Teema: Ei suuda ennast kokku võtta ja tunnen saamatust..

Mängutoas VAHEL paari teise emaga kohtudes ei tea sa, mis toimus ENBE mängutuba ja mis saab toimuma PEALE seda mängutuba.

Pole olemas neid kukupaisid paariaastaseid ja pole olemas mingeid “minust palju paremaid” emasid.

Lõpeta ära enda haletsemimine ja lõpeta ära oma lapse võvõrdlemine.

Mis ajast on saanud see seik mõõdupuuks,  kui tühjaks keegi aastaselt oma pudrukausi sööb?

Kui ta tahab öösel piima, siis ei saagi ta ju süüa hommikul putru erilise innuga.

1a3k ei pea seda öist piima ilmtingimata saama.

Harjuta ööpudel ära, saad öösiti ise magada, saab laps magada ja hommikul on mõlemal parem tuju.

Ei tohi hakata end ja last võrdlema teiste emade juttude põhjal. Loe parem üldiseid soovitusi, millal ja kuidas näiteks kasvõi sellest öisest söögikorrast last võõrutada. Küll siis näed, kuidas ta sul pudrukaussi tühjendab hommikuti.

Ülekilod mängutoas maha ei lähe.

Laps kärusse ja mitmetunnisele kiirkõnnile. Ainult aktiivne eluviis aitab kilodest vabaneda.

Režiim ja rutiin aitavad päeva sisustada. Tee endale kindel päevaplaan, järgi seda ise võimalikult täpselt ja nii tekib ka lapsel rutiin, mis tähendab, et päevasel ajal süüakse-juuakse ja öösel magatakse.

Unevaegus on muideks masenduse ja üleliigse kehakaalu üks peamiseid põhjuseid,  nii et kui tahad jälle endiseks saada, pead asjad paika panema nii enda kui lapse jaoks nii, et sina saaksid und ja laps hakkaks peretoitu sööma. Seda muutust ei saa keegi teine su eest kahjuks teha ära peale sinu.

Sa oled oma lapse jaoks kõige parem ema kogu maailmas! See on ainus fakt, millel on tähtsust su jaoks. Need mängutoa emad las olla oma lapse jaoks parimad.  Igasugune võrdlemine on mõttetu tegevus, mis ei vii mitte kuhugile.

Jõudu!

Selline “kuidas kõik teised saavad ja mina mitte, olen üks hädapätakas” sundmõtted on kiirtee depressiooni ja siis on su lapsel veel halvem ja väsinum ja tujutum ema. Palun ära võrdle ennast teiste emadega, sina ei tea, mis nende kodus toimub. Palun ära võrdle ka oma last teiste lastega. Isegi oma õdede-vendadega pole lapsi õige võrrelda, see tekitab vaid alaväärsust. Ei ole vaja lapsel ideaalema, on vaja “küllalt head” ema, kes on piisav ja ei unusta ära, et ka tema on ainult inimene. Sul on väsitav aasta-poolteist  magamatust ja muud titetamist seljataga, pole ime, et sa oled väsinud. Aga nüüd võiks küll lapse öise söötmise lõpetada, paraneb teie mõlema uni ja lapse hommikune söögiisu.

Piim on ka ju söök, mitte jook. Kui kõht piimast täis, siis ei söögi kodust toitu, sest ei mahu. Annaks poole vähem piima korraga. Öösel söömisest võõrutaks üldse ära. Öö on magamiseks. Ise püüaks ka magada ajal, kui laps magab. Ülekaaluga tegeleks, jalutaks lapsega palju. Laps kärru ja ise pikalt jalutama. Eriti hea une lapsele toob õhtune enne magamaminekut õues viibimine. Ennast ei tasu teiste emadega võrrelda, aga tasub panna nippe kõrva taha ja proovida. Mis toimib, seda nippi ka  kasutaks.

See läheb paremaks. Paljude jaoks on imiku ja beebiiga raskem ja mida vanem laps, seda lihtsamaks läheb.

Selles vanuses lapsel on normaalne öösel ärgata. Isegi kui laps enam öösel süüa ei saa. Öist und parandab päevane liikumine, õuesolek, pikem ärkvelolek. Paljud panevad lapsed kell 19-20 õhtul magama ja on üllatunud kui lapsed selle peale hommikul 5-6 ärkavad. Pane laps hiljem magama. Või mine ise koos lapsega õhtul varem magama. Ei saa häkkida enda unevajadust väiksemaks ega lapse unevajadust suuremaks.

Kaalu alandamine ei pea olema hetkel prioriteet. Pead olema terve, maganud ja reibas end aja lapse jaoks, vahet pole kas 5kg  kergemalt või raskemalt. Osta endale ilusad ja parajad riided ja kohe tunnedki ennast ilusamalt.

Minu laps on sinu omast aasta vanem ja ikka veel on tunne, et kõigil teistel on elu kontrolli all ja mina elan purskava vulkaani otsas. Aga kui käisin sõbrannal katsikul, siis talle jälle tundus minu kohta, et mul kõik kontrolli all ja tema ei saa millegagi hakkama. See on normaalne tunne.

Suht samad tunded mitme lapse emana. Teine laps peaaegu aastane. Istun kodus üksinda, ei taha ega suuda kellegagi suhelda ega väljas käia – väsimus, tüdimus, kurbus nii suured. Ärevus kahe lapse emana, et mis saab kui VH lõppeb ehk rahalised vahendid, ühest palgast ei jätku, vanale tööle ei soovi naaseda (LHP jäädes eelnes seal suht läbipõlemine). Kuidas üldse sellises vaimses seisundis tööle minna?
Elan ka kaugemal pealinnast, lõksus tunne veidike, et pole teist sõiduvahendit.
Mulle endale tundub, et kõik teised toredad, tublid, ettevõtlikud, suurepäraselt hakkama saavad inimesed/vanemad. Kõigil tundub, et on tugivõrgustik, mingi rahaline abi perelt (pärandused jms), head suhted perega. Enda elus ei ole selliseid asju ÜLDSE. Tõesti tunnen paljusid, kes saavad abi perelt kasvõi auto soetamiseks. Pärandused, mille eest remonditakse või soetatakse kinnisvara. Mulle aga alati korrutatud, et ise tuleb hakkama saada ja ei peagi kuskilt midagi saama. On mind ka ilma jäetud.
Kaal on 15-20 kg rohkem, kui raseduse eelsel ajal. Just peale lapse sündi lisandub mõnuga. Peletan stressi söömise ja (veiniga).

Mõistan Su tundeid, TA, ja olen ise sarnases kohas olnud. Täiesti normaalne on väikese lapsega kodus tunda tülpimust.

Aga sooviksin siiski südamele panna, et see on sinu elu ja pead ise selle eest vastutust võtma. Enamusele inimestele maailmas pole sülle kukkunud õnne ega raha ja nad peavad palju tööd tegema kõige nimel. Vahet pole kas tuju on hea või halb, kas laps magas või on hoopis haige. Teised võitlevad samasuguseid võitlusi.

Minu jaoks töötab paremini see, kui teen mõne asja ära, isegi kui tuju on halb ja väsimus suur. Ja tehtud töö tulemusest läheb tuju paremaks ja tuleb energiat juurde. Mitte vastupidi – ei oota head päeva millegi tegemiseks.

Ära saa valesti aru, ma ei mõista sind hukka ja tean, mis tunne on olla kehvasti maganud väikelapse ema. Aga see on samal ajal ikkagi sinu elu. Proovi iga päev teha midagi, mis teeb su enda üle natuke uhkeks, proovi kaal stabiilseks saada, isegi kui ei suuda alla võtta proovi mitte enam juurde võtta, võta iga päev 15 minutit trenni tegemiseks või selja venitamiseks. Leia lapsele lasteaiakoht.  kirjuta omale uus CV. Väikesed asjad. Iga päev midagi natuke.

#4179357:

1,3aastane ei peaks juba ometi lasteaeda minema. Enne 3-4 aastaseks saamist mina sinna last ei panekski.

Ära siis pane, keegi ei käse SUL üldse last lasteaeda panna.

Mina olen 4 lapse ema. Väiksem on 1a9k vana. Ma juba ammu ei võrdle end teistega. Kui kunagi läksin külla väikeste lastega perele, siis ka alati pani imestama, kui korras inimestel kodud on. Mina elan kaoses. Vähe sellest, et remondijärgus korter tekitab masendust, siis veel hullem on see, et kõik kohad on mänguasju täis, elamine on väike ja kõigil asjadel pole oma kohta. Lisaks veel koer, kes ajab meeletult karva. Kõik kohad on karvu täis. Juba see tekitab masendust. Valged karvad ka ja joped, mantlid kõik karvased. Ma olen suhteliselt korda armastav inimene, aga ma ei suuda korda hoida. Alati mõtlen, et õnneks keegi võõras inimene meie koju ootamatult sisse ei saja. Muidu vajuks häbist maa alla.

Ma tunnen veel kõigele lisaks, et ei oska lapsi kasvatada. Peaks ju kogemust olema, aga ma ei saa kuidagi hakkama sellega. Oi, kuidas ma olen kahetsenud, et mul üldse lapsed on. Nii palju muret on nendega olnud. Kõik lapsed on äärmiselt erinevad. Pidev kisa ja kära. Ka mul puudub tugivõrgustik. Mehega kahekesi oleme käinud ainult ühel peol ja teatris. Suuremad lapsed vaatasid väiksemat, aga mul jälle tekivad süümekad, sest ma tean, et suuremad ei taha väiksemat vaadata ja see pole ka nende kohustus.
Meie viimane laps on küll ühest küljest väga hea laps. Sööb äärmiselt isukalt ja üksi. Samas on ta aeglase arenguga. Nii füüsiliselt kui ka muus osas jääb ta sama vanadest lastest 3-4 kuud maha. Pöörama hakkas hiljem, seisma hakkas hiljem, kõndima hakkas alles 1a2kuuselt. No ja nüüd 1a9kuuselt tulevad alles esimesed sõnad, kui sama vanad lapsed hakkavad juba lauseid ütlema. Mul ei ole mõtet ennast süüdistada, et äkki ma ikka ei räägi piisavalt lapsega. Me koguaeg räägime temaga. Vanemad lapsed räägivad. Ta on uudishimulik ja küsib kõige kohta ja 100 korda saab talle korrata, et see on lamp, lind, lill jne.
Lapsega käisin mõned korrad beebikoolis, aga ka seal ei viitsinud ma rohkem käia. Ei tunne sellepärast süümekaid. Laps süles tantsimine pole meie teema. Laps tahab maailma uudistada, kõndida, teiste titadega mängida, aga mitte kohustulikke ringmänge mängida.
Meie laps on kehv magaja olnud. Lõpuks hakkaski laps ainult meie suures voodis magama. Lihtsalt ma näen, kui suur lähedusevajadus tal on. Lõunauni algab ka nii, et poen temaga teki alla ja siis ta mõnuleb minu kaisus ja tema väike käsi silitab minu kaela. See on nii naljakas komme, kuidas ta käega kobab mind ja kontrollib, et ma ikka tema juures olen. Kui ma olen väga väsinud, siis ma magan koos temaga. Mis siis, et tähtsad toimetused jäävad sel momendil tegemata. Ei ole ideaalne ka see, et laps meie vahel magab. See omakorda tekitab pingeid minu ja abikaasa vahel. Seks on harv.
See kõik tekitab minus masendust. Tunded käivad üles alla. Vahepeal on tunne, et tahaks ära. Läheks lahku. Enam ei jõua. Üks hetk olen morn ja tusane. Kõik, mis mees ütleb, ajab närvi. Siis teen koeraga 15min tiiru õues (rohkem üldse ei viitsi ja ei suuda) ja tulen tuppa ning kallistan meest ja ütlen, et kõik on ok. Nagu oleks bipolaarne juba.
Kaalust ma ei hakka rääkimagi. Ma ei tea juba, mitu korda ma fitlappi olen ostnud, kolm päeva kavas olnud ja siis kõik läheb jälle allamäge. Kui on masendus, siis ei ole mõtet üldse kaaluga tegeleda. Ja kaal tuleb üldse silma alt ära panna. Ma kaalun rohkem, kui kunagi varem. Olen juba normaalkaalu ja ülekaalu piiri peal. 8kg oleks vaja alla võtta.
Ei ole need teised emad midagi nii ideaalsed. Meil kõigil on omad mured.

Oh kullakesed kui te vaid teaksime, milline mu kodu välja nägi kui lapsed väiksed olid. Mustapesu hunnik vannitoa nurgas( pesumasinat see aeg polnud veel). Pesin sealt hädapäraseid asju. Mänguasju lükkasin jalaga eest ära. Tolmurullid põgenesid ise voodi alla ning mööbel ei paistnud tolmukihi alt välja. Süüa tegin, nõud pesi abikaasa tavaliselt hommikuti enne tööle minekut. Koristasime koos kord nädalas ja siis ka mitte väga põhjalikult. Kuna elasime maal talus ja meil olid ka loomad, siis vajasid ka nemad talitamist. Vahepeal viskasime nalja, et anname lapsed lastekodusse-saaks elamise korda ja loomad varjupaika- saaks ometigi ennast välja puhata. Aga see kaootiline aeg möödus nii kiiresti. Mida vanemaks nad said, seda rohkem hakkasin ennast jälle inimesena tundma. Täna on lapsed juba nii suured ja oma elu peal. Aeg-ajalt kui nad kõik koju kokku kogunevad on selline mõnus tunne, et oleme midagi ikka õigesti teinud, kuigi alguses see nii ei tundunud. Mainin veel ära, et meil on kaks paari kaksikuid ning vanusevahe on neil 18 kuud.

On päevi ja perioode, kui ma tunnen ennast tõelise äpuna.

Olen 1a5k pojaga veel üpriski kodune. Kaks suuremat last käivad juba koolis.
Vahel vaatan ennast kõrvalt ja imestan, miks just minu pesamuna on nii palju haige (peamiselt kõrvapõletikud), nii must ja räpaks, jonnakas, kangekaelne jne.

Miks vanem laps vajab ikka veel õppimises abi (8.klass), on õhtuti liiga palju telefonis, jätab tähtsaid asju viimasele minutile, või unustab need sootuks. Ei tunne huvi uudiste, kvaliteetsaadete (nt Osoon) ja raamatute vastu. Kirjutab kirjandeid mille sisu võiks omistada 3klassi lapsele jne. (Eilne teema meil, kui lugesin ta kirjandi mustatndit, millel polnu sisu. Seletasin, et ta ei oskagi midagi asjalikku sinna kirja panna, kui  ümbritsevast elust midagi ei tea ja raamatuid ei loe. Tik-Toki pealt järgmine aasta lõpukirjandit ei kirjuta ju!). Vat, tema tahaks käia sellises koolis, kus saab ainult joosta, jalkat mängida, võistelda.

Keskmine laps, õppimises väga püüdlik, loeb meeleldi raamatuid, aga nii aeglase tegutsemisega, spordipõlglik, kellaaegadest kinni ei pea, ka kõige kiiremal ajal võib venida nagu haavata saanud tigu.

Kolm last, nii erinevad ja ma tunnen vahel, et  kaotan  mõistuse, hakkan röökima nende peale või siis suure häälega nutma.

Mehe jaoks aega eriti ei ole. Kõigepealt laste ja enda vajadused ja päev saab enne otsa, kui järjekord meheni jõuab.
Siin ei ole midagi imestada kui ühel päeval on mehel armuke ja süüdistada pole siis kedagi, isegi iseennast mitte.

Ma tean, et olen seda tüüpi inimene, et puhkamine on nõrkadele ja minu läbipõlemine tuleb 5-6 aastaga taas. Eelnevad korrad olen sellest sünnitusega pääsenud, et töörattalt maha saada. Nüüd seda meetodit rohkem kasutada ei saa.

Praegu on pidevalt mingi ärevus hinges. VH saab kohe läbi. Lapse kõrvalt ei saa nii palju tööd teha kui tahaks. Plaane on palju, unistused on suured.
Ajad tulevad rasked, maksud tõusevad. Kulud suurenevad. Kas sissetulek jõuab väljaminekutega sammu pidada?
Kust kokku hoida? Toidu pealt? Laste peal? Tundub, et need kaks viimast on siiani kärbetest meie peres peaaegu eemale jäänud. Enda ja mehe pealt ei saa kokku hoida, sest me polegi endale viimasel ajal suurt lubanud.

Tunded ja emotsioonid käivad iga päev üles-alla. Ühest küljest on hea meel, et saan olla laste jaoks kodus olemas. Teha päeval oma aias tööd, väike abiline järgi tatsamas. Sel aastal on temaga juba kergem, kui eelmine kevad, kui ta päris tita oli.
Hoolitseda oma peenarde ja kasvuhoonete eest. Märgata kevade saabumist.Sõita linna, ajada omi asju (juuksur, arstivisiidid, koolitused, aiandites käia) ilma, et ma peaksin seda oma tööaja sisse sobitama.

Samas on tunne, et aeg tiksub iga päev minu kahjuks. Kas ma löön tööalaselt sama edukalt läbi? Mahukaid pakkumisi ei saa hetkel vastu võtta, see tähendab, et kuulen kuidas raha kolisedes teiste taskutesse jookseb. Keegi teenib, aga mina olen kodus oma vanemapuhkusel.
Iga teine pakkumine tundub praegu nii hea, kogemusi andev,  uus, huvitav,  ilmselt  maailma parim võimalus, kuid mina pean sellest loobuma.
Tunnen kuidas jään iga päevaga lollimaks ja vaesemaks.
Justnimelt lollimaks selle kodus oldud 2aastaga, sest pea on kui tühi pööning millel pole aknaid ees. Pidev tõmbetuul. Midagi meelde ei jää muidu kui paeb üles kirjutama.