab, et keegi temast ei hooli, tuleb terveks ravida, siis teiste halvad tujud enda tuju enam ei kõiguta. Ja teiste halb käitumine lõpetab sinu isiku hindamise.
aga mida sa tahad? ise ju karjud samamoodi, võibolla veel hullemini sest minule jäi küll mulje, et pooled asjad jätsid postituses rääkimata. sundida meest diivanil istuma ja rääkima? ma olen 3 aastaga õppinud, et see on kõige viimane asi, mida mees tülis olles teha soovib ja sina ei ole sellest 11 aastaga aru saanud? maha istumine ja rääkimine meestele ei mõju, ammugi veel mitte mõned hetked peale räuskamist.
mina arvan, et olete kaks ühesugust tuleharki ning täpselt ma ei saanudki aru mis su probleem oli.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Järjest samalaadsed teemad. Äkki tänapäeva naised lihtsalt ei suhtu oma meestesse nii nagu peaks?
Kunagi oli 1 perepea/peremees, kellest pidi kogu pere lugu pidama, tänapäeva ühiskonnas võtab võimu ka naine, ehk üritatakse iidset ja sissetöötatud süsteemi muuta.
Isased surutakse nurka ja lammutatakse nende psüühikat. Andke neile võimalus olla 1 nädal tõeline peremees ja näete, et nad muutuvad hoolivamaks ja õnnelikumaks.[/tsitaat]
Ma arvan just, et tänapäeva mehed on lapsikud ja lollid. Väheseid saab perepeana võtta ning usaldada. Olen isiklikult proovinud lasta mehel olla isane. Ta ei saanud hakkama, põrus täiega. Tänapäeva mehed on kõik kiire naudingu otsijad, kärsitud, vingatsid. Nad pole rasket elu näinud ega oskagi vastutada.
Eesti meest ei panda diivanile istuma … talle tuleb õline mutrivõti anda ja lasta liikuda, siis ehk poetab oma hingest midagi sulle.
Lisaks võiksid ka peeglisse vaadata, ehk viga sinus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ma arvan just, et tänapäeva mehed on lapsikud ja lollid. Väheseid saab perepeana võtta ning usaldada. Olen isiklikult proovinud lasta mehel olla isane. Ta ei saanud hakkama, põrus täiega. Tänapäeva mehed on kõik kiire naudingu otsijad, kärsitud, vingatsid. Nad pole rasket elu näinud ega oskagi vastutada.[/tsitaat]
Ja kes on naised, kes valivad sellised mehed vabatahtlikult kooseluks. Midagi peab endas ka olema ikka väga viltu, et kiire elu nautijad niivõrd võluvad, et nendega lapsi teha ja pangast suurt laenu koos elulõpuni maksta. Milleks oma elu teha selliste valikutega raskeks. Kui mees ei ole rasket elu näinud ja ei oska vastutada, noo milleks naine valib sellise mehe omale diivanipeale endale kannatusi tekitama. Kus on naise mõistus, kohusetunne ja vastutus, kui ta oma laste isaks valib sobimatu mehe ?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ma arvan just, et tänapäeva mehed on lapsikud ja lollid. Väheseid saab perepeana võtta ning usaldada. Olen isiklikult proovinud lasta mehel olla isane. Ta ei saanud hakkama, põrus täiega. Tänapäeva mehed on kõik kiire naudingu otsijad, kärsitud, vingatsid. Nad pole rasket elu näinud ega oskagi vastutada.[/tsitaat]
Tarbimisühiskond lööb välja – kooselusse suhtutakse nagu asjadesse – kui purunema kipub, viskame minema ja hangime uue, parandada pole mõtet.
otsi üles oma väärikus ning ära lase endaga nii käituda – ja ütle seda.
Mina saan aru teemaalgatajast. Ei maksa siin hakata pilduma siia ja sinnapoole, et loll naine ja väärite teineteist jne. See on selline mõttetu lahmimine inimeste poolt, kes ei tea, millest räägivad.
Mul on ka selline eksemplar kodus, isegi kooselu aastaid sama palju ja lapsedki ning ühine kinnisvara. Eks ma tunnistan, et olen ise süüdi selles, et alguses asju paika ei pannud, noore ja lollina. Samas, inimest ju ei muuda. Kunagi arvasin, et ehk noor ja jäärapäine poisike ja küll areneb. Aga tegelikult ega rääkida ei saa endiselt rahulikult. Ikka ärritub samamoodi ja kisab ja lahmib. Või noh, tegelikult saab küll rääkida, aga ainult asjadest, kus pole vastuolusid ja eriarvamusi. Teist arvamust ta ei aksepteeri absoluutselt. See on umbes nii nagu pubekaga, kellele tundub, et kõik on lollid ja talle tehakse kogu aeg liiga. Ainult tema arvamus ja vale arvamus. Kui läheb eriarvamusteks, siis kisab, solvab, loobib sõnu, mis üldse teemaga ei haaku jne.
Täna 30ndate alguses olen hakanud mõtlema meie suhtele ja sellele, et kuidas see küll nii kaua on püsinud sellise kommunikatsiooni juures. Olen jõudnud arusaamisele, et olen ennast palju alla surunud. Vältinud teemasid, kus läheb ütlemiseks. Teinud mingeid asju (kodutööd) ise kiirelt ja vaikselt ära, et tülisid vältida. Ja on küll elu suht rahulik, aga tegelikult tänu sellele, et mina surun ennast alla. See ei ole tegelikult ok, sest mulle tundub, et mingites asjades saan mina täiega tünga. Nt mina ütlen mehele, et kuule sa võiks õhtuti rohkem lastega tegeleda (pean siis silmas magama panemine, pudru söötmine jm kohustused. Lastega mängida ja mürada ta viitsib). Mõned korrad nädalas. See lõppeb alati sellega, et mees ütleb et tal ikka nii palju tööd jne. Kui ma ütlen, et aga lastega hommikust õhtuni olemine 7 päeva on ka raske töö, siis ta ärritub. Ja niimoodi siis tekivadki tülid. Kergesti ja paari lausega. Kusjuures ma olen ka selline rahulik ja ei tänita, õienda. Kontrollin iga sõna jne. Ja neid asju on ju palju, mida on vaja arutada kahel kooseksiteerival inimesel.
Meie puhul usun, et lahkuminekut takistab välja kujunenud elu, harjumused ja tahe peret koos hoida. Mehest rahaliselt sõltuv pole. Haridus on olemas ja enesehinnanguga kõik korras. Lisaks mehel on ju positiivseid omadusi ka, eks need koos hoiavadki. Lihtsalt, eks vanusega tuleb tarkust ja iseteadlikust juurde ja mingeid asju ei viitsi alla neelata enam. Ma ei teagi, mis see minu piir on. Praegu olen jõudnud sinna etappi, kus vähemalt tunnistan omale, et asjad on nii, nagu on ja mees ennast ei muuda. Sest muutmiseks tuleb mõista, mis on valesti ja endasse süüvida.
Lisaks- minu mees ei kirjutaks elu sees mingeid kirju. Ta ei vasta sõnumitele ka kui tülis oleme ja palun selgitust. Rahuneb maha ja siis käitub nagu poleks midagi olnud. Tegelikult jäävad aga asjad lahti rääkimata ja kerkivad mingi hetk jälle pinnale.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ja kes on naised, kes valivad sellised mehed vabatahtlikult kooseluks. Midagi peab endas ka olema ikka väga viltu, et kiire elu nautijad niivõrd võluvad, et nendega lapsi teha ja pangast suurt laenu koos elulõpuni maksta. Milleks oma elu teha selliste valikutega raskeks. Kui mees ei ole rasket elu näinud ja ei oska vastutada, noo milleks naine valib sellise mehe omale diivanipeale endale kannatusi tekitama. Kus on naise mõistus, kohusetunne ja vastutus, kui ta oma laste isaks valib sobimatu mehe ?[/tsitaat]
Eks jah nooruse rumalus ja lootus, et ehk midagi ikka muutub. Paljude asjadega on nii, et tõetera selgub hiljem. Ma pigem ei räägi konkreetsetest juhumitest ja otseselt rumaliusest vaid üldisest suunast tänapäeva ühiskonnas.
Mul on ka tujutsev mees, nagu kusagil eelpool kirjutasin. Mul on selles suhtes vedanud, et ma olen iseseisev naine ja ma ei masendu väga. Ühiseid laenusid ja sunnitud pinnal koos olemist ka pole. Eks vaatab, kaua see vana harjumus kestab. Ega alati ei olegi nii, et inimeses on kõik halb. Lihtsalt siin teemas räägime ebameeldivustest.
Lisan veel, et alati ei seisne mehe saamatus selles, et ta on harimatu, töötu, sõltuvushäiretega isend, kelle ärrituvuslävi on madal.
Minu oma on haritud, teeb tööd, ei joo ega suitseta, aga ometi on tal puudu mingist elementaarsest elamisoskusest. Mina endise maatüdrukuna jällegi ei saa aru sellistest vingatsitest \”printsidest herneteral\”.
Appi… No jäta järele. Miks sa tingimata pead käima ja küsitlema teda põhjuste suhtes? Põlgab ja vihkab sind see inimene, mis sa enam tast torgid? Lase jalga sealt ja ära enam tema isiklikku ruumi ronida ürita, ilmselgelt ta sind sinna ei soovi, sestap ta ei annagi sulle oma põhjustest aru.
Kurb, kui inimesed ära ei tunne, et asi on lõppenud. Saaks kuidagi väärikamalt lahku minna, aga kahjuks oled sina ka lasknud ennast kaltsuks muuta.
Ikkagi soovin sulle palju jõudu ja jaksu, et saaksid selle jama nüüd kenasti ära lõpetada ja uut ning paremat elu alustada!
Aktsepteeri lihtsalt, et sa enam ei meeldi talle ja iga sinu torkimine muudab asja veel hullemaks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ohh jahh….
tahaks veel kurta. Kuna piletid lõbustusparki olid ostetud ja laevapiletid olemas, siis läksime laupäeval lõbustusparki. Juba hommikul autos hakkas norimine pihta- küll selle pärast, et ma ei pannud välisust lukku, sest käed olid asju täis, küll sellepärast, et ma üldse kaasa tulin. Jah, küllap ma ise ka alustasin, kuid ainult ühel põhjusel- ma lihtsalt ei saa aru, miks kurat need asjad heast peast nii on?! Mida ma jälle tegin….Targem oleks olnud suu kinni hoida ja ära kannatada, aga mille eest kõik see toimub?! Ämm tuli ka kaasa.
Esimene asi, mis minus kogunema hakkas, oli see, et reis, kuhu mees keeldus minemast, kuid kuhu mina oleksin tahtnud minna, ikkagi toimub, kuid ilma minuta. Lihtsalt teatati, et ämm kutsus teda reisile (uuesti) ja mees oli nüüd nõus. Neelasin alla……
Siis kogunes kõik see, et mees suhtles jumala positiivselt ja hästi oma emaga, aga mind mõnitas ja oli väga vastik (peatas isegi tee peal auto kinni, kui meil ütlemiseks läks, et mingu ma maha, keset trammiteed). Üldiselt ma lihtsalt tundsin, et ma olen tõeline parasiit ja minu vastu on moodustunud liit – mees ja tema ema.
Ja nii oligi. Olime Soomes ja siis äkki viskas mul lihtsalt üle :(. Küsisin, miks emaga norm suhtled ja minuga mitte? Sain vastuse, et normaalsete inimestega suheldaksegi norm. Mina seda ei ole. Siis ka selle neelasin alla, kuid enam ei suutnud vait olla. Ämm pakkus seal usinalt mingeid saiakesi,ma ütlesin, et paku oma pojukesele (niimoodi kutsub ta oma poega kogu aeg, kes on 32a) No ja siis oli kõik….koos hakkasid nad kaagutama ja läksin endast välja…mees korrutas nagu viimasele sitale ole vait, ole vait, ole vait. Ämm seal ka midagi karjus, muidugi minu suunas. Kuid mina ei saanud vait olla, lihtsalt ei saanud enam, sest see nördimus tahtis välja tulla, nii vastik tunne on……….ja siis tuli mees ja tahtis vist tappa anda, kuid kuna oli pealtnägijaid, siis jäi ära. Väänas ja pigistas ainult pead- jää vait. Ja ämm vahtis rahulikult pealt, peale seda tuli ütles: mina oleksin sulle praegu selle eest peksa anndud. Läks mehe juurde ja ütles: ta on ikka täiesti segane (v hull, ei mäleta täpselt). Katsusuin rahuneda, kuid nii valus oli- MIKS, no MIKS???!!!! Ja ämm ei jäänud vait, muudkui torkis mind- et tema ikka hakkab mõtlema, mida lastega teha, ära võtta vmd, et tema veel helistab minu lähedastele, las need ka teavad, milline ma olen jne jne jne. Ja katsuge sellises olukorras rahulikuks jääda :((((. Lõpuks olin lihtsalt vait………nii valus oli :(((….
Sellega asi ei lõppenud. Olin kogu see aeg vait, sest pisarad lihtsalt olid kerged tulema ja väga, väga raske oli…. ja ämm hakkas mõne tunni pärast uuesti mind mõnitama, sest ma ei rääkinud temaga. Ma olevat ÜLBE EIT ja tema on minus ikka pettunud jne…. ma ütlesin vaid, et ta on väga madal ja kõik.
Ja mida mees- mitte midgai. Mul ei ole ju meest :(.
Teate, nii valus on….ma ei saa aru, no miks nii on. Mees räägib mingist tervikust. Ok, meil oli probleeme intiimeluga, sest kui kogu aeg tülitsesime, siis ma lihtsalt ei tahtnud. Siis sai see 1 hetk korda, kõik oli tegelikult ok, kuid ausalt- ta lihtsalt leidis asju, mida jälle välja tuua. Ütleb, et ma ikka ei armasta teda, kuid millel see arvamus jälle põhineb, mina ei tea. Ja siis ongi- vaja sellist tüli, sest see teeb ju kõik \”paremaks\”… Ja nüüd oleme kõige selle tõttu (tema mingite komplekside tõttu) sellises olukorras, et ma tunnen end viimase kõntsana……parasiidina…. see on kohutav tunne, ma ei oska seda kirjeldada. Mehel aga on täna hea tuju ja kõik on temal hästi.[/tsitaat]
Ühtepidi saan ma aru, et sel päeval üks asi viis teiseni ja nii see kõik käest läkski.
AGA miks, oh miks ometi, sa hakkad suhteid klaarima ja arutama ämma juuresolekul? Sa nõrgendad sel moel veelgi oma niigi nõrka positsiooni.
Mulle paistab su jutust, et sa oled ilmselt juba palju aastaid igasuguseid asju muudkui alla neelanud. Ja siis viskab sul kaane pealt kõige ebasobivamal hetkel ja tulemuseks on täielikult ebaadekvaatne tunne.
Otsi endale raamatukogust Bancroft’i \”Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed\”. Ehk lööb pildi selgemaks ja sa leiad endas jõudu, et selline arulage olukord lõpetada.
kas lapsed olid ka kaasas sellel reisil?
Imestan, et keegi veel seda pakkunud pole, et su mehel on kõige tõenäolisemalt lihtsalt armuke. Ise tunneb ennast süüdi – teab, et tema on tegelikult see paha, kes petab. Sina oled süütu ja see teda närvi ajabki. See on just selline klassikaline juhtum, kus meest oma naise juures absoluutselt iga asi närvi ajab, no lihtsalt juba see, et asjad on nii nagu nad on ja mitte nii, nagu ta oma südames sooviks. Loomulikult ei saa/oska ta öelda põhjust, miks teda kurjaks ajad.
Teemaalgataja, see suhe on teil nii ehk naa otsas. Ära temaga rohkem tülidesse lasku (st ära ise torgi ja ära vasta, kui tema midagi üles tahab võtta) ja tee sealt minekut nii ruttu kui jalad võtavad.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
